Meie igapäevast õlut anna meile…

See rida põrkus meelde üleeile, kui seisime Teispoolega naaberkülas veinijärjekorras (aga enamus ülejäänuid ostsid õlut).

Olime just oma kraami kätte saanud ja uued kliendid meie asemele astunud, otse tänavale avaneva leti taha, mis päris palju meenutas baariletti, kui lähenes veel üks – murumütsiga vanamees eesli seljas, ja (eesli seljast maha ronimata) jäi kannatlikult ootama otse kuldkollase medaljonikujulise STELLA valgusreklaami alla…

Kirusin end, et mul fotokat kaasas polnud, ja otsisin veebist, millega seda emotsiooni edastada, mida ise tundsin. No näiteks, tuleb selline vanamees eesliga, poolteist-poolteist, mööda teisejärgulist tänavajuppi (õhtupimedas):

jääb seisma otse sellise suure valgussildi all:

ja edasi juhtub nii:

(nali, aga oli ikkagi üsna sama naljakas vaadata seda eeslit poolpõdura vanamehega lontsa-lontsa õllejärjekorras seismas).

Meie oma linnas, mis on kubermangukeskus ja igas muus mõttes üsna ontlik linn, alkoholi ostu võimalust teadaolevalt pole (aga noh, pole ju ka näiteks raamatupoodi). Või kui just kuskilt hõlma alt või tagahoovist. Eks need seda sorti poekesed väiksemates kohtades, keskkonda arvestades, ongi enamasti üsna tagasihoidlikult tähistatud, igaks juhuks. Aleksandrias leiame ühe kord ainult tänu sellele, et juhtume ühegi akendeta poekese avatud uksest sisse vaatama ja märkame hämaruses riiuleid pudelitega…

Riiklikul alkoholihiiglasel Al-Ahram Beverages siiski on lausa oma jaemüügikett – Drinkies, kust muuhulgas alkohol telefonikõne peale koju kätte tuuakse. Noh, nagu Egiptuses ikka enamik kaupu tuuakse neile, kes soovivad. Sharmis kasutasime seda teenust üsna regulaarselt, kui mõni elegantsem õhtusöök naabritega kavas oli või muidu romantiline tuju, kuna eks see poodide kaubavalik ole ju üks-ühele teada ka – nimetusi pole nii palju ja milleks siis omi jalgu kulutada.

Kuid Menoufeyasse kolides elasime algul pikki perioode üsna “kuivalt”, enne kui teadmine naaberküla poest (isegi kahest) meieni jõudis. Tolle umbes paarikümnetuhande elanikuga külakese umbes pooled elanikud on nimelt koptid, kellele alkohol pole keelatud. Moslemite kohta ma täpselt ei tea, eks see vist sõltub konkreetsest moslemist. Kopti vanamehed aga praegu keset talve võtava heal meelel pitsikese külmarohtu enne ööd naha vahele. Ja Teispool ostab vahel õllepurgi kaasa, kui kolleegiga järgmise nädala toimetusi arutama läheb. Alkoholist purju joomise kommet ma ei tea et siin oleks – kellel vaja, see tõmbab end pigem “pilve”.

Enamik tol õhtul näiski ostvat pigem õlut, mis on ju odavam ka, aga ka viski valik oli üsna lai ja saada oli päris hea, šotlaste litsentsi alusel valmistatav viin nimega “ID”. Veinidest oli parasjagu saada ainult klassik – “Obelisk”, selline hea karm sõõm, just paras näiteks metsloomaprae juurde või veininälga kiirelt leevendama, kui mitu kuud jälle vahele jäänud. Kuid ka maailma kõige magusam punavein, mida ma teab, peaaegu portveinile liginev “Abarka”, mis ka koptidele (ja veinivõõramatele naisterahvastele) üsna hästi peale läheb, sest meenutab neile kirikus jagatavat armulauaveini. Lisaks küsisin, kas rummi saada on, jah väga hea tume rumm, kiitis vanamees ja 15LE eest saime pudeli kotti, aga selle rummiga läksime haledasti alt. Millega see piiritus seal sees värvitud oli, ma ei tea, ja kui klaasi õhtuks lauale unustasime, oli tal hommikuks suisa vee maitse man.

Kuid ostsin ta just tugeva rummimaitse tekitamiseks, rummiessentsi asendajaks mitmetes koogiretseptides. Sharmis ostetud “Becardi” jäljendrumm oli küll olnud igati nagu peab, kuigi ka hind vastavalt kõrgem, 50-60LE kanti. Meditsiinikappi peaks too kraam ehk siiski sobima, millegi puhastamiseks või kompressideks. Või annab kangus välja, et flambeeroogadeks kasutada? Peab proovima. Kujutan ette, kuidas siinseid sugulasi nii pahviks lüüa saab, kui praad nende nina ees leegitsema lööb! Eestiski tepsiks. 🙂

Tagasi sõites möödusime puupüsti täis bussist, mille välisküljel veel kaks noormeest priiküüti sõitsid, kätega akende külge klammerdudes ja jalgu tont teab kuhu toetades. Sain jälle puudu olevat kaamerat kiruda, kuigi siinsetes olukordades tegelikult aitakski paremini midagi diskreetsemat – väike minikaamera või telefoniklõps. Kuna väga eksponeerimislembesed ei olda, eriti vanemaealised ja naisterahvad. Ja noh, ega Keenia või Kagu-Aasia vastu me eksootikaastmelt ei saa, kuid vahel miskit siiski silma jääb.

Selline käik “viina järele” siis. : -)

Advertisements

5 thoughts on “Meie igapäevast õlut anna meile…

  1. Pole pilte vajagi, sest lugedes tekkisid iseenesest pildid silme ette 😀 Minu, kui siinse eestlase jaoks nii võõras ja uskumatu elu teil seal, aga samas siiski põnevust tekitav ja huvitav lugeda 🙂

  2. 🙂 Hea lugemine!
    Mul on hästi meeles, kuidas Niiluse kruiisil kodunt kaasavõetud söögieelne “desinfitseeriv lahus” otsa sai ja puise inglise keelega mehed seda ühest peidetud poest hobukaarikuga ostma läksid…
    Nalja nabani! Poes küsiti neilt passi. Minu mees oli jahmunud, arvates, et teda peetakse alaealiseks. Tegelikult on vist Egiptuses alkoholi ostvate turistidega hoopis teine lugu – kaua veel riigi pinnal viibid…

    • Naljakas :). Passi küsitakse harilikult tax free poodides, kus müüakse importalkoholi. Kuna imporditollid Egiptuses on üle mõistuse ja eriti alkoholile, siis turistidel on õigus osta saabumisel, noh te ju teate ehk, neli ühikut alkoholi igaüks tollivabalt ehk põhimõtteliselt odavamalt kui Eestis. Kuid kohalik alkohol on müügil kogu aeg odavalt ja pole piiratud ei kuupäeva ega kellaajaga. Kuigi kahtlustan seal Luxori kandis neid poode palju enam polegi kui too tax-free. 🙂

  3. Kas koha peal tehakse alkojooke järgi? Tekstist lugesin “Becardi” jäljendrumm, Hurghadas ajasid meid hirmsasti naerma pudelite sildid: Goordoon, Feneland ja Johnn … (ma ei mäletagi mis, aga eelduse järgi oleks meile tuntud nimi vist Johnny Walker :D. Pudeleid nägime hotelli baaris, tahtsime mingit kohalikku veinikest või muud kangemat alkot proovida, aga keegi ei osanud soovitada, kust pudeliga saaks osta. Proovisime kohalikke õllesorte, millest kõige enam meeldiski “Stella”.

    • Riiklik alkoholihiiglane Al-Ahram toodab päris tarbitavat kraami, ja siis on ka üks erafirma, kelle nad aeg-ajalt üles ostavad, kes on välja mõelnud mõned nende parimad veinid jne, ja selle töötajad siis asutavad jälle järgmisi erafirmasid :). Neil on litsentsid shotlastelt jms ja kõik on väga kombes – viin, veinid, viski, rumm ja vist ka dzhinn. Siis on mingid firmad, kes toodavad sellist “Becardi” tüüpi kraami, mis on aga ka üllatavalt joodav. Ja siis on mustmiljon muud firmat, kes toodavad siingi loos mainitud rummi ja viski taolisi värvitud piirituse baasil valmistatud asju, mis maksavad poes u 15 LE pudel (2 eur!).

      Sharmis on poode üsna tihedalt ja delivery toimib ka väga hästi – motikaga poiss toob koduukse taha kohale. Hurghadas oletan et pole teisiti, kuid poodide asukohti kahjuks ei tea.

      Hotellide baarides peaks üldjuhul olema viisakas importkraam, kuid oleneb hotellist, muidugi. Koksidesse aga oletan et pannakse jah kohalikku, nt tequila = viin ja näpuotsaga soola sisse ;). Mulle demonstreeriti – ja tõesti, petab ära küll :).

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s