Kuidas mul polnud midagi musta selga panna

„Mis siis on olulisem?“ viskasin ma Teispoolele oma parimal ära-puutu-plahvatan!-toonil. „Minu siiras kaastunne või mu kostüümi värv?“  Teispool ei vastanud.

„Võib-olla võtad siis riidepuu mustade riietega minu asemel kaasa??“  ei saanud mulle veel küllalt.

Teispoole kulm oli kortsus ja õhk meie vahel täis elektrit, kuid kaalul oli ka minu üks põhilisemaid põhimõtteid – et inimese kvaliteedi üle ei otsustata selle järgi, mis tal seljas on, ei otsustata väliste ja pinnapealsete asjade alusel. Oli surnud lähedase sugulase poeg, alles lapseohtu noormees, hommikul surnud ja pärastlõunal maetud, ning ees seisis kaastunde avaldamise külaskäik, kuid minul polnud ühtki musta rõivaeset, ei kanna ju normaalne inimene 40kraadises palavuses musta. Kuid nii see on, et leinav naisterahvas siinmail peab olema rõivastatud musta ja ainult musta, ja miski muu oleks tõlgendatav kas ränga solvangu või äärmiselt frivoolse käitumisena. Onunaine X oligi (teadmata põhjustel) ilmunud matustele beezhis jakis, ja see leidis ulatuslikku käsitlemist kõigis sündmust puudutavates aruteludes veel päevi hiljem.

Seega mul jäigi seekord külla minemata. Hiljem muidugi ostsime mulle komplekti musti rõivaid, sest pole ju ka vaja lausa nimme nt leinava ema tundeid riivata. Teispoolega leppisime ka ära, ega üle 3 päeva selleks harilikult ei kulugi.

P.S. Mis värvi rõivaid kannavad mehed, ei ole seejuures, nagu ikka, üldse oluline.

Matusekommetest veidi pikemalt üritan millalgi kirjutada lehel Kultuur ja kombestik.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s