Aleksandria 5 aastat hiljem ehk kultuurišokk Egiptuse moodi

Aleksandria on kuulutatud Araabiamaade turismipealinnaks 2010. aastal. Sinna sõites me seda muidugi ei teadnud, asi selgus tagasi jõudes, kui uudishimu ajas taustu uurima.

Sham el Nessimi eelõhtul Aleksandriasse jõudes hämmastas meid kõigepealt, kui ILUS ja PUHAS linnas oli. Siis kesklinnas. Ostutänavad, mida mäletasime sama murenenud-tolmustena nagu kesklinn Kairos, olid saanud värske asfaltkatte, ning kitsaste, tihedalt poekesi ja kohvikuid täis lükitud tänavate labürint väikeste platsikestega ristumiskohtadel tekitas kõigepealt mulje, nagu oleksime sattunud… noh ütleme et Eestist Šveitsi.

Miami on üks Aleksandria linnaosi (pildilt peaks vist selge olema, miks just selline nimi) ja on uuematest üsna tüüpiline. Ärge arvake et Corniche – siin juba ametliku tänavanimetusega El Gueish – selle sopiga lõpebki – oh ei! Liiklus keerab lihtsalt ümber nurga, ja jätkub veel oma 5-10 km kummaski suunas, täpselt sama tiheda hoonestusega ühel ja randadega teisel pool, täpselt nii:

Edasi mõned fotod Sham el Nessimi rahvalikust tähistamisest Montazah pargis. Kadrioru mõõtu maa-ala, vist ainuke taoline kogu Egiptuses, kus aastal 2005 lill lille kuivalt taga nuttis, oli haljastatud uskumatu kenaduseni..

Montazah park

Montazah' park.

Sham el Nessim Montazah's

Sham el Nessim Montazah' pargis. Inimesed...

Sham el Nessim Montazah's. Veel ja veel inimesi...

...veel ja veel inimesi.

Sham el Nessim Montazah's. Teismelised omapead... ;).

Teismelised omapäi ;).

The Beach.

The Beach.

Oli vist hea mõte sõita kohale juba eelmisel õhtul. Vana Alexi maantee oli pooltühi, nii tühjana polegi seda veel näinud, ja reis kulges viperusteta. Ning järgmisel hommikul jõudsime igale poole juba varakult, enne suurte masside saabumist, ja ka tagasiteele õigeaegselt, kui veel bussidele pileteid oli. Kuna pileteid ei müüda siin ette rohkem kui pool tundi enne bussi väljumist (kaugliinide kvaliteetbussid on erand).

Meie plaanid nägid ette õhtustamist kunagises lemmikus kalarestoranis, jalutamist piki Alexi mereäärset promenaadi ehk Corniche’i, ja järgmise päeva veetmist kusagil vabas õhus mere lähistel. Kuid kõigepealt tuli end möllida hotelli. Kuigi telefoniga polnud me ühendust saanud (muidugi oli number ammu muutunud!), oli meie kunagine kodu 2 nädalaks Kouta hotell kenasti alles. Koutas pole küll merevaadet, kuid asub ta kenasti ühe kõige popima tänava Zaad Zaghlouli nurgal, kust nii Corniche, poodlemistänavad, söögikohad ja vesipiibukohvikud on kõik mõnesaja meetri raadiuses kättesaadavad. Sellise asukohaga kinnistu eest võib omanikku ainult kadestada. Milline hiilgav tulevik seda kõige kesksemat kanti Alexis nimega Raml Station (ehk Liiva jaam 🙂 ootab, võis aimata tänava vastasküljele kerkinud ja välisküljel hiiglaslike merekarpidega kaunilt dekoreeritud pilvelõhkujast, milles näis paiknevat eskalaatoritega varustatud uus luksuslik mall.

Ka hotelli oli läbi teinud uuenduskuuri. Kouta, mis on üks harilik pruunide puittahveldistega asutus Aleksandria sõjaaegse hiilguse veidike väsinud stiilis, omal ajal imponeeris meile kõige enam oma kõrgete valgusküllaste tubadega. Põrandast lagedeni oli ei vähem kui neli ja pool meetrit… Omanik oli selle nüüd nutikalt ära kasutanud ja toad vertikaalselt poolitanud nii, et ühele poole tekkis juurde täiseti uus normaalkõrgusega korrus, ja teisele poole rida kahekorruselisi tube, milles igas kuni kuus voodikohta. Ega vähemast ühele tõelisele egiptuse perele ei jätkukski, võetakse ju retkedele sageli ikka ka mõni lähisugulane, vähemasti õde või vend abikaasa ja lastega kaasa. Meilgi olid kaasas Teispoole mõlemad õed, ühe abikaasa ja teise “peika”. Maksime täpselt 155 LE ja selle eest kolisime kõik abielutunnistuse omajad kui üheks pereks loetavad mehed ja naised ühte ainsana vabasse kuuesesse tuppa, “peikale” aga otsiti voodikoht kusagil kõrval. Isegi tualetinurgake oli tubadesse tekkinud, kunagi oli pesemisvõimalusega tube hotellis täpselt kaks, neis üks siis meie käes.

Ööbimine lahendatud, läksime otsima kalarestorani. Ega kaugele polnudki minna, mõnisada meetrit piki Zaad Zaghlouli ja siis majade vahelt sinka-vonka Corniche’i suunas, kus tänavakeselt nimega Rue de Crete avaneski meie romantiliste mälestuste objekt – pooleldi poollagunenud hoones ja pooleldi trotuaaril paiknev restoran (?? see nimi ei jäänud mulle jälle meelde).

Leidsime tolle asutuse omal ajal täiesti juhuslikult, tänavakesi pidi otsemat teed Corniche’ile otsides. Kuid tegemist on ühe Aleksandria saljase menukohaga. Lonely Planet seda kohta ei tunne, ei tea enamik egiptlasigi ehk, kuid ometi on visuaalselt hädise välimusega asutus alati rahvast täis. Vabu laudu pole peaaegu kunagi, kuid kaua ootama ei pea, sest ega pikalt siin keegi ei moluta – siia sõidetakse ette mersude ja mitsudega, tollel õhtul parkis just üks Alfa-Romeo, süüakse kõht kala täis, ja minnakse jälle oma teed. Valisime letist 4 kilo kala ning igale suu seks ka kalmaari, krevette ja krabi, ning istusime vabanenud lauda maha. Kala polegi Egiptuses nii odav lõbu, või on paigake oma populaarsusest õppinud, igatahes kunagise u 30LE asemel maksis kala kilo nüüd 60-70LE, muud mereannid sellele veel otsa. Lõhegi on Carrefouris odavam, Eestist rääkimata. Kuid selleks sai ju tuldud. Laadisime laua täis ja asusime asjatama. Väiksema tüdruku käsi käis taldriku vahet nii vilkalt, et ema ei jõudnud järgi ja isa suur käsi pidi appi tulema fileed ette andma. Laste rõõmuks seadsid söögi ajal end laua alla ootele kaks kassi. Kasse liikus tänaval rohkemgi, vist mitte üllatuslikult läikiva karva ja silmnähtavalt hea toitumusega. Et “otta” on ühtlasi noorema tüdruku hetke lemmikloom, siis kaua me seal laua ääres ei konutanudki – kalanälg kustutatud hakkas plika toolil nihelema ja et teda tagasi hoida oli suhteliselt ebamugav, siis – kuni ülejäänud veel lõpetasid – läksime koos kasside avastusretkele, ikka noorem generatsioon entusiastlikult ees sibades ja vanem lontsa-lontsa järgi vantsides. Kuni jõudsime järgmisele tänavanurgale kus “restoran” ka lõppes ja päris mitu kassi mõnusalt mäletsedes istus. Noor kassientusiast muidugi ei kõhelnud, istus matsti trotuaariservale maha ja asus lemmikloomadega juttu sobitama. No naera või nuta. Kuid ega väikelast puhtana hoida on nagunii lootusetu tegevus.

Pärast jooksime samamoodi jälle piki tänavajuppi tagasi, väikese peatusega iga sodihunniku juures, kus mõni vurrukandja alles maiustamas oli.

Edasine plaan nägi ette jalutuskäiku mereäärsel promenaadil. Paralleeltänavast üle ja sealt see meri paistiski, aga – sa mu meie, kui külm mere ääres oli! Egiptlastest sugulased olid, kes särgi, kes jakikese väel, olime ju tulnud sisuliselt “suvitama”. Lastele olin õnneks võtnud joped kaasa – eestlane ometigi teab, mida “meretuul” tähendab. Asi ajas küll naerma, kuid kui pärast pisukest tiiru uuesti majade vahele tagasi pöörasime, ohkasid kõik kergendatult. Jätsime noored veel poode kammima ja suundusime lastega hotelli, sest nende päev hakkas selleks korraks koomale tõmbama, Une-Mati liginemist oli selgelt märgata. Naljakas, et kuigi hotelli tuba ju ei köetud ja kohe voodi kõrval kõrgus hiiglaslik kolmemeetrine rõduuks, siis külm öösel ei hakanudki. Hotell oli meid varustanud mõnusalt karvaste võimalik et täisvillaste tekkidega, mille all oli nii mõnus, et kaasa võetud lisatekki tegelikult vaja ei läinudki. Lapsed magasid kindluse mõttes fliisides ja nohistasid üsna rahulikult hommikuni välja. Eks siin oli läinud päeva reisil ja meretuulel oma roll…

Varast sundäratust niisiis ei tulnudki, saime üsna rahulikult ligi kaheksani põõnata, siis hakkas ribide vahelt valgust sisse uhama ja vähehaaval väike kohvijanu tekkima. Ükshaaval ajas muugi pere end üles, käis kordamööda meie tikutopsist tualetis end kasimas ja usinate rännumeestena oli kõik see pere nii üheksa paiku tänaval hommikusööki otsimas. Olin muidugi arvanud, et kordame oma romantilist Alexi hommikueinet mõnes tänava-ahwas, kuid Teispool tegi selgeks, et noorpaarike veel kuidagi, kuid lastega sellisesse põhimõtteliselt meestekohvikusse ei minda, polevat kombekas. Ei jäänudki muud üle, kui suunduda otsejoones Orabi väljakule, selline viie minuti jalutuskäik, kus vist ööpäevaringselt on avatud shwerma ja võileibade müügikohake. Teele jäi veel pagaritöökoda, kuid croissanti huvilisi peale minu polnud ja ma ei hakanud siis tüli tegema. Kuid brasiilia kohvi poodi astusin küll sisse. Brasiilia kohvi pood ehk siis baar, kus müüakse jahvatatud ubadest valmistatud head masinakohvi, on Alexi üks ajaloolisi institutsioone, linna identiteedi kindel osa, mis juba ise näitab siinse elanikkonna keskmiselt edumeelsemat ja läänelikumat maitset. Küsisin endale topsitäie “ameerika” kohvi ja viimasel hetkel meenus mõelda ka Teispoole õele, kes on suur cappuccino sõber. Seda poodi näed siit, vt seal raamatukogupildi järel:

http://i-cias.com/e.o/alexandria.htm#

Olulised vajadused seega õgvendatud, istusime keset Orabi väljakut pargikesse maha ja “mehed” läksid tooma võileibu. Meist möödusid samasugused lastega pered, ratastega kohvrid järgi veeremas – ilmselt vastselt, hommikul, kevadpühi nautima saabunud. Emad naeratasid ujedalt, otsekui teatava sarnasuse tunnustamise märgiks. Isad vilksasid autoriteetseid pilke, ega võõrast naisolevust päriselt piielda polegi ju viisakas ka.

Vahepeal tekis perekondlik ekstsess, kui Teispoole vanem õde tahtis vennale – siis minu mehele! – karvupidi kallale minna, kui too hommikusöögi peaorganiseerijana teatas, et igale on toodud 1 taameyaga ja 1 fuuliga võileib. “Taameya!??” karjatas õde. “Ma olen 55 päeva söönud taameyat ja fuuli ja sa tood meile jälle taameyat ja fuuli!” Koptide aasta pikim paast oli ju alles eile lõppenud. Tuli siis Teispoolel ka teine kotike avada, kus lihakraam peidus oli. 😛 Niiviisi pargikeses meie hommikusöök söödud saigi, eht-egiptlaslikult. Muidugi on Alexis ka vististi lugematul arvul euroopalikke kohvikuid, uuemaid ja vanemaid, aeglasemaid ja kiiremaid, kust nii jooke kui sööke koos osta saab. Kuid need ei ole just odavad kohad – isegi minu brasiilia kohvi poeke, üks tagasihoidlikumaid sisult ja väljanägemiselt – kasseeris kohvitopsi eest 10LE, cappuccino õnneks maksis vaid kuus. Kallimas võinuks maksta 15-17, nagu nalja! Ja on omamoodi võluv süüa hommikust just egiptlaste moodi – kaasa ostetud värskeid võileibu värskes õhus ükskõik kus.

Edasi taksodesse ja kuhu mujale kui Montazah’sse. Kesklinnast on sinna ligi 20 km ja vähemalt sama palju minuteid meeldivat merevaatega autosõitu. Jälle tundus mulle, et nii palju kohvikuid El Gueishil pole ma varem täheldanud, kohati tundus terve promenaad ühe pika ja lõputu korvtoolirivina, sekka vahelduseks jupike plastmassi või metalli. Kesklinna päevinäinud koloniaalglamuur andis jõukamates uuslinnaosade saabudes otsad üle nikli ja klaasiga viimistletud moodsatele ketikohvikutele – Cilantro’s, Beano’s, Costa Coffee, Starbucks – nad kõik on siin kohal!

Montazah väravates tungles juba kenake rahvamass ja ka autoväravas liikus asi pigem teosammul. Loobusime seetõttu taksoga sisse sõitmast ja lunastasime igale täiskasvanule 6LEd maksva jalakäijapääsme. Veidike sabatamist ja.. olimegi pargis. Taas üllatus – ka siin oli märgatavalt kenam, kui mäletasime. Võib-olla oli haljastus oodanud kunagi kuningas Farouki, nüüd presidendi suveresidentsina teeniva Montazah lossi restaureerimistööde taga, mis aastal 2005 just hoogsalt käisid?

Kõik läksid elevile, ega sellist parki egiptlane naljalt ei näegi. Kairoski on vaid suht väiksemad moodustised, kui just šiia moslemite heategevusfondi rahastatav Al Azhari park peatselt järgi ei jõua.

Kuigi erilist inspiratiooni meil enam polnudki ja ka kell käis kiirelt. Jalutasime rannani, imetlesime merevaadet ja otsisime siis vaba platsi ühe varjulise puu all, kus lapsed said muru peal veidi ringi lustida ja meie ülejäänud hinge tõmmata. Kesklinnas oli meid piiranud õhupallimees, kellelt kumbki laps sai ilusa triibulise, täispuhutava rannapalli. Väiksem oli nii õnnejunnis, et terve tee taksos ainult laulis. Taksojuht keelduski Teispoole ulatatud summat vastu võtmast ja leppis vabatahtlikult poolega, öeldes et talle on hea tuju näol juba tasutud. Suured linnad on siiski ka odvamad kui väikesed, nii on see vist igal pool, sest väiksemates, nagu meie omaski, lihtsalt pole kunagi õiget hindu madalal hoidvat konkurentsi ega käivet.

Park oli rahvas täis, enamasti pered, kuid teismelised olid – poisid eraldi ja tüdrukud eraldi – rühmiti väljas, vanematest “lahti rabelenud” ja lustisid isekeskis. Lapsed mängisid ja tegusamad emad sättisid kaasa võetud priimustele teekanne mulisema. Nutikamad olid kaasa võtnud voodilina moodi asju, mida käepäraste puude või põõsaste vahele tõmmates moodustus ruumikas päikesevari – kuigi õhk oli veel kargevõitu, siis keskpäevane lauspäike juba päris kuri. Sain minagi punase nina ja lauba, mis kahe päeva möödudes siiski pruunikaks jumeks pöördus.

Tagasiteel jõudsime veel kiirelt lõunastada tee veerde jäävas popis ja suure käibega kiirtoidukohas nimega GAD, millel esindused nii Kairos kui Alexis ja mis pakub egiptlasele harjumuspärast toitu nagu kofta, kebab, tahina, hummus, babaganough jms. Ja selle kõrvale korvitäite kaupa ahjusooja leiba.

Esimesest bussist jäime juba maha, järgmisele ei saanudki enam piletit, ei jäänud üle muud, kui lunastada toolid u 10 km eemal asuvasse lähemasse linna viivale alternatiivile. Kaks ja pool tundi kulges  jälle suht valutult, kuna vana maantee ümbrus on suht tihedalt asustatud. Möödusime üpris mitmest lagedal asuvast maa-surnuaiast – seni olin näinud vaid tiheasulates majade vahele surutud sarnaseid. Lõpuks ometi sain pildile siin kandis popid tuvilad. Ja üsna iseloomulik on ka vanade uste ja akende müükla tee veeres.

Tagasisõit kujunes nii õige elamusrohkeks – sõita saime veel ka tuktukis ja maailma kõige väiksema istmevahega minibussis (“Lähme siit KOHE välja,” käsutas väiksem ja alustas nende kahe päeva esimest, kuid seda intensiivsemat jonnihoogu), enne kui oma linna serva jõudsime ja sealt takso abil koju. Kaasas olnud murjanid, kes olid vist puhtaks poleerinud kõik bussi istmevahed, samal ajal väikesest räpasest suust väikese räpase käega lakkamatult kartulikrõpse sisse ajades (huvitav et kumbki ei saanud ei kõhutõbe ega seda vastupidist asja ka mitte), rändasid vanni ja sealt voodi, ja magasid hambad laiali hommikuni. Meie Teispoolega saime veel kaks päeva järgi magada, nii läbi võtab kahepäevane matk võõrasse linna patareidega kahese mootorjänese ja kapriisidega neljase printsessi seltskonnas.

Kuid omamoodi korda see kõik ju läks. “Lähme millalgi kahekesi tagasi,” tonksasin teleka ees tukkuvat Teispoolt. Kui ta seda nüüd enam kuulis…

Advertisements

One thought on “Aleksandria 5 aastat hiljem ehk kultuurišokk Egiptuse moodi

  1. Lahe 🙂 Vana hea Aleksandria 🙂 Ei jõua oma puhkust enam ära oodata 🙂 Montazah Park on ilus 🙂 Ja see vaade tornist ka 🙂

    Aga Alexandria Carrefouri otsides suutsime mitmel korral ära eksida, enne kui õnneks läks, kuna iga teejuhataja juhatas isemoodi 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s