Ostureisil Kairos

“Kolmapäeval lähen Kairosse, üksinda,” ütlesin Teispoolele. “Mul on vaja (lugesin üles kümmekond täiesti edasilükkamatut asjakest).” Pärast kolme titeaastat olin just jõudnud tagasi normaalsuurusse. XXL-pluusidest ja pükstest oli kõrini. Mul polnud midagi selga panna! Kõik kreemid olid otsas. Ja vahelduseks tahtnuks ka natuke värvi oma hiirhallis näos näha.

Teispool vahtis mind tõrksalt hapu näoga. Üksi…? Kairosse?? Ja veel shoppama! Kui Teispool midagi vihkab, siis on see ostlemine. Esiteks kulub aega ja teiseks raha, kumb vastumeelsem on, ei oskagi öelda. Ja miks mul on vaja käia poodides ka ilma, et ma sealt midagi ostaks, ei saa ta siiamaani aru. “Läheme siis, kui meil on midagi vaja ja konkreetselt raha selle asja jaoks, ja ostame kohe ära.” Aga minul on vaja enne teada, kus mida üldse on, kui on, ja mis on ümberkaudsed hinnad! Kord käis Teispool meile seinakella ostmas. “Ostsin kahe minutiga,” kiitis koju jõudes, “astusin sisse, ostsin ära ja astusin välja.” Kell tuli kohe pooles ulatuses välja lülitada, sest igal täistunnil mängima kukkuv helin äratas korrus allpool magava äia ja ämmagi üles, lastest naabertoas rääkimata. Ja kahe päeva pärast jäi mõistatuslikult seisma. Teispool viis kella parandada – ei kell olevat terve. Käiski veidi.. ja jäi siis mõistatuslikult uuesti seisma. Nii päris mitu nädalat ja veel ühe parandamisekäigu, kuni Teispoolel sai villand ja ta kella konkreetselt ringi vahetas. Selline kahe minuti ost, see kuulub nüüd mu argumentide kullavarasse.

Ei olnud mul vaja et ta tuleb mu naudingut rikkuma ja pärast kõigest kümnendat poodi iga uue ukse taga pirisema.

Teispool viis mu siis kolmapäeva hommikul bussile. Neid läheb siit nagu Helsingi praame iga poole tunni tagant, kogu aeg seisab miskit ees. Ja pilet Kairosse, poolteist tundi sõitu, maksab kõigest 3.50. Konditsioneer töötas, novembri alguse jaheduses on seda just vaja, mõtlesin. Võtsin kotist õhtu tarbeks kaasa pakitud kampsuni ja kerisin ümber õlgade. Suvel sattusin kord ühte bussi, mil kondekat polnudki, ja kord augustikuus teatati uhkelt et, “konditsioneer meie bussides töötab ajavahemikul 11.30-14.30.” Kell oli tookord umbes 10 ja hommikupäike just kuumemaid tuure üles võtmas…

Kairos võtsin muidugi takso, Kairo on ses mõttes ütlemata kerge linn, et eksimist kartma seal üldse ei pea. Kust iganes on peaaegu kindlasti vähem kui minuti jooksul võimalik peatada takso, millega ikka sinna välja jõuab, kuhu vaja. “50 naela,” pakkus ontliku olemisega habemik. “Heheee-hee,” ajasin suu kõrvuni. Nali läheb siin kandis ikka hästi peale, ei teki konfrontatsiooni. “25 veel kuidagi aga, heheehehee,” tegin näo nagu oleks head nalja kuulnud. Habemik sai aru, et ma hindu jagan ja ei hakanud pikemalt vaidlema. “Kolmekümnega viskan ära,” pakkus siiski lootusrikkalt. Sellega olin mina ka nõus, takso oli meeldivate puhaste nahkistmetega ja mis seal ikka, viiekas siia-sinna. “Oleksin pidanud 15 või 20 vastu pakkuma,” mõtlesin ise. Sest viieka tingivad nad peaaegu alati juurde, kui lausa nugade peale minna ei viitsi.

Kord varem olin sõitnud ka metroos. Tol korral oli seltsiks kaasas Teispoole õde, ja et metrooliin kulges just meid huvitanud linnaossa, siis – muidugi ma tahtsin Kairo metrooga sõita! Astusime sobivas kohas bussist välja ja suundusime nagu ikka treppe pidi maa alla. Jõudsime koridori, mille moodustas umbes 2,5meetrise  läbimõõduga pealtnäha kanalisatsioonitoru, keskel kulges kiitsuke kõnnirada, sellest kahel pool solgiojad ja prügi. Mõtlesin võimalikud ohud peas kiiresti läbi… ega ma polnud ju üheski Aafrika mandri metroos varem sõitnud. Kas kogu liin kulgebki niiviisi torudes? Ja on see kõik ikka korralikult toestatud? Mis kontingent seal all ees ootab?

Kuid “alla” me ei jõudnudki, sest olime just jõudnud tänava teisele poolele ja hakkasime nüüd trepist üles ronima metroojaama poole, Shubrast alguse saav liin nimelt kulgeb paar esimest jaamavahet hoopis majade katuste kohal. “Kanalisatsioonitoru” oli sõidutee all kulgev jalakäijate tunnel, too Shubra on selline kehvemat sorti linnajagu. Metroo aga oli nagu metroo ikka, avara pääsla ja viksilt plaaditud perroonipealsega. Pilet maksis 25 piastrit ja neid müüdi raudteekassadele sarnaste luukide tagant, mitmes kiiresti kulgevas järjekorras.

Valisime loomulikult ühe rongi ninas olevatest naistevagunitest. Hilishommikul oli see pooltühi, istekohti jäi ülegi. Sõitsid peamiselt nooremad naisterahvad, raamatukuhi süles – Shubra liin kulgeb just Kairo Ülikooli juurde Gizasse. Kui uksed sulgusid, tõusis kõrvalt üks naisterahvas suure kotiga ja hakkas kõval häälel kaupa pakkuma – vineeripulgakeste külge kleebitud lehvikukest, millega palavas vagunis endale tuult teha. Palav ei olnud, uus liin on isegi konditsioneeritud, aga just sellist lehvikukest oli mul vaja! Ostsin 2 naela eest kaks tükki, ühe tüdrukutele mängida ja teise katuseterrassi tarvis, hea kuumemal päeval seal endale tuult lehvitada. Kopti jumalateenistuste ülekannetes või ka Egiptuse keskklassi kuvavates filmides võib ikka märgata elegantseid daame kuumemal aastaajal just selliste lehvikukestega endale tuult tegemas. Daam ei saa ju lubada higiniresid või sulanud meiki!

Möödusime Ramsese rongijaamast ja seejärel Tahriri väljakust ja astusime metroost välja just Kairo Ooperimaja peatuses, sihiks tol korral üks Kairo kuulsaid raamatupoode Gezira saarel Zamalekis. Igati meeldiv kogemus ja odav pealekauba.

Kuid täna olin taksoinimene, sihtpunktiks City Starsi kaubakeskus uues nouveaux riche linnaosas Nasr City, araabiakeeli Medinat Nasr. Sinna metrood ei kulge.

Olin, nagu ikka eeltööd teinud. City Stars – see on 5 või võib-olla 7 korrust ja vististi neli korpust, kõige taga veel võimas kahekorruseline H&M päris omaette sopis, kuhu ma pole veel kunagi välja jõudnud.

***

Osa oste oli kodust juba Interneti teel välja vaadatud, näiteks teadsin kindlalt, et tahan sisse astuda egiptuse soodsahinnalise kvaliteetmärgi Dalydress poodi, et veidike kostüümikesi kaeda. Ontlik edumeelne egiptuse abielunaine kannab külla minnes ikka kostüümi, ja Dalydressi kostüümid on tikandite ja väljaõmblusteta täiesti euroopalikult väljapeetud kraam, suvel enamasti linast, talvel villasegust.

www.dalydress.com

Kostüümiks seekord ei läinud, kuid kena kodupluusi sain küll, 90LE eest puuvillase-viskoosisegu piimaroosa elegantse dzhemprikese, kaelus kerge pitsiga palistatud. Täisvillaste sallide valik oli samuti hea, need küll maksid üle 200LE, kuid need olid ka ajatu ilu, lopsakates orientaalsetes juveelitoonides nailonisegusel villakangal jooksid pehmest mohäärist mustrid.

Dalydressi meestepool on samuti esinduslik, kuigi veidi mittemidagiütlev, siin 150LEga pakutavat business-särgistiili leiab mujalt poodidest ausalt öelda ka 50 naelaga. Elegantne õhuke jope 490LE eest, tuulepluusi tüüpi, seevastu oli superviimistlusega ja täiesti ahvatlev, kahjuks suhteliselt väiksemates suurusnumbrites saadaval.

Ka Promod oli kodunt välja valitud, juba tuttav odava ja mugava euroopaliku kauba pood, küll siin Egiptuses tugeva juurdehindlusega, kuid mis parata. Egiptuse kohalikust moest on aeg-ajalt kõrini! Parasjagu oli mingi kollektsiooni allahindlus, sain paari hästi istuvaid kriitvalgeid 4/5 pikkuses pükse kätte Euroopa hinnaga 200 LE.

Sh püksid leidis mulle müüja lihtsalt palve peale leida midagi “seda värvi ja selles pikkuses, näete selle pluusi juurde siin”.

Egiptuses harva esinev initsiatiiv koos korraliku kaubatundmisega!

***

Edasi alustasin lihtsalt otsast. Benetton… Üks (muuseas) 14 aastat tagasi ostetud Benettoni dzhemper on mu lemmikesemeks veelgi, oludest olenevalt kas pluusi või pidzhaamana käigus. Kuid Egiptuses on Benetton importkaup ja kuigi lastepoolel rippus esemekesi üks armsam kui teine, siis 250LE sünteetikasegu kootud komplekti eest aastasele… tänan, ei! Ja täiskasvanute kudumitesse on siginenud lihtsalt liiga palju akrüüli. Silm jäi siiski pidama ühel pidzhaamal, mis ilmselt oli suunatud otseselt kohalikesse oludesse. Egitplased ju kannavad kodus pidzhaamat terve päeva, isegi lähemaid külalisi vastu võttes, ja majad on talvel kütmata külmad. Benetton pakkuski edasijõudnud mererohelistes ja vanaroosades värvitoonides moodsat vanutatud trikotaazhist sooje pidzhaamasid või alternatiivina sarnase disainiga midagi, mis võis olla kleit, lühike öösärk või siis tuunika. 450LE eest oleks komplekti kätte saanud, sõrmitsesin kahetsustundega üht ja teist värvi, kuid.. kohustuslike ostude nimekiri oli juba pikalt ees ja seekord jäi.

Nefertari letist keset koridori kõndisin esialgu mööda – tagapool on neid veel üks ja milleks siis kohe alguses end potskutega koormata. Virgin Megastore jättis kah hetkel külmaks, juba teadsin kuidas Citystars aega neelab, kõrvalehüppeid lihtsalt ei saa lubada. Parasjagu oli kell üks saanud. See-eest jäin kaema järgmist letikest huulepulkade jm värvilise kraamiga. See oli juba läinud korral silma jäänud, kuid tookord jõudsin keskusse lihtsalt ainult tunnikeseks – jooksin koridore pidi Promodisse ja tagasi, kaesin veel kahte poodi, ja oligi kõik.

Tegu oli seni tundmatu Ameerikakaubaga. Värvid olid kenad – kohalikus linnas müüakse paaris loetud poekeses pea ainult pruunisilmsetele sobivaid langenud lehtede värvi huulepulki – ja tekstuur mõnusalt kreemjas. Müüja oli väikelinnadele vahelduseks abivalmiduse elus kehastus, otsis värve ja pakkus proovida. Ja näe, nurga tagant küünelaki rivist paistis ka mu lemmikvärv – kuukivi karva pärlmutter. Metalliku hoogsal pealetungil olin juba arvanud et see toon on ajaloo rüppe igaveseks kadunud. Lõpuks veel ripsmetush – süsimust ja volümiseeriv. Viimane Eestist saadud Clinique oli olnud täielik häving – kuidas siis emale ei jää meelde, et normaalset tušši teeb kontrollitult ainult Lancôme!

Kõrval müüs veel üks letike profi välimusega šampoone, lubasin endale, et järgmine kord uurin sealset väljapanekut. Sebastian pole Egiptuses kohal ja vaja siis puhkama sõitvaid tuttavaid kogu aeg palvetega tülitada. Ehk saab ka šampoonimure murtud?

Järgmises koridoris oli peamiselt palju mulle mitte midagi ütlevaid moepoode, siiski astusin läbi Aldo jalavarjude poest, jah täisnahast mõnusad sandaalid olid täiesti olemas ja ka parasjagu talve eel 50% alla hinnatud, kuid Teispoole “suuskadele” sobiv number oli juba otsas. Tagantjärgi mõeldes – võinuksin ju endale mõne väiksema suuruse osta, ehh… Meie linnakese kohalik valik piirdub keskeltläbi 35LE maksva kunstkaubaga ja mulle meeldivaid mudeleid on ainult meestepoodides. Sealt osta aga… “Ei, ei, ei, kas Madame ei saa aru, et need on ju MEESTE sandaalid,” hädaldas vanaldane meesmüüja, kui üht eriti avarat mudelit jalga proovida üritasin, ja peaaegu napsas kingad mul käest. Siinriigis on NAISED, kes kannavad NAISTEkaupu, ja MEHED, kes kannavad MEESTEKAUPU, ja igasugused unisexi mõtted võib vabalt piiri taha maha jätta. Teispoole abiga said kingad siiski ostetud, kuid sama jama kordub pea iga kord, kui üritan meestekaupade poole piiluda, näiteks tutvuda mõne t-särgi vms kraamiga.

Edasi Body Shop, Johnsoni lastevannivahu lõhnast oli kõrini ja läinud korral oli silma jäänud miski puuviljalõhnaline vannivaht. Papaia. Hind oli küll soolane, aga – lapsed ennekõike, eks! Papaia läks loosi. Siis veel üks peavõrude, käevõrude ja sõrmusekeste poeke, kuhu alaealise neiuga ilmselt EI OLE MÕISTLIK sisse astuda. Üks roosadest lilleõitest moodustatud käeketike koos sõrmusega oli täiesti vastupandamatu, ja on nüüd mu 3aastase igapäevase garderoobi lahutamatu osa. Küll ema süda juba teab!

Mothercare, Egiptuses (suhteliselt) veel kallim kui Eestis, seetõttu ostan siit ainult sokke. Suuremale 5 ja väiksemale ka 5 paari mugava lõike ja kenade värvidega ihusõbralikke puuvillasokke, need kestavad mitu aastat ja ei sooni jalga. Muud laste puuvillakraami on Egiptuse kohalike kaubamärkide toodangust palju huvitavam otsida, ja on ka pea 10 korda odavam.

Vahepeal sai raha otsa, õnneks möödusin just “tanklast”, kus 7 eri automaati rivis, küll mitte ükski mulle tuttavalt pangalt, kuid Swedbanki deebeti neelas suvaliselt valitud masin alla porisemata, andis raha ja kviitungi. Ja kaardi ka tagasi.

Vahelduseks üks kotipood, käekotti ei kanna siin just tihti, ilmselt peab olemasolev veel 5 aastakest vastu, kuid uhke disain köitis silma ja astusin sisse, et uurida, kas on ikka ehtsast nahast kotid. Nahast jah, kinnitas müüja, näete see siin Galliano uus hooaeg ja see seal veel Fendi viimase hooaja saba. Hind? Jah, 5490LE ja parasjagu on mõned tooted poole võrra soodsamad. Müüja oli lahkus ise. Mnjah. Kiitsin nende suurepärast valikut entusiastlikult kaasa noogutades.. ja astusin edasi.

Promodi ostud kotis, küsisin Nefertari letist oma stamptooted – öise kortsukreemi, mudamaski ja esimest korda ka piimavannipulbri. Olin ühe kingiks ostnud ja tuli mõttesse siis ka ise piimamõju kaeda. Algust tegin väga lihtsalt – viskasin vannivette 4 spl harilikku piimapulbrit. Sa mu meie! Mu külatolmused kabjad said paari minutiga täiesti uue ilme. Selgus et piim on äärmiselt meeldiv ja efektiivne sarvnaha mahakoorija. Ka muu ihu sai pehmeks ja siledaks. Nefertari piimavanni pulber on lisaks mõnusa magusa mandlilõhnaga ja hulgas on miskeid helbeid või idusid, mis koorimist veelgi tõhustavad. Kõik tooted 40-60LE, korraliku suurusega potsikud.

Nüüd juba tagasiteele asutades, et võtta ette järgmine korrus, jäid varem teele pesupood ja parfüümipood.

Pesupood oli uus ja tundmatu, kuid lihtne karge disain paelus silma, seega astusin sisse. Women’ Secret. Täispuuvillased esemekesed, Made in China, kuid selgelt arenenud riigist pärit või edasijõudnud teadlikkusega disaineri töö, pigem skandinaavialik kui hiinalik välimus ja teostus.

Väljusin pool tundi hiljem, mitmeks kuuks põhjalikult varustatud ja kingikski ostetud. Muidugi, hea pesu pole eestlase jaoks mingi eksootika, kuid Egiptusse on esimesed mugava ja ihusõbraliku pesu poed jõudnud alles hiljaaegu.

http://www.womensecret.com/colecciones.asp?id=2&sid=11&lang=en

Korrus kõrgemal olnuks Triumph, kah uustulnuk siinmail, kuid nii pesu vajadus kui eelarve olid juba ammendatud.

Teele jäi veel kallimat sorti parfüümipood, kust harilikult ostan näopiima jm asendamatut kraami. Hinnad Egiptuses on just sellised, et mida siin võidaks odavamate müügikulude arvelt, tuleb juurde 40% imporditolli näol, seega keskeltläbi on hinnad just umbes nagu Eestiski, parematel kreemidel tuhatkond krooni, muul kraamil veidi vähem. Valik on muidugi kesisem, kuigi parfüümide osas võib esineda uudsusi ja erinevusi, siis ilutoodetest on saada pea ainult Guerlain, Dior, Chanel, ning järgmiseks juba Lancaster, Bourjois jms kraam. Punetust vähendav kreem tundlikule (stabiilselt välja magamata noore ema) näonahale, mida otsisin, Guerlaini SOS, oli pea kolmandiku hinda juurde saanud, see-eest soovitas müüja üpris soodsa uue näopiima Chanelilt, mis tegevat igasugu imesid, sh uudselt kaitsvat nahka SAASTATUSE eest (uus müüv turunduskontsept!). Saastatusevastane piim tundus ka muidu meeldiv ja leidis koha ostukorvis.

Kell lähenes kaheksale õhtul, olin hiigelkeskuses veetnud üle 6 tunni, peaaegu ainult ettekavatsetud nimekirja järgides ja kõrvalehüppeid endale lubamata. Sööma ülakorruse ameerikalike paksude piffide restorani ei jõudnudki (mitte väga glamuurseid kuid muidu tuntud ja häid kiir- vm toidukette on keskuses veel mitmeid), kuid Cinnaboni müügiletist haarasin kaasa karbikese hiigelkukleid karamellkreemi ja peekanipähklitega, nendest loobuda ei suuda ma lihtsalt kunagi.

Ei jõudnud ma ühtegi mänguasjapoodi, ühtegi spordipoodi ega ühtegi sisustuspoodi. Ning ka meestepoodidest vaid Timberlandi, kus teadsin et sobivat kraami kindlasti leian. Teispoolele motika selga vajalik tuulejope oligi seal täiesti olemas, hind ligines neljakohalisele numbrile, kuid mis seal ikka, hea asi kestab aastaid. Timberlandi puhul on tore see, et lisaks maakeskonnas sobilikule veidi karedamale välimusele on nende tooted ka saadaval üsna suurtes numbrites. Nt Teispoole jope oli 2XL ehk u suurusele 56/58, saada olnuks ka 3XL. Kuigi City Starsis on ka poeke nimega Tommy XXL, mis on pood Eriti Suurtele meestele, kust vist suurusnumbrid alla 60 üldse puuduvad. Kuid Teispool pole Liiga Suur mees, on Parajalt Päris Suur mees. Too Tommy oli ameerikalikult ülesöönud tüübile.

Tuttavate Kairo eestlastega kohv joodud ja uudised vahetatud, sättisin kodu poole alles kella 9 paiku õhtul. Teispool oli selleks ajaks tüdrukutest surmväsinud – 1,5 ja 3 a, tegusamat sorti, moodustab just kena kokteili, mis närvid läbi sööb, uskuge mind – ja surmvihane: “Mis ema sa selline oled!” Kuid siiski ootas mind juba tunnike enne saabumist vapralt bussijaamas.

(“Mine too ema juba ära,” käsutas 3aastane, kes oli teiste jutust juba aru saanud, et minu saabumiseks peab issi mind kuskilt tooma.)

Lahendamata oli veel ainult, kuidas Kairos bussi peale saada. Liinibussid õhtul enam ei sõida, ja väikebusside “jaam” Kairo servalinna tehasemaastikul pole just teab mis veetlev koht üksikule naisterahvale. Teispoolega seda kasutades võtab ta mul alati tugevasti käest kinni, palub mitte rääkida ja sisuliselt jooksutab mind läbi platsi vajaliku bussi juurde. Kui asjakohane just on lausa nii palju karta, ma ei tea, kuid ettevaatus ja alalhoidlikkus eelkõige on egiptlaste valitsev põhimõte.

Et Teispool mulle Kairosse järgi tuleks, nagu ta harilikult teeb, ma ka ei tahtnud – mõttetu istmikukulu edasi-tagasi. Jäigi üle ainus võimalus – leppida kokku pooltuttava taksojuhiga, et lisaks kohaleviimisele ta mind ka turvab ja kenasti bussile paneb. Nii läkski. Taksojuht viis kohale, viis mikrobussini, kauples istekoha esipingile, kirjutas üles bussi numbri ja luges sõnad peale kõrvalistuvale noormehele, et see ei laseks bussijuhil mind piletirahaga kõrvust tõmmata. “3.50 ja ei piastritki enam, eks ju!” Jõudsin märgata, et tagapool istus paar muudki naisterahvast, see mõjus rahustavalt, lehvitasin taksojuht-abilisele, ja läkski sõiduks.

Tee oli sel õhtul suhteliselt vaba, juht väga ei kihutanudki, kuid juba pooleteise tunni pärast olidki tuttavad tänavad ümberringi. Istusin Teispoole selja taha motikale ja sõnagi vahetamata kihutasime koju. Tüdrukud juba magasid, kuid hommikul läks suuremaks kottidest harutamiseks; oi lillelised sukapüksid – ilus, emme!, oi plastmassist gaasipliit komplektis grillkanaga… Lasteaeda jäigi minemata.

Vot selline sprii Kairos.

***

P.S. Järgmine kord unustan City Starsi ja suundun avastama Kairo kõrvaltänavate “tõelist Egiptuse kaupa Egiptuse hinnaga”. Sissevaade võimalikele leidudele:

***

***

***

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s