Ood Al Arosa teele

Tänane lugu tuleb pisut poeetiline, eks on ju suuremategi poeetide hingi erutanud sageli just lihtsad rõõmud elus – vihmapiisad aknalaual, või päike, või siis klaasike veini või (miks ka mitte) teed. Al Arosa on egiptlase kõige igapäevasem tee, mida ta tarbib nagu eestlane kohvi iga kord, kui vajab väikest naudinguhetke – viis, kuus või isegi kaheksa korda päevas. Tõenäoliselt just Al Arosat sisaldab see klaasike ülimagusat punaka tooniga jooki, mida pakub teile kaupmees tänuks selle eest, et tema poodi sisenesite, ja et kaubategemine magusamalt kulgeks. Kui selliseid galantseid vana aja kaupmehi, kelle poes aeg seisma jääb, kuni kaup kulgeb, kuurordipiirkondades nüüd enam alles on. Al Arosa iseenesest on odav must Keenia purutee, karbike sellist nukupildiga kraami (Arosa tähendab kohalikus keeles kontekstist olenevalt kas nukku, pruuti või printsessi) maksab toidupoes suurusest olenevalt umbes alates 1.50£E. Pool teelusikat teepuru klaasi vee kohta, lisaks kellele üks, kellele kolm teelusikat suhkrut ning oksake värsket piparmünti ja – ole hea! Al Arosa pehme maitse kummutab kõik tarkused sellest, kuidas hea tee peaks olema tingimata suureleheline ja õienupuline ja mida kõike veel. See odav sisuliselt teetolm on isegi sellise kaubamärgi nagu Lipton viinud nii kaugele, et Lipton nüüd vähemalt Egiptuses müüb harilikule kotikraamile lisaks samasugust odavat karbi-tolmuteed. Kuid jõukamates peredes ja (kahjuks) aina enamates kuurordikohvikutes pakutakse teile tee nime all tõenäoliselt just Liptoni kotikraami. Suurel kontsernil on kasutada suured reklaamirahad ja avarad müügikanalid ning nende abil on keskpäraselt kirbekast Liptonist teleekraanidele maalitud uue ajastu eduka egiptlase unelmate jook. Ükspäev lõigi Teispool mind pahviks sellega, et tõi koju Al Arosa asemel paki Liptonit, õnneks vähemalt puru- ja mitte kotivariandi. Olen talle ju teest ometigi palju ja pikalt rääkinud… Kuid õemees, kes töötab pangas(!), eelistab Liptonit, ja tahtis Teispoolgi siis uut ajastut proovida. Või demonstreerida iseseisvust ja sõltumatust minukese maitsest (kuna meil oli parasjagu kõnekatkestus)? Anyway… Proovisin minagi, peab ju oma eelarvamusi aeg-ajalt kõigutama, et nende kehtivust kontrollida. Esimesel suutäiel polnud häda midagi – oli meeldivalt mahe, isegi nagu mesine. Kuid järelmaitse jäi ikka kirbekas. Mõnda aega jõime siis Teispool Liptonit, mina Al Arosat. Kuni Lipton sai märkamatult otsa ja Teispoolele teed segades võtsin lusikaga Al Arosat nagu tavaliselt. „Mmm, kui hea tee täna,“ märkis Teispool. “Al Arosa,“ teatasin talle kahjurõõmsa muigega. „Ikkagi ON Al Arosa siis parem,“ venitas Teispool imestamisi.

Kõrvalehüpe aga oli sellega lõppenud ja uut Liptonit ta enam ei ostnud.

Häid tee-hetki!

Advertisements

2 thoughts on “Ood Al Arosa teele

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s