Sharm el Sheikh 2010 sügisel (3)

Jõudiski kätte pühapäev ning puhkuse lõpp juba ohtlikult lähedale, kuid veel oli täitmata üks oluline punkt – oleksin nimelt kangesti tahtnud Ühele ja Kahele ehtsat kõhutantsijannat näidata, kuna kumbki on fänn ja tugev teleri ees kaasa keerutaja. Tõendmaterjal siin:

Teadsin, et Alf Leila Wa Leilas ehk 1001 öö muinasjutuhoovis Hadabas peaks show algama 21.30 paiku ja paar õhtut varem olime Vanal Turul käies pärinud sealse show algust – seal kell 22.00. Mis jättis meile pärast basseinipäeva just piisavalt aega, et sõita läbi tuttavate beduiinide poolt Hay el Nourist ja sealt meie vanaema kaasa võtta! Tema on nimelt sealse beduiiniemaga suur sõber juba mitu aastat ja seega poole Sharmi puhkusest veetis hoopis beduiinide katuse all, õieti jäi veel meist edasi sinna aega veetma. Kuhu tal kiiretki, kui meie pool siin Deltas on november juba üsna külmavõitu ja vastikult niiske kuu, Siinail aga paitab päike endise tugevusega.

Et sõidusuund oli lihtne ja sirge, jalutasime sedakorda suure teeni ja noppisime sealt ühe mööduva taksobussi. 3LE nägu olimegi veerandtunnise sõidu järel Naama Bays, kus lasime end maha panna Marriott Mountainview ees, mille suurepärasest pagaritöökojast Marriott Bakery mul oli mõte üks tort kaasa osta. Beduiinid ise harilikult nii “peentes” kohtades ei käi ja ajavad läbi Vana Turu kraamiga, millel samuti pole midagi viga, kuid… nii vahelduse mõttes midagi muud siis, mõtlesin.

Ning edasi noppisime takso ja sahistasime kohale.

Hay el Nour ja beduiinipere

Meie beduiiniperel on Hay el Nouris väike kortermaja, ja kuigi viimasel ajal elatakse pigem pere uues “villas” Rowaysatis ja eelmist üüritakse välja, siis katusel on perel endiselt väike “vanaema saunaesine” ühe magamistoa ja “suveköögiga”, kus beduiinihing end tähtede all vabas õhus piisavalt mõnusalt tunneb. Vaip rulliti lahti ja istusime maha nautima kombekohaseid jooke – külalistele ikka kõigepealt midagi külma juua ja siis mõne aja pärast teed või kohvi.

Üks ja Kaks said endavanuse beduiiniplikaga kohe sõbraks ja trallitasid rõõmsalt ringi. Mina klõpsutasin pilte, kuni ema end kaasa tulekuks valmis sättis – kui harva näeb, siis vähemalt meelest ei läe!

Beduiinide meespere on nii või teisiti seotud turismiäriga – “õhtusöök mägedes koos beduiinidega” tüüpi üritustega või mõne vesipiibubaariga. Beduiinidele kuulub ka oluline osa Sharmi lähedasest maast, mis muidugi järjest tihedamini omanikku vahetab. Seega nood beduiinid oma tagasihoidlikule välimusele vaatamata on kindlalt jõukamad kui paljud eestlased, omades ainuüksi Sharmis mitut kinnisvara. Kuid eks nad ole muidugi rohkem erand ka. Ning elustiil on sellele vaatamata üpris lihtne – kuigi rahamuret majas pole, küpsetavad naised endiselt ise leiba, ning söögiks on harilikult lihtne liha ja riis. Ka kodu on sisustatud lihtsa ja elustiilile vastava beduiinimööbliga – peamiselt lamatsite ja patjadega, kuigi ühes majadest on ka uhke kullatistega pehme mööbli komplekt. Kuid eks muugi egiptlane pigem investeerib tuleviku tarbeks kui kulutab tänasele.

Hadaba – Il Mercato ja Alf Leila Wa Leila

Järgneb taas taksolugu (stamptariif u 5-10minutiliste sõitude puhul tundus olevat nii 15-20LE seal, kus varem kõlbas 10), kõigepealt Il Mercato kaubakeskusse, mis on Alf Leila lähedal, ja mul oli huvi piiluda seal üht Egiptuse portselani jm nõude poodi, kenade orientaalsete teeklaaside leidmise tagamõttega. Paraku oli poeke tühi ja pime ning naabruses istuvate meeste käest pärides sain teada, et personal on juba koju sõitnud ja pood pühadeks suletud. Nojah, eks oli ju pühapäev ka ja esmaspäev ohvripüha esimene ametlik puhkepäev…

Il Mercato naabruskond oli tugevalt edasi arenenud. Julgeksin arvata, et kõige enam lõikavad kaubakeskusest kasu hoopis üle tee paiknevate maalappide omanikud, kes oma jagu tõenäoliselt Il Mercatost soodsamalt rendivad, igatahes on kohale meelitanud kenakese hulga huvilisi. Välikohvik oli välikohvikus kinni, vahepeale mahtus küll ka pisuke laste mänguplats ronila, kiikede ja trampliiniga. Üks ja Kaks said jälle “käe valgeks”!

Il Mercatole pisitasa ikka lähenedes, et veel üht spordi-/vabaajarõivaste poodi uurida, kus kunagi muu hulgas kenasid tagasihoidlikke õlgkübaraid ja nahast sandaale müüdi (kuid see pood oli kadunud), möödusime järgmiseks elektriautode rendiletist, kus mitu nooremas koolieas poissi juba ATV-de moodi asjadel ringi kihutasid. Üks juba kogenud mootorratturina tahtis ka! ja oli üpris pettunud, kui talle hoopis üks väiksem kollane auto kätte näidati, mis sugugi nii elegantselt edasi ei kihutanud, kui elegantselt kõrgete ratastega ATVd. Rohkem nagu vaevaliselt komberdas hoopis. Üks tegi tiiru ära, ronis siis poolpettunult välja, kuid kauplemine müügimeestega ei andnud tulemust ja teist autot talle ei lubatud.

See lugu läks maksma enam ei mäleta kas 10 või 20 LE. Kõndisime edasi…

Il Mercato vahekäigus tuli kohe järgmine “lastelõks” – vedru peal kõikuvad autod ja rongid! Viieka eest sai Üks jälle õnnelikuks, Kaks aga on meil põhimõtetega tüdruk, kes keeldub kaasa tegemast lõbustusi, millede turvalisuse suhtes tema hinges kahtlus valitseb. See viiekas jäi seega tasku – oh aitähh, musirull!

Järgmiseks kõndisime mööda Mothercare’i Sharmi filiaalist, millega mulle meenus, et Ühele on talveks uusi ja suuremaid sokke vaja. Sokid said ostetud, kuid Üks oli seinalt rippuvate kaunite kleitide lummuses, ja üht kleiti oligi talle ka vaja, et eelmise saaks õele edasi anda. Kuna see juba õmblustest veidi kiskus. Mothercare’i hinnad on õieti sümpaatsemad neil aegadel, mil poes on 50% allahindlus (viimati veebruaris), kuid hetkel novembris meil nii hästi paraku ei vedanud. Mis seal ikka – lapsed eelkõige, on ju. Kaunist puuvillakleiti Shebiinist lausa iga päev ei leia, kuigi otsides siiski. Enamik kaubast on väikelinna maitsele vastav üle dekoreeritud polüesterkraam.

Et Kaks nõudis endale ka “oma kotti” näppu, sai üks tutikas kilekott sokkidega temale usaldatud ja kahe õnnelikult särava lapsega poest kiiresti ohutusse kaugusse eemaldatud.

Nüüd küll oli järg käes üks kõhutantsijanna kiiresti leida, kuna järgmise “Ainult natuke veel ja kohe…” peale hakkas Ühe nägu võtma juba ähvardavat ilmet…

Paraku Alf Leilast saime uuesti välja kõndida, kui selgus, et esimene kahest etendusest algab tõesti kell 21.30, kuid tantsu see ei sisalda, vaid 100LE pileti eest hoopis hobuseid, tuleneelajaid jms kraami. Tantsijannad, kelle show’le pilet kõigest 25LE, alustavad alles kell 23.00! Mida pidasime hiliseks, õieti kartsime, et kui lastega poolteist tundi kohapeal istuda ja oodata, jäävad need ammu magama, ja virilaks nagunii. Kahte etendust korraga pidasime ka paljuks.

Vaatemäng Vanal Turul

Suundusime seega Vanale Turule, kus küll nii kena ringlava pole (kuigi on ka ilus lava mäekülje taustal), kuid arvasime, et etendus ehk algab varaem. Algaski. Jõudsime ilusti veidi enne kümmet ja jõusime kõrvalt poest ka krõpse ja pepsit kaasa osta, et nälg vaatemängu ei rikuks. Vanal turul on show tasuta, kuid kohvik lava ümber on üks kalleimaid – koolajoogid mäletamisi 20 ja kohv 25LE. Vaatemäng oli üsna rutiinne – meestest koosnev tantsurühm, siis seelikukeerutajad dervišid, siis mees kahe kobraga ja lõpuks tuleneelajad. Kell oli selleks ajaks ka nagunii juba 11 saanud, kuid tantsijannast ei kippu ei kõppu. Asja uurides selguski, et – vaat kus lops – tantsijannat polnudki sel õhtul ette nähtud! “Tulge homme,” soovitati. Teame neid Egiptuse “homseid…”

Lapsed siiski nautisid suuril silmil, kaasa arvatud madude etendust, ja väga ei protesteerinudki teadmise peale, et kaua oodatud kõhutantsu taas ei näe.

Nüüd ruttu taksosse ja koju tudile!

***

Esmaspäeval siis oli mul veel viimane võimalus “sõna pidada”. Kuigi õhtul taas välja asutades oli Üks juba üpris trotsi täis. “Seda kõhutantijat ei näinud ma eile, ei näe täna ja ei saa ka homme nägema, üldse mitte kunagi!” deklareeris ta pahuralt, kuid lontsis siiski kaasa.

“Experience’i” kontoris Hyatti telefoni taga ajades, mida sealt muidugi ei saanud (ka Hyatti sisehoovis nimega Souk ehk Turg olid vanasti etendused u kella üheksa paiku õhtul, kuid asi vajas täpsustamist), teadsid tüdrukud leti taga siiski, et Panorama kohvikus Naamas pidavat kõhutantsijanna esinema pool üheksa õhtul ja päris pika pooletunnise show‘ga. No kes siis Panoramat ei tea! Panorama, uue nimega Zaza, asub just sellel mäeküljel, kuhu kõik Naamasse sisenejad üht tänavat pidi välja jõuavad, enne kui vasakule pööravad ja (tavaliselt) teist tänavat pidi uuesti välja jalutavad. Naama Bay parima vaatega vesipiibukohvik-restoran!

Hopsti bussi ja riburada tänavaid pidi kohale. Teel klõpsasime ka ikka pilte teha vastavalt “tellijate” soovile…

Naama Bay ja kõhutantsija etendus Panorama kohvikus

Zazas selgus, et show algab siiski kell 22.00, kuid et tantsijanna tõesti on, ja tema ka esimesena alustab. See jättis meile nii poolteist tundi aega veel üks linnuke kirja saada, nimelt oli Üks ka mitu päeva juba nõudnud “restorani” sööma! Kuna Ain Sokhnas puhates me ju sõime kogu aeg restoranis ja miks siis nüüd mitte!? Üks pidulikum eine mõlkus ka meil omal meeles, kuid nagu ikka oli nädal kulgenud nii kiiresti ja päike teinud nii laisaks, et laste kõrvalt midagi romantilist veel ette võtta… lihtsalt erilisemalt ei viitsinud. Meeles mõlkus viksi teeninduse ning võrratu saiakorvi ja salatitega Lido. Kuid Lidosse on Naama südamest siiski just nii pikk tee piki rannaäärt orienteeruda, et Ühe ja Kahe keskmist tempot arvestades oleks aeg kulunud peamiselt kohale ja tagasi jõudmisele.

Otsustasime seega kindla valiku kasuks ja suundusime rannapromenaadile – sealt ikka midagi sobivat leiab, kui ei enam, siis mõne keskmiselt viisaka kalarestorani ikka. Tegelikult olnuks mu esimene valik hoopis Maritimi rannaäärne buffet-restoran, mis varasematel aastatel pakkus 120LE pakethinna eest väheldast, kuid äärmiselt maitsvat õhtubuffet’d, kust ei puudunud muuhulgas peedisalat, võimalus ise endale liha või kala valida, mis siis värskelt grilliti või praeti, ja minu lemmik – alati peaaegu puutumatu magustoiduletike jäätise, creme-brulet’ ja mille kõigega veel.

Restoran oli alles, buffet-süsteem, kahjuks enam mitte. Praegu asub samas kohas Maritimi a la carte grillrestoran. Kuid õhustik on sama lahe-romantiline – küünaldesäras lauad otse rannaliival kõrgete palmide all, vaatega veele ja puude vahelt üle lahe säravatele tuledele. Ning vastuvõtt ja selgitused olid soojad-tähelepanelikud. Menüüs algasid roogade hinnad umbes 90LEst, mis on Sharmi jaoks nohh.. veidi kallim kui hädapärast vaja. Suur pudel vett maksis 30LE ja klaas veini 55LE. Kuid eurooplase maitsele timmitud road ja eeskujulik teenindus tegi selle tasa. Eritellimus tüdrukutele – taldrikutäis friikartuleid, toodi mõne hetkega, ja kui veidi hiljem selgus, et tellimus oli kokkadeni jõudnud kahekordselt, jäeti ka teine taldrik meie lauale (raha selle eest arve ei sisaldanud) koos kommentaariga: “See eelmine on teil ehk juba jahtunud.” Kui siis kelner omal algatusel veel küsis, kas noored daamid ehk kartuli kõrvale ketšupit vajavad (milline kliendi hinge tundmine!), nõjatus Üks tooli seljatoele ja ohkas rahulolevalt: “Küll on hea toit!” :-O

(Huvitav, kas on veel lapsi maailmas, kes on nõus sööma ainult makarone ja fiikartuleid, kolm korda päevas?)

Ehk et sellest hetkest alates oli õhtu juba ette õnnestunud. Vahepeal üle tee glamuurses peahoones lapsi pissitades küsisin info mõttes ka, mis maksab sealne õhtubuffet. 240LE… ohhh! Kuigi ma usun, et keda see jalust ei raba, saab jalust rabatud kulinaarses mõttes, Maritimi kindlasti tasub ses suhtes usaldada. Muidugi on seal ka nende kuulus a la carte Le Fleur – nina sisse ma ei pistnud, kuid ka lihtsalt mööda jalutades ei jäänud märkamata ukse vahelt vastu valendavad tärgeldatud laudlinad ja helklevad klaasid laudadel, elegantselt beezhikates toonides ruumis. Siin peatuvad ja söövad eelkõige elegantsed ja lõputult viisakad, palju rännanud keskealised lääne-eurooplased, kellele see on lihtsalt üks söögikord puhkusenädalast. Mis toodab mõnusalt pingevaba atmosfääri, kus tähelepanelik teenindus ja meeldivad maitseelamused on, noh, tehniline miinimum. Nii enesestmõistetav, et ei väärigi nimetamist.

http://www.jolieville-hotels.com/HotelSection.aspx?ItemID=26&ModuleID=2&HID=2

Õhtueinega mõõdukalt kiirustades ühele poole saanud, kulgesime Panorama poole tagasi, teel said Üks ja Kaks kumbki veel ka põrkepalli omanikuks. “Ma ise maksan nende eest 8LE,” teatas kaupmees aususest nõretavail siniseil silmil, kui talle palli eest viiekat pakkusin. Kuna vanasti maksid sellised väiksemad kummipallid Naamas viieka. Ja küsis kümneka per pall. Et väiklase tingimisega ei tahtnud ma pallikaupa ära rikkuda, olin nõus ja mis seal ikka – sain Ühe ja Kahe säravatest pilkudest tuhandest tasutud.

“Kui palju te nende pallide eest maksite??” küsis Teispoole õemees nädal hiljem Shebinis, ja tagus endale vastu külgi, kui hinda kuulis. Kuna tema oma vastavatud “raamatupoodi” (siis sellisesse, mis vihikuid ja pliiatseid, lisaks mänguasju, juukseklambreid jm pudipadi müüb), ostab samasugused pallid sisse 1.80LEga… Kuid mis seal ikka, ka pärast viit siin elatud aastat ei taha mulle ikka veel kohale jõuda, et mõni asi lihtsalt nii vähe võib maksta, kui ta sageli maksab.

Olime lõpuks Panorama ees tagasi ja jõudsime just treppe pidi üles ronida, kui show’d juba seadma hakatigi. Saime kohad otse lava vastas mäeküljel paiknevale rõdule, kust üks laudkond just lahkus, kuid õhtu edenedes tahtsin ka mõned fotod teha, sestap kolisime tüdrukutega vahepeal lausa lava kõrvale põrandale istuma. Sealt ta lõpuks tuligi – meie unistuste ja pikkade otsingute kroon – kõhutantantsijanna! Üks oli lummatud…

Eriti kena too naisterahvas polnud, pean silmas kehaliselt, kuid õnneks tantsis päris hästi. On ka üsna kohutavalt halbu tantsijannasid, eriti suvalistel lavadel. Tuleneelajaid jm järgnevat butafooriat me enam vaatama ei jäänud.

Ka siin puudus show’l pilet, mis tehti tasa veidi kõrgemate hindadega – külmad joogid maksid taas kaks kümpsi, soodsaim siis näis tellida värsket mahla, mis umbes samas mõõdus harilikult maksabki. Värske mango oli igati nauditav!

Teel Naamast välja tegime vahepeatuse nn Mövenpick Mallis, nagu sisenemistänava pikka poodiderivi nimetatakse, et osta Kahele rohtu sügelemise vastu, temal nimelt oli mingi allergia või sääsed vm oire välja löönud ja vaeseke kratsis oma kuplades põlvi hullupööra. Mäletasin, et seal asub üks Naamas harvaesinevalt asjalikke apteeke (paljud tunduvad olevat pigem päevituskreemide müügile orienteerunud ja noorukesed müüjad ei pruugi ravimitest midagi teada). Soliidses eas arsti mõõtu meesterahvas leti taga palus Kahe enda poole küünitada, vaatas sügelevad kohad üle ja asetas siis letile kaks rohtu – ühe peale määrimiseks, teise sisse võtmiseks. Kokku 10LE. Ehk et Kaks sai magada magusasti hommikuni ja rohkem end enam ei kratsinud.

Millega meie programm Sharmis nii selleks päevaks kui terveks nädalaks oli ammendunud. Järgmisel keskpäeval möllisime end välja ning riburada sama teed ja transpordivahendeid kasutades olime õhtuks kodus tagasi. Nagu ikka oli meie, eriti aga Ühe ja Kahe nädalane puudumine tugevalt tunda andnud. Lükkasime ukse lahti ja… mis see siis on?? Meist poolsassis olekus maha jäänud toad läikisid puhtusest. Ning köögis oli kaetud uhke laud, mida kroonisid katuselt nopitud õied vaasis. Ehhh… ämmaga on mul küll vedanud! 😉

***

Mida kõike ja veelgi enamat teilegi soovin, kes lugeda viitsisid!

Advertisements

4 thoughts on “Sharm el Sheikh 2010 sügisel (3)

  1. Tere taas.

    Tänud, selle suurepärase reisjutu eest. Olime ka ise just sel ajal Sharmis, kui see suur lambaohverduse püha oli. Ka meile hakkas silma tavapärasest suurem moslemiperede saabumine Sharmi. Ilus oli vaadata, kuidas pere nooremad liikmed toetasid ja jalutasid oma pere vanemaid liikmeid. Kelledest (vanematest) oli näha, kuidas nad seda kõike nautisid.
    Meie jäime oma kahenädalase puhkusega Sharmis samuti rahule, aga võrreldes eelmise aastaga täheldasime üht negatiivset seika, mida varem polnud. 1. Enam ei ole egiptlane nii sõbralik.2.See karm masu on pannud ühe egiptlase teist egiptlast mustama ja mahategema, see ilmnes just tänavalt ekskursioone ostes.3. Ja osad kaupmehed olid muutunud väga füüsiliselt pealetükkivaks.
    Aga sellegipoolest on plaanis ka järgmisel aastal üks osa puhkusest veeta Egiptuse päikese all.

    • Tere ja aitäh! Mulle meeldib ka alati, kuidas kõik lapsed on igal pool kaasas, sh sülelapsed :), ka õhtuti.

      Kaupmehed osalt, tundub mulle, lihtsalt peegeldavad seda, milliseks turistid on muutunud. See olematu lastetoaga idaturist, kes kohmetuse varjamiseks käitub pigem ülbelt kui viisakalt… inimene oma lihtsamal kujul on ju peegel – ta hakkab kiiresti samaga vastama.

  2. Ootan ja loen alati suure huviga Teie blogisid. Saabusin just äsja järjekordselt kahenädalaselt reisilt Egiptusesse ja oma meile vaadates leidsin hea üllatuse – innovatsiooni postitused. Niiiii hea õhtupoolik mõnusa lugemisega. Kahe nädala jooksul oli kogunenud paras ports lugemist, mida nautisin täiel rinnal.
    Aitähh!

    • Aitäh vastu! Seda toredam, kui midagi lugeda leiavad ka need, kes isegi enam noviitsid pole. 🙂 Palju uusi reise!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s