Halloo, Maa, siin Egiptus!

Tere, oleme taas eetris ja kuidas meil siis on läinud? Sündmusi ümber jutustama ei hakka, eks neid on ehk Eestisse mõni leht või uudiskanal siiski vahendanud? Kuid meil siin kolkas ja  koduseinte vahel…

Eelmine nädal on juba kauge minevik, millest eriti midagi ei mäleta. Vist kolmandal päeval jäid lapsed koju ja ämm käis tööl pisteliselt veel kuni pühapäevani, sealt edasi enam mitte.

Neljandal päeval käis Teispool toidupoes, siinseis “parimas” kust saab enam-vähem kõik korraga kätte. Ütles et pole iial nii tühja poodi näinud. Päris hästi toitub vist see karmi “režiimi” tingimustes virelev elanikkond siin. Täna, ette rutates, olid tänavad küll meeldivalt tühjad, kerge oli liigelda, kuid riiulitele poes pandi uut kaupa välja sellistes kogustes, et tänaseks “väljakutseks” oli hoopis endale pappkarpide vahel poes teed teha. Olen selle nädalaga vist kolm kilo vähemalt juurde võtnud, sest teleka ees istumise igavust leevendasin ohtra koogiküpsetamisega, ikka päev ja kook, päev ja kook. Ohtratest lõunasöökidest rääkimata, kuna pere oli ju kodune ja kõikidel aega vaaritada.

Kuuendal päeval hakkas tunduma, et kõige enam on ohus perekonnaõnn siin riigis või igatahes meie kodus. Kuna ligemale nädal järjest nelja seina vahel koos lastega, kes kah lasteaiast ära jäid, peaaegu ainult telekat vaadates ja isegi internetis lobisemise võimalust ju polnud – minul igatahes tekkis tugev tuju Teispoolega asja eest teist taga väike riid üles võtta, et tekiks miskigi “lahendus” õhus valitsevasse pingesse.

Teispool vist luges seda mu köögis nõusid pestes mossitavast näost välja ja kutsus alt oma pere ja võttis lapsed ja läksid kõik kolistades katusele. Mina siis mõni hetk hiljem ka, kohvitassid kandikuga näpus. Istusime päikeselaiku maha, nö. ootama “revolutsiooni” lõppu. Päike oli jaanuarilõpu kohta mõnusalt soe, värske õhk ja avarad vaated tegid meele lahedamaks ja riiupisik lahtus ära. Kui korraga hakkas küla poolt kostma naiste kriiskamist ja paljaste jalgade müdinat meie suunas. Puude vahelt oli näha trobikonda inimesi põgnemas, lapsed jooksid kõige ees, siis naised karjudes, siis hakkas ka mehi paistma ja siis tuli takka üles lüües üks keskmist kasvu lehm, tegelikult küll pühvel. Oli end vist lahti rebinud, nöörijupp alles kõlkus sääre küljes. Ja pidama teda ei saadud ega saadud vaid ta jätkas jooksu meie majast mööda linna suunas. Teispool arvas, et on teda ehk süstitud vms, kuna mis muu võis looma niiviisi jooksu ajada.

See on siiani selle nädala kõige erutavam sündmus meil siin kohapeal, kui poisikeste öösed plaksutamised isetehtud pauktorudega välja arvata, sellised õhupüssi paugu mastaapi umbes.

Seitsmendaks päevaks oli välja kuulutatud “miljoni inimese marss” Kairos ehk jälle kasvas motivatsioon uudiseid ja telepilti jälgida. Marss saigi teoks, kuid lahendus mitte, seega kaheksandaks päevaks olime meie kui ka kõik ümberkaudsed juba põhjalikult tülpinud ja Tahriril jonnijate peale ausalt öelda juba üpris pahased. Ei olnudki vaja mingit erilist presidendimeelsust – inimesed tahtsid lihtsalt tagasi tööle, raha teenima, ja et lapsed naaseksid kooli ja üldse elu taas normaliseeruks. Kuna nn diktaatorlus ausalt öelda ei puuduta siin just kuigi paljusid inimesi väljaspool nende, kes arengu nimel avalikult agaralt sõna võtta soovivad, ja siin külas neid pole. Kuid tervet Egiptust, 80 miljonit, mõjutas ja jääb edasi mõjutama see, et 100 000 soovis jonnida oma jäikade nõudmistega. Kas see on siis mingi hooliv demokraatia? See on samuti autokraatia! Ehk et sealt edasi hakkas kostma peaaegu ainult arvamusi stiilis “lõpetage juba ära” ja “aitab küll”. Ning poolehoid demonstrantidele kahanes iga tunniga, kasvades taas valitsuse suunas, kes ju oli lõppkokkuvõttes demonstreerinud üsna imetlusväärset vaoshoitust ja olukorra juhtimise oskust. Milleks just nimelt ju valitsus ongi.

Opositsioon ja muud ülespoole pürgijad taas olid end näidanud pigem oportunistide kui juhtidena. Kui väljakul oli leebem hetk, siis tuldi kaamerate ette noppima kergelt kätte tulnud meediahetki kohalikus ja rahvusvahelises teles ei millekski kohustavate üldsõnaliste sõnavõttude saatel. Kui pinget üles kruvis, olid kõik jälle kadunud, eeskätt miljoni inimese marsi õhtul mõtlesin, et millega see siin nüüd lõpeb, kui kesklinn on tulvil üles köetud emotsioonidega inimesi, õhk “särtsu” täis, aga ei paista mingit “lahendust”. Eestis oleks asi lõpenud ilmselt kui ei muu, siis improviseeritud laulupeoga. Kuid Egiptuses? Kodus istujate jaoks õnneks lõppes presidendi kõnega telepildis, kõikidele keda meie teame, sellest täiesti piisas ja oldi nüüd tulvil lootust, et Tahririlgi ollakse rahul ja homme ootab uus rahulik päev. Meie majas olid meestelgi pisarad silmis – nii helditi. Inimene on ju ikkagi 30 aastat riiki juhtinud, ja kui ka poliitiliste vabaduste valdkonnas pole asi ideaalne, siis eeskätt majanduse poole peal on ju kasvavalt hästi. Võib mõista, et paljudel on ühest ja samast näost villand ning et eeskätt intelligente ja noori häirib ütleme et politsei ja julgeoleku kriitikat mitte kannatav käitumine nendega, kellega neil asja. See riivab noorte ja “valgustatute” eneseväärikust, võib-olla ka õiglustunnet. Kuid kas see on piisav õigustus, et niigi vähene saavutatu uppi lüüa ja riigis kaos tekitada, minnes loosungitega lehvitama ja enesele vastu rinda taguma, ilma et aimu ja huvigi oleks, et mis pärast saab? Mis homme saab? Ja mis saab kõikidest nendest, kes pole tänaval ja pole sina, ja pole sinu jonnist esindatud? Kas see on demokraatia? Minu arusaamist mööda on see anarhia.

Ehk et ei näe ma mingeid erilisi valitsuse vandenõusid kodaniku vastu siin, istuv valitsus ja president ei võidaks riigis puhkevast sisekonfliktist ju kuidagi, kuigi muud marodöörid ja ässitajad ehk küll. Kuid näen, et eriti arvestades juba varasemaid sündmusi läinud aastal, nagu noore Aleksandria noormehe surm politsei käe läbi, mis noorte “aktivistide” ja selliste venüüde nagu Facebook abiga ülielusuuruseks puhuti, oli avalikult rahulolematu olemine äkki “moodi” läinud. Loe meeleavalduses seostest Khalidi juhtumiga nt siit:

http://www.anneofcarversville.com/fp/we-are-all-khaled-said-on-facebook-drives-protests-for-alleg.html

ja algsündmusest endast siin:

http://www.almasryalyoum.com/en/news/alexandria-policemen-beat-young-man-death-says-rights-group

Ehk et pole ime, kui riiklikuks politseipühaks tänavale tulekut plaaniti, ja pole ka ime, kui see oodatust suuremaks kasvas, kuna egiptlase emotsioonid süttivad kergelt ja ühtlasi – kus vabanevad emotsioonid, sealt põgeneb mõistus.

Kui egiptlane on vihane, siis on ta täiega vihane, ja temaga rääkida sel hetkel küll pole mõtet, sest ka ta kõrvad on viha täis ja keelduvad kuulmast. Ning egiptlane väljendab viha sageli füüsiliselt. Kui ei taha lüüa inimest, siis lööb midagi muud, nt lillepotti või panni pliidil või virutab taldriku kildudeks. Ning ta kaitseb kiivalt oma ja talle kuuluva au. Kui kellelegi kevadel põldude muldamise aegu tundub, et naabrimees on põllu piiri kergelt enda kasuks nihutanud, siis tänaval läheb kohe ägedaks sõnelemiseks ja noadki tõmmatakse välja. Noad, kaikad jms käepikendused on siin kultuuriliselt märksa enam levinud ehk et osalt, tundub mulle, nõuab teatav “rituaal”, et nuga tuleb välja tõmmata ja sellega demonstratiivselt veidi vehkida, et nö. märkida oma territoorium ja saata selge sõnum, et siin on tegemist mehega ja mitte mingi makaroniga. Ehk et tähelepanu polegi niiväga vastaspoolel ja vigategemisel, kui enda au demonstratiivsel kaitsmisel. Kummalegi poolele koguneva sugulaste ja naabrite summa abil saadakse siis mehed harilikult ikkagi lahku tõmmatud ja mõne vanema ja vaoshoituma sugulase vahelttalitusel ehk ka probleem selgeks räägitud.

Inimesed kogunevad siin samuti kiirelt ja hulgaliselt. Kord linna sõites jäi liiklus stoppama ja kohe meie kõrval kõnniteel märkasime noort naisterahvast, kellel kas oli halb hakanud või niisama jalg libastunud ja ta oli kõndides äkki kukkunud. Et jalakäijaid sellel lõigul väga palju pole, seiskus kohe kogu liiklus meie sõidusuunal, kuna esimesena möödunud autod peatusid ja juhid tõttasid välja uurima mis juhtus, ja abi pakkuma. Jõudis koguneda oma kolmkümmend inimest, enne kui aru saadi, et komistamine oli juhuslik ja naisterahval pole häda midagi, autojuhid naasid sõidukitesse ja liiklus taastus.

Samamoodi kui naabrinaised peaksid sõnelusse sattuma teemal kelle lehm kelle rohumaal pahandust tegemas käinud, kogunevad samuti mõlemale poolele paari tunni jooksul kõik lähemates asulates elavad sugulased appi ja sõnasõda võab kohe suurem hoo enne kui taas saabuvad vanemad ja väärikamad ja pooled maha rahustavad. Seejärel emmatakse arvukalt ja hoogsalt ning kõike paugupealt unustades minnakse laiali. Viha siin on nagu tulekahju teatrilaval – hoogne, efektne… ja jälgedeta.

Ning egiptlase ego on mõõtmatu, ainult jaapanlase (või oli see hiinlase)  jaoks võib “näo kaotamine” sotsiaalselt ehk veel kohutavam olla.

Eelolevat arvestades pole imestada, et rahvast kogunes kohe hulgim, ja et kui nõudmised olid kord juba nt Facebooki kaudu üpris avalikult ja nimeliselt õhku heidetud, siis ei saadud neist taganetud, sest see oleks ju käinud nõudjate au pihta!

Olen päris pahane eeskätt CNN ja BBC tüüpi rahvusvahelistele telekanalitele, kes on demonstrantidest kujundanud peaaegu romantilised kangelased ja vabadusvõitlejad. Üsna ühevärviliselt ja agadeta. Kuid üks asi on oma sõnum valjusti välja öelda ja saada tulemus ja laiali minna elu jätkama, teine asi on jonnida ja seeläbi tervele riigile elulisi ebamugavusi põhjustada. Ning kus on kõik need “režiimi” peale vihased inimesed, keda need tänaval olijad just nagu esindavad? On ehk ainult nad ise, aga praeguseks juba palju enam vihased ollaksegi hoopis nende endi peale – et lõpetage see jama juba ära! Tahame normaalset elu tagasi.

Ja miks lahkuvad välismaalased? Ma saan aru, et ettevaatus on tarkuse ema jne, ning et mis tahes valitsusele on kasulikum eksida ettevaatuse poole, kuid otsest ohtu neile, kes ise kaklema ei roni, ma küll ei näe. Saan aru, et Kairos on igav, eriti neil, kes korteris kusagil linna sees elavad, sest üritusi muidugi ei toimu ja välja minna kas pole põhjust või pole ka liiga mõistlik. Praeguseks peaks juba ka põgus koduröövide oht lakanud olema, sest politsei on tagasi tööl. Teispoole ema mäletab, et Sadati atentaadi järgsete rahutuste ajal  (misjärel praegune president üle võttiski) käis samasugune marodöörlus, ja siis kehtestati üleüldine kodudest lahkumise keeld nii kauaks, kui röövitud asjad olid tagastatud. Ämm mäletab, et isegi toit hakkas kapist lõppema ja üldse polnud olukord lõpuks sugugi magus. Ehk et ega see pole siin riigis esimene kord, et rahvas tänavatele tuleb, ja pole esimene kord sellega hakkama saada.

Ning põhimõtteliselt toimub ikkagi lihtsalt (rahvarvu arvestades) üpris miniatuurne kaklus ühel Kairo kesksel väljakul ning sellest ja telepildist tingitud erutus ülejäänud riigis, sh valitsuse tasandil. Kui rahulolematus “režiimiga” oleks nii massiline ja akuutne, et pööret “nüüd ja kohe” tõesti vaja oleks, siis toimuksid rahutused ju kõikjal ja üleüldiselt. Kuid ei – mujal toimub enamasti ainult tüdimus ja pikk ootus, et lõppeks juba. Presidendivalimised on kohe jõudmas ja valmistuks siis keegi nendeks pigem.

Esialgu ootame edasi… Olge teiegi terved!

***

Põhimõtteliselt ei näe ma kuidagi, miks Sharmis või Hurghadas, mis kumbki on Kairost umbes sama kaugel kui Vilnius Tallinnast, peaks antud sündmuste tõttu “ohtlik” olema. Ei ole õieti kuskil Egiptuses peale (tõesti) Kairo keskväljaku ja põgusate meeleavalduste mõnes suuremas linnas. Suez on küll erand, kuid ka see jääb turistitraktidest eemale ja kuurortitest kaugele. Kuid iseasi, et kohapeal ei ole ehk eriti puhkuse meeleolu. Paljud riigid on siiski reisid ära jätnud ehk et hotellid on peaaegu tühjad ning kas seetõttu (kokkuhoiu mõttes) või et läinud nädalal kannatas varustamine, olevat ka toidulauad hõredavõitu.

Kuid kui ma peaksin vastutama, siis ma ka hetkel inimesi siia ei tooks, lihtsalt igaks juhuks ja et mitte eksida vales suunas. Mis parata. Sõitke Türki või Kreekasse – peale maavärina ei ohusta seal absoluutselt mitte miski! 😉

***

Kuna märkasin, et Goadventure on mulle usaldanud oma klientide teavitamise vastutusrikka rolli, siis igaks juhuks täpsustan, et me ei ela mitte Kairos, vaid Kairost u 50 km Aleksandria poole, umbes Tallinna mastaapi tiheasustatud maapiirkonnas. Ja muidugi tervitusi teile kõikidele ja tunnen kaasa reisiplaanide nurjumise pärast. Meie oleme igatahes leidnud, et päris mõttekas on hoopis elada Egiptuses (Sharm kõigest 500 km ja bussipileti kaugusel) ja käia siit turismireisidel Eestisse, sedapidi on harilikult kõik korras, heheheheeee.  😉

Värskeima postituse/ olukorra ülevaate lugemiseks klõpsake lihtsalt suurt blogi pealkirja ülaservas.

Advertisements

5 thoughts on “Halloo, Maa, siin Egiptus!

  1. Kahju, et Teil selliseks segaduseks pööras, mõtlesin siin juba selle idee üle, et tulla Egiptusesse mesinike tegemistega tutvma, see oleks ju tõesti huvitav kuidas Teil mesinikud suudavad 1000 ja rohkem peret hooldada.
    Huvitav oleks ka teada saada palju tonn seda parimat eukalüptimett maksab? Hea oleks ka teada muude mesindussaaduste hulgihindu.
    See, et Teie abikaasa on just koptikristlane on muljetavadav, sest ka Eesti usuteadlaste hulgas on olnud mehi, kes on koptikristlaste tekste tõlkinud, võin eksida kas just Tooma evangeeljum U.Masingu poolt tõlgituna on pärit koptikristlaste kirjavarast.
    Olen mõttes teiega ja südamestloodan, et Egiptuse pluralistlik ühiskond saavutaks taas tasakaalu.

    Parimate soovidega.
    Jüri Reintam

    • Aitäh! Te tulge kui soojemaks läheb, õige töö algab nii märtsis-aprillis. Praegu üritame lihtsalt meie siinset talve üle elada, ja siis muid sündmusi. 🙂 Kindlasti oleks väga huvitav kuulda Eesti mesiniku arvamusi ja vastukogemusi.
      1000 pere omanikel on muidugi abiväge, tööjõud on siin ju odav. Oluline roll on nt transpordil, suurmesinikel on oma “autopark” (ütleme et 2 väikest veoautot) kuna tarusid ja vahendeid tuleb toimetada ühest toitumiskohast teise. Hulgihindu üritan abikaasalt täpsustada, mee jaehind on umbes poole madalam kui Eestis, muud saadused kardan on marginaalsema tähtsusega kuna nö. koduapteegitooted peaaegu puuduvad. Kuid kontrollin :).

      Jõudu ka Eesti mesilastele ja mesinikele kevadet oodata!

  2. Tore kuulda, et olete puhkeolekus ja et toiduvarud en´diselt piisavad ja et inimesed Shebiinis võtavad elu rahulikult. Telliskividega loopimine on pehmelt öeldes totter temp ja ei vahetu see valitsus sel viisil. Ootame koos teiega paremaid aegu.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s