Täiesti tavaline laupäev

Laupäevad on minu lemmikpäevad, olid seda juba Eestiski, kuigi hoopis teistel põhjustel. Eestis oli laupäev nädalavahetuse esimene päev, meeldiv hommik mõnulemiseks kandikutäie võileibade, kannutäie kohvi ja nädalat kokku võtvate perioodikaväljaannetega. Ja pärast shoppama või sõbrannadega klaasile veinile. Esmaspäev oma uute hooltega oli alles mägede taga..

Nüüd on kõik muutunud. Egiptuses algab uus nädal laupäevast. Reedene vabapäev, mil lapsed on lasteaiast kodus ja mitte kusagil mittemidagi teha pole, sest enamik poode linnas on suletud ja ringi liikumine üldse raskendatud, sest transport on hõredam ja paljud meie tuttavad taksojuhid üldse ei tööta, on selja taga. Lapsed on lasteaias, Teispool pärast uudiskanalite ees veedetud hommikupoolikut asutab end oma mesilasi kantseldama, maja jääb tühjaks ja vaikseks, ja on ainult minu päralt. Euroopas on nädalavahetus, mis tähendab, et keegi ei tülita ootamatu tõlketellimuse või muu asjaajamisega, mis ühelt poolt on muidugi väga teretulnud, kuid teiselt poolt päeva rütmi märksa närvilisemaks muudaks. Need tellimused sedakorda tulid juba üleeile, tähendades seda, et mul on ka, mida siin arvuti taga klõbistada, mis aitab kaasa toredale optimistlikule tundele, et olen siiski veel kasulik asjapulk ja kuskilt on siiski ka veidi raha millalgi tulemas, mis tärkava pere ja poolikult sisustatud kodu tingimustes on ka alati pagana tore.

Hommik algas täna perekondliku sissemagamisega. Punkt kell 8, aga soovitavalt 10 minutit varem peaks ämm lastega majast väljuma, et viia lapsed lasteaeda ja jõuda veel õigeaegselt oma töökohta kohalikus haridusosakonnas, kus uus nooruke valvur uksel kuuldavasti ta vanaldast pensionieelset elu kibedaks teeb sellega, et saabumisi minutipealt jälgima on asunud (varasemaga oldi sõbralikul üksteisemõistmisel).

Kuid kui mina silmad avasin, oli kell 7.30… Lapsed olid nagu ikka öö jooksul riburada järjega meie voodisse jõudnud, magasime nagu silgud rivis. Ja kuna meie tuba on suurem ja seda soojendab vaid üks õliradikas, millest mõlemasse serva korraga ei jätku, on voodis küll soe, kuid sisse hingatav õhk just nii kontrastselt külm, et “karvane” kurk on kerge tekkima. Oligi nii, et kui hommikustest palvetest ärganud Laps nr 2 ka meiega ühines ja ma lõpuks radika meie voodipoolele tarisin, tekkis meeldiv soojus tuppa just siis, kui päike juba väljast aknaid valgustas. Lapsed sirutasid end mugavalt välja ja jäid nohinal mõnusasse sügavasse unne, millest neid muidugi kahju äratada oli. Seda enam, et kumbki vindub juba nädalakese kerges külmetuses, mille tõttu neid viimased päevad isegi kodus hoidsime. Suurem on vist juba kohanenud ja põeb vaid kerget köhakest, ja tegelikult on väiksem isegi veel hämmastavamalt tublim – isegi ei köhi – kuid teda ajas viirus kaks päeva järjest oksendama ja seejärel nüüd on kummalgi kõht lahti.  Tavaline viiruse kulg siinkandis – algul väike uimasus, siis pööritab süda, kellel vähem, kellel rohkem, siis väljub kõik loomulikku teed pidi ja ongi ka haigus otsas. Siia kolimise aastal sõime ära hulga antibiootikume, eriti Teispoolel on soodumus neid popsida iga väikseimagi nähu korral, seejuures alati pooliku kuurina, ehk efektiivselt välja sõeludes nõrgemad bakterid ja jättes edasi kosuma tugevamad. Ka lastele tegime varem alati antibiootikumikuuri, eriti kui köha tihti võttis rögase pöörde, mis ei lasknud korralikult magada ei neil ega meil.

Kuid nüüd surusin kanand maha. Aitab antibiootikumidest. Eriti märgates, kuidas ka pooleteiseaastane on hakanud haigustest toibuma üsnagi omal jõul, siis seda võimet tahaks küll ainult soodustada. Ja kumbki pole enam nii tilluke, et ükski selline oire ohtlik või elu ja hakkamasaamist halvav oleks.

Sestap läksid mõlemad ka täna lasteaeda, mitu kihti pluuse ja dzhempreid all ja korralik tuult pidav jopeke peal. Kui päev läbi niiviisi rõõmsalt ringi joosta, siis paneb see vereringe korralikult tööle, millel saab ju ainult positiivne mõju olla, võrreldes päeva veetmisega kitsukeses toas minut-minutilt närvilisema minu igavas seltskonnas. Tõesti – väikeste laste emaks pole ma just suurem asi, kuid see-eest olen suurepärane majapidamis- jm tehnoabikeskus! Meelelahutuse eest hoolitseb Teispoole õde, kes on ühtlasi samas kiriku lasteaias kasvataja abiline, seega meie laste tugiisik ja mängukaaslane nr 1. Ning lapsi koolitab loomulikult pedagoogist ämm! (Kas pole mul vedanud? Saan siin rahulikult ninas urgitsedes jutukest klõbistada, ilma järelkasvu arengu pärast eriliselt muretsemata.)

Õnneks olid kõik rõivad pestud ja kuivad, ning suurest ikka veel sorteerimata hunnikust (neli inimest majas ja meie tolmuses keskkonnas – ühest servast paned hunnikut kokku, teisest tuleb uus pesu peale – mitte pesupesu, aga lõputu õudus!) sain õnne peale ka midagi sobivat kummalegi suht kiiresti kätte. Teispool nagu ikka tegi võileivad ja pakkis koti, mina riietasin ja kammisin lapsed, ja punkt kell 8 astusid kõik uksest välja. Huhh! Lehvitasime rõdult ja pöördusime tagasi kööki, Teispool endale paastu-hommikusöögiks friikartuleid praadima, aga mina leidsin võileiva vahele eilsest jäänud burgerikotleti – hurraa! Kuna ühte kotletti suurel pannil praadida on tõeliselt närb. Eestist hangitud pool kohvritäit kohvi ootab alles Sharmis, et keegi siia kanti liiguks, kuid asja ajab ära ka kohalik heledamat rösti Yemeni või kofeiinivaba Nescafe GOLD, mida lapseooteperioodil jooma harjusin ja mis oma suhteliselt talutava pehme maitsega on alternatiiviks siiani, kui kofeiiniga liialdada ei tahaks, aga kohviga küll! Oakohvi jaoks on mul oma väike kann, mis mahutab kaks suurt kruusitäit. “Aitäh tee eest,” märkis Teispool mürgiselt, minu askeldusi kohviga jälgides. “Aga sa ei joo ju teed, kui pole veel söönud,” protesteerisin mina. “Ja siin pole ühtki teeklaasi!” Alumisel riiulil üks siiski oli. Kolmekorruselises majas, kus Teispool elab ühel aga toimetab toimetusi teisel korrusel, lähevad pooled nõud pidevalt “jalutama”, ja teine pool saab otsa mu endakese käe läbi, keskmiselt üks klaas ja taldrik nädalas. Oi pudrunäppu!

Võtsin selle viimase hetkel puhta klaasi ja segasin kallile abikaasale ta tee. Peab ju kuidagi oma sooje tundeid üksteise suhtes aeg-ajalt kinnitama!?

Edasi istume me harilikult teleka ees, uudiseid jälgides ja hommikusööki nautides, kuni kas vajadused või “sisemine rahutus” meid jalgele ajavad midagi kasulikku tegema. Seekord selle erinevusega, et mõned päevad tagasi saabus lõpuks meie söögilaud. Üpriski euroopalikult alustasime meie oma kooselu Teispoolega nimelt enne “õiget” aega, suhteliselt nappide vahenditega ja “jooksvalt” ning sugugi mitte viimase kui komakohani perfektselt sisustatud kodust. Oh ei! Esimene siin elatud aasta kulus ehitustöödele ja teisel aastal küll kolisime sisse, kuid kuni käesoleva hetkeni moodustasid meie “sisustuse” peamiselt voodid ja köögimasinad. Ning siin kandis vältimatud soojendamise ja jahutamise vahendid ehk radikad ja õhukondensaatorid.

Telekat vaatasime katuse tarbeks muretsetud korvtoolidest ja sõime oma söögid napilt diivanilaualt nende ees.

Kui nüüd kõik me neli oma uue laua ümber istet võtame, siis ei tea miks, aga esimest korda on mul eriti tugev ühe pere tunne. Nagu oleks ühes söögilauas midagi sümboolselt ühendavat.

Seega täna sõime me hommikueinet päris laua taga, kuigi õnneks paistab telekas ka meie avatud kööki kätte, nii et suuremaid elumuutusi laua saabumine kaasa ei toonud.

Ja nüüd istun ma siin… Veel tunnike ja lapsed jõuavadki lõunaune ajaks koju. Oludest (=eelnenud ööst) olenevalt kas magan nendega kaasa või kasutan vaikuse hetke veel oma asjade ajamiseks. Pärastlõunal, kui pole liiga külm ega tuuline, läheme lastega harilikult veidikeseks katusele, liivakasti ja kiikuma, ja seejärel nõuab emb-kumb, või mõlemad, alla “teta” juurde, kes nendega oma lõputult kannatlikul ja rahulikul moel (mu ämm tõepoolest, kui keegi üldse, on tõelise kristlase epitoom) veedab ülejäänud õhtupooliku, täites kõik nende soovid, mängides kõik nende mängud, ja sinna sekka õpetab numbreid, tähti, salmikesi ja muud kasulikku ning põnevat. Kuni peatselt saabubki uneaeg, ette mahub ehk veel mõni multikas või lastelavastus. Ema saab niikaua majapidamist korraldada või, kui hetk võimaldab, siin monitori ees ninas urgitsemist jätkata, ning isa kopsib all mesilastele uusi kodusid teha või sõidab külla või linna asju ajama – sest isade ambitsioonid nagu ikka on ülielusuurused ja töö lõppematu… 😉

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s