OÜ Topsik ehk head vabariigi aastapäeva!

Mõeldes, kuidas tänast tähtpäeva kuidagi ära märkida, ilma et ütleks midagi, millele hing päriselt kaasa ei helise, meenus üks vana, aastatetagune kritseldis. Seda polnudki enam arvutis alles, siiski oli ta kellelegi silma jäänud  ja veebiavarustest leidsin ta uuesti üles. Muidugi on ta praeguseks lootusetult vananenud. Firmajuhid on meil ammu rootsikeelsed, loogilisem tegevuspaik olekski hoopis Iiri- või Inglismaa, ja kui paljudel ehitusjuhtidel on veel alles nende liisinguauto, saati siis naise oma… ohh! Kuid väikese nostalgilise tagasivaatena nii kümne aasta tagusesse õitsvasse minevikku ta ehk siiski kõlbab.

Hääd iseseisvuspäeva, kaasmaalased!

***

OÜ Topsik
Tegelased:

Jorma, OÜ Topsik asutaja ja omanik
Kiilaspäisusele kalduval Jormal oli kodus hästi toimiv hambatikkude tootmise firma, kus töötas kolm inimest – operaator, raamatupidaja ja üks tšikk, kes vastutas kauba vastuvõtmise ja väljasaatmise eest ning vajadusel esindas Jormat läbirääkimistel. Tšikk oli õieti Jorma naine Melinda. Mell lõi alati läbi ehk sai partneritelt mis tahtis, seetõttu Jormal õieti polnud ettevõttega muret enam ammu, nagu ka naisega. Ta otsis uusi väljakutseid ja sõpradega Tallinnas nädalavahetust veetes olid linna võimalused talle silma jäänud.

OÜ Topsik
Topsikuid läheb maailmas ikka vaja, mõtles Jorma. Kaks kolmandikku aastat seinte vahele sunnitud rahva suviste väliürituste kava on tihe ning topsikulembene. Topse kulub igat masti ja mõõdus – väikesi peibutavaid degustatsioonitopse, keskmiselt vähemahutavaid topse suure juurdehindlusega odavate jookide arvukaks müümiseks ning altruistlikult gigantseid õlletopse, mis kõiki pihunärve korraga muljudes mõjuvad rahustavalt, aidates vaigistada muret liigselt pillatud raha pärast. Jorma ostis kasutatud topsikuliini ühe sõbra vanaldaselt onult, kes kippus Kanaaridele rahulikku vanaduspõlve veetma ja käega lüües andis liini ära veerandiku hinnaga. Liin ei vastanud enam ammu moodsatele topsitrendidele ei vormi, värvi ega keskkonnasõbralikkusnäitajate poolest, aga alustavas majanduses, kus palju tähtsamatki veel läbi sõrmede voolas, kõlbas enam kui küll.

Urmas, OÜ Topsik tegevjuht
Urmasega oli Jorma tutvunud ühel kräul ja nende vaated sobisid. Kumbki eelistas elus topsikulikku pragmatismi, end pika perspektiiviga liigselt koormamata, nautides kiiret väljavahetatavust ja ühekordset kasutatavust. Kumbki elas üürikorteris, mida sisustasid kättesaadavate pehmete voodikaaslaste ja käepärase koguse topsidega. Urmasel polnud päris naist kunagi olnudki, kuigi oli (teadaolevalt) üks laps. Poiss elas ema Liinaga väikelinnas armastavate vanavanemate katuse all ja kumbki seetõttu ei valmistanud Urmasele erilist muret ega ka esitanud erilisi nõudmisi. Urmasel oli kõrgem haridus ühelt raske täituvusega tehniliselt erialalt ja ärialaste teadmiste puudumise kompenseeris ta edukalt EÜE-ajast pärit arvukate sidemetega.

Tiit, OÜ Topsik müügijuht
Tiidu kutsus Topsikusse Urmas, olles teda kohanud kunagi poja sünnipäeval ja mõni aasta hiljem uuesti. Liinaga too selleks ajaks enam ei suhelnud, oli vahepeal pealinna kolinud ja kurtis halba klappi ülemustega uues ettevõttes, kus vastumeelsust tekitas tema harjumus topsikutest jooke tarbida. Mõeldud, tehtud.

Sirli, OÜ Topsik turundusjuht ja firma ainus personalikonkursiga leitud spetsialist
Avaldusi töökohale välisfirmas oli saabunud igast ilmakaarest ja kasvav kuhi oli mehed üpris murelikuks muutnud, kuni Tiit selles sobrades avastas endise klassiõe nime. Pealegi oli Sirlil konkreetselt turundusdiplom ühest Oxfordi aadressiga postiharidusülikoolist, läbilöövalt punakas pea, mille täpsem toon muutus nagu taevas aovalgel korrapäraselt iga pooleteise kuu tagant, ning harmooniliselt pilku hajutav dekoltee selle all. Ta sõitis tööle hommikuti basseinivärskelt, väikeses moevärvi liisinguautos, mida finantseeris tema mees, kes oli ehitusjuht. Rahamuret peres polnud, seetõttu topsikufirma pakutav palganumber Sirlit ei häirinud. Ujumas hommikuti käis Sirli seetõttu, et abikaasa oli talle tennisemängus kord alla jäänud ja eelistas nüüd mängida meeste ringis või siis mõnega klubi paljudest mängupartnerit otsivatest naistest, seetõttu oli Sirli kehalise tegevuse mõttes nüüd jäänud iseenese hooleks.

Sibylla-Liis, OÜ Topsik sekretär
Sibul või Sibulake või pakilisema vajaduse puhul Liisu, nagu teda üksmeelselt hellitavalt kutsuti, oli pärit korralikust perest. Liisu isa otsused olid enamasti eestlaslikult lõplikud nagu tütre nimigi, tema särtsakalt naisukeselt seevastu, kellel oli mitte ainult kätt sisustusbutiigi pidamiseks, vaid ka tarmukust saavutada lõplike otsuste läbivaatamist vastavalt vajadusele, pärines tütre ambitsioonikas pool – oma tütrele tahtis ta kindlasti kreeka jumalanna nime! Liis oli lõpetanud ühe neist paljudest äärelinna keskkoolidest ja õppis parasjagu eraülikoolis 2. kursusel ajaloolist äriõigust. Tegelikult meeldinuks talle õppida puhast ajalugu, aga vastuvõtukomisjoni soovitusel otsustas rakenduslikuma programmi kasuks. Sibulake leidis alati lahenduse mis tahes probleemile ja oli seetõttu kõikide lemmik. Tõtt-öelda kaalusid mehed teda isegi turundusjuhi ametikohale, kuid otsustasid siis, et ei viitsi end pingestada uue sekretäri otsimisega, samas kui turunduskohta täitma kedagi ikka ju leiab.

Tamara, OÜ Topsik raamatupidaja

Tamara oli täna tegelikult viimast päeva tööl, aga ta ise ei teadnud seda veel. Urmasel oli kavas talle lõuna paiku öelda. Tamaral oli diplom omaaegsest Leningradi ülikoolist tööstusjuhtimise alal ja mitukümmend aastat raamatupidamisstaaži. Ta oli olnud oma piirkonna üks lootustandvamaid noori juhte ja talle esimeseks usaldatud väikeses tsehhis töötas tema alluvuses päris mitusada töölist, kuid pärast eestlasega abiellumist ja mehe koju kolimist ei suutnudki ta lõpuks uute mastaapidega kohaneda. Jormale oli teda soovitanud üks mehe esimesi tüdruksõpru Eestis, kah venelanna, habras kuid mitte suu peale kukkunud, kes hiljem abiellus ühe oma rahvusest suurärimehega. Viimase aasta jooksul oli raamatupidamisprogrammi kolm korda vahetatud, mida Tamara firma “naistele” vahel kohvi juues kurtis – Urmas oli saanud sõpradelt erinevaid soovitusi ja efektiivsuse nimel ei pidanud õigeks investeeringutelt kokku hoida. Tamara ei osanud tollest viimasest nüüd enam arveid välja trükkida ja Urmasel hakkas vaikselt kõrini saama. Niikuinii eelistas mutt kõnes vene keelt ja tal oli ka vanast jäänud komme sõbrannasid tööl vastu võtta ja nendega kohvitoas pikalt lobiseda. Aitab küll, ajalehed on tööd otsivaid raamatupidajaid täis. (Urmas oli kindlal arvamusel, et töö aeg kuni kella viieni on töö jaoks, pärast seda on iseasi, mida keegi teeb – kui tahab, tehku tööd, kui ei taha, ärgu tehku.)

Osaühingul Topsik läks seega täiesti hästi, eriti suvel.
(NB! Kõik nimed ja olukorrad täiesti juhuslikud!)

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s