Detsember.

Mida teha sellisel hommikul, kui ärkad oma Egiptuse kodus, kuhu ju oled kolinud muuhulgas siinse lõppematu päikese pärast, ja näed sellist pilti aknast:

Ning mõõtja seinal näitab välisõhu temperatuuriks +9°C…

Võib-olla lülitada õhukonditsioneer kütmisrezhiimile, istuda arvuti taha kõige suurema kohvikruusiga, mis majast leida, ja kirjutada blogi…?

Kuid ka selleks polnud õieti tuju, ja ega midagi toimunudki, millest kirjutada.

Ilm on olnud samasugune närb terve viimase nädala – on märg, niiske ja vastik detsembrikuu, kõige märjem, mida ma mäletan. Udused ja külmad hommikud, brrr…

(Igaks juhuks kinnitan siia vahele, et Punane Meri ja Niiluse Delta – need on kaks ise maailma kommete, ja kliima poolest ka.)

Siiski on päikeselised keskpäevad pisukeseks lohutuseks, ja lähenev jõuluaeg. Ärkasin täna tegelikult kell 4, hinges mingi rahutus kõigest, mis tegemata või tegemist vajaks, ja istusin hommikupoolse öö teleka ees, vaadates mingit jõulu-eelset Ameerika draamat armastusest, igatsusest ja pettumusest, sellist nagu neid enne jõule hulgaliselt ekraanile paisatakse. Hubased jõulutuledes Ameerika pereelamud, kohalikud pereisad ja muiduvennad kogunenud pubisse külmarohtu tarbima, armuliinid… kuid et on jõulud, siis võidab – nagu ikka – armastus. Võidab pere. Mängis hulk tuntud nägusid, kellest meenus ainult Uma Thurmani nimi, kuid sellegipoolest – kuigi lugu oma lihtsa väikelinna stooriga võinuks olla ka suvaline seeria Õnne 13-st, oli ta tänu tegijatele üsnagi nauditav.

Neid ja sarnaseid filme olen ma viimasel ajal õige palju vaadanud, kuid natuke vist mahub veel, enne kui asja saab.

Kuni laste toast hakkas kostma väikese püüdliku lõvi möirgamist – ärkas Kaks ja jätkas hääleharjutusi sealt, kus need õhtul pooleli jäid.

Pühapäeval oli Egiptuses valimistepäev, õieti küll juba valimiste teine ring, kus osalevad kandidaadid, kes selget enamust ei saanud. Päris valimised, siis parlamendivalimised, olid juba nädal tagasi. Teispool ei vali, ja ma ei tea kas valis äi, sest me ei räägi sellest. Ei ole teema. Kuigi keelitamas teda käidi küll, ühe uue kandidaadi eestkostja poolt. Meie piirkonnas on nimelt kolm kandidaati, või kolm arvestatavat kandidaati – (1) senine “istuja”, valitseva partei liige; (2) tema verivärske konkurent-parteikaaslane; ning (3) üks tõsimoslemist kandidaat, ärge küsige, kas ka opositsioonilisest Moslemite Vennaskonnast, sest ma ei tea.  Kuigi moslemid on muidugi kõik kolm, seda ma huvi pärast täpsustasin. Kellele olekski lisaajendit konfliktiks vaja.

Valimiste lähenemist märkisid üsna tagasihoidlikult kandidaatide näopildiga plakatikesed plankudel ja, valimis-eelse nädala vältel, paar korda päevas (või öö hakul) majast mööduv veoautoke, millelt mögafoniga üleskutseid maha hüüti. Kuid meie tänav ongi perifeerias ka. Naaberkülas seevastu, kus Teispool kolleegist mesinikuga järgmise päeva plaane tihti arutamas käib, peetud peatänaval lausa lahinguid maha kahe konkurendi fännide vahel, abiks kohalike populaarsete vahenditena kaikad ja noad. Sama toimunuvat nii mõnelgi pool otsustaval kordusvalimiste päeval.

Et koptid on kohapeal arvestatav mitmekümnetuhandeline jõud, käidi ka nende vanemaid moosimas, kuigi ükski kandidaatidest niisiis pole kristlane.

“Mees pole parlamendis kohal käinud ühtki päeva,” mainis Teispool meie istuva esindaja kohta.

“Saab lihtsalt palka?” ei olnud mina eriliselt üllatunud. Riigis, kus enamikul on toimuvast savi, ei olegi imestada.

Ei, saadiku nimetamisväärsed tulud tulevat muudest allikatest. Näiteks kellelegi vaieldava otstarbega maalapil ehitusloa võimaldamisest. Kellegi teise pojale parteiliine pidi soodsa töökoha hankimisest, ja nii edasi, nagu ikka.

Nii räägitakse.

Selleaastane tuttuus kandidaat, kah valitsuspartei liige, (teadmata motiividel) näinuvat märkimisväärset vaeva esinduskoha endale hankimiseks. Prestiizhi või kaasnevate “võimaluste” pärast? Kes seda teab… Vaevalt küll naiivik-särasilm nagu mõned teles esinenud üksikkandidaadist näitlejannad jm kultuuriidealistid.

Kuulu järgi on mees abielus itaallannaga ja omab Itaalias firmatki. Kehvik just pole. Külades olevat jagatud arvuteid ja külmkappe, lastele õhupalle ja pliiatseid, ning bussitäis õnnelikke olevat viidud ramadani-aegsele palverännakule Meccasse (siis maksab see üksjagu vähem, kui palverännakute tippajal paar kuud hiljem).

See helde kandidaat ei saanud mingit arvestatavat numbrit hääli. Ei ole nii lihtne kõrvale lükata seda, kes juba kraani juures. Või oli tegemist lihtsalt etendusega? Kes seda teab…

Üleeile siis mõõtsid kangust (1) ja (3). Teadaolevalt ei muutunud riigis olulises osas üldiselt midagi.

***

Aga mina istun edasi teleka ees ja üritan hankida energiat siin samas toas jõulutoimetustega alustamiseks. Oleks vaja käia jahtimas kohalikest puukoolidest jõulukuuske (st seda jõulukuuse sarnast puud) – kas on need juba jõudnud.

Enne veel aknad pesta, kärbsed on need põhjalikult (vab!) täis sittunud. Põhjapoolsed rõduuksed väljast kilega katta, sest need, kuigi kenad ja täispuidust, istuvad ees nagu jumal juhatab. Tuult lõõskab alt läve vahelt sisse ja ka ühekordsed klaasid ei pea just palju. Lastetoa välissein on nii külm, et käsi puutest võpatab, kuid elektriga pole ju mõtet kütta, kui praod ei pea. Kuhu see läinudaastane kile pandud saigi?

Talveks kisub.

Advertisements

One thought on “Detsember.

  1. Pole midagi võimatut siin päikese all…
    Imestan. Temp.+9 ja lause: Riigis, kus enamikul on toimuvast savi… Hmmmm???

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s