Kuidas mul polnud midagi musta selga panna

„Mis siis on olulisem?“ viskasin ma Teispoolele oma parimal ära-puutu-plahvatan!-toonil. „Minu siiras kaastunne või mu kostüümi värv?“  Teispool ei vastanud.

„Võib-olla võtad siis riidepuu mustade riietega minu asemel kaasa??“  ei saanud mulle veel küllalt.

Teispoole kulm oli kortsus ja õhk meie vahel täis elektrit, kuid kaalul oli ka minu üks põhilisemaid põhimõtteid – et inimese kvaliteedi üle ei otsustata selle järgi, mis tal seljas on, ei otsustata väliste ja pinnapealsete asjade alusel. Oli surnud lähedase sugulase poeg, alles lapseohtu noormees, hommikul surnud ja pärastlõunal maetud, ning ees seisis kaastunde avaldamise külaskäik, kuid minul polnud ühtki musta rõivaeset, ei kanna ju normaalne inimene 40kraadises palavuses musta. Kuid nii see on, et leinav naisterahvas siinmail peab olema rõivastatud musta ja ainult musta, ja miski muu oleks tõlgendatav kas ränga solvangu või äärmiselt frivoolse käitumisena. Onunaine X oligi (teadmata põhjustel) ilmunud matustele beezhis jakis, ja see leidis ulatuslikku käsitlemist kõigis sündmust puudutavates aruteludes veel päevi hiljem.

Seega mul jäigi seekord külla minemata. Hiljem muidugi ostsime mulle komplekti musti rõivaid, sest pole ju ka vaja lausa nimme nt leinava ema tundeid riivata. Teispoolega leppisime ka ära, ega üle 3 päeva selleks harilikult ei kulugi.

P.S. Mis värvi rõivaid kannavad mehed, ei ole seejuures, nagu ikka, üldse oluline.

Matusekommetest veidi pikemalt üritan millalgi kirjutada lehel Kultuur ja kombestik.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s