Võtsin sügavkülmikust viimase Eesti leiva ja mõtlesin, et kas nii lupsti see nüüd lähebki – kaks on juba otsas, need kulusid nagu tulekahju kustutamiseks, ja nüüd siis ka kolmas? Peaks vist ikka veidi pidurdama, veebruaris on mitmeid tähtpäevigi tulekul ja…
Üritasin ühesõnaga end tõsisemaks manada, vastutustundlikumaks, ja kujutasin ette järgmise, traagilise alatooniga olukorra:
„Ruut avas sügavkülmiku, kus veel vaid tuul ringi ulgus, ja värisevate, kohmetute kätega tõstis sealt viimase leivapätsi. Lõikas ettevaatlikult viilu, seejärel veel ühe, ja veel… Mässis ükshaaval kilesse ja tõstis kappi tagasi, ise sõrmedel meeleheitlikult arvutada püüdes, kui mitu päeva nii veel läbi ajada õnnestub, kui mitmeks päevaks jätkub elu… ”
Või melodramaatilisemalt?
„Kapis oli ju veel üks päts leiba järgi. Vilve mäletas täpselt, kes oli selle toonud – pikk, sale neiu professionaalselt triibutatud juuste ja sihvaka hoiakuga. Selline lööb elus läbi, mida iganes ette võtab, saavutab, mida tahab.
Kuid tema ise, kuhu oli ta ise oma eluga jõudnud, või kas üldse kuhugi? Vilve haukas leiva küljes ja jäi mõttesse. Kauaks mõttesse. … ”
Kah kuidagi nutune, tegelikult on selline hommik ju päris rõõmus, kui kapis on veel natuke Eesti leiba? Äkki siis ikkagi:
„Triin tõmbas lahti sügavkülmiku alumise, sügavaima sahtli ja kilkas rõõmust – lapikleibade kuhja all oli peidus veel üks ümmargune pruun päts! Suuremeelselt kopsakas – siit annab lõigata veel hea mitu päeva, kui mitte nädalat.
Ta ringutas õnnelikult, rahunenult, ja pani kohvivee tulele…”
Sobib!
***
Oo, mõnusad novellialgused…
Oo, mõnusad Hiiumaa pildid teil seal…
ja tundub et osaliselt kattuv temaatika. 