Emadepäevakontserdil

Et üleeile, 21. märtsil, oli Egiptuse emadepäev, peeti eile Ühe ja Kahe lasteaias seks puhuks igal aastal korraldatav lastekontsert. Seekord siis üsna operatiivselt. Toimus see, juba traditsiooniliselt, kiriku lõpuni valmimata kõrvalhoones, kus suur saaliruum, aknaaugud pärani ja treppide vahel suured liivamäed põrandate panekut ootamas. Kuid nagu Egiptuses ikka – ega siis esteetiliste aspektide pärast asjad toimumata jää.

Üritus kulges väga elavalt ja suure kaasaelamise saatel. Kui lavale tulid noorimad – kolmeaastased – oma kahte laulu laulma, ümbritses neid kohe selline pilv lapsevanemaid, kes oma võsukeste esinemist moblale filmida üritasid, et lapsed muude saalis istujate jaoks veel vaevu välja paistsid. Sekka inimeste pidev lisandumine ja lahkumine istumiseks jäetud kitsaste toolirivide vahel, tuttavate juures loomulikult pidama jäädes ja häirimatult keset saali rühmiti seistes viimaseid uudiseid vahetades. Aukülalisena saabunud kohalik piiskop paigutus mingil hetkel tagasihoidlikult ringi helipoiste selja taha vabasse nurka, kui tema osaks kippus jääma pigem filmijate tagumiste poolte kui kontserdi visuaalne nautimine. Ühesõnaga eestlase pilgu jaoks oli toimumas – kaos!

Siin saalis aga ei kostnud ühtki tsst!-i, sssh!-i ega pahuralt pillatud “me ei näe midagi”-t. Kõik nautisid, nagu olnuks kõik kõige paremas korras. Mis on ju tegelikult tore, kui osatakse sisu vormist olulisemaks pidada.:D

Kõigepealt esinesid oma lauludega vanimad – viie- kuni kuueaastased koolieelikud, et seejärel jõuda näidendi tarvis ümber riietuma. Järgnesid samuti kahe lauluga neljased, ja viimastena noorimad lavale lubatavad – kolmesed, kelle koori kaunistasid erksast fuksiaroosast krepp-paberist detailid – tüdrukutel teksade külge pinnitud põllekesed ja poistel lõua alla seotud kikid. Ning eriti vali esinemisvalmidus kõikidel… peale ühe poisikese, kes terve laulu vältel südantlõhestavalt nutta tihkus, kuni ema end rahvahulgast läbi murdis ja ta esinemise lõpuks siiski ära “päästis”. Ja Kahe…

Kaks, kes vähesele vanusele vaatamata osales proovides nii innukalt, et võeti mitte ainult kolmeste koori, vaid isegi viieste näidendi “massistseeni”, käis laval tervelt kolm korda oma järge ootamas… ja tuli sealt iga kord ära tuua, kui viimane pisaratevoog peaaegu et ahastavate nutukrampidega lõppes – Kaks nii kartis laval olla! Ühega oli see kaks aastat tagasi samuti… : -).

Seega kodus juba mullegi pähe jäänud “Ema, oled kallis ja oled minu süda… ” jäi lavalaudadelt siiski kuulmata.

Ka Ühe lauluhäält ei olnud palju kuulda. Mingil hetkel pisteti küll ka talle mikrofon pihku, sest kuigi soleerival tüdrukukesel oli julgelt üle saali kõlav kandev hääl, siis laulustiiliks näis olevat skandeerimine. Üks laulis vaikselt viisi kõrvale… kui mahti sai. Sest mikrofon oli kaetud toreda apelsinipunase vahtkummist “mütsiga”, mida sai pealt ära võtta, siis jälle tagasi panna, siis jälle ära võtta… Ühel ei jäänud selle huvitava avastuse kõrvalt laulmiseks lihtsalt väga palju mahti.

Kuid kontserdi lõpetas vanima vanuserühma näidend. Sel aastal etendati kauni moraaliga lugu pühak Verenast, kus peaosa täitis Üks. Legendi järgi oli tegemist hoolsa ja puhtust armastav tüdruklapsega, kes koos õega järgnes isale ja vennale kaugesse Shveitsi riiki sealseid ketsereid päästvasse ristiusku pöörama.

Verena hakkas seal hoolt kandma pidalitõbiste ja muude haigete ja kannatajate eest ja niiviisi rahva hulgas populaarsust võites teenis mingil hetkel ära kuninga pahameele, kellele kristlased ei meeldinud ja kes nad kõik kaugele maapakku saatis. (Ehh, muidugi selline asi ei lõpe heaga, kui tullakse teise autoriteeti õõnestama! )

Õnneks, kui Kuningas ja sõdurid olid Verenat juba piisavalt kaua pahasti kohelnud, ilmus kohale Neitsi Maarja, kes Verena endaga kaasa võttis taevast aujärge nautima.

Näete siis! 😉

Olime natuke mures, eriti pärast Kahe reaktsiooni, kuna harilikult on just Kaks see tarmukam ja valjuhäälsem. Et lööb samuti põnnama. Kuid Üks sai kenasti hakkama. Alustas kobamisi, kuid elas siis osasse sisse ja rääkis edasi kena valju häälega alati, kui mikrofon suuga kohakuti sattus.

Selline kontsert siis. Ka kõrgema võimu esindaja 😉 oli muidugi kohal, kiitis asjakohaselt ja tegi koos peaosalistega pilti.

Advertisements

6 thoughts on “Emadepäevakontserdil

  1. Väga-väga armas lugu 😀 Olen kogu oma tööinimese elu olnud lasteaednik ja nii lähevad mulle hästi korda kõik lastega seotud lood. Ja rõõmsalt tuttav oli lugeda, et lasteaed on mitmeski mõttes sarnane nii siin Eestis, kui kauges Egiptuses.
    Üks küsimus tekkis ka: väikesed preilid kõik esinemiseks nii kenasti meigitud. Kas see oli nüüd tõesti ainult esinemiseks või õpetataksegi juba väikseid tüdrukuid ka meikima?
    Loen praegu üht raamatut (Marguerite van Geldermalsen – Abielus beduiiniga), kus on päris palju kirjutatud silmade ümbruse kohl´iga tumedaks tegemisest. Kas Egiptuses on ka tänapäeval see komme säilinud ja kui, siis kas seda tehakse kurja pilgu peletamiseks või silmade rõhutamiseks?

    • Meikimine oli seekord tõesti esinemiseks ja ei tea, et seda lausa õpetataks, aga kuna pered elavad tihedalt koos ja egiptlannad pakun et siiski meigivad hoolega või isegi ülemäära, siis eks väikesed tüdrukud tahavad ka järgi teha! Ja avalik arvamus on ka meigisõbraliku, arvan et kui Eestis laps ära meikida, siis hakkaksid kõik pahandama, et tüdrukukeselt on lapsepõlv röövitud 🙂 aga siin kas ei üllata üldse või siis vaadatakse et, ah kohe meigitud täna – oi kui armas! 😀 Ollakse mängulisemad.

      Mis puutub raamatutesse abieludest beduiinide jm araabia rahvastega, siis sealt Egiptusega paralleelide loomisega ma oleksin ettevaatlik, minu arust araabia maade ja rahvastega võrreldes Egiptus on peaaegu nagu Euroopa. Kõrbebeduiinid ja linna-egiptlannade erinevad üksteisest küll sama palju kui erinevad Võru memmed Viru Keskuses aega viitvatest neidistest. 🙂 Seega ma ei oska kohli kasutamist kommenteerida, meil siin kasutatakse ikka pliiatsit ja lauvärve, kuid neid igatahes hoolega ;).
      Kurja silma kartust külades siiski esineb, sellest ka on raamatus pgusalt juttu.

      • Aitäh 😀
        Ikka meil siin ka väikesed tüdrukud tahavad väga ennast meikida, aga jah, suhtumine küll selline, nagu kirjeldasid. Kodus ikka mõnikord lubatakse ka. Ja oma viieste pealt näen, et “haraka geen” (see on ühelt minu õppejõult laenatud väljend, mis mulle väga meeldima hakkas 😀 )on neil ka väga olemas – ehetekarbist armastatakse väga endale midagi külge riputada. Ja mida rohkem, seda parem.
        Aga see kohl´i asi – seda lugesin ka raamatust “Vangis armastatud maal”, mis oli ühe sakslanna kirjutatud kuskil kuuekümnendate alguse kohta ja selles raamatus oli ka vastsündinu silmade tumedaks värvimisest juttu. Pregu käsil olev raamat küll hoopis mitte Egiptusest, aga üsna lähinaabritest ja umbes mõnekümne aasta tagusest ajast (kaheksakümnendate lõpp ja sinnakanti). Seal öeldakse, et ka mehed jumestasid silmi.
        Igal juhul väga põnev lugemine nii raamatud kui see siin ja veel üks Eestlasest egiptlanna blogi, millel katsun ikka silma peal hoida.

      • Vastsündinute silmade söega määrimine, jah, see on teine asi, sain valesti aru :). Seda tõepoolest külades tuleb ette ja mäletamisi on jällegi raamatus sellest juttu, kuid usun et sellel on pea sama palju tähendusi kui on määrijaid :). Üldlevinuim on, et see hoiab ära silmahaigused :-O, Teispool väidab, et tema vanaema, kelle minagi veel jõudsin ära näha, selline lumivalge peaga vanadaam, alati mustas ja musta salliga peas, kui istus, siis väga sirge seljaga ja pea värises kergelt, nii et kuldkõrvarõngad tasakesi kõikusid kõrvas :), vot tema olevat hõõrunud alati peale põhjalikumat pesemist kord nädalas silmad söega sisse, ning et tal polnudki kunagi silmadega muret ka.
        Samas arvan, ega ta oma ajal ja oludes ei koormanud neid silmi ka lugemisega väga, nii et… mine võta kinni.

  2. Kui kooli lõpetasin , olin ka mõnda aega kasvataja.
    Lapsed on armsad ja nii siirad. Naudivad innuga tegevust. Ilusad pildid! 😉

  3. Hästi tore on see, kui lastega tahetakse ja osatakse tegeleda, olgu see siis koolis, lasteaias või ka kirikus. Blogija lastel on väga vedanud, et neil nii toredad kasvatajad on. Meie laste koolis töötas esimesed aastad väga lahe ja tore muusikaõpetaja, kes igal kevadel tõi koolilavale terve kooli muusikali. Esimesel aastal, kui laps oli esimeses klassis, tõi ta lavale muusikali Oliver Twist. Peaosadesse valis õpetaja parimad lauljad, teiste kanda jäid tekstilised osad. Esietendusele saabusid nii vanemad kui vanavanemad ning sugulased ja tuttavad. Oli vägev etendus, sest lapsed olid väga tasemel, eriti peaosaline. Kogu etendus võeti ka profistuudios linti ja iga laps sai etenduse päeval endale mälestuseks cd, kus kaanepildiks oli iga lapse enda foto stuudios lindistamise momendist. See on ikka väga ilus mälestus kõigile.

    Meie elamise piirkonnas asub kirik, kus väga tihti saab käidud. Muide endise presidendi residentsi vahetus läheduses. Esindadatud kirikus on kusagil 25-st riigist inimesed.Tähistatakse jõuluid koos, tehakse ühiseid väljasõite Niilusele, on spordipäevad, kihlused jne. Saadan ka ühe pildi ja palun see lisada blogisse. Üritus jõulude ajal, kus lapsed ootasid oma etteastet. Valgete tiibadega inglid kolmandas reas on kõik eesti lapsed.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s