Nad söövad lusikaga??

Teispool oli leidnud külmkapist potitäie kuivanud spagette ja need ukse taha kaussi tõstnud, et ema saab kanadele viia. Suure supilusika, millega tõstis, unustas muidugi sisse.

Kaks, kes parasjagu lõunaunest ärkas ja asutas end alla vanaema poole teele, märkas toidukuhja ja küsis:

“Mis see on?”

“Tibude toit!”

Järgnes väike mõttepaus ja siis täpsustus:

“Nad söövad lusikaga?”

Advertisements

2 thoughts on “Nad söövad lusikaga??

  1. Lapsesuu on vahel ikka nii loogikale alluv, et ise ei tuleks paljude asjade pealegi, ega oskaks ka nii toredaid küsimusi esitada. Seoses selle lusika looga, meenus mulle aga teistsugune lusika lugu. Kui alles olime siin väheke aega elanud ja ei teadnud siinsest elust eriti palju, tuli meile külla üks eestlanna oma egiptuse armsamaga. Lõunalauas panin tähele, et egiptlasest noormees sõi praadi supilusikaga. Olin nii jahmunud ja vaatasin arglikult, et kas teised ka seda märkasid. Olin ju omateada pannud ikka noad-kahvlid lauale. Söömise käigus vaatasin salamisi ringi ja avastasin ,et noormees oli võtnud selle supilusika juurviljade vaagnalt. No tõin siis uue supilusika ja ise mõtlesin, et ei tea kuskohast see mees küll pärit on ,et tal pole lauakombeid.
    Nüüd, olles siin elanud pikka aega, ei imesta ma millegi üle. Tänase seisuga tean, et neil ongi selline komme, supilusikaga süüa ja mõnu sellest tunda, ega lase end häirida kahvlitest ning nugadest. Väga haritud ja intelligentsed egiptlasesd seda endale kunagi ei lubaks, et seltskonnas niimoodi sööks.
    Veel kummalisem oli lugu mu tütre ämma külaskäigu ajal. Ta tundis end nagu omas kodus ja askeldas köögis nagu oleks see igapäevane. Olin keetnud kartulisalati jaoks hulga mune. Läksin kööki ja mida ma näen. Meie külaline koorib just mune. Mõtlen, et kuidas ta küll teab, mida ma teha kavatsen neist. Ma ei jõudnud oma mõtet veel lõpuni mõelda, kui need mu salati munad kõik võiga ujutatud pannile rändasid ja seal mõnusalt hulpisid. Appikene, andke armu, kas ma ikka näen õigesti. Tuleb välja, et see kõik toimus ilmsi. Samal päeval oli mul seoses söögiga veel teinegi ehmatus. Tegin valmis hakkliha kastme, laste lemmiku. Kui seda võtma läksin, valas meie kallis külaline seda kastet mingile oma tehtud ahjuvormile peale. No mis seal ikka, seegi kogemus. Ega ta paha pärast. Siiski nautisin hiljem oma köögis üksi olemist ja olin alati kindel et ükski keedetud muna enam pannile ei rända ja lapsed hakkliha kastmest enam ilma ei jää.

  2. Pingback: Sisukord « Egiptlasega abielus

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s