Piim Egiptuses

Tegelikult tahtsin juba mõnda aega kirjutada piimast Egiptuses. Nimelt oli läinud nädalal selline päev, mil ma esimest korda oma viieaastase Egiptuse kogemuse jooksul jõin päris harilikku maitsvat lehmapiima, mis ei olnudki kauasäiliv.

***

Kõige levinum Egiptuse piimafirma on ilmselt Juhayna, kes pakendab ka päris normaalseid mahlu. Juhayna purepakipiim säilib külmkapivabalt 6-9 kuud, ja kui see fakt teid ära ei ehmata, siis sobib suurepäraselt mingi piima vajava toidu valmistamiseks köögikapis varuks hoida. Värskelt avades, kohe, on isegi peaaegu joodav, või joodav kakaona jne.

 

 

Juhayna kõrvalt avastasime Sharmis elades suhteliselt kiiresti Labanita, mis paelus pilku mitte ainult kena firmagraafikaga…

… ja tüseda plastpudeliga, aga ka sellega, et leida võib seda peamiselt marketi külmletist ja säilivusajaks on “kõigest” 2 nädalat. Ka Labanitat on meeldivam tarbida värskelt avatuna ja/või samuti mingi piimajoogi koostises, mina mikserdan sellist on ja pole ka piima veel näiteks koos banaanidega lõunaooteks.

Samasugune 14päevane “värske” piim on nüüd (2012) ka Lactelil:

Seejärel Shebiini kolides sattusime kõigepealt kohe soojas poeruumis hoitud Labanitale ja mõneks ajaks loobusime seda piimatari ostmast. Selle asemel tuvastas Teispool ühe marketi külmkapist ilmselt otse mõnelt talunikult ostetava kilo haaval kilekotti pakitud piima. Jah, sellisesse harilikku läbipaistvasse kilekotti, sõlm peal. Samamoodi hoiustab piima sügavkülmikus Teispoole ema, kes seda muretseb mõne naabrinaise käest, tegelikult on ju enamikel naabritel siin mingi piimaloom omast käest võtta.

Selle piima puuduseks on, et tema hankimine on suuresti juhuslik – vahel leiad, vahel ei. Et ämm soovitab sellise piima alati enne tarbimist korraks keema ajada. (Keedupiim komplektis piimanahaga – anyone??) Ja et ta sellegipoolest maitseb elavalt selle järgi, hmm… noh et kust ta pärit on.

Ligi kaheks aastaks siis vist loobusin piimaotsingutest üldse ja tarbisime leplikult ainult jogurtit ja juustu, kui juhus võimaldas, siis ka hapukoort, vahukoort ja kohupiima, mis kõik on müügil kuidas just juhtub, pigem harvemini kui tihedamini. Ning suurepärast Nestlé piimapulbrit, millega valmisid kõik Ühe ja Kahe mannapudrud jms.

Ämm allkorrusel oli järjekindlam ja aeg-ajalt Ühele ja Kahele “päris” piima pakkus – soojendas ilusti üles ja pani suhkrut sisse. Tüdrukutele nii meeldis ja nad hakkasid piima küsima, meie Teispoolega siis uuesti katsetama. Keegi britt Kairo expattide veebis soovitas tarbida Beytit, oli sellest silmnähtavalt sillas. Beyti jogurtid on ausalt öelda kohalikest ühed söödamatumad, kuid igaks juhuks proovisime ära… aga see oli ka vist minu elu kõige UHV-likum* piimakogemus seni. Beyti jääb meist edaspidi riiulile, kuigi Beyti vahukoort on mul ka veel kavas katsetada – kuna Juhayna oma, kui seda pole piisavalt külmas säilitatud, kipub pigem võiks kui vahule minema.

**’*

Väikese vahepalana meenub kunagine kogemus piimaotsingutelt Münchenist. Imekenas luksuslikus kesklinna toidumarketis laius riiulitel pudel pudeli ja karp karbi järel ainult kauasäiliv piim. “Kas teil värsket piima polegi müügil, pärisin kohalikelt tuttavatelt imestamisi. Lääne-Euroopat kujutad ju ikka hästi varustatuna ette… “Miks ei ole,” vastasid nood. “Värske piim on meil müügil delikatesside poes!”

***

Kõiki neid piimu tarbisime täispiimadena, kuid Egiptuse “täispiim” on kõigest 3%-line ehk et Eesti harjumuspärasele 2,5-le üsna lähedal. Rasvavaba variant on igaühest enamasti ka.

Leidsime Teispoole näpunäitel veel ühe Juhayna toote – nende Bekhiro piima, mida meil siin müüakse liitrises või pooleses lamineeritud paberkotis, külmletist ja umbes (hetkel täpselt ei mäleta) nädalase säilivusajaga. See paljutõotava  külapildiga ja kahtlustan et lähedase Beheira maakonna järgi (kopti kloostrid Wadi el Natrunis!) nime saanud toode on Labanita kõrval nüüd meie piim nr 2 – kakaoks ja mannavahu kõrvale enamgi kui kõlblik.

Kuni sel aastal vastselt avatud kohalikus “hüpermarketis”, mis esimesena meie linnakeses annab peaaegu tagasihoidliku Tallinna kvartalipoe mõõdud välja ja esimesena müüb näiteks sellist elitaarset kaupa nagu värsked puu- ja köögiviljad ning värske kala, nägime uut piimanimetust. “Dina Farms, Full Cream”, teatas kiri külmletis paikneval rohelise sildiga valgel plastpudelil ning tekstike sinna juurde, et tarbida kuni 7 päeva jooksul ja hoida jahedas, mis kõlas lootusrikkalt.

Ja nii oligi et esimest korda Egiptuses avasin piima, mis maitses täpselt nagu kodus, Eestis. Kas seda piima ka järgmisel korral poes on, ei julge ennustada, kuid Dina Farms iseenesest pole mingi uus firma. Teispoole õde olevat juba ülikooliõpingute ajal selle farmiga tutvumas käinud – kuna ta õppis põllumajandusliku suunaga toidukeemiat ja tegemist on näidisfarmiga, või midagi sinnapoole.

Professionaalne uudishimu ei anna rahu… Väike uuring selgitabki, et tegemist on Egiptuse suurima erafarmiga, kus ligi 7000 veist, neist umbes pooled Põhja-Ameerikast imporditud Holsteinid (Eesti mustakirju lähisugulased). Kas see on piima tuttavama maitse põhjus? Või lihtsalt puhtam tootmine? Oma piimabränd ongi alles käesoleva (2010) aasta ettevõtmine ja hea uudisena on Dina Farmsil juba 5 oma poodi Kairos, aga kokku on kavas neid avada 20. Loodetavasti ei too laienemine kaasa jahenemist kvaliteedi suhtes! Ka ENJOY mahlad selgub on nende toode, definitely meie lemmikute hulgas, kuigi konservmahlade topi absoluutne juht meie peres on klaaspudelis BEST, http://www.bestforjuice.com/ , neilt pärineb ka kohalik parim ja punaseim tomatipasta. Kuid see oleks juba uus teema… 🙂

Dina Farmsi faktid siit:

http://www.ameinfo.com/242061.html

***

Jooge piima, ka Egiptuses! 🙂

* see piim on muidugi hoopis UHT – Ultra High Temperature!, aga mul on päris hea meel, et ma temaga rohkem tuttav pole, nii et las ta tekstis jääb 😉

Advertisements

6 thoughts on “Piim Egiptuses

  1. Ei noh…säilivus 6-9 kuud 😀 Piim kilekotis, mis pealt sõlmitud jne. On ikka eluke ja kuidas siis egiptlastel luude tugevusega on ? 🙂

    • Hapupiim on päris maitsev ning egiptlased söövad palju fetajuustu taolist toorjuustu, neid on miljon eri sorti. Kuid on ka ullatuslikke kaltsiumi allikaid – näiteks vesi! 😀 Ja kohalik popp supitaim molokhia, selline basiilikutaoline rohttaim, mis on põhimõtteliselt kaltsiumipomm – uhest supiportsjonist peaks kätte saama 20% päevasest kaltsiumivajadusest.

      Samasugune popp taim on spinat – jälle kaltsiumipomm!

      Kulades muidugi on enamikul lehm või sagedamini puhvel maja kõrvalt võtta – aga puhvlipiimas on lehmapiimaga võrreldes topelt kaltsiumi!

      Nt siin:
      http://www.indiadairy.com/info_buffalo_milk_vs.html

      Nii et tegelikult värske toidu tervislikkusega on siin kõik väga kompu. Varsti räägin sellest lähemalt ;).

    • Seda kutsutakse “gibna a’reesh” (kirjapildis: Kareesh) ja ta pole ehk täpselt kohupiim, aga ajab asja ära, eriti soolasena valmistades. Ka kupsisetordiks olen kasutanud! On saada soolaga ja soolata variant, kuid kuna sisaldab ka puhvlipiima, voi muul pohjusel, on ka soolata variant ikkagi veidi soolakas. U 400grammistes voimaarde tuupi kandilistes karpides. Carrefouris ja Metros peaks leiduma. Kaalukaubana leidub vististi ka, aga selle kvaliteet ja maitse on ehk koikuvam.

      Meie linnakeses miskiparast pole karbitoodet juba ligi aasta valtel kohanud :(.

  2. Proua Annile tahaks öelda, et sel elul Egiptuses pole viga mitte midagi. Luud ei hõrene ja kõike head-paremat saada. Eestis müüakse ju ka lahtist piima turgudel juba aastaid, vahet pole kas piimanõusse, plastikpudelisse või kuhu iganes laseb klient selle valada. Kilekotike on aga hea avastus, muidu peab kaasas tirima mingit nõud. Kairos näiteks on peredel kohe oma kindlad farmerid, kes toovad piima kolm korda nädalas otse korterisse. Kop, kop, kop ja juba ongi piimamees kohal. Koort kohvile ei ole üldse vaja poest osta, piim on koorene. Kui Te veel näeks, kuidas Jawa motikale on kaks suurt piimanõud sätitud, siis tänavapilt on väga lahe. Ja mitte ainult piima ei tooda niimoodi koju kätte. Igal hommikul veerevad farmerite hobu- või eeslivankrid pealinna poole ja värsked juur- ning puuviljad on korralikult laotud vankrile, kusjuures müüja hõikab oma kaupa pakkudes. Väledamad jah jooksevad ise alla tänavale, vanad ja väetid lasevad korvid alla, nagu kaubalihvtiga käib asi.

    Saalele teadmiseks, et on jah siin kohupiima müügil. Metro kaupluste ketis kohe kindlasti ja kaalu järgi on pakendatud alustele, läbipaistva kilega kaetud. Annavad ka maitsta, kui kenasti palud, siis otsustad kas soovid. Soolaka variandiga on hea, kui hapukoort ja siin müüdavat väga ilusat kaubanduslikku välimust omavat murulauku segada. Olen ka kohupiima korpe teinud ja juba eelpool mainitud küpsisetorti. Isegi musta leiba on, Saksamaa toode.

    • No ikka see sool igal pool, mulle tundub isegi siinne keefir soolaka maitsega, ja kondiitrist ostetud juustukook maitses ka ainult soola järele. Köik need Metros kaalukaubna müüdavad ollused erinevad minu meelest ka ainult soolasuse astme poolest (low salt ja “tavalised”). Aga eks ma siis otsin seda Kareeshi.. Siin Maadis on kahjuks vilets Metro, Tagammoas sai kaalukaubana lausa ricottat osta, see oli küll hea. Aga aitäh infi eest!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s