Ehitaks õige Eesti Maja?

Umbes viimased kuu aega olen ma kohe ülemääraselt kokku puutunud religiooni ja uskumisega, eeskätt seetõttu, et leidsin mõned blogid – üks viis teiseni – mille autorid, päris harilikud Eesti tüdrukud, õieti küll juba naised, on astunud islamiusku. Et just islamisse, ei olegi siin nii oluline, küllap leidub Eestis, võib-olla iga päev ka ristiusku astujaid. Sest inimene vajab juhatust elus, ta vajab natukenegi selgust ja konkreetsust, ning ta vajab ellu ülevust.

Kui tahes kaugele me ka poleks jõudnud arenenud maailmas vabaduse ja võrdõiguslikkusega, siis tundub et päris kohe liiga paljude jaoks oleme jõudnud natuke liiga kaugele veidi enne õige aega. Lihtne on edasi minna paksus pimedas metsas, kus aga kulgeb ainult üks selge rada, kuid mida teha, kui jõuad sealt välja laiale lagendikule, kus minna võib ükskõik kuhu?

Võibki hõlpsasti juhtuda, et selline vabadus mõne ajab sihitult ringi jooksma nagu kevadise vasika, aga mõni teine lööb käega ja pöörab lihtsalt tuldud teed tagasi sinna, kus selgem ja turvalisem.

Ehk et probleemi olulisema osana oleks väga vaja vaba ja võrdõigusliku inimese käitumisjuhiseid ja moraalikoodeksit (mis ei kõlaks nagu kommunismiehitaja moraalikoodeks või mõni järjekordne saientoloogiaalgatus 🙂 ). Mis ei tekitaks religioosset sõltuvust ega algataks fanaatilist järgimist, kuid mis siiski oleks orientiiriks. Et meil, Euroopas, me käitume nii.  Küllap need iseenesest ongi juba olemas, nagu on olemas inimõigused, mõnes riigis kodanikuvanne, ja kuhjade viisi käitumisõpikuid. Sest ma tean inimesi, kes just nagu oleks neid lugenud. Kuid need on kokku kirjutamata üheks selgeks käitumisjuhendiks arenenud inimesele. Mitte kõik ei loe filosoofiaid, ja kõik ei loe isegi käitumisõpikuid mitte. Ning loota, et kuuldud raasukestest iseenesest tervik kujuneb, on liiga palju loodetud ja liiga suur vastutus liiga paljude jaoks.

Kuid jäägu need käitumisjuhised hetkel. Lihtsam on luua ülevustunnet. Ülevuse loomise retsept on üsna lihtne ja ülevust tekib meie ümber tegelikult iga päev, kuid mitte alati just siis, kui hing seda vajab. Osavad muusikud ei näpi pillikeeli ja selle kaudu meie hinge iga päev. Suurejooneliste loodusvaadete juurde pole aega sõita. Ning inimesed tõttavad aina mööda, mööda ja mööda, ning mitte kunagi ei jää meie kõrvale seisma.

Seetõttu on nutikad inimesed ammu tajunud, et ülevuse kinnipüüdmiseks, selle korrapäraseks loomiseks, et sellega oma hinge toita, on vaja spetsiaalset ülevuskoda. Sellist suurejoonelist ehitist, mis on nii suur ja kõrge, et hing jääb kinni, ja nii ilus, et pisar tuleb silma. Või isegi kui ta seda kõike pole, siis vähemalt koondab ta sarnased ülevuseotsijad. Sest ka teise inimesega külg külje kõrval istumise ja sarnaselt mõtlemise tunne tekitab ülevust.

Nüüd, miks enamus neist ülevuse kinnipüüdmise ja taastekitamise kohtadest tänapäeval on kas kirikud, või mošeed või muud religioossed ehitised? See on mind juba pikka aega häirinud, et muuhulgas Eestis, kui sooviks ühte vaikset, ülevat hetke kasvõi iseendaga, siis minna pole mujale kui mereranda, või kirikusse. Ja igal pool polegi mereranda, küll aga (harilikult) kirikuid. Ei olegi alternatiivi… (Või kas Solaris on alternatiiv?)

Siiamaani, kui inimene soovib luua midagi hingematvalt ilusat, loob ta peamiselt pühakodasid, sest ainult pühakoja puhul, tundub, ta ei loe kopikaid ja ei hooli hinnast. See mõte sündis, kui minuni jõudis teave taas ühest uuest religioossest ehitisest, siin (aitäh, muideks, Umm Omar, see on tõesti väga ilus ehitis):

(Fotod lehelt: http://en.wikipedia.org/wiki/Sheikh_Zayed_Mosque)

Valge, hele, kaunis, hinnaline ja hindamatu üheaegselt. Kes võis kududa selle hiiglasliku vaiba, mis kuuldavasti on käsitöö?

Miks meil ei ole ühtki sellise joonega ilmalikku hoonet, kustutamaks ülevusnälga ja tuletamaks meelde, mis meile inimestena Eestis ja Euroopas oluline on?

Euromajast või -kojast saaks ehk üks järjekordne Sakala. Bürokraatia oskab ihaldada, siis ka tellida, ainult omataolist kammitsevat ja rusuvat. Vaba inimese hing on parem tellija ja looja, tõepoolest on “Estonia” maja üpris helge külastada tänase päevani. Kuid tema otstarve, siis ka arhitektuur, on veidi kitsas. Sellepärast mõtlengi, et kas ei peaks me ehitama ühe tõelise Eesti Maja, sest kui juba religioosseid kuuluvusi valida, siis miks mitte eelkõige kuuluvus inimestele ja maale, mis meid kõige enam vorminud on. Armastagu me siis seda või vihaku, või kes kuidas just parasjagu. Mulle sobiks ka lihtsalt Inimese Maja, kuid ähmastel ideedel on oht erutada fanaatikuid, kelles need tekitavad arvutuid loovaid rakendusvõimalusi isendi rikutusastmest olenevalt. Et siis pigem – Eesti Maja.

Ma ei tea, milline Eesti Maja peaks välja nägema, ajalooline talutare ei ole ju ei valge ega ka ülev koht. Pigem nagu musta laega kannatuste tuba rohkem. Kuid Maja ees peaks kindlasti olema suur-suur muruplats, ning õunapuuaed, mis just umbes praegu aprillis või mais läheks üleni õide.

Ning Maja taga sirelid ja kiigeplats ja kusagil nurgas paar kadakat pahadele lastele.

Kuid üpris lihtne peaks olema Eesti Maja ilusaks sisustada. Kadrioru lossist on mulle meelde jäänud tuba, mida täitis Eesti ornamentidega puitmööbel, vist kunagisest riigivanema kabinetist. Oskame küll enamat, kui männipuust kappe vorpida…

Muhu tikkijad saaksid ka lõpuks eesmärgi, mis nende osavust väärib.

Ning Eesti kunst leiaks ehk tänuväärsema “hoiukoha”. Säilitada pimedates fondides võib selle asemel ülesvõtteid. Enamik maailmas säilib just ülesvõtete kaudu, sest muuseumid on küll toredad kohad külastamiseks, kuid vähem toredad elamiseks. Ning kunsti ei looda ju säilitamiseks, või mis? Ikka vaatamiseks…

Vot sellised mõtted tekkisid, silmitsedes toda mošeed – kaunist, suurejoonelist ja… alternatiivitut.

Advertisements

One thought on “Ehitaks õige Eesti Maja?

  1. Tõesti suurejooneline mõte arvesse võttes praegust pisut lootusetut ja aegunud prioriteete hülgavat ajastut. Materialism ja tarbimine arenenud ühiskondades on ära elanud oma aja ja jõudnud tupikusse, mille lõpus puudub valgus st. teed pole mujale kui vaid ehk ülespoole, sinna kus veel õhku ja päikesepaistet. Karta on, et paljud inimesed neis ühiskondades elavad tänaseni nagu oravad rattas ja maha hüppamine tundub hirmutav ja ebakindel, samas töötuks jäämise hirm ja need kellega see on juhtunud, hakkavad ehk mõtlema millelegi ülevale ja jõudu andvale. Vastasel juhul lõpetab suurem enamus lootusetus seisus olevatest isikutest külapoe taga õlut juues… Eesti maja idee nõuab aga pooldajaid kõrgematest ja avara silmaringiga inimkihtidest, sest rahaline ressurss on see, mis viib projekti teostumiseni. See lugu peaks jõudma Europarlamendis töötavate noorte ettevõtlike eestlasteni ehk siis…usun, et neid on ka sinu tutvusringis ja ka minu…
    Oleks ainult jõudu oma idee võimalikkusesse uskuda ja selle levitamise suunas tegutseda. Kaugelt paistavad Eesti vajadused selgemini nagu siit blogist näha. Kui rähkled igapäevases Eesti rattas, siis vaatame ainult oma mureliku ninakese ette. Levitaks seda ideed….

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s