Eestlasliku omandinstinkti käekäik Egiptuses

Et pikk kommentaar saatusekaaslasest suguõe teemakäsitlusele lendas vististi õhku, siis kommentaari uuesti kribada ei viitsi, parem juba paralleelse kogemuse oma blogisse ;).

***

Egiptlase suhtumine asjadesse, siis materiaalsesse varasse, ilmselt täiesti erineb eestlase omast. Kohati tundub, et asjad ei tähenda neile üldse midagi ja nad pole nendega absoluutselt seotud. Teed komplimendi beduiinist sõbrannale kõrvarõngaste eest… ja pead temaga pärast pool tundi võitlema, et ta neid kõrvast ei võtaks ja sulle ei annaks. Külas käies, ükskõik millele pilk pidama jääb – kas tahad endale, kingin Sulle!??

Kas ehk seetõttu, et tegemist on (sageli, kuigi mitte alati) põhimõtteliselt prahikaubaga – turult toodud sünteetiliste riideesemekeste, Hiinas toodetud meigi, ise pärlitest lükitud käevõrukese jms-ga. Paar paundi üks või teine ese… Või ei taju naised asjade väärtust, sest nad pole nende pärast kunagi tööd tegema pidanud – küsid aga abikaasalt raha, ja saadki!?

Mulle aga on mu asjad kallid. Ma olen need kõik oma tööga endale teeninud. Ostan vähe ja harva, aga valin hoolega, ja kasutan kaua – aastaid, enamasti, sest et hea asi ei kulugi ära või et väga raske on midagi asemele leida. Mul pole 100 paari kingi nagu Teispoole kummalgi õel – kummalgi kartulikotitäis tolmuseid ja hooldamata”koone” – kuna kunstnahast king meie linnakeses maksab 20-35LE, siis võib endale lubada uue paari iga uue kostüümi juurde ka pisukesest tasukrahast elav neidis. Vanad said külateel mustaks? Ostad uue paari! (Võimalik et ongi odavam ka, kui osta hari ja kingaviks.)

Minul aga on ühed väga head, kuid ka kallid täisnahast sandaalid, millele asendust Egiptuses leida tõeliselt raske, üks paar tosse, ühed saapad talvel kostüümiga kandmiseks, ja kahed kontsakingad (nende viimastega pole aga peaaegu kusagil käia).

Sharmis meie pool ujumas käies palus mu lahke ja mittematerialistist beduiinisõbranna kord kojuminekuks kuivi vahetusriideid – sest basseini ujuma oli ta roninud muidugi beduiinilikult täisrõivis – nendes, millega tulnud oli. Et väga suur mu garderoob ka polnud, sai kaasa antud oma lemmikpüksid, tulipunane paar Adidase erimudelit, mida saab lukkude lahtitõmbamise teel laiemaks teha ja mis seetõttu olid ühed vähestest rõivaesemetest, mis mahtusid jalga veel ka pärast sünnitust. Mul on nende juurde ka sobiv jope.

Neid pükse sain pärast ligi pool aastat tagasi küsida. Võib-olla arvas beduiinitar, et mis kord juba antud, see temale jääbki, päriseks? nad ise käituvad ju nii.. Kuid minul oli pükstest kahju, sest samasuguseid enam ei leia. Oma omapäraga olid need osa minu isikust! Küsisingi väiklaselt ikka ja jälle, kuni sain tagasi.

Või siis tossude lugu. Juba teades, et nahast ja mugavat madalatallalist jalanõud Egiptuse tavakeskkkonnas nii lihtsalt ei leiagi, tegin enne Teispoole koju kolimist Sharmis suurema kingaringi. Napp see valik seal ju on, kuid Il Mercato spordipoekestest midagi mugavat harilikult siiski leiab, sedapuhku kena orientaalse mustriga pruunist täisnahast Puma vabaajajalatsid. Keerutasin jalatseid käes ja küsisin Teispoolelt, et äkki võtaks ühe paari veel – emale või õdedele. Kuna Teispoolelt olin juba kuulnud, seoses ema jalavalude pärast kurtmisega, et majast linnani on 2 km tolmust külateed, mis nõuab mugavat kuid suhteliselt kinnist jalatsit (et tolm läbi ei tuleks). Ka on naturaalne nahk palavas kliimas selgelt jalasõbralikum kui umbne sünteetika.

Ei, ärgu ma ostku kellelegi midagi, neil pole midagi vaja ja nad ei hinda neid asju üldse!

Vägisi ei hakanud ka peale pressima, nii jäigi lisapaar ostmata.

Siia kolides loovutasin sellegipoolest kohe ühe tossupaari ämmale. Meil on sama jalanumber ja kõigest üks kord teejuppi linnakesest meie majani läbides oli selge, et Adidas Torsion maastikutoss on tema igahommikuse töölekõnnaku vajadusteks üle selle kuumaastiku otse kui loodud. Pika musta seeliku alt ei paista nagunii välja, mis täpselt kellelgi jalas on. Ja mul ju on üks paar tosse veel…

Kuni ühel päeval enam ei olnud. Pumad olid jäljetult kadunud. Lõin käega ja kandsin igale poole lihtsalt plätusid. Vist pea aasta kulus, olin juba arvanud, et vanem õde abielludes need kaasa pakkis, sest kes seal suures segaduses ja asjade laviinis enam mäletaski, milline asi kingitud sai või milline niisama lähistel vedeles. Noorpaari külastades olin peeglilaual täheldanud muuhulgas nt Lapsele nr 1 kingitud ehetekarbikest – sellist roosa paberiga üle kleebitud printsessikarpi, milliseid Kaubamaja ehk praegugi müüb, ja mille üks mu Eesti sõbrannasid talle kingiks tõi. Muidugi 2aastane ei osanud sellega veel eriti midagi ette võtta ja see seisis suht kasutult riiulis meie tollal ühiselt jagatavas elutoas. Kuid siiski – see oli lapse oma ja mitte õe oma! Mulle tundus, noh…. kummaline, kuid ma ei öelnud midagi.

Pumad aga ilmusid hiljuti siiski välja… noorema õe jalas. Eks vist oli too oma kaasavara sorteerides ja pakkides need kuskilt leidnud, ja muidugi kohe jalga pannud. Mugavad ju! Ma ei öelnud jälle midagi, kuid sobiva hetke avanedes “laenasin” tossud ukse tagant tagasi, veel umbes kümnekonna seal tolmuva jalanõupaari seast. Näete – olen juba assimileerunud! 🙂 Puhastasin korralikult ära, toppisin ninad ajalehti täis ja panin kingakappi ootama mõnda järgmist linnamineku hetke. Mulle meeldib oma asjade eest hoolt kanda, sest siis need kestavad kaua!

Öelda ma midagi ei tahtnud, isegi Teispoolele mitte. Sest kord varem juba oli õde pisaratesse puhkenud, kui palusin tal lõpetada Skype kõne oma kihlatule, minu makstud raha eest. Ning Teispool sel korral, mäletan selgesti, seisis selgelt õe ja mitte minu poolel.

Hoidsin seda paari eurot Skype arvel edasilükkamatuteks kõnedeks Eestisse või mujale. Õel vististi oli kõnekaart tühjaks saanud ja olime talle Skype võimalusi (siis arvutist arvutisse helistamist tegelikult) just põgusalt tutvustanud. Kuid Skype kaudu telefonile helistamine, nagu tema seda tegi, maksab Egiptusest Egiptusesse 2 naela minut, sama palju kui väliskõnedki! Samas kui kohalik mobiilikõne maksab u 20 piastrit minut. Mulle ei tundunud see üldsegi mõttekas ja nii ma talle ütlesingi. Sa mu meie! kuidas sain kuulda, kuidas nad minu heaks või kõik hinge tagant ära annaksid (annaksidki ka, kuid ma ju ei taha neid nende asju!) ja teeksid, aga mina väiklane isik selline, mul on tema heaks paarist eurost kahju!

Ja tal oli ka absoluutselt õigus, sest nii palju tuge, kui siin peres, pole ma oma elu jooksul veel saanud üheltki perelt, minu üle- ja ülihoolitsev ema kaasa arvatud. Mu lapsi söödetakse ja kasitakse, nendega mängitakse, viiakse magama ja äratatakse üles, kuidas just vaja, mu korterit käidi koristamas, kui teise lapse ilmudes aeg-ajal elukorraldus üle pea kokku kukkus. Isegi mu vana ämm käis mul nõusid pesemas, kui mina olin lapseootel, väsinud ja iiveldamas, ja tahtsin ainult magada. Porisesin küll veidi, et meil Eestis pesevad noored inimesed vanade nõusid, ja mitte vastupidi, kuid tema ainult naeratas oma lõputu mõistmise naeratust, ja kääris käised üles…

Kuigi kolimise ja ehituse käigus nii mõndagi kopsakat korterisse kanda tuli , ei ole ma siin iialgi midagi rasket tõstma ega tassima pidanud – ei, Teispool kutsub pigem õed kui minu appi. Kunagine esi-heinapallitõstja, kuid siin elan nagu printsess hernel. Vot selline pere. Kuidas saaksin neile öelda, et mind häirib, et keegi mu kingad ära tarib ja iialgi tagasi ei too, nii et mul endal pole midagi kanda, või et “jalutama” on läinud mingi papist karbike, mida keegi nagunii ei kasutanud??

Kuid minu eestlasliku omandiinstinkti koha pealt on konflikt olemas.

***

Teiselt poolt arvutab too just nagu mittematerialistist egiptlane nt kõik saadud kingitused alati kopikapealt kokku, ja teeb vastukingitusi rangelt ainult samas väärtuses – mitte rohkem, kuid jumala pärast mitte ka vähem! Kas sellepärast, et kingitusi finantseerivad mehed, kes on raha töö ja vaevaga kogunud ja mitte “niisama” saanud, hoolivad nemad väärtusest rohkem? Kingi otstarve ja välimus ei lähe seejuures üldse arvesse, vaid rangelt ainult selle materiaalne väärtus. Näiteks selline lugu: oleme koos õe ja õemehega nõbu vastsündinu jaoks traditsioonilist kuldesemekest otsimas.

“Võtame kahe pere peale selle kena risti,” teen ettepaneku. Rist on filigraanse töötlusega ja imekena, kuid ka päris kallis.

“Ei, nii ei sobi,” ütleb Teispool. “Meid on ju 2 peret, kuidas siis ainult üks kingitus!? Ja mida nemad Dudu sündimise puhul meile tõid? See sõrmuseke maksab umbes ainult nii ja nii palju.”

Ostetaksegi hoopis 2 vormitut ja peaaegu äravahetamiseni sarnast medaljonikest, mille pole ei tegu ega nägu – kuid on täpselt õige karaadiarv ja rahaline väärtus… Kummagi pere poolt üks.

***

Sellised erisused siis.

Advertisements

2 thoughts on “Eestlasliku omandinstinkti käekäik Egiptuses

  1. No vot ja mina lugesin seda teist blogi ka ja ei suutnud kül lahendust välja mõelda mida ise teeksin kui keegi niivisi asju laenab. Sinul tuli küll vahva idee asjad lihtsalt tagasi laenata 😛
    Kuigi ma siin omaette mõtlen et mõlemas artiklis on selliseks laenajaks just mehe õde/õed. Ehk seepärast mul selliseid probleeme peres pole kuna mehel vaid kaks venda 😀

    Tõsiselt rääkides tooks ikkagi välja oma pere kus ei ole neid veidraid kombeid nagu nii mõnegi teise egyptuse peres on. Eks see ikka oleneb vanematest ja nende kasvatusest. Ometi see südamlikkus millest ka sina räägid on ka meie peres ja loomulikult igaüks aitab teisi kui vähegi võimalik. Vahe ongi selles et kas pakutakse abi ise või küsitakse, EI ei öelda kunagi.

  2. Jajah, tagasilaenamine on hea mote 🙂 Ent seda saab vaid siis teha, kui mone asja veel yles leiad voi ara tuvastad.. 🙂 kui aga “laenatud” ese veel edasi kingitakse.. 🙂 oleneb muidugi asjast..

    üldse see araablaslik heategevus tundubki ainult miski kohustustejada olevat. Ma seostasin seda enne islamiga, aga tundub siis et jällegi kultuuriline tava pigem. Just see kingituste väärtuse arvestamine. Et kui meile eestis õpetatakse et kingitud hobuse suhu ei vaadata, siis araablane teeb kingitud hobusel esmalt suu lahti, loeb hambad üle ja lõpuks kingib samaväärse hobuse tagasi 🙂

    isegi see antud abi arvestatakse mingi sisteemiga tagasi 🙂 et põhimõtteliselt pärast keelduda ei saagi 🙂 ja kui julged selle kirjutamata reegli vastu eksida, siis on skandaal taevani..

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s