Toeta turismi Egiptuses ehk meie kolmas reis Aleksandriasse

Läinud nädalal sai lõpuks teoks meie kaua kavandatud reis Alexisse, mille Teispool oli mulle emadepäevaks (siis: Egiptuse emadepäevaks märtsis) lubanud.

Muidugi, esimene asi, mis kohale jõudes ette jäi, oli plakat turismiinfopunkti uksel, mis teatas: “Omar Khairati kontsert 4-5. mail 2011…. ”

“4-5. mai” oli täpselt meie reisi esialgu kavandatud kuupäevad, mis paraku elulistel põhjustel nädalakese lükkusid. Tundub, et minu kaks suurt soovi Egiptuses – kuulata Khairatit live, ja minna ooperisse, ei ole määratud iial täituma. Kuid see selleks. Alexi reisid kipuvad meil olema ikka väikese eelarvega ökonoomiareisid. See kuidagi sobib Alexiga, kuna parimad restoranid – muidugi kalarestoranid! – ja ilusaimad hotellid – muidugi VANAD hotellid! – on kõik odavad ja taskusõbralikud, samas kui rahvusvaheliste hotellide pool midagi eriti üllatavat ei paku. Seetõttu ka reisisime bussiga kenasti 10 LE eest. Samuti mugav, kui mitte arvestada fakti, et tagasisõidupäeval busse ei tulnudki. Gaasi ei olevat ja bussid ei sõitnudki seetõttu Shebiinist välja ega jõudnud neist ükski Aleksandriasse… (Tanta omad siiski jõudsid, nii et koju me saime.)

Tee kulges silmale üsna huvitavalt mööda kohalikest küladest, põllumaastikest ja kohalike tegevusaladest aimu andvatest äridest tee veeres.

Vahepeal esines teeveeres ka silmnähtavalt heakorrastatud ja aiakesega ümbritsetud hooneid. Osad neist näisid olevat kolledzhid ja osad erakoolid, nagu näiteks “Egypt International Schools” või ka lihtsalt “Language School” (kohalik versioon Eesti keelekallakuga eliitkoolidest). Kummalisim fassaadilt loetud kiri aga teatas “School of Universal Message”. (???)

Kui teeveerne lausa esteetiliseks muutus, oli selge, et sõidame juba Alexisse sisse. Kui ei muu, siis fassaad ju ikka tuleb ilus hoida?

Kahe tunniga olime kohal ja hotelli möllisime sisse kell 11.15. Tore et praegusel varasel hooajal pole varasem sissemöllimine vist kuskil probleemiks. Hotelli olime valinud seekord Tripadvisori põhjal, sest tahtsime selle põgusa visiidi käigus eelkõige võimalikult palju suurepärast merevaadet nautida. Kuid tahtsime vältida Lonely Planeti poolt üles haibitud Unioni ja Crilloni päris Corniche´i veeres, mis on sellest laisaks jäänud, ka pole Unioni 70ndate stiil mulle kunagi meeldinud ja rõdusid seal ju ka pole. Kuigi vaated otse üle boulevardi merele on võimsad!

Selle asemel valisin peamiselt kahe Saad Zaghlouli väljaku äärde jääva hotelli – Transit Hoteli ja New Capri Hoteli vahel.

Transit näis hiilgavat eriti puhta-valge voodivarustusega ja asub ka mõnusalt ajaloolises, just sellises kõrgete lagedega majas, kus rõduuksi varjavad puidust päikeseribid, mis loovad toas mõnusalt hubase valguse ja oleku. Kuid merevaade on sealt ainult külgmisi üle väljaku ja üheksast toast kes teab mitmes, kõigest?

Sestap pärast mõningasi kõhklusi mõtlesin, et alustame ikkagi New Caprist (kus veebi andmetel tube enam polnud), kuna turisimiinfo maja, kus hotell asub, on juhtumisi kõige kõrgem ehitis väljaku selles servas, ehk et oli lootust ribakest merd kuskilt siiski näha.

Merd oli näha küll – tõesti, vaate poolest polnud asutusele miskit ette heita. Manasin ette naiivselt ootusrikka näo ja häälesse veidi õhinat ka juurde ja ütlesin poisile registratuuris et “palun meile üks hästi romantiline tuba!”. Sest kes siis suudab kenale naiivsele, siiralt lootusrikkale naisterahvale ära öelda? Teispool oli tulivihane, et mida ma sellega silmas pean… no muidugi suurepärast vaadet! (või mida tema siis mõtles?)

Igatahes läks täkkesse. Tuba nr 304, mida siis vist võib soovitada, omas ilmselt linna parimat vaadet Saad Zaghlouli väljakule ja üle selle põiki merele. Teises tiivas näis olevat ka otse-merevaatega tube (301-305), kuid need näisid olevat vannitoata (kasutavad kõik ühist, selles koridorilõigus asuvat vannituba). Veel oli samal korrusel meeldiv jupp ühiskondlikku ehk koridorist avanevat katuseterrassi, kust vaade otse Qait Bey´le. Taipaks hotell selle päikesetoolidega varustada, oleks tegemist küll Alexi uue salajase menukohaga – kõige keskel ja vaatega kõigele, mis samas aga ei maksa peaaegu midagi. Meie “sviit” kahele koos buffet-hommikusöögiga nimelt maksis täpselt 154 le. (Sviit see toake tegelikult muidugi polnud, kuid avara rõdu ja veel avarama vannitoa tõttu andis sviidi tunde kätte küll.)

Hotelli pääses alt tänavatasandilt liftiga, mis sõitis kuni 7nda korruseni ja mida valvas muhe punases univormis vanake, selline jõuluvana olemisega. Pomises igale järgmisele külalisele ikka jälle: “I am SO glad to see you” ning uuel hommikule: “I am So glad to see you AGAIN”, ja pistis teenitud tipi tasku.  : -)

Seitsmendalt edasi tuli jalutada korrus ülespoole, kus hotell näis olevat osaliselt remondis, kuid 2 korrust kõrgemal, kuhu meid majutati, oli see ehk äsja lõppenud – igatahes näis kogu põrandakeraamika tuttuus. Ülevalpool paistis veel üks korrus remontimata olekus, vististi varuks jäetud olevat. Perspektiivi siis veel on… Muidu oli hotell eht-egiptilikus “work in progress” kvaliteedis ehk et puhtakesed toad vaheldusid koridorides kohati kooruva krohviga. Ning toaukse ja põranda vahele jäi tubli paarisendine pragu seltskondlikuma meeleolu loomiseks, kuna kõikide külaliste minek-tulek oli meile nii kenasti kuulda, õnneks neid meie koridorijupil polnud palju.

Veel fotosid tubade, hommikusöögirestorani jms kohta näed siit:

http://www.tripadvisor.com/LocationPhotos-g295398-d1755923-New_Capri_Hotel-Alexandria.html

Üritasime veidi puhata, kuid mida sa pooltühja kõhu ja kibeleva meelega ikka puhkad! Oligi ka jõudmas lõunatunni aeg ehk et seadsime siis sammud alustuseks ikka tuttavasse Shabani restorani Rue de Crete nurgal.

Natuke kibeles meel küll proovida kuulsat Fish Marketit, mis asub kohe vee serval, seega pakub mitte ainult head kala vaid ka hunnitut merevaadet. Ning kust käib läbi vist küll iga Aleksandriat külastav turist. Kuid et maikuu on peaasjalikult Kahe kolmandale sünnipäevale pühendatud kuu (varsti-varsti!), siis on enamik eelarvest ka sellele planeeritud ehk et ei hakanud siis laristama. Fish Marketis teadjate sõnul kulub nii umbes 150 le inimese kohta. No meil kulus seekord 120 le kahe peale – Shaban pole ka kõige odvam kala koht, kuigi kalliks ajasid loo peamiselt krabid ja krevetid, mis (eriti krabid) seekord nii väga head polnudki. Kuidagi pudrused seest – kas ehk polnud enam nii värsked? Võinuks ka ainult kalaga piirduda. Kuid muidu meeldis mulle Shabanis lõuna ajal märksa rohkem, kui õhtul. Esiteks on valges üldse alati toredam kui pimedas, mis siin ju saabub vara igal aastaajal. Kuid olulisemalt oli restoranis rahulikum. Kohti oli valida, salatid olid värsked ja isegi kaunid veel ja kelnerid ei tormanud ringi sellises tempos, et restorani asemel jääb väikese toitmistööstuse tunne. “Siin on teie kala, avage suu, kallake sisse, makske ja head nägemist, külastage meid jälle!” Väljas süüa on Egiptuses siiski veel nii odav, et seda just nimelt sel eesmärgil tehaksegi – et süüa. Tullakse, tellitakse, süüakse ära ja lahkutakse, et liigse tseremooniata vabastada koht järgmistele. Kuid meile siis sobis parasjagu rahulikult võtta.

Kõht kala täis, läksime vaatama, kas 5 aasta tagune alkopood nurga taga ikka on veel alles. Selle leidmiseks tuleb Shabanist otse edasi minna tänavakese lõppu ja siis koos sellega paar korda vasakule pöörata ja järgmisel, elavamal tänaval uuesti vasakule. Esimene täiesti akendeta ja siltideta pisike tume ukseava ongi viinapood – pistke pea sisse ja seal need täislaadungis riiulid kohe kõrguvadki. Väikesi veinipudeleid, mida lootsin leida, siiski samuti ei olnud, nende tootmine olevat lõpetatud, nagu karta oligi. Kuid muidu tundus, et oli esindatud kogu Egiptuse alkoholitoodang oma eklektilisuses. Kahju, sest suurt pudelit ei jaksa me Teispoolega enamasti ära tarbida, samas kui 200 ml pudelike päikeseloojangu tähistamiseks on just paras kogus. Et tee peal oli ka üks Drinkie`s (alkoholimonopoli Al-Ahrami tütarettevõtmine) ja üks Giancalise esinduspood silma hakanud – ikka täpselt seal, kus nad varemgi olid olnud – siis jäi sellega hetkel nagu jäi.

Kulgesime edasi Corniche`i poole, et jalutada Quait Bey suunas, imetleda merevaadet ja noh üldiselt nautida vaba päeva… Alexis! Pärastlõunal oli siiski juba üsna kuum, ja päike paistis täpselt silma. Olime jalutamiseks valinud vale suuna! Taksot ka ei paistnud just see hetk, küll aga ligines üks… hobune! Teispool torises natuke aga nõustus siiski hobusemehega hinnajuttu tegema (sest hinnad on neil harilikult ainult kahesugused – kaelamurdvad või peadpööritavad). 20 LE, no sellise karusellitasu eest, mis meid päikesst päästis, võis ju käed lüüa küll.

Mees hakkas kohe juttu tegema, et mis meil plaanis ja vot kui selle oleme ära näinud, kuhu kõik ta meid siis veel viia võiks. Kuid hetkel ei läinud kaubaks ja edasi kulges siis vabasörgil. Mina sain rahulikult pilte plõksutada ja suure avara päikesevarju all oli mõnus edasi kulgeda jalutamisega üsna ligilähedases tempos, kuni Fish Marketi kandis hakkas kõnitee kandist kostma hõikeid “Merkaba! Merkaba!” Juba teadsin, et see tähendab laeva – järelikult pakutakse paadisõite. Tore siiski keeli osata! 😛

Quait Bey juurde viiva promenaadilõigu alguses keeras kutsar ringi – edasi teda vist ei lubatud. Siit veel paar sammu ja olimegi Alexi tuntud Kreeka klubi ukse ees. Klubid on teatavasti väga egiptilik asutus, mille eesmärk ajalooliselt on olnud kõrgematele, ülematele ja muul moel valgematele inimestele sellise keskkonna loomine, kus need massidest ja matsidest tülitamata omavahel aega viita saavad. Harilikult asuvad need kõik parima mere- või jõevaatega kohtades või vähemalt avarates parkides ning sisse pääseb neisse ainult kas mõne klubiliikmega kaasa minnes või – vähematesse siiski ka – vähese raha ehk pileti eest. Kreeka klubi puhul oli kiidetud eeskätt sealset merevaatega terrassi. Kuigi – kiidetud või mitte kiidetud – ega seal Quait Bey külje all palju enamat kohvi joomiseks valida polegi ka.

Terrass oli madalukesem, kui olin arvanud – suisa vastu rannaliiva. Kuid et rand oli maikuiselt ja teisipäevaselt alles tühi, olid vaated kenad sellegipoolest. Kelneripoiss tõi menüü ja teatas, et kuna me liikmed pole, kehtib meile miinimumhind 25 le per nägu. Asi seegi – poppidel päevadel kui klubi inimestest tulvil, olen kuulnud, ei lasta mitteliikmeid isegi terrassile, kus kohti ju tõepoolest palju polnud – ehk nii kümmekond lauakest. Meie kõrval oli veel paar seltskonda jõuka olemisega keskealisi matroone (ladies who lunch?), kes klubiesise järgi arvates olid kõik saabunud omaenda BMW, Audi või vähemalt Toyotaga. Kuid üldiselt käis klubis suur remonditöö, nagu ka meie hotellis, ehk et Suur Suvehooajaks Valmistumine.

Menüü oli algust arvestades üllatavalt inimsõbralik. Põhiroad ei ükski üle 50 le, aga paljud vahemikus 15-25le. Cappuccino 4 le – tellisin kohe kaks! Ning jäätis 6 le, ka siin läks teine ports loosi, kuna tegemist oli täpselt tolle kuulsa Aleksandria jäätisega, mille kohta olin kuulnud, et õige Aleksandria jäätis kergelt “venib”. Veniski! Umbes nagu iiris venib. Ning maitsest oli tunda, et tegemist oli kohviku oma tootega ja mitte külmhoonest pärit vabrikukraamiga. Kohe kreeka klubi kõrval ongi ka jäätise müügipunkt, kust seda kraami saab vahvlitorbikus kaasa osta, et jalutuskäik pikki Corniche`i tagasi kesklinna suunas veel veidi magusamalt kulgeks.

Niiviisi keelt kastes, vaateid imetledes ja jäätist limpsides kulges aeg päris mõnusalt! Teispoolel oli plaan endale ka üks õlu tellida, kuid siin läksid lahku meie vaated 25 le “miinimumtellimuse” tähenduse üle. Mina arvasin, et see peab tähendama nagu nimigi ütleb – et vähemalt selle raha eest tuleb tellida, ja kui tellid vähem, maksad “miinimumhinna” sellegipoolest. Teispool aga arvas, et küllap see raha kupatatakse veel tellimusele otsa, nagu omamoodi sissepääsupiletina siis. Ilmselt ei uskunud ta, et pealtnäha nii elegantses asutuses muidu nii pisikesed hinnad võiksid kehtida. Et olime Egiptuses, ei hakanud ka mina vaidlema – oma europiidsete harjumuste ja arvamustega olen siin ennegi alt läinud! Kuid lõpuks juhtuski, et kui arve toodi, ilutses seal ontlikult lubatud 50 le, samas kui tarbinud olime kõigest 24 le eest. Teispoolel oli nüüd muidugi hirmus kahju nautimata jääud õlle pärast (Teispool on Eriti Kokkuhoidlik Inimene), kuid mis teha – ütleb ju juba vanasõnagi, et ainult julge hundi rind on õllene!

Tagasi muidugi jalutasime – päike rippus juba madalal ja nüüd sobivalt selja taga. Tänavaservas jätkus ikka mereteema…

Möödusime uuesti Fish House`ist ja tegin mentaalse märkme, et kui eestlaste jaanituleks on vana paati vaja, siis siit ehk saab. Õigel jaanitulel ju põletatakse ikka paat ja mitte mingeid toikaid!?

Ja majad selles kandis (Mansheya ja Anfushi) on Aleksandria fotogeenilisimate hulgast.

Edasi oli mul väike plaan leida siia kanti jääv Aleksandria suurim souk, kus mälu järgi oli üks terve kvartal ainult mänguasjadele pühendatud. Ehk et kus tänavasillutisel õli ja riisi kastide kaupa müüdavat nägime nö. turu läheduse kuulutajana, seal ka majade vahele sisse keerasime. Toiduturust põikasime siiski kõrvalt mööda ja sattusime niiviisi kõigepealt mööbli ja sisustusvidinate kvartalisse.

Teispool märkas edasi kõndides meie vannituppa sobivaid jalamatte, mis olid ka puhtast puuvillast ja tagatipuks Egiptuse (ja mitte India) toode. 17le tükk tõi kaupmees ikka uhkemaid ja suuremaid vaadata, kuid meie vajasime ainult kahte pisikest. Läks kaubaks küll.

Kuid salle Ühele ja Kahele (et nad minu omad rahule jätaks!) me turult ei saanud. Sallikaupmees tahtis salli eest 15 le, ja ka kahe salli pealt mitte naelagi alla andma ei soostunud. No ei ole hea turutava nii jäik olla! Tänasime seega ja kõndisime edasi. Sobivad sallid leidsime järgmisel hommikul Carrefourist – ka 15 le tükk, kuid sobivamast siidisemast materjalist ning roosa pantri pildi ja käpajälgedega! Need on nüüd lasteaias iga päev kaasas – ontlik naisterahvas Egiptuses omab ju ikka mingisugust salli, kas siis kirikus või päikese eest pea katmiseks.

Mänguasjakvartal siiski ootusi ei õigustanud – kraam oli ikka sama, mis ta meie Shebiini tänavatelgi on, kuigi hajutatumalt, või Kairo el Muski tänaval. Ning hinnad olid üsna “pöörased”, igatahes väitis Teispool, et jalgratas, mille eest siin uhkelt 230 le küsiti, maksab naaberkülakese rattapoes kõigest 160 le, ilma kauplemata. Muud suurt ja põnevat ei olnudki ka, kuigi ühed päris toredad lapsepikkused jänesed hakkasid silma, sellised kõhnemat sorti ehk et just kaenlasse võtmiseks head. Kuid pehmete mänguasjade väärtus meie majas on langenud iga uue “saagiga” ning praeguseks allapoole igasugust arvestust. Armsakesed ju küll, kuid plusspunkte nendega enam ei teeni ; -).

Pudipadi rivist möödusime küll järgmiseks ühest käekotikeste ja juukseklambrite poekesest, millega aga algas turu hulgimüügikvartal – siis selline, kust kraami saab kõige vähem 10 tk korraga ostes. Siit need ülejäänud tänavakaupmehed selle siis toovadki… ;). Et juukseklambreid meil umbes sellistes kogustes kulubki – sest sellise kiirusega need kas kaovad või katki lähevad, siis kümnese paki kaupa osta polnudki probleem – Shebinis on valik kuidas kunagi, aga nii on natukeseks jälle mureta. Kaks käekotikest ka, aga need (tsst!) enne sünnipäeva kapist välja ei tule!

Nii riburada edasi kulgedes avastasime end ühtäkki väljumas otse Orabi väljakule. Olime enestelegi märkamatult kõndinud vähemalt 5 km läbi linna/läbi turu. Siit edasi turg lõpes ja algas kauplemise eksklusiivsem pool – Orabi ja Zaghloluli väljakute vahel kulgev, Kairo Talaat Harbiga võrreldav tänavajupp, kus müügil peamiselt rõivaesemed klassikalisele linna-egiptlanna maitsele – tikitud kostüümikesed jms. Ja päris hea valik meesterõivaid, säravpunane, Lacoste`legi silmi ette andev tennisesärk (169le, aga pakkuda oli ka lai valik hinnaklassis 95le), jäi sedakorda siiski meist letile maha.

Enne siiski väike lõik ekstreemkaubandust – mehed, kes oma kaupa müüvad otse sillutisele lahti laotatud riidepalakatelt. Nii on hõlbus neljast nurgast kinni hakates kogu kraami korraga turjale upitada ja plagama pista, peaks kuskilt politseisireene kostma hakkama. Naljakas, et need mehed on siin vist alati olnud – kõik teavad, kust neid leida võib, vast siis ka politsei. Kuid aastast aastasse kõik jätkub… kaup sillutisel, sireenid ja plagamine : -).

Parasjagu hakkas pimenema, kuid päikeseloojangut hotellist nagunii ei näinuks – see loojub Ras el Tini kanti ehk sinna suunda, mille meie eest varjasid Orabi kandi kõrghooned. Kord hotelli jõudnud, me uuesti välja minna enam siiski ei jaksanud. Kuigi naabermajas pakkunuks Delice kohvik välja oma Veranda nimelise restorani, mis peaks olema esimesi prantsuse köögiga restorane Alexis, päris sooda hinnaskaalaga, ja alkoholilitsentsiga (mille juurdehindlus samuti tarbijasõbralik pidavat olema). Prantsuse köögi järgi tekib siin elades ikka pisuke nostalgia, sest vähesed seda pakuvad ja veel vähesemad nii “magedaid” maitseid oskavad õigesti valmistada : -). Kuid jääb siis mõneks järgmiseks korraks. Meist oli asja veel ainult rõdul õhtuvalgust imetlemaks ning  Teispool kaanis naha vahele oma õlle ja mina veiniasendajaks ostetud tundmatu segujoogi nimega ID, mis osutus õite kunstlikuks kraamiks ja hommikuks tekitas kas just pohmelli aga tugeva dehüdratatsiooni igatahes.

Öösel ärkasin paar korda ja klõpsutasin rõdult veel pilte teha. ÖÖelu käis suure müra-kära ja tuututamise saatel umbes kell 1-ni, seejärel jäi vaikseks, mh kuna majast mööduv trammiliin lõpetas töö.

Hommikul läks siis “rootsi laud” väga asja ette. Kuigi ulatuslik ta polnud, aga arvestades, et söömas oli peale meie veel  u 6 inimest ning et harilikus odavhotelli hommikusöök koosneb ainult saiast, kõvaks keedetud munast ning karbijuustust ja -marmelaadist, siis siin oli siiski kahte sorti Gouda tüüpi juustu ning sinki ning kurki-tomatit võileiva peale valida. Omletti sai ka tellida ja kuklitele lisaks sai ahjukeses endale soojendada croissanti. Aleksandria croissantid on maailma kõige hõrgumad ja ahjusoojalt või ka ülessoojendatult lausa suus sulavad. Proovige, kui linnas olete! Kelnerpoiss tõi ka kontsentraadist apelsinimahla ning Nescafe oli päris normaalse maitsega. Tegelikult on Nescafe ju maailmas päris popp jook?

Et meil oli plaan naasta koju tüdrukute lasteajast jõudmise ajaks, siis nautisime viimase tassi kohvi juba omal rõdul ning seejärel pakkisime asjad kokku ( Suur aitäh ja nägemist!) ning sättisime end kell 9-ks Carrefouri ukse taha ja edasi otse bussile – bussijaam on õnneks kohe Carrefouri lähistel, pisukese taksoteekonna vahendusel. Carrefouris oli nimelt aiakaupade pakkumine ja veebist olid mulle silma jäänud päikeseenergia toel töötavad aialambid. Meil on nüüd siis isetöötavate laternakestega valgustatud katuseaed.

Pimedas üsna romantiline… ; -)

***

Selline romantilis-rakendusliku suunaga reisike.

Advertisements

6 thoughts on “Toeta turismi Egiptuses ehk meie kolmas reis Aleksandriasse

  1. Mõned vaated on ikka kohe väga kaunid (ohkama võtab 😉 ). Uued majad on kenad ja omapärased.

  2. Alati loen huviga sinu postitusi,vahvalt kirja pandud ja pildid kõrval annavad ka palju juurde. Nüüd mul suur suur igatsus Alexandria ja mühiseva mere järele.

    • Aitäh kõigile! Ma ise reisin ka heal meelel silmadega, kui muidu ei saa (nagu seda ju siingi sageli juhtub 😀 ).

  3. Väga tore lugemine jälle! Ainuke paha asi on see, et harva kirjutad ;). Aga räägi, miks katustel heina hoitakse?

    • Heina katusel? Väga vist ei hoita, pigem et bambuskatused (kus kuivanud lehed küljes) näevad üsna heinalikud välja. Kuigi võidakse ka hoida – set kus mujal siis, mujal ju enmasti pole ruumi. Võib-olla on alumisel korrusel nt laut, teisel-kolmandal elatakse ise, ja üleval siis on hein? Vanad eesti talud olid horisontaalse taolise lahendusga, no siin on maapuudusel pigem vertikaalne paigutus. Võimalik ka et see hoiab katuse jahedama. Teate kui palav on öösel, kui päike on päev läbi põhjalikult maja kütnud, sh katust?! Eestis on seetõttu moes katustel roogu hoida, olen kuulnud. 😛
      Enamasti siiski on katus lihtsalt esimene hoiukoht kõigele, mis pähe tuleb :).

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s