Teab mitte midagi kõigest

Pealkiri on ajendatud populaarsest anekdoodist, mille kohaselt teadlane (vm spetsialist) on inimene, kes teab järjest rohkem ja rohkem järjest vähemast ja vähemast – kuni teab kõike mitte millestki. Samas kui juht on inimene, kes teab järjest rohkemast ja rohkemast järjest vähem ja vähem – kuni teab kõikidest asjadest põhimõtteliselt mitte midagi. Hahahahaaa….

Olen mõned päevad senisest enam teleka ees istunud ja lihtsalt mõnuga olesklenud. Sügis on jõudmas ka Egiptusse, üks looduse ring taas sulgumas¸ ning on vist loomulik, et kõik elusolev siis veidi tempot maha võtab.

Juhtus nii, et parasjagu oli ka filmikava harilikust põnevam. Ma pole eriti nõudlik, kuna vaatan telerit äärmiselt harva – peaasi, et stoori oleks enam-vähem tundmatu, et poleks kohe ette igav.  Oli Matthew McConaughey nädalavahetus, mitu filmi tema osalemisel, millest ühe peaosas Judie Foster. Film “Contact” räägib andekast, parimad ülikoolid parimate tulemustega lõpetanud nais-täheteadlasest, kelle unistuseks on avastada elu väljaspool meie planeeti.

Tema projektid seisnevad aastatepikkuses kosmose “kuulamises”, et leida võimalik signaal teiselt intelligentselt ühiskonnalt. Selle signaali ta leiabki ja asutakse koostama teist tsivilisatsiooni avastama sõitvat meeskonda, millest peakangelanna aga jääb välja (!) sest vastuseks komisjoni küsimusele “Kas te usute jumalat?” vastab ta teadlase aususe ja otsekohesusega, et meil ei ole ju tõendeid jumala (või kui soovite – kõrgema olendi) olemasolu kohta kumbagi pidi…

Tundsin sel hetkel sellist hingesugulust, sellist olukorra samasust filmi kangelannaga (Foster pole ka päriselt seksapiilitu 😉 ) , ning kui tabavalt film kajastas reaalsust veel isegi aastal 2010.  Tulemus ei saanudki ju olla teisiti projekti puhul, mida vedas riik, mille motoks tänini on “In God We Trust”… Kuigi filmis seda aspekti otseselt ei mainitud, tuli see kohe meelde. Ekraanil esitatud põhjenduseks oli selle asemel, et “kuna meie planeedi elanikkond 95% ulatuses usub kõrgema olendi olemasolu ühel või teisel kujul”. (5% jäeti esindusõiguseta neilt küsimata, kuid see selleks, on ju.)

Veebis sobrades filmi jälgi oli huvitav täheldada, kuidas värsked arutelud olid tekkinud isgi veel keäsoleval aastal, tõenäoliselt paadunud filmihuviliste foorumites. Vaidlus taandus enamasti ikka sellele samale – et kas jumalat on või pole :). Osad olid solvunud, et usklike arv maailmas nii kõrgeks määratleti, teised vaidlesid vastu. Kuigi statistika pole ju oluline, vaid oluline on, kui täpselt film kuvas, kuidas asjad inimeste hulgas käivad, mis on oluliste otsuste aluseks olevad põhimõtted, siiani. Ära ole kandiline, ole ümarik! Ning ära ole konfliktne või muidu ebasobiva arvamusega. Ole sümpaatne, armastusväärne, muidu puudub sul tulevik! Süga mu selga, siis ma sügan sinu oma – ning mida rohkem meid on, seda rohkem me määrame.

Et tegemist oli Hollywoodi ja mitte Washington D.C. filmiga, oli lõpp ketseri suhtes siiski õnnelik – kõik pahad “usklikud” hukkusid iseenda leeri kuuluva usufanaatiku käe läbi ja meie teadur sai uue võimaluse uue meeskonna koosseisus. Siiski tähelepanuväärne lõpp.

Et film on ju toodetud samas riigis ja skripti aluseks olnud raamat kirjutatud sama riigi kodanikust täheteadlase poolt, on maailmal vististi veel lootust. Siiski on 1980ndatel kirjutatud stoori ka uuel aastatuhandel ikka veel ütlemata paika pidav. Teadusgrante saavad mitte lootustandvaimad projektid, vaid parimad suhtekorraldajad – teadlased-poliitikud. Ning kraanide juures on väga valdavalt ikka veel need, kelle motoks on “In God We Trust”. Ka Eestis. Juhtivate erakondade üldkogud algavad kohustuslikult palvusega, ja kas ka uus president tähistab riigipühi endiselt kirikus, ning mitte omaette, vaid riigitele ülekande saatel?

Riigis, kus kristlasi on küll vähevõitu, kuid siiski 2/3 usub “millessegi kõrgemasse”. Millessegi tahab inimene ju uskuda…

Jõuluvana-lood teevad me hinge soojaks, ja me ei taha neist kuidagi loobuda, sest ei oska midagi asemele panna, eks? Iseennast? Ei, iseendaga me pole rahul! Kuid selles asja võti vististi ongi. Kes on mõistlikult rahul iseendaga, on iseennast uurinud ja tunneb, sellele iseendast ka piisab. Piisab reaalsusest. Kujuteldava perfektsuse tagaotsijale aga mitte. Kuid see selleks.

Kui teleri ees igav hakkas, istusin katusel päikese käes ning et viimased ajakirjad olid juba korduvalt sirvitud, otsisin välja oma raamatukasti. Et lennukilod on loetud, on mul mu napist raamatukogust kaasas vaid mõned raamatud. Paar vältimatut sõnaraamatut, kuigi üldiselt olen õppinud veebi abil hakkama saama. Enne reisi ostetud turisti käsiraamat Egiptuse kohta – selle kauneid ja põhjalikke illustratsioone on hea siingi sirvida, kui mõni kaugem väljasõit kavva tuleb. Üks rootsikeelne õpik ettevõtete väärtuse hindamise kohta, millesse tahaksin süveneda, kuna see oleks nii tulus karjäär, kuid kuigi matemaatilised võimed vististi poleks takistuseks, siis ma tegelikult ju pole raamatupidaja natuuriga. Süvenemissügavust jääb puudu, olen harjunud materjalist “üle lendama”.

Ning üksainus ilukirjandusteos, mis on lihtsalt selline nagu kõik raamatud peaksid olema, ehk et üheaegselt nii haarav, arendav, kui ka lihsalt ilus – kunagi Eestile lähimast asjalikust raamatupoest ehk Akateemisest Kirjakauppast ostetud Isabel Allende “Aphrodite”. Nagu kunagiste õpingute aegne Somerset Maugham oli mõnusalt naissugu paika panev, on Allende mõnusalt meessugu paika panev, nii moodustavad nad koos toreda paari just minu maitsele, hehehee. Kuigi ma neid üle ei loe, siis tore on käes hoida ja emotsiooni meenutada. “Aphrodite” on seega kaasas mitte kui raamat, vaid kui hingele armas suveniir.

Ma tegelikult väldin raamatute ostmist, mis üle ühe korra lugemist ei vääri – selline materjali raiskamine. Väldin juba aastaid ka lugemist, sest ei ole midagi õnnetumat, midagi üksildasemat, kui teada liiga palju keset inimesi, kes teavad liiga vähe, ja ei tahagi rohkem teada ka, aga see selleks. Egiptuses olen siiski erandeid teinud, ostes mõned ajalookäsitlused ning aeg-ajalt teoseid, mis siinset ühiskonda käsitledes seda paremini mõista võimaldavad. Loen, ja annan sõpradele edasi, nii teenib trükis oma huve siiski enam kui korra.

Ülevaade olulisematest filosoofidest 20. sajandi lõpu seisuga, antikvariaadist kapsana ostetud ja veel kapsamaks sirvitud, oli kuskile kadunud… Kuigi poolte filosoofide seisukohad pole argipäeva suhtes relevantsed, ja veel ühe osa arvamuse asjast on kujundanud mõni traumaatiline läbielamine varases nooruses, mil nad pole veel olnud võimelised sündmuse objektiivseks analüüsiks, on seda siiski tore sirvida, aeg-ajalt leides midagi, millele kaasa noogutada. Iseendale kinnituse saada on ju ikka tore ja õieti peamisi, mida inimene elus otsib, või mis?

Koukisin seega välja Erich Frommi “The Fear of Freedom”. Fromm on omaaegne andekas psühhoanalüütik ja 20. sajandi väljapaistvaimaid humaniste ning too raamat räägib inimese vabadusekartusest, üksinda seismise ja vastutamise kartusest, mis sunnib teda toetama autoritaarseid riigivõime või muul viisil asetama end kellegi “kõrgema” kujuteldava hoole alla. Et see on kirjutatud aastal 1942, on oluline roll fashismi ning Saksa väikekodanlust kirjeldavatel näidetel. Fromm demonstreerib oma raamatus, kuidas enesega mitte rahul olev väike inimene, keda tema tegevus (pisiettevõtlus pudupoodides jms) on sundinud käituma hammas hamba vastu suhteliselt egoistlikult, keda seda enam majanduslangus on jalust kõikuma löönud, on viljakas pinnas, milles tema “rassi” ülemlikkuses jutlustavad teooriad, koos perspektiivse parema töökoha ja tuluallika tõotamisega, hõlpsasti kanda kinnitavad. Sellisest väikekodanlikust pisiasjatajast kujunes “uue impeeriumi” tingimustes suurepärane pisike bürokraat, kellele teda abistavad reeglid ja suhteline järelevalvetus suures masinavärgis lõid suurepärase võimaluse alandada keda iganes, kes ette juhtus, kes kandilisena ümmargusse lahtrisse ei mahtunud, ja seeläbi end lõpuks ometi hästi tunda.

***

Kummaski stooris on nii mõnigi ühine joon hetkeoludega Eestis. Vaadake siis ette!

***

Viited:

http://www.warnerbros.com/#/page=movies&pid=f-9e0daff8/CONTACT&asset=026149/Contact&type=video/

http://www.2think.org/contact.shtml

http://www.isabelallende.com/

http://www.infed.org/thinkers/fromm.htm

Advertisements

One thought on “Teab mitte midagi kõigest

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s