Kaks lugu eestlastest

Mul on täna rääkida kaks lugu. Esimene võis juhtuda ürg-Eestis, võis juhtuda ka tänapäevases Egiptuses, kuigi miks mitte New Yorgis, või Londonis või Tokyos – üldse kõikjal, kus eestlasi leidub. Ja leidub meid ju kõikjal, kui ehk et (populaarse uskumuse kohaselt) kõige enam meresadamates.

***

Alguses oli üks eestlane. Tal ei olnud end kellegagi võrrelda ja oma suveräänsel positsioonil tundis ta end üpriski hästi. Veidi üksikult, kuid sellega oli ta ju harjunud, vähemalt polnud kedagi, kes teda seganuks tema individualistlikes asjatamistes.

Siis tuli teine eestlane. Juhuse läbi poolvägisi kokku sattunud,  nuusutasid nad vastastikku ja taandusid siis üksteisest ohutusse kaugusse. Kuid seltsim oli siiski.

Siis tuli kolmas ja olukord muutus ärevaks. Keegi ei soovinud jõudude tasakaalu enese vastu, seega kestis mõnda aega sunnitult sõbralik uste taga kriipimine, vahel üht- ja vahel teistpidi.

Kuni neljanda ja viienda eestlase saabudes olukord lahenes ning leeridesse tõmbumine võis täiega alata.

***

Kas on midagi meie DNAs, mis takistab lihtsat lugupidavat viisakust inimeste vahel? Või siiski, et lastetuba on noor ja käitumisõpikuid on liikvel vähevõitu, eeskujudest rääkimata.

Ma ei räägi muidugi iseendast, kuid mulle ei jää ka märkamata. See algas juba lasteaias, kestis läbi põhikooli ja gümnaasiumis vallandus täiega, edaspidi lihtsalt jätkus. Ja mulle, üksikul saarel isekaks kasvanule, ei ole iial meeldinud selles osaleda. Punkt. Minuga palun ausalt ja avameelselt, ja ma ei tee inimesel ja inimesel vahet, isegi kui üks meeldib mulle rohkem või teine vähem, siis kellega ei pea abiellu heitma saab ju vähemalt ilmastki rääkida? Siiski parem, kui koerad omavahel.

Kuid see algab iga kord igal pool, kus eestlasi natukenegi lisandub.

***

Teine lugu on lihtne statistika.

Raamatul “Egiptusega abielus” 21.03.11 seisuga:

allalaadimisi:

innovatsioon.files.wordpress.com/2011/01/egiptusega-abielus.pdf   507

innovatsioon.files.wordpress.com/2011/02/egiptusega-abielus.pdf   38

(identsed kuid eri aegadelüles laetud failid)

kokku: 545

tasumisi kokku: 11 ehk 11/545= 2%

5.00 (omaalgatuslik hind), kokku: 2 ehk 0,4%

3.50, kokku: 7 ehk 1,3%

3.00 (omaalgatuslik hind), kokku: 1

2.50, kokku: 1

1.50, kokku: 0

0.00, kokku 534

Kui ma mõtlesin, et panen oma raamatu veebi tasuta üles, siis olin peaaegu kindel, et küllap enamus lugejaid peab vajalikuks ka selle eest tasuda, nagu ju kaupade eest ikka on kombeks tasuda. Kuid et võib-olla lausa kõikidel pole raha, mitte ainult selleks, et reisida, vaid isegi et osta raamatuid, mis reisidest või nende sihtkohtadest räägivad. Ja siis saaksid ka nemad lugeda.

Tuttavad polnud sellest mõttest sugugi vaimustuses. “Inimesed ei oska iialgi hinnata midagi, mida nad saavad tasuta,” ütles üks nende kõikide sarnase mõtte ka välja. Kuid mulle ikkagi meeldis idee tasuta jagamisest ja mus püsis sügav usk, et kui inimene annab vabatahtlikult ja heal meelel, annab ta ehk isegi rohkem, kui vägisi võttes. Kirjanike keskmisi honorare kirjastustelt arvestades (nii 1500 euro kanti, kui sedagi, ühe tiraaži ehk aasta-paari töö eest) ei olegi ju nii palju vaja küsida ka, kui mitut muud kätt vahel pole.

Kuid need arvud on siis hetkel sellised.

Tore, et kaks hingesugulast leidus siiski ka ;), kes Tammsaare andmise rõõmu suurust tõsiselt on võtnud. Ja päris mitu inimest, kellele raamat vististi siiralt väga meeldis. Mis ju ikka loob sooja tunnet südamesse.

Lisaks veel üks isepäine, ja üks mõõdukalt nõudlik lugeja, kes juhtumisi töötab raamatute hoidmise alal ehk et küllap on maailma paremikuga hellitet ;). Tore ju, kui ka rangelt mõõdupuult siiski viisakas hinne kukub.

http://www.google.com.eg/images?um=1&hl=ar&client=firefox-a&rls=org.mozilla%3Aen-US%3Aofficial&biw=1024&bih=575&tbs=isch%3A1&sa=1&q=Estonians+photos&aq=f&aqi=&aql=&oq=

Advertisements

16 thoughts on “Kaks lugu eestlastest

  1. Lihtsalt juhin tähelepanu, et otsest seost allalaadimiste arvu ja erinevate lugejate vahel ka teha ei saa. Mina isiklikult üritasin peale raamatu lugemist “õigesti” riisi keeta ja kuna ei olnud kord raamatut salvestanud õigesse arvutisse, kord lihtsalt unustasin vahekorrad ära, siis tõmbasin seda päris hea mitu korda alla. Ülekanne tuli siiski üks kord. Kuigi jah, mõistan täitsa Su pettumust.

  2. Hmm.. ma pean siis panema uue kategooria: 0.10 eur – vabandust, topeltklõps! (nali)

    Tegelikult sellele mõtlesin, kuid see tooks jälle lugejaarvu veel allapoole, ohh… seega unustasin kiiresti ära :-D.
    Eks piisavalt tugevad läbimüügid tulevadki ka tugeva turunduse abil, vist. Kuigi kas just lausa kõik “kirjanikud” peavad näiteks lugejatega kohtuma? Uus trend, mida ma päriselt ei taju. On neil kõigil tõesti midagi öelda, mis kuulamist väärib? 🙂

    Klõpsamiseks peaksin ka paremad juhised panema, kui valesti klõpsata (vist kohe vasaku hiireklahviga), siis avaneb raamat tõesti ainult brauseris ja arvutisse laadimist tegelikult ei toimu. Ei tahtnud solvata oma diletantlike õpetustega neid, kes isegi asja tunnevad :).

    Aitäh!

    • Eestlaste kirjutis on väga täppi – sellised me oleme, eestlased. Ise näiteks lugesin sinu huvitavat raamatut, aga raha ülekandmise asemel kirjutasin sellest oma blogis, nagu ma paljude teiste netist alla laetud raamatute puhul olen teinud – tekitades inimestes huvi ka lugeda ja ehk siis vastavalt südametunnistusele tasuda. Njah, mõnikord realiseeruvad meie ideed paremini, teinekord mitte.
      Mis aga riisi keetmisesse puutub, siis näiteks minu suguvõsa naised keedavad riisi hoopis teisiti, kui sinu raamatus oli kirjeldatud, ja nemad väidavad, et just sel moel keedavad ka enamus egiptlasi. Võta kinni, milline see siis nüüd õigem on, eks. Igaühel oma tõde, peaasi kui tulemus on söödav.

      • Mnjah Ummomar, kuna Sa ka enda kirjutisi pooleldi ka tasuta jagad siis ma pakun et nii ongi igati õiglane 🙂

        Riisi eest olen juba ka Kairo kandist märkuse saanud, ilmselt on neid riisi keetmise nippe palju, eekätt mis maitsestamisse puutub. Pakun siiski, et õli lisamine ja kuumutamine/praadimine on läbivalt samad, just seda pidasin “õige” all silmas.

        Kuid märkasin Egiptimaa blogis viimati ringi nuuskides, et Egiptuse toidu osas on peatselt põhjalikumaid näpunäiteid loota ;).

  3. Kusjuures minu sugulased ei kuumuta riisi eelnevalt õlis, vaid leotavad paar tundi vees. Kuumutavad õli või selitatud või poti põhjas, vesi peale kuni keeb, siis leotatud ja kurnatud riis potti ja ainult soola, keeta kuni vesi imendub ja siis väga madalal tulel veel hautada, kuni riis on pehme. Ja siis on muidugi erinevad riisid veel piimaga ahjus ja pruunistatud sibulatega ja vermicelli-makaronidega jne, aga iga variandi puhul alati leotavad, mitte ei kuumuta riisi.

    • Leotamisest ei ole tõesti kuulnud, aga põhimõtteliselt võib vist kalariisi küll niiviisi otse veele lisada ja on üks riis, mida nimetatakse Aleksandria riisiks, mis on harilikult kollaste läätsedega pooles ulatuses segatud aga näeb siis ka selline vähem röstitud välja. Kuigi küllap see leotamine siis miskit head teeb, võib-olla aitab paremini kontrollida vee hulka (ei pea passima, et riis “kuivale” jääb)?
      Ma ise küll praen heameelega, see teeb mõnusat lõhna tuppa ja kuidagi magusama maitsevarjundi ka, kuigi eriti magus ja karamelline riis tuleb hoopis, kui alustuseks niitnuudleid poti põhjas pruunistada, riisi võib siis ka üsna niisama hulka valada. Ma isegi kaerahelbepudru lastele praen nüüd läbi, kuigi see pole ka miski kosmoseteadus, ette röstitud helbed on Eestis isegi müügil :).

      • Seda Aleksandria riisi nimetatakse ka koshariks, koshari asfar või ka kohari iskandrani. See on väääääga hea. Laste lemmik. Nadiin sõi eile pool potti tühjaks. Meie teeme nii, et riisi eelnevalt leotame ja läätsed peseme puhtaks ja siis koos keevasse vette. Makaronidega riisi puhul jah eelnevalt passeerid makarone õlis poti põhjas, vesi peale ja siis kui keeb, leotatud riis. Punase riisi või siis sibulariisi puhul sama, ainult eelnevalt pruunistad tugevalt sibula poti põhjas. Head teeb leotamine seda, et riis ei jää pudrune, vaid õhuline. Siin on keegi küsinud sama http://mideastfood.about.com/od/tipsandtechniques/qt/washrice.htm Aga eks igaühel ole vist oma nipid.

      • Küsisin Teispoolelt, ütles et niiviisi pruunistamata ja otse vette pannakse riisi ka tõesti, selle nimi on siis “valge riis” ja ta ise teeb ka seda vahel. Teeb tõesti üsna valge moega riisi, aga ma ei teadnud et paneb otse vette.
        Ja sellist leotatud riisi tehakse külades, selle nimi pidi olema eriline riis ehk “ruz ma-ammar”, ja seda tehakse siis ahjus. Soolase puhul nagu Sa ütlesid õli, vesi ja sool ja pool päeva leotada, siis võitükikesed peale ja ahju. Magusa puhul piim, suhkur ja riis, jälle pool päeva hoida, või peale ja ahju.

        Kuid et muidugi igas kohas on veel variatsioonid ka nagunii :), nagu see teie oma tundub siis olevat ahjuriisi tarkusega tehtud valge riis. Pesemisest on abi küll, see viib siis riisitolmu riisi hulgast välja, kuid kuna mina pruunistan, siis ma pigem ei pese, see ka nagu vähendaks aromaatsust. Ämm jällegi peseb ja pärast nõrutab hoolega, see võib-olla mõjub ka nagu leotamine, mingil määral. Palju nippe! 🙂

  4. Mina siin siis üks selline, kes lisaks raamatu allalaadimisele selle ka välja printis ja plaanis lasta ära köita ning ikka päris raamatuks teha. Hakkasin arvutist lugema, aga kuna tööd arvutiga igapäevaselt ka üksjagu, siis hakkas silmadele. Nii on lahtised lehed ootamas, millal mõnda suuremasse kohta satun, kus köitmistööd tehakse.
    Olen mõelnud allalaadimise eest ülekande teha, aga siis otsustasin raamatu enne läbi lugeda ja siis tänada. Mul on meeles kaaskirjast sõnum, et selle raha eest saaksid Üks ja Kaks Eestisse tulla . Kuna mul endal enam-vähem sama vanad lapselapsed, siis toetan seda suurema rõõmuga, et lapsed saaksid lisaks oma isa maal elamisele ka ema maale külla tulla. Ja vanaemana, kelle üks lapselaps on sageli pikalt Eestist ära, usun teadvat, et ka Ühe ja Kahe vanaema kindlasti igatseks oma lapselapsi sagedamini näha, kui selline kaugus võimaldab.

    • Nojah, tõesti oleks nii tore olnud, kui raamatust oleks selline sampo saanud, mis meid kohe hõlpsasti Eestisse kandnuks. Kuid eks lõppkokkuvõttes pea igaüks siiski ise oma laste ja lastelaste eest hoolitsema, ehk et miks peaks see ülejäänud ühiskonnale korda minema, kui ühed või teised lapsed Eesti suve ei näe, kelle ema laisk, loll või muidu saamatu on. Eks neid lapsi ole ju kallimategi teekondade taga eestist eemal.
      Kuid empaatia eest tänan! 🙂 ning soovin siis peatset köitja leidmist ja mõnusat lugemist! 🙂

  5. selle esimese eestlaste loo kohta – kuulsin, et köik väliseestlaste communityd pidid omavahel riius olema, torontos, stockholmis…. ja jöudsin juba röömustada, et eestlaste community egiptuses KÜLL omavahel riius pole, me pole vist piisavalt tuttavad ka omavahel, et riidlema hakata 🙂 aga vöta näpust…?

    • Riius on ehk veidi kange sõna, aga kuidas seda nimetadagi… et tehakse vahet, kellega suheldakse? Ma’adi kandis vast mitte, eks te seal ju puha uueksed ka :P, aga nö. statsionaarsemate hulgas vist küll rühmitutakse. Muidugi inspiratsiooni käigus ma asja veidi dramatiseerisin, kuna mulle sellega seoses meenus Jaapani olukorrast pageva eestlanna jutust kuskilt, et ta elas oma kursusekaaslasega pikalt lähestikku, vist samal tänaval või kvartalis, teadis et elab, aga nö. kokku viis neid alles… maavärin. Ja ega ma tegelikult isegi kardan vaistlikult igasuguseid teisi eestlasi, sest siis ma tean, on kohe oht, et algab seltskondlik läbikäimine, mis toob kaasa kohe kõik sellesama, mida see toob kaasa Eestis :P. Aga niiviisi omaette võõraste keskel on üsna ohutu – oled nagu omas liigas ja võid rahulikult võõristada. Ei pea võrdlema sissetulekuid ja kellena abikaasa töötab ja haridustaset ja kas auto on või ei ole, maja on või ei ole, ja kus rajoonis, sest elu kulgeb veidi teises mõõtkavas ja annab end välja vabandada :).

  6. “Ruz mammar” on piimas küpsetatud riis, ka soolase puhul nii. Seda tehakse tavaliselt külades värskest piimast, aga ma just täna tegin kodus ja jäi väga hea. Leotasin riisi, aga mitte väga kaua, kümme minutit ehk, sest piima käib selle puhul rohkem kui riisi keetes vett, keetsin piima, sool sisse, riis ahjuvormi ja piim peale ja peale võitükid.
    Magusat piimariisi “ruz bil laban” keedetakse ja sellisel juhul ma ei leota, sest see peab jääma väga kreemine. Küll aga pesen ma alati väga väga hoolikalt riisi enne keetmist, kuni vesi jääb täiesti puhas. Seda nii iga riisi puhul. Ja kõikide ülejäänud tüüpide puhul siis meie peres ka 2h umbes leotatakse eelnevalt.

    • Jah ajasin selle ruz ma-ammari puhul ise sassi. Ikka piimaga jah, soolane ka.
      Igatahes näen, et oled asja hoolega uurinud ja retseptiraamat tuleb kindlasti väga asjalik! 😉

  7. Me mehega suutsime selle raamatu samaaegselt alla tõmmata… maksime tõsi küll 1x. No aga piinlik on see statistika igal juhul! Paraku vist on ikka eestlane pigem seda tüüpi, kes restoranis jootraha jätmise asemel hoopis teiste jäetut end taskusse üritab libistada. Väga nõrk!

  8. Minul raamaturiiulis veel üks Egiptimaa raamat lõpuks lisaks. Tartus ilusti ära köidetud ja puha 😀 Tegelikult ei ole raamat praegu küll riiulis vaid öökapil hoopis. Meeldib raamatu autori mõnus huumor ja oskus (julgus) mõnikord ka iseenda üle naerda 😀 Lugemine tekitab kange isu nii Kairosse kui Aleksandriasse rännata. Kairos käidud kord oli rohkem läbi jooksmine. Ja kihk Egiptimaale jälle ja jälle käima tulla muudkui kasvab 😀

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s