Sharm el Sheikh 2010 sügisel (2)

Et pea oli plaane täis, läks kolmandal hommikul uni varakult. Haarasin parimat inglisekeelset sopakirjandust tulvil kapikesest ühe põnevikuks vormistatud armastusloo ja veetsin hommikupoolse öö rõdul mõnusalt lugeskledes, kaaslasteks suur kruus kohvi ja fotokas. Ning sääsed… Siis tõusis päike ja mõneks ajaks unustasin end klõpsima.

Vahepealsed päevad kulusid seejärel omaenda kompleksi basseinides, kus Üks oli nõus ligunema umbes päikesetõusust loojanguni, ja rõdul laisalt merevaadet imetledes kõikidel kellaaegadel kui seal liiga palav polnud.

Olin kartnud, et kas november on juba äkki külm ja pilvine. Vanast mäletasin, et see on just see kuu, mil ilm “ära keerama” hakkab. Oli tõesti nädala jooksul vist kaks või isegi kolm vinepäeva, ja basseinis sulpsimisest märjale nahale veidi liiga jahe tuul. Kuid õhtud ja ööd olid endiselt nii soojad, et pikkade varrukatega jakke ei läinud kordki vaja ning laetiivikud töötasid igal ööl. Kuigi õnneks mitte konditsioneerid enam, sest EE-l on veel üks tore komme – nõuda eraldi tasu ka kulutatud vee ja elektri eest. Meie maksime u 150LE lõpus juurde, kuna õhukonditsioneere ei kasutanud ja kuuma vee boileri vannitoas lülitasime omaniku soovitustele vastavalt sisse vaid tunnikeseks enne suuremaid dushi all lobistamisi. Meenutasime nostalgiliselt Tower Country Clubi, kus sama nädalahind sisaldab kõiki kaasnevaid teenuseid, sh internetiühendust toas, ning avaraid apartemente lilledesse uppuvas Delta Sharmis, kus samuti ainult kätel ei kanta, kõik muu on võimalik. Kuigi sellegipoolest oli mul hea meel Sharmi vahelduseks ka Nabqi poolt kaeda, ega nt Sohole me poleks vist muidu viitsinud sõita.

Veel sain kokku tuttavatega Eestist (palju tervitusi Sulle, Riina!), kes tõid kohvi ja – oh heldust – omaküpsetatud leiba! mida üritasin tasuda siit kolkalinnakesest leitud huvitava Egiptuse träni ja muu pisieksootikaga. Plusspoolena nägin ära ka Aida hotelli, mis vanusele ja tärnide vähesusele vaatamata ausalt öelda osutus täiesti meeleolukaks kohaks. Kui hommikusöögi valiku poole pealt silm kinni pigistada ja ka vannitoas igaks juhuks mitte näpuga ringi tõmmata, siis madala orientaalse lamatsi ja diivaninurgaga tuba nägi iseenesest üpris sarmikas välja, ning Aida tõenäoliselt suurimaid plusse lisaks asukohale (vanale turule võib sealt tõepoolest u 10 minutiga kõndida) on ilmselt hotelli tagune vesipiibukohvikute terrass piki Hadaba künkaserva, kust vaade otse päikeseloojangule üle Vana Sharmi lahe, ja vana turu tuledele all. Imekena vaade! Ehk et, kui hind on soodne, siis – miks ka mitte Aida!

Veel ühe õhtu sisustasime (lõpuks ka) sisseostudega. Enne olime laisad – Nabqi suunas Metro supermarketisse sõita ei viitsinud, kuna seal pole nagunii muud kui ainult ostutänav, seega esmase vajaliku tõi Teispool (põgusalt turvaga vesteldes) 200 m meist veel kaugemal kõrbes paikneva nimetu kompleksi pisikesest, kuid hea varustusega supermarketikesest. Kanamune, mahla, sinki, värsket leiba, pepsit ja muidugi iga päev suure 5l pudeli vett, sest Nabqis on kraanivesi tõepoolest joodamatu. Kas just ohtlik, kuid midagi meeldivat selles pole.

Mõned päevad peesitanud ja kodunenud, võtsime seega ette retke Naamasse. Kõigepealt Al-Ahrami raamatupoodi muus osas täiesti mõttetus ja palju kirutud Royal Plaza “viietärni”  hotellis Naama ülaservas. Emale moeajakiri ja uus Newsweek, isale paar kopsakamat sorti värsket nädalalehte. Ning seejärel tüdrukud – neile osta on ju sula pidu riigis, kus lihtsam lasteraamat u 3LE tükk maksab. Kummalegi paar värvimisvihikut, standardaraabiakeelne Disney ajakiri – Ühele Disney Printsessi ja Kahele Winnie Pooh’ga. Ning kuhjake muinasjuturaamatuid – kaanepildi järgi otsustades kah puha printsessidest ja printsidest lood, kuigi üks krooniga konn oli kuskil ka.

“Meil Shebiinis pole ühtki raamatupoodi,” selgitasin müüjale suurte silmade leevenduseks häbelikult, kui arve kokku löödi. Importajakirjad on kallid, kuid kui harva saab…

Seejärel oli huvi kaeda tuttuut Carrefour Express supermarketit samas lähedal. Oo, milline kaubavalik seal avanes, isegi fotoaparaate, fööne, kohvikanne ja telereid müüdi, mis peaks rõõmustama eelkõige Sharmi residente. Väljusime suuremate kotitäite, kuid huvitav et minu arust ligi poole väiksema arvega, kui kodustes poodides kulunuks. Järgmine hommik algas juba suurejooneliselt omleti, värske salati ja jogurtiga… nämmm!

Kuidas sharmlased Carrefouri üle rõõmustavad, saad lugeda siit:

http://sharmdream.wordpress.com/2010/03/20/we-have-carrefour-in-sharm-d/

Veel fotosid müügisaalist ja asukohaplaani näed siit:

http://www.facebook.com/pages/Carrefour-Egypt/265061729510#!/album.php?aid=149606&id=265061729510

***

Vahepeale tegime ka ühe laisa delivery-õhtu. Sharmi stamp-delivery-restorani Onions menüü oli korteris olemas ning poole grillkana eest küsiti promohinnana kõigest 24 kohalikku naela – pakkumine, millest oli raske keelduda. Onionsil on Nabqis haru, seega tellimus saabus alla tunni ajaga ning kiire käibega toitlustuskohale omaselt oli kõik värske ja maitsev. Kuigi oli ka meie ajast tingitud kokkuhoiu märke – nt minu Caesari salat koosneski ainult salatilehtedest, millele pihuga mõned crouton’id ja paar pala kanafileed visatud, kaste sinna otsa. Kuid maitsele ei olnud ette heita.

Teispool oma mereandide kandikult suurt lobsterit lobistades ei saanud üldse mahti kommenteerida.

Kuigi söögiteema pole Sharmi puhul vist eriti aktuaalne – sest näidake mulle turisti, kelle pakett Kõik Hinnas (või oli see: Kõike Rohkem?) toitlustust ei sisaldagi?

Märkamatult oli saabunud laupäev ja tundus, et see võiks ehk olla veepargipäev enne teisipäevast lahkumist. Pakkisime võileivakotid ja jalutasime ümber hotelli riburada Sunrise Tirana vastuvõttu, kust oli eelmisel õhtul lubatud, et saame veepargi piletid osta veidi odavamalt ehk 30 USD tükk, 40 asemel. Veebis lubatud Egyptian Experience’i “kokkuleppest” külastada veeparki kõigest 20 USD eest ei teadnud keegi midagi, k.a. Egyptian Experience ise. Võib siiski ette öelda, et see veidi enam raha läks täie ette nii 4aastase kui 2aastase puhul!

Olime ise mõelnud, et hea kui lapsed lõunani vastu peaksid, kuid vaevalt et õhtupoole veel tagasi minna jaksame. Oi kui naiivsed! Kaks küll umbes kella ühe paiku veidi roidus, kui oli oma võileivad nahka pistnud, ja istus pooltunnikese suure froteeräti sisse mässitult minu süles.

Kuid silm kinni ei kukkunud ning rätt lükati ühel hetkel kõrvale ja laps sulpsas vette tagasi. Üks oli vees tagasi nii kiiresti, et viimased leivaraasud kukkusid ilmselt basseini (nali!). Kribinal-krabinal lähima liumäe treppidest üles ja teiselt poolt alla – istuli, selili, külili… ja uuesti otsast peale. Siis järgmine atraktsioon, ja uuesti algusest peale, vist kakskümmend korda. Kuigi kõrval oli ka tehislainetusega tehismererand, siis see ei tõusnud isegi teemaks.

Vahepeal käisime hankimas lisa toidupoolist – atraktsioonide kõrval oli pehmejäätise ja popcorni letike. Kuigi hotell oli AI, maksid need kumbki kõikidele lisa, jäätis rekordilise 15LE tk (ja oli selle eest puhas vesi! naaberlinnas siin maksab märksa kooresem ports 2.50…) ning popcorni tuutu veidi normaalsemalt 7LE. Ning issile-emmele cappuccinot, mille hankimine kujutas endast omaette odüsseiat. Esimene basseinibaar müüs ainult külmi jooke. Järgmises nägin oma silmaga et cappuccinotassi puistati lusikaga Nescafe’d ja sellele siis vahupiima peale. No ei! Meenus et ka fuajee nurgas oli paistnud üks elegantsema välimusega baar – suundusin siis sinna oma ujumistrikoos ning rätik rebadel ja pärisin meeleheitega hääles, kas neil oleks võimalik teha cappuccinot “päris Brasiilia kohviga”. Poiss ohkas raskelt, kuid noogutas ja pani masina surisema. Ning jäi siis nõutult silmitsema 50naelast, mida tema poole küünitasin. Noppis selle asemel peost kümnese ja viiese ja ütles, et nii on hästi küll. Kujutan ette, et hotellis peale meie sularaha eest ostlejaid polnudki, ei imestaks seega, kui see ta enda tasku läks. Kuid mis meil sellest…
Cappuccino tollest baarist niisiis oli nagu peab! kuid vaadake ette, mida te mujal manustate – need, kes Sunrise’s kõike sisaldava paketiga viibivad!

Kella nelja paiku lõpuks, kui päike silmnähtavalt madalale vajus, olime lõpuks mina ja Teispool need, kes Ühte kui “eestvedajat” kurblikult palusid, et äkki nüüd võiks sammud kodu poole seada “enne, kui päris pimedaks läheb”. Õnneks oli Üks raskelt ohates nõus ka, aga enne veel tahtis pilti koos “selle suure kalaga seal”. 🙂

Kvaliteedi poolest võib-olla silmale kaunim ja võimaluste poolest veidi enam pakkuv oleks AquaPark Hadabas, kuhu aga ka pilet 100LE kallim, pluss transport edasi-tagasi. Ning sealne väikelaste bassein on fotode järgi küll Sunrise Tiranaga üksühele sama.

***

Lõpetuseks veidi silmailu juba teiselt pool tagaväravat.

***

Homme sellest, kuidas me Hadabas ja Vanal Turul kõhutantsijannat taga otsisime ja mida kõike selle käigus nägime ja tegime. (Kuna Üks ja Kaks on suured kõhutantsu fännid… 🙂

Advertisements

2 thoughts on “Sharm el Sheikh 2010 sügisel (2)

  1. Minu jaoks on see ikka nii imelik, kui egiptlannad riietes vees on. Muidu paistavad olema nii kenad ja moekad (fotol), aga jah… Saan aru, et usk ja kombed, kuid ikkagi naljaks vaadata 🙂
    See lilleilu (fotol) on nii ja naa. Lilled kenad, kuid raudkang keset lilleilu ning räämas taust ikka ja jälle… Olen äkki liiga kriitiline, kuid mis teha, kui silma riivab 😀
    Veepark kena ning nagu olen ennegi maininud, et tüdrukud on imearmsad (šokolaadinööbid):)

  2. Igal maal omad kombed. 🙂 esiteks siinse päiksekiirguse puhul ongi üsna mõttekas end katta, selle asemel et kogu aeg mingi keemiaga võida. Ning need on neil ju spetsiaalsed ujumiskostüümid, samasugusest ujumisrõiva materjalist nagu Sinu trikoo… Ka sukeldujad ujuvad rõivis, ka eestlased, mitmel põhjusel. 🙂

    “Lilleilu” on suvaline põõsas ehitusplatsi veerest. Raudkangi ma ise ei märganudki, ju oli see põõsale toeks pandud. Julgeksin öelda, et Eesti pole sugugi nii täiuslik, et meil oleks võimalik muu maailma suhtes nina tõsta. Teispoolele meeldis õieti ainult üks koht – Muhu saar ja ajaloolised taluõued seal. Samas kui meie igavad korrusmajad on ju suhteline hall õudus – Kairo on kohati küll räpasem ja lohakam, kuid kohati jällegi märksa esteetilisem, ja elavam!
    Ja aitäh – omad lapsed endale ikka armsad, kuid on ju ka tõsiasi, et vere segamine mõjub ikka pigem hästi kui halvasti, mitmest aspektist ;).

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s