Kolm päeva Kairos – ühe vanaema ja kahe väikese lapsega

Et meile jõudis külla Eesti-vanaema, siis üritame olla senisest aktiivsemad – et vanaema kaks kuud toas tolmlema ei peaks! Esimese üritusena oli kavas pisuke nädalalõpureis Kairosse, kaema suurlinna tulesid ja tutvuma paari vaatamisväärsusega, mis minul kui siianitisel “noorel emal” endalgi nägemata. Kolm päeva – üks minekuks, üks olekuks ja üks tulekuks, rohkemaks me ei arvanud, et on kannatust kodust eemal olla.

Et eelarve peab kaks kuud vastu pidama, siis suureks laristamiseks ei läinud. Plaanisime algul peatuda Zamaleki linnarajoonis Gezirah’ saarel otse keset Niilust. Kuna see on selline eurooplase-sõbralikum osa Kairost, kus hulganisti meie maitset teenindavaid kohvikuid ja restorane, aga ka meeldivaid kauplusekesi tänavatel rivis. Ei peagi hotellist kaugele kõndima, et elust osa saada või sisustada une-eelseid õhtutunde! Kuna plaanis oli muuhulgas ka veidike “tsivilisatsiooni” nautida – juua peent kohhhvi nimega cappuccino, süüa hõrku juustukooki ja lõuna ajal mõnes trendikas lounge‘s Caesari salati kõrvale klaasi veini rüübata. Egiptilikku sööki – koftat ja kebabi, täidetud tuvisid, molokhaiat ja vististi seitsmeteistkümne eri retsepti järgi valmistatavat munataime sööme ju koduski iga päev.

Kuid Zamalekist sobivat asutust me ei leidnudki. Kusagil olid toad oktoobri alguseks juba läinud… Kusagil olid nad liiga pisikesed lastega koos ööbimiseks (ning mida teha televiisori ja rõduta karbikeses, kui lapsed juba magavad, kuid ise veel mitte?) ja veel kusagil ei näinud hotelli poliitika (Egiptuse kohta siiski üsna erandlikult) üldse lastega koos ööbimist ette – selle (tuntud) ketihotelli tubadesse mahtuvat ööbima küll üks lisa-laps, kuid kahte mitte!

Seega pöörasin pilgud kesklinna suunas. Kesklinn on küll lastega ringi liikumiseks minu maitsele veidi liiga närviline – üritada korraga jälgida, et kellegi otsa ei komistaks, ühegi auto ette ei jääks, ükski laps käe otsast ära ei kaoks, ning selle juures veel nautida vaateaknaid ja suurlinna melu… ei õnnestu! Ning Kairo kesklinna keskpäevased liiklusummikud on ju lausa legendaarsed – Teispool veetiski ligemale tunnikese kümneminutilist vahemaad läbides.

Kuid kesklinn on ühtlasi ehedaim Kairo – need juugenstiilis kõrgete lagede ja kaunite rõdudega ehitised, millest vähemalt igas teises on hotell, kuid parimates lausa mitu. Ning tänavatel egiptlaste kaleidoskoop siin töötavatest saapapühkijatest elegantselt jalutledes õhtut veetvate keskklassi peredeni välja. Kairo kuumimad qahwad on siin ja vististi tihedami kaubandusvõrk.

Ning soodsaid hotelle lademetes. Nagu ikka, võtsin ette ühe soodushotelle vahendava veebibronnilehe ja visuaalselt meeldivamate kohta otsisin Tripadvisorist lähiaegade hinnaguid juurde. Lõpetasin umbes kolmega, millest parim oli juba “läinud”, järgmise kohta olid hinnangud siiski veidi vastandlikud (suur tõenäosus, et pildid ei vasta tegelikkusele) ning jäigi üks, kus sobis nii olustik, hind kui ka tubade suurus – ehk et mahtusime sinna meie kõik koos lastega lahedasti.

Booking.com puhul on tore, et krediitkaardi andmeid küll uuritakse, kuid raha maha ei võeta – kogu tasumine toimub hotelli kohale jõudes. Pea silmpilkselt saabus meilile ka broneeringukinnitus ja sama päeva õhtupoole talutavas inglise keeles viisakas e-kiri hotellist, et oleme meeldivalt oodatud ja vajadusel tullakse meile ka lennuväljale vastu. Ei pidanudki üle helistama!

Hotelli Cairo Moon kohta leiad teavet siit:

http://www.booking.com/hotel/eg/cairo-moon.en.html

Tegemist on pisikese kümnetoalise asutusega, mille omanikuks nooremapoolne egiptlane, kes enese kinnitusel on end hotelliteenindajast omanikuks üles töötanud. Sellises kohas korteri ostmiseks ja selle ümber ehitamiseks on asjas küll vististi terve suguvõsa rahad mängus, kuid igatahes – tubli poiss ja edu talle! Hotell oli alles 2010 augustis avatud, siis suhteliselt puhtake ja värske, ning teenindus koduselt ladna, ehk et alati ei joostud ka lausa köhatuse peale, kuid see-eest ilmuti naeratusega. Peale meie liikus seal teisel päeval veel paar seltskonda keskealisi saksa daame. Kõikjal hotellis levis juhtmevaba internet, sööke-jooke pakuti kolme lauakesega terrassilt kõrgel tänava kohal, ja ühe peegelseina tagant avanes hotelli kuumim saladus – mustade marmorseintega jacuzzi-vannituba! Tripadvisoris mainitud jacuzzi on siis hotellis tõepoolest olemas, seda kasutasid kaks vannitoata numbrit ülemisel korrusel, kuigi tõenäoliselt ka muud soovijad ;).

Lisada võib, et Adly tänavas, mis on üks Talaat Harbi põike, on tõepoolest igas teises majas hotell, ehk et peavarjuta ei peaks siin jääma ka uisapäisa kohale jõudnu.  Veel hakkas silma kohe tänava otsas kino, ühe nurga peal kohvik, teise nurga peal pood, mis tõepoolest elegantseid meeste casual ja triiksärke pakkus, üle tee lausa kaubamaja – Omar Efendit teab vististi iga egiptlane ja kuigi keti kuumemad ajad on juba ajalugu, siis ikkagi on tegemist ühe väga egiptiliku kaubavaliku ja teenindusmentaliteediga asutusega. Eheduse otsijatel tasub kogeda! Veel sattusime 50 m kaugusel kitsukesse põiktänavasse, kus ridamisi odavaid maiustuspoode vist igat võimalikku sorti kommide, küpsiste ning jookidega, ja kiire pilgu järgi otsustades käbeda käibega soodsahinnaline tänava-grillrestoran. Ning vähemalt viis pangaautomaati nii saja meetri raadiuses hotellist paremal ja vasakul. Keset Kairo kuumimat kaubatänavate kvartalit, mis ühtlasi on (arhitektuuriliselt) pilgule paeluv. Ehk et – mida veel?

Esimene päev

Saabusime hotelli juba enne keskpäeva, kuid see polnud probleem – panime vabasse tuppa asjad maha ja nautisime tassi teed terrassil, kuni meile pildi järgi meeldinud avaramat tuba koristati. Ning siis – linna peale! Esimesel päeva kava nägi ette aktiivset algust Gayer Andersoni muuseumi külastamisega. Muuseumi kohta loe blogi Kairo vaatamisväärsuste lehelt, kuid tegemist siis ühe omaaegse sisustusfanaatiku majamuuseumiga, kus hea orientaalse antiigiga tutvust teha. Ütlesin tüdrukutele et läheme nüüd vaatama “ühte ilusat maja” ja püüdsime tänavalt ühe neist uutest valgetest, taksomeetriga autodest, mida hea kasutada, kui marsruut on uus ja pole aimugi, mis võiks mõistlik tasu kohalejõudmise eest olla. Muudel puhkudel kasutan alati heal meelel ka vanemaid musti autosid, et tingimise jm jutulatramise oskus päris rooste ei läheks ja et, noh… ka vana auto juht tahab ju elada? Ka tal on pere!

Naljakas, et Ibn Tuluni moshee nimi ja asukoht vajas veidi üle seletamist, võib-olla seepärast et ka moslem käib eeskätt oma koduses moshees ja ega ta sellepärast terve islami ajalugu ja arhitektuuri tunne, et on moslem. Kuid moshee ukse kõrvalt, kui kohale jõudsime, juba viipasid  mehed – siia! siia tulge! Ning autod jäid harilikust aupaklikumalt seisma (mida muidu harva, kui üldse, juhtub!) et meid pealtnäha justkui mosheesse lasta. Mosheesse me siiski ei sisenenud, vaid vabandasime, et tahame enne muuseumi ära näha, mis ju kellaajaliselt suletakse, samas kui mosheed on lahti teadaolevalt ööpäevaringselt. Kuid panime kõrva taha meeste soovituse kindlasti külastada moshee kuulsat, omaette väärtusega minaretti, et ronida imetlema Kairo panoraami.

Mosheed on ju tihti ilusad ehitised, kuid mind isiklikult häirib, et – nagu muudegi pühakodade puhul – ma olen neis just nagu ebaasjakohane isik, samuti alatine jama riietusega – et kas see on sünnis, või see pole sünnis ning siis igatsugu kapuutsiga ürpidesse riietumise vajadus. Ilma konkreetse vajaduseta seega – parem jätan vahele.

Ibn Tuluni moshee on siiski eriline selle poolest, et on just nagu kaitsevalliga moshee – enne päris mosheesse sisenemist satute kahe kõrge müüri vahelisse täiesti vabasse elegantsesse sillutatud ruumi, mis oma puhtuse, tühjuse ja suhtelise vaikusega keset ümbritsevat kaost tänavatel mõjub täiesti zenilikult. Ka too kuulus minarett on just selles vaikses ruumis, kus palvetajaid ei viibi, ning selle külastamine seega täiesti lihtne ja tülivaba.

Muuseumi tuli vantsida moshee kaugemasse nurka, no väga pikk maa see ka polnud, ehk paarsada meetrit. Gayer Andersoni maja on avatud 09.00-16.00 ja pilet turistile maksab vististi 35LE, egiptlasele 4 LE. Et mul oli abieluleping maha ununud ja Teispoolt see päev meiega kaasas polnud, tuli maksta täishind, kuigi kaasas olev orfi lepinguga paar maksid mõlemad egiptlaste hinna. Onu luugi taga uuris mu residendi elamisluba mõne hetke ja andis siis passi tagasi, nentides et “seal pole ju kirjas, et te abielus olete”. No ei hakanud piike murdma. (Orfi  paar saadeti omakorda hotellist “pikalt”, kus väideti, et nende leping ikkagi piisavalt ametlik pole… Kuid selline see Egiptus ongi – mõõtmatult suur riik, kus vasak käsi alati ei tea, mida parem teeb või käseb. Vaielda võib, kuid tulemus pole garanteeritud 🙂 ).

Majas kulus vististi ligemale kaks tundi, kuigi tüdrukud mind üha käest edasi rebisid, ehk et päriselt süveneda ma ei saanudki, kuid tolmusest hiilgusest aimdust siiski. Oli klassikaline orientaalne siseõu, purskkaevuga, ja teine purskkaev veel saalis, kus tõenäoliselt uhkemaid külalisi vastu võeti. Mitu baldahiinvooditega magamistuba, võrratud gravüüringute ja maalingutega puitlaed, ottomani sõrestikaknad kõikjal, kuhu pilk suundus, kapi tagant avanevad salajased kambrikesed naistele meeste peomelu jälgimiseks (või: oluliste jutuajamiste pealt kuulamiseks?), kuningas Arturi meeleolu kandev hiiglaslik ümmargune laud söögisaalis ja seltskondades elevust tekitav ruumike hoovinurgas, kus omaaegsed auguga sünnitustoolid rivis. Vaatamist palju, kuid – oh seda vaarao needust! – olin liigselt usaldanud fotoka aku vastupidavust. Aku oli nii tühi, et kõlises, ehk et ühtki pilti teha ei õnnestunud. Tuleb siis vist uuesti minna…

Lastele meeldis “ilus maja” ka üsnagi. “Tahan kassile musi anda!” teatas Kaks ühes ruumis, mis klassikalistele Egiptuse skulptuuridele pühendatud paistis. “Ei, kiisu on must,” kostsin kõhklevalt – sest kes seda teab, kui paljud ja kust pärinevad käed postamendi otsas troonivat salapärast kassikuju ninaotsast silitanud olid…

“Aga anna mulle märg salvrätik – teen puhtaks!” teatas Kaks kõikumatult.

Olukorra päästis valvurionu, kes arvas lahkelt, et väikesed tüdrukud võivad kassidele musi anda küll ja tõstiski Kahe kassiga silmitsi, mille peale too kohe ümber mõtles ja kätega vehkides end kiiresti põrandale tagasi nõudis.

Maja ammendatud ja õnnelik, et lapsed päris hästi vastu pidasid, kuigi tempot dikteerisid, arvas meiega kaasnenud paar, et võiksime ikkagi ka Kairo panoraami ära vaadata. Valmistusin laste ja emaga minareti jalamil ootama ja jalga puhkama, kuni neil käik käidud, kui neljane Üks arvas, et tema tahaks ikka ka sinna kõrgel kaasa ronida. Ning plagas “onule” ja “tädile” järgi. Mille peale Kaks, 2a ja 4k, (kes loomulikult peab tegema kõike täpselt nagu Üks) nõudis, et tema peab ka sinna torni saama!  Mis mul üle jäi – võtsin ta näppu ja vasak-parem, läksime liikvele tähtede poole. Minarett pole eriti kõrge, ehk kolm-neli korrust, kuid astmed on aastasadade vältel libedalt siledaks tallatud, käsipuid jätkus ainult teekonna algusse, ja kohati oli meid sügavikust eraldav tugimüürike vaid ehk 30 cm kõrge. Kuid kõige rohkem kartsin kogu seltskonnast ilmselt mina.

Üleval saime siis vaated ära nauditud, taas kord kahetsetud, et kaamera rivist väljas on, ja all ootavale vanaemale igast ilmakaarest lehvitatud. All võtsin Kahe kaksiratsa selga – tubli küll, kuid viimaks oli temagi toss lõppemas. Ja suunasime ninad väljapääsu poole, otsima taksot, mis meid kusagile sööma viiks.

Olin plaaninud, et veedame päikeseloojangu eelse aja Kairo uues uhkes Al-Azhari pargis, mille shiia moslemite heategevusfond peaasjalikul sunni moslemite pealinna vastselt rajanud on. Parki oli päris pikk, kuid huvitav sõita – piki Salah Salemi, mööda Surnute Linnast ja eemalt paistis ka Muqattami mägi. Põhiterritoorium oli piletita, vaid väravaga suletud, kuid edasi tuli ka värav, kus 7LE per nägu maksta tuli, kohalikud ja külalised ühtviisi. Nüüd pääsesime siis vististi elitaarsemale territooriumile, mis meid huvitas peamiselt seal asuva, Tsitadellivaatega restorani tõttu, mida haldab Alain le Nôtre nimeline restoranikett. Olen nende asutustes mitmel pool Kairos nautinud mitut head söögikorda mõistlike hindadega nii 100LE piires ning ka lubatud kena vaade veetles.

Restoran näis asuvat spetsiaalselt ehitatud uues hoones, mis aga meenutas väiksemat sorti paleed raamatust 1001 ööd ja oli ka pooleldi autentses stiilis sisustatud. Enamik laudu paiknes maja taga asuval terrassil, kust vaade kõigepealt alla veidi Versaille’ilikule geomeetriliselt kujudatud aiakesele, ning kaugemal mäeküljel tõepoolest Tsitadellile ja muudelegi kuplitele ja minarettidele Kairo islami linnaosas.  Üsna jalustrabavalt kaunis vaade.

Paraku saabusime veidi ebaõnnestunult kell viis. Kella kuueni oli kaetud 140LE maksev buffet-laud, mida enam poleks õnnestunud piisavalt nautida, ja ega ka valik lettidel enam suisa täielik polnud. Ning kell seitse algavat à la carte teenindust ei viitsinud me muidugi ootama jääda. Veel üks koht seega, kuhu oleks vaja naasta.

http://www.alazharpark.com/

Heitsime veel ühe pilgu Tsitadellile ning jalutasime pargist uuesti välja. Uus takso sõitis meiega pikalt ühe mu Kairo stampkohani Zamaleki saare veeres seisvate laev-ujuvrestoranideni. Egiptuse grillrestoran Tahriri ja 6th October’i sildade vahemikus loksuval Nile Cityl on üks soodsahinnalisemaid ja kohalike seas populaarseid söögikohti, kus salatite-praadide hinnatase jääb vahemikku (keskmiselt) 30-70LE. NB! Lisanduvad Kairos sagedased müügi- ja teenindusmaks, mis lõpparve siiski oodatust veidi suuremaks paisutavad, kuid portsjonite heldet suurust arvestades lausa liiga ka ei tee. Ms, nimest hoolimata on menüü siin tegelikult täiesti sobilik ka eurooplase maitsele – palju erinevaid salateid ning liha ja kalaga põhiroogi. Kõige alumisel “tekil” on (samuti popp) kalarestoran, kus ise oma käega mereande jäähunnikust valida saab ja neid endale praadida või grillida lasta.

Üks ja Kaks said kuhja friikartuleid ja ketshupipudeli päris enda valdusse, ning olid lõputult rahul. Puukisid end täis ja surusid siis nina vastu reelingut mööda minevaid lõbusõidupaate jälgima. Neid möödus suuremaid ja väiksemaid, kuid kõik täistuledes nagu jõulupuud ning enamasti ka lõbus muusika pardal üürgamas. Siis täiesti laste mõõtu meelelahutus! Kuigi Kahel on minuga sarnane komme aeg-ajalt suruda käed kõrvadele ja kaeblikult kurta: “Lärm!”

Kaks tunnikest niiviisi veedetud, oli taas taksokord ja sõit hotelli, kus kaks väga unist last end peatselt vabas vormis välja sirutasid ja tasase norskamise saatel uuele erutavale päevale vastu suundusid.

Teine päev

Hommikulinnuks on meil harilikult Kaks, tema kell hakkas õnneks tiksuma alles kaheksa paiku, mis on meie pere puhul juba meeldivalt hiline. Nii pool tundi hiljem vedasime end terrassile, ja täpselt mäletamata, kas mingit hommikusööki ikka on ette nähtud või ei, tellisime igaks juhuks kohe tassi kohvi. Kui esimese hommiku teenindaja oli olnud suhteliselt ingliskeelne ja isegi pakkus välja türgi kohvile lisaks ka “keedetud kohvi” (boiled coffee), siis tänasega suhtlesime peamiselt näoilmete abil ja saime kokku lepitud ainult türgi kohvi. No hea seegi. Kohvi tooja õnneks ka teatas, et viie minuti pärast jõuab hommikueine. Mis oli selle taseme hotellide universaalne valik: kuhi värsket saia ning igale üks keedetud muna, pakike võid, määrdejuustu ja maasikamoosi. Lisaks veel teed või kohvi, meie otsustasime jätkata teega, mis selles hotellis on Egipuse klassikaline (ja väga hea!) Al Arosa.( Ning mitte reklaamiga peale pressiv Lipton.) Huvitav, et lisakohvide ja -teede eest raha võtmast keelduti ning ka lapsed sõid koos meiega muna ja saia tasuta, pakikraam siiski oli limiteeritud “maksjatele” ehk kolmele, kuid meile jätkus. Kuigi jätsime väikese tipi kandiku alla sellegipoolest – kes see ikka pelgalt aitähhi eest töötada jaksab. Rätikuid voodi peale ei keerutatud – kuna tõstsime prügikorvi ukse taha, et see tühjendataks, siis tuppa tõenäoliselt isegi ei vaadatud – rahulikum nii! Kuid järgmisel hommikul üllatati hommikueine lõpetuseks taldrukutäie banaanidega.

Teine päev oli planeeritud turupäevaks ja õhtupoolik oli lahtine. Ennelõunal pole küll kõik Khan el Khalili poed lahti – kohalik ostleja läheks kohale kindlasti alles 7 või 9 paiku õhtul, kuid ka külastajaid on hõredamalt ja lastega nii rahulikum. Oli aega ja ruumi isegi maju ja tänavaid imetleda ja ka liiga palju ei pidanud kaupmehi tõrjuma, kuigi kitsastes alleedes turu keskel veidi rohkem kui väljaspool. “Üks” on juba staazhikas teleka ees muusika taktis naba keerutaja ja mõtlesin et teda võiks siis ehk rõõmustada üks korralik kõlisev nabatantsukostüüm koos eheda ostukogemusega. Ning muidugi trumm ja tamburiin, et ka muusikat juurde teha. Kuna lasteaias üks kasvataja tüdrukutele just nii trummi mängib ja nii nad seal siis tantsivad ja üksteiselt seda puusade heitmise kunsti õppivad.

Ning mina tahtsin ära näha värskelt restaureeritud al-Muizzi tänavalõigu, teha mõne fotod ning jätta meelde, mida kena ja orientaalset turult kodu tarbeks osta oleks. Peamiselt jäi meelde palju ilusaid sepislaternaid, kuigi piirdusime ju ainult põhieesmärkidega ja kitsastele alleedele, kus põhiline kaubategu käib, eriti ei sisenenud.

Tabla ja tamburiini leidsime lausa esimeselt kümnelt meetrilt – kuna muusikariistade lõik oligi kohe alguses. Veidike araabia kõnekeeles pursitud päevakajalist nalja teeb imet ja hinda siis eriti tingima ei peagi – see pakutakse juba ette nagu “omadele”. Trummi ja tamburiini eest kokku 115LE, kaupmees valis ühe kõlalt parema tabla ja lastele veel pisikesed näputrummid-võtmehoidjad kingituseks.

Ning kohe nurga tagant algas avar tänavajupp, tõenäoliselt seesama, mis veidi kaugemal kannab nime el-Muski, mis on kairolaste Made in China -odavostude koht. Kuid meie otsas oli kaup veel khanelkhalililik ja just siin kandis need kuumemad kõhutantsurõivaste poed nimelt ongi. Ei kulunud kaua, kui ühe poe ukse kohalt hakkas silma sobivas suuruses kostüümike. Astusime sisse – suurus sobis, värv sobis, ja ka hind 45LE sobis. Läkski kohe jälle kaubaks.

Järgmisel ristmikul tundus mulle, et nii lai ja tühi tänav lihtsalt peab olema too kuulus al-Muizz. Pöörasime pikemalt mõtlemata paremale ja ühel ukselävel istuvalt vanaätilt igaks juhuks küsides saime ka kinnituse – oligi al-Muizz.

Et hommik siin kivistel sillutistel ja majade vahel oli oodatust lämbem, ja äsja põdenud Kaks tunduski kahtlaselt ülekuumenenud, siis arhitektuurimälestiste lõigule me siiski ei suundunud. Tegin eemalt paar pilti, et isu siia naasta nii lihtsalt ei kustuks, ja üritasime kaarega kaubatraktidele (ja majade jahedasse varju) tagasi jõuda. Juhtus nii, et satusime just sellele tänavale, mis Khan el Khalili põhiarterile ehk Al-Husseyni moshee esisele väljakule tagasi toob. Ei olegi see põhikvartal nii üüratu. Sest just Al-Husseyni ees on kõikide Punase mere äärest päevaks-paariks Kairosse saabuvate turismigruppide kogunemiskoht. Ja siin liigub tavaliselt ringi mõni naisterahvas, kes rippuvate helmestega beduiinimütsikesi müütab, mida kostüümide täienduseks kavandasin. Jah – siin ta oligi. Oli ka minu pakutud hinnaga – 5LE mütsi eest – nõus, kuid kui raha käes ja mütsid omanikku vahetanud, hakkas siiski mossitama ja selgitama, et kümpsi tahtvat tema ikka ühe mütsi eest ja mitte kahe mütsi eest kokku! Sellega ma nõus polnud, kuid et päev oli hästi laabunud, siis pakkusin viieka kauba peale, tooma “head õnne”. Tegelikult pole see turul müütamine ka mingi kerge töö ja on tubli, kui keegi logelemise asemel seda kannatlikult teeb. Naeratust vastuseks – naiselt naisele! – oli ka tore saada.

Sobiski tänava lõpus korraks maha istuda varjulise puu alla ehtsate orientaalsete laudade ja istmetega kohvikusse jalga puhkama ja keelt karastama. Khan el Khalili kohvikud pole kokkuhoidjale – joogid siin on keskmiselt kaks korda harilikust kallimad. Kuid ega iga päev siin ju ei käi, eriti meietaoline külamats. Pepsi oli värskelt külm ja korraliku kõrrega varustud ning mangomahl lahjendamata korralik kraam. “Külmkapist…” tegi ema pettunud nägu. Kuid Kairo kuumemate qahwade käive ongi selline, et ega siin eraldi mahlapressijat leti taga ei istu. Tõenäoliselt tuuakse mahl mõne spetsiaalse mahlakaupmehe käest kusagilt ligidusest, nagu jää tuuakse jääkaupmehe käest jne. Kuid korralikku mõõtu klaasid on korralikult ükshaaval fooliumiga kaetud ning kraam nendes on oma hinna eest kvaliteetne.

Et kell alles varast ennelõunast tundi näitas ja ka tüdrukud alles suhteliselt särtsu täis olid, mõtlesin turult väljuda kaarega ja kaeda kaupa ka paari kitsukesemal alleel. Ning nüüd juhtus hale lugu, mis kindlasti jõuab Teispoole argumentide kullafondi. Enda arust karm hinnakaupleja nagu ma olen, nägin ühe poekese ukse vahelt imekaunist korallpunast salli, mida kaupmees parasjagu kätele tõstis, et see kokku voltida ja riiulile tagasi lappida. Poekeses oli salle veel palju… ja minul neid enda arust veel väga palju puudu. Tegelikult ainult üks ongi, sest veel ühe lõikasin pooleks Ühe ja Kahe külmetavate kurkude katteks, kui lastesuurusi läinud talvel lihtsalt ei leidnud.

“Pashmiina,” tõmbas ladusa jutuga nooruke kaupmees hellitlevalt üle siidise kanga. “100% Pashmina,” teatas sildike sallil tõepoolest. “Ja see siin on siidi ja pashmiina segu,” tõmmati veel üks orientaalselt veiklev sall mu silme ees lahti. “Meil on ka kashmiiri – kas soovite?”

Muidugi ma tean ju tegelikult, et neid sildikesi trükitakse meetri kaupa müüdavale paelale, ükskõik mis kirjaga, ükskõik millist materjali just nagu kinnitavalt. Kuid tollel hetkel see läks mul nii täielikult meelest, et ma jätsin täielikult märkamata tootja poolt samasse kõrvale õmmeldud pisikese sildikese, mis otsekohese häbematusega (kuigi imepisikeses kirjas ja muidugi araabia keeles) teatas – 100% akrüül.

Seda silti lugesin ma alles hotelli jõudes…

Kaupluses oli kogu mu reaalsusetaju korraga kadunud, kui seisin silmitsi (ma teadsin, et) oma unistuste salliga – õrn veinipunase ja türkiissinise segu neerumuster liivakarva beezhil taustal – täpselt mu suu, mu silmad ja mu juuksed väikese värviaktsendiga. Ning korallpunane ja beezh – siidiselt pehme nagu kassipoeg – Teispoole õele, kes peatselt ehk pruudiks saamas. Tegelikult ma tahtsin neid salle mis tahes hinnaga, mis asetas mind juba algusest peale nõrgema olukorda. Ma lihtsalt ei suutnud külma südamega kaubelda! Kuigi enda arust kauplesin vapralt…

“440,” toksis nõtke keelega nooruke kaupmees arvutusmasina ekraanile. Kuid nii suurt eelarvet ei olnud mul kulutusteks ette nähtud. Rusikareegel – et kui pakud vastu kolmandiku, oled ikka veel poolega petta saanud, oli mul täielikult peast pühitud. Sest hommik oli päikeseline, esimesed kaupmehed sõbralikud ja kogu turukogemus suhteliselt rahuliku asjade käigu ja seni koheselt meeldivate hindade tõttu üldse kõik mu ootused ületanud. Pealegi oli mul võrrelda ainult Citystarsi ja Mohandeseeni linnaosa kauplustega, kus ma ämma jaoks otsides teadsin, et suvalisest materjalist siidjad sallid noh nii 100LE piires maksid. Kuid need pole odavad linnajaod ega kauplused isegi kui nendes müüdav kraam odav on…

Kaupmees ei tahtnud mind ka veel minema lasta ja kuigi kurtmine minu pakutud 200LE peale, et jätan ta “kogu kasumist ilma”, oli juba liiga klisheelik, et seda uskuda, lasin end ikkagi ära meelitada viimase pakkumise võimalusest. “Sinu ja minu vahel,” teatas kaupmees usalduslikul toonil, ja surus arvutusmasina mulle pihku,”palju sa pakuksid, et su hing rahul oleks?” Mõtlesin hetke, ja toksisin: “250”…

“Ja mis see sall Teil maksab, ah 35LE? Ja see – 25? Väga armas, aitäh!” teeb Teispool kümme tundi hiljem õhtusel Talaat Harbil kõndides ringe ümber sallikaupmehe müügistendi, hommikul ostetud sallide analooge esile tõstes ja tähendusrikkail silmel mulle otsa vaadates…

Kuid ju siis peab mõni tarkus jõudma ka isikliku kogemuse kaudu. Sall meeldib mulle sellegipoolest ja nüüd ehk isegi enam, sest tal on ka oma lugu. Nagu on oma lugu ühel Bangkokist ostetud “väärispuidust” kipskarbikesel, ja on lood Viru tänavalt musta kalamarja ostmisest karbis, mis eksimatult teatab “Kalapasteet “Laine””. Inimloomus lihtsalt on natuke sama kõikjal.

Ehk et suundusime siis hotelli ostusid ära viima ja lastega veidike puhkema. Seal ühines meiega Teispool, kes oli vahepeal käinud edasilükkamatuid äriasju ajamas ja edasine päev kulges quality time tähe all ehk kogu perega koos oleledes jõepraamil Imperial, mille viimasel korrusel samuti kena vabaõhu-lounge-restoran nimega Mojo’s. Olime seal ainukesed külalised, mis pidanuks tekitama ohutunde igasuguse söögi tellimise suhtes, kuid et meid oli juba Nile City‘st minema saadetud, kuna sealne popp toiduasutus oli täna broneeritud rühmadele, siis olime liiga laisad et edasi otsida. Teispoole mixed grilli juurde toodud riis oli selgelt kas hapu või keedetud mingi naljaka veega, ja asja ei parandanud ka suurte vabanduste saatel riisi välja vahetamine. Ja minu salat oli suht maitsetu ning närtsinud, kuigi siiski keskmiselt söödav. Kuid ema caesar oli tiptopp ning tüdrukud sõid vist oma elu tõhusaima eine neile toodud valge kastmega makaronide näol. Kuna makaronid on kummagi lemmik friikartulite järel, mida nad sõid suupisteks. Valgetelt disain-nõudelt. Seejärel nõudis Üks paberit ja pliiatsit ja asus täie mõnuga joonistama, papagoi-Kaks loomulikult kohe ka. Ning meie nautisime kes tassi teed, kes cappuccinot, ka kohv oli õrnalt läppunud varjundiga. Kuid salong oli sulnis, vaade mõnus, tuuleke värske ja kõlaritest kostus mahedat zen-muusikat. Ning meil polnud kusagile kiiret.

Hotelli jõudes jäid tüdrukud jälle suhteliselt peatselt tuttu ning Teispool kutsus mind romantilisele tiirule ümber kvartali. Vaatasime vaateaknaid, Teispool tegi välja maasikajäätise vahvlitorbikus ja sobivat tänavakohvikut otsides sattusime äkki… paradiisi keset kivikõrbe. Nurga tagant avanes võluv laternate ja rohkete palmidega ääristatud hubane puiesteeke, mis täies ulatuses ainult välikohvikuid täis. “Pankade tänav,” tabas Teispool mingil hetkel ära. Me kumbki polnud siia iial sattunud, kuna meil Kairo südalinna ju harva asja on. Kuid just siin siis paiknebki Kairo ajalooline “pankade” kvartal. Maha istuda me siiski ei mallanud – vähemalt mina ei suuda süveneda rahulikult millessegi, kui ma olen lastest eemal. Seega jätkasime ringi ümber kvartali, veel vaateaknaid vaadates ja lõpuks kotitäie krõpse ja mahlu öömoonaks ostes. Abieluromantika…

Kolmas päev

Ühe päeva olin mõtteis planeerinud ka mõnulemise päevaks. Tüdrukud tahtsid ju loomulikult ujuma, ja ma ise ka! Kuid eelarve oli juba suhteliselt kõhnuke, kuna eined Kairos kolmele ja neljale, kui just lausa egiptlaslikult süüa ei taha, ja väga otsida ei viitsi, lähevad maksma suhteliselt euroopalikus mõõdus. Viietärnihotellide basseinide kasutamine läheb maksma 150LE ringis, pluss basseinikohvikute miinimumtellimuste hind. Ning üks püramiididega samasse suudna jääv kaugem spordiklubi Niiluse kaldal oleks kül maksnud 100LE, kuid mis maksnuks takso sinna ja tagasi? Õnneks teadsin ka üht võimalust Mohandeseeni linnajaos, siis selles, mis mis jääb kesklinnast teisele poole Zamaleki saart. 40LE eest lubati ühes vististi kolmetärnihotellis nimega “El Nabila” katusebasseini kasutamise võimalust kella kümnes hommikul kuni päikeseloojanguni.

Kuid El Nabila bassein oli suletud ja meid juhatati hoopis naabruses asuvasse hotelli “Atlas Zamalek”.

Olin juba veidi ärevil, et veebiinfost hoolimata hotellid ehk kontvõõrastest basseini ääres nii väga huvitatud polegi, ja eriti veel pisikestest käratsevatest lastest. Kuid ei midagi taolist. “Bassein on kaheksandal korrusel, lift on näete seal nurga taga,” juhatati Atlases lahkelt ja enesestmõistetavalt, midagi pärimata ja põrnitsemata. Põgus pilk söögisaali poolele andis aimdust ehk mitte väga uuest, kuid üsna sarmikast, korralikult sisse töötatud hotellist, sellisest just minu maitsele, kui rahakott parasjagu kõige raskem pole.  Vaated Mohandeseenis on… no ehk umbes nagu vaated Mustamäe kõrgemas osas, kui Mustamäel oleks sama palju tahmaseid satelliiditaldrikuid katustel, kuid seda korvas hotelli sisemine haljastus – bugenvillead, potipalmid jm roheline terrasse ääristamas.

Lauge trepike juhatas meid restoranist mööda korrusekese ülespoole, kus avanes vaade kahele basseinile kahel eraldi tasapinnal – sügavamas otsas kahe ja poole meetrine ujumisbassein “suurtele” üleval, ja all katusenurgas poolemeetrine ümmargune basseinike lastele. Vanem meesterahvas tervitas lahkesti ja seletas süsteemi ära:  basseini kasutamine maksab 50LE igalt täiskasvanult ja sellest 40LE eest võime me tellida menüüst, mida süda ihaldab – ainult 10LE siis olekski basseini kasutamise lisatasu tegelikult. Kas pole mõnikord inimesed lihtsalt head?

Allkorrusel avaras dushikabiinidega riietumisruumis trikood selga tõmmanud, tegime siis mõnulemispäevaga algust. Vesi oli küll pidevalt voolav ja seetõttu meie ihule jääkülm, kuid mina sain hakkama ja mõne aja pärast ka Üks, kuigi poolenisti kiljudes. Kahe tõmbasime ka korraks vette, kuid seejärel ta keeldus. Peesitas niisama basseiniserval, ujukid õlavarte küljes, viskas vanemale õega kildu ja oli pealtnäha täiesti rahuloleva näoga.

Mõnulesime niiviisi kella kolmeni – ikka paar tiiru jäkülmas vees, ja kümmekond minutit kuumas päikeses. Jälle jääkülmas vees, ja kuumas päikeses… Kaitsekreemid olid viimase rannareisi käigus otsa saanud, kuid hoidsime hoolikalt päikesevarju alla ning midagi paha siis ei juhtunud. Mina sain ka veidi jumet juurde, et Eesti suvest saabunud ja hästi küpsenud saia värvi ema kõrval ka päris häbi ei hakkaks. Kuid kella kahest alates jäi terrass kõrval asuva maja varju nagunii.

Reis lõppes nagu ikka tuttavate eestlaste pool õhtu eel kiirelt uudiseid vahetades ja juba saabus ka autojuht. Uneajaks olime kodus ja mõned meist (nimesid me ei nimeta) läksid otse autost voodisse. Kuid oli mullegi üsna üllatav, et kahene ja neljane suurlinna programmile nii hästi vastu peavad – rikkalikult krõpsude ja pepsidega vooderdatult siiski praktiliselt virisemata!

Küll järgmisel hommikul oli mõnus ärgata omas laias voodis ja polnud mitte kusagile kiiret…

(fotosid lisan vähehaaval)

***

Uurisin ka natuke pashmiinade kohta, sest tegelikult polnud mul õrna aimugi, mis materjalist nad on, ehk et kas pashmiina on materjali või lihtsalt salli tüübi nimi. Kuigi ma just nagu materjalifriik olen… (kuid Eesti pole pashmiinade levialas).

Pashmiinast on tõepoolest natuke ka saamas salli tüübi nimi, ehk et müügil võib olla ka “100% viskoospashmiinasid” jms, kuid originaalis ja puhtaimal kujul on tegemist kashmiiri alternatiivse nimetusega, ehk et pashmiina ja kashmiir on üks ja sama asi – siis Indias eluneva kashmiirkitse vill.  100% puhas pashmiina peaks veebikommente uskudes maksma minimaalselt 1000 LE ringis ning on tõenäoliselt saadaval ainult  usaldusväärsetes poekestes Indias, või Indiast eksportivate usaldusväärsete kaupmeeste käest.  Populaarne segu 70%/30% või 50%/50% kashmiiri/siidi (siid tugevdab õrna villakude) võib maksta ka kuni poole vähem.

Oh jah … :).

***

Ettekujutuseks, mida Kairos samal nädalavahetusel veel ette võtta võinuks:

Meie saabumise-eelsel ehk reede õhtul oli Kairo ooperimaja 20.  juubeli gaalakontsert. Kohalike (mitte-külalis-)etenduste piletid algavad u 25LEst.

Laupäeval tantsis Semiramis Intercontinentali hotelli ööklubis Egiptuse kõhutantsu hetke kuumim nimi Dina, kabaree tüüpi klubi on lahti 3 korda nädalas. Piletid algavad 500LE-st, sest sisaldavad koha õhtusöögiks kaetud lauas.

Esmaspäeval mängiti sel sügisel viimast (kokku umbes 4) korda püramiidide esisel vabaõhulaval ooperit “Aida”. Piletid ooperi kassast 100, 200 ja 300LE ning turismibüroolt koos viimise ja toomisega hotellist – 300 LE. “Aidat” mängitakse igal aastal umbes samal ajal mõned etendused, kuid parasjagu on olnud mitmeaastane vahe. 2011 ehk siiski taas?

“Ujuvas restoranis” ehk lõuna-või õhtusöögiks piki Niilust paar tundi tiirutaval laeval jäi meil ka käimata, peamiselt seetõttu, et tahtsime minna lõunakruiisile, et Kairot eelkõige päevavalges kaeda, kuid kesklinna lõunaste liiklusummikute tõttu poleks me lihtsalt enam jõudnud. Need hinnad laeva tasemest olenevalt alates u 120-220LE, lõunased kruiisid veidi odavamad kui õhtused. Nt siit:

http://www.freedaysegypt.com/floating.php

Ning lastega võinuks hotellibasseini asemel suunduda ka Media City’sse 6th October’i nimelises linnaosas, kus kaks suurt lõbustusparki ning võimalus külastada Egiptuse filmilinnakut, kus imetleda butafoorseid Egiptuse külakesi, templeid vaaraode ajastust jm filmide taustaolustikku. Sinna kindlasti veel läheme.

Kairo loomaaaias eriti palju vaatamist pole, kellel Tallinna oma nähtud, kuid odav, umbes naelane pilet, paar elevanti ja esinduslik rivi lõvisid harilikult juba rahuldabki meie Ühe ja Kahe elamuse täielikult – rohkem polegi vaja, kuigi veidi on loomi veel! Vanemate elamuse tagab ehk fotojaht võrede vahelt paistvatele, kuid praegu suletud jäänustele Kairo loomaaia hiilgeajast – kaunitele mosaiiksillutistele ja hoolega haljastatud kunstküngastele. Vaata neid Kairo vaatamisväärsuste lehelt. Kunagi oli siinne loomaaed tõeliselt kaunis ning elegantsed kohvikud siis veel puhta tiigi kaldal populaarne ilusate ja edukate  kohtingupaik!

Advertisements

One thought on “Kolm päeva Kairos – ühe vanaema ja kahe väikese lapsega

  1. Pingback: Sisukord « Egiptlasega abielus

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s