Eestlaste jaanipäev Egiptuses

Läinud reedel sai ette ära peetud eestlaste jaanipäev Egiptuses. (Kuna aktiivsemad meist üritavad jõuda veel ka jaaniõhtule Eestis, ehk et nädal hiljem kuivanuks seltskond hoopis kokku.)

Sobivat kohta otsisime juba kevadest saati ja leidsime selle lihtsa häälteenamuse teel – nimelt kümnest kaks juhtusid soovitama ühte ja sama kohta – Palmera Beach Resort hotelli Kairo-lähedases El Ein el Sokhna suvitusrajoonis Punase Mere ääres.

Selle blogi püsilugeja on selle kohaga läinud augustist alates juba kursis ;-).

Kaalumisel olid ka sellised paigad nagu Fayoumi oaas, Wadi Natruni oaas ja Aleksandria rannapiirkonnad, kuid esimesi pidasime antud aasta oludes võib-olla et ebaturvaliseks, samas kui Aleksandria randades on raske leida suuremale rühmale majutuskohta, on meil siin ju palju väikeste lastega peresid ja ilma elementaarsete mugavusteta oleks emadel ehk lihtsalt liiga raske. Ein Sokhna puudusteks on, et sinna ühistranspordiga peaagu et ei saagi, ka oli hinnatase ehk veidi kõrgem kui ühisürituseks tingimata vajalik. Kuid eestlasi on suure riigi pealt nagunii raske kokku saada. Kellel on lapsed alles päris väikesed, et mitte öelda imikueas. Kes on noorpere ja alles autota. Kes on kaugel Hurghadas või Sharm el Sheikhis või Nuweibas. Või meist veel kaugemal siin pool Kairot ja halva sõidetavusega maanteedest kammitsetud. Jne jne. Seetõttu tuleb õnnelik olla, et viis peret siiski kogunes – koos lastega tegi see ligemale 20 inimest! Kuskilt peab ju alustama, kuigi “alustama” on vale sõna, sest siin elavad eestlased on päris kindlasti juba varemgi jaanipäeva tähistanud, kui ehk et mitte nii uhketes oludes. Ja suisa erinevas varasemas koosseisus.

Meie Teispoole ning Ühe ja Kahega, kui kõige kaugemad saabujad, olime kohal muidugi esimestena juba enne keskpäeva. Ajasime rinna kummi ja nõudsime tuba. Mõtleks – terve reception juba teadis, et tulekul on “grupp eestlasi”, üks viitas teisele ning kõrgemad managerid jooksid edasi-tagasi ja küsisid erutatult, et kui palju teid ometigi tuleb? Mitmele lauad katta?? Noh – kümme tuleb…

Kuid eestlasi on ju maailmas nii vähe, et eks me ole jälle igaüks vähemalt kümnekordse kaaluga?

Mõned hundid lambanahas olid ka hulgas – üks sakslane ja isegi kolm egiptlast. Kuidagi peab ju rahvust võimendama? Tegin kiired arvutused – kui iga eestlane abielluks välismaalasega, ja kõik saaksid vähemalt kaks last, siis umbes kahekümne aastaga peaks olema võimalik eestlaste arvu kahekordistada. Mäletamisi kuulus umbes selline punkt – eestlaste või võib-olla ka eesti keele kõnelejate arvu mitmekordistamine utoopiliselt lühikese aja jooksul – kunagise Isamaaliidu programmi, kuid mina olen vististi ainuke, kes sõnadest tegudeni jõudnud. Ja mina pole enam ammu IML-lane, sest mulle muidumölisejad ei meeldi.

(Vabandan selle poliitilise vahepõike eest – eesti asja ajamine toob Eesti asjad jälle meelde.)

Saanud niisiis kätte parima vaatega toad parimas hoonetiivas – ikka puhtalt ainult Eesti passi ettenäitamise eest – suundusime  kohe Ühe ja Kahe lemmiktegevuse juurde – basseinidesse ulpima. Jõudsime isegi lõunauinaku lõpetada selleks ajaks, kui tagasihoidlikumad osalised kohale jõudsid ja endist märku andma hakkasid. Pärastlõuna kulges edasi vabas vormis tegevustega Palmera uhkel liivarannal. Üks ja Kaks sõbrunesid veepiiril tundmatu Egiptuse perega ja ehitasid nendega koos liivast krokodilli.

Daamid võtsid päikest, härrad kannatasid kannatlikult kõrval, või võib-olla isegi nautisid merevaadet, ja peenem osa seltskonnast käis kes tennist mängimas, kes ära kasutamas soodsahinnalist massaazhi. Lapsed ulpisid kes basseinis, kes meres ja tundsid end pealtnäha üldiselt väga hästi. Parasjagu viibis hotellis ka eriti suur arv kohalikke peresid ilmselt Kairost, kes ka kõik veemõnusid nautisid. Kuid keegi ei vaadanud viltu meie ülejäänute bikiinimoe peale (nagu mõnes kohas ka juhtuda võib).

Kella seitsmeks oli meile lubatud lauad katta ning lõke ehitada otse rannaliivale ja – meest sõnast – nii ka sai.

Lõke oli seatud väga uhkesse liivakraatrisse ja täpselt nagu peab nii kujult kui mõõtmetelt.

Vahepealset osa ma nüüd eriti ei mäleta, kuigi alkohol tuli oma raha eest juurde osta ja seetõttu isad ei raatsinud ja emad nagunii ei julgenud eriti tarbida, nii et mitte selles pole asi. Kuid muusika oli hurmav, kuu jälg merel lummav ja Suessi suunduvate laevade tuled taamal kruvisid romantika lausa lakke.

Ühtlasi oli niisiis tegemist eriti peene jaaniõhtuga, kus meie valgete linade ääres istudes ei liigutanud näppugi ja kelnerid meile ette tassisid, ära viisid ja juurde kandsid. Ei me pidanud salatit lõikuma ega pärast nõusid pesema. Juhhei-jaani! Söök-jook oli lihtne, kuid värske ja maitsev kohalik kraam ning vaateid imetledes ja edasi-tagasi lobisedes, vahepeal ka laste järel joostes, kulges aeg kuidagi üsna märkamatult. Lõpuks tegid päikeses veedetud päev ja läbitud pikad vahemaad oma töö, ehk et veidi enne keskööd hakkasid enamikul laud raskeks vajuma – mõni noorema generatsiooni esindaja juba magas ammu otse lõkke kõrval tähtede all.

Üks ja Kaks jäid ka norinal magama ning jätkasid rekordiliselt pea kella kaheksani hommikul (küll see oli neist tore!).

Järgmisel päeval saime veel kinnitust, et kallite külalistena enne kella kolme me lahkuma ei pea. (Lihtsurelikud peavad Palmeras 100 le juurde maksma, kui kella viieni viibida soovivad.) Järelikult jõudsime veel korraks basseini ja veel ka randa, kuhu aktiivsemad ja ettenägelikumad meist saabusid terve tegeluskastiga laste jaoks. Kõik see noorem kooliiga ja veel noorem iga said meisterdada endale konnamaski, joonistada liimipulga abil Väga Liivaseid pilte, ja said lõpetuseks tehtu kohta veel ka Diplomi. Üks ja Kaks olid diplomist väga sillas.

Saabuski lahkumise hetk. Laupäevase päeva kohta olid teed meeldivalt vabad, kodus tagasi olime rekordilise kolme ja poole tunniga. Ain Sokhna jupil olime tunnistajateks ka väikesele eht-egiptilikule vahejuhtumile – just veidi peale seda kui viimane rühm eestlasi meist mööda kihutas, häbematu rõõmuga meile läbi tagaakna lehvitades, sõitis üks meist eespool kulgenud sedaan teelt välja. Esiratas oli alt ära tulnud… Kuigi tolmupilv polnud veel päriselt maha langenud, siis autosid oli ümberringi juba hulgim peatunud, ehk et meie jäime seisma rohkem uudishimust või ka et egiptlane igal juhul peatub ja uurib, mis täpselt juhtus ja kas äkki ikka abi vaja pole. No eestlastega polnud õnneks tegu ja kõik see pere oli vististi ka elus ja vist ka väljakutsed olid juba tehtud või igatahes rohkem otsest abi enam vaja polnud. Edasi kulges juba vahejuhtumiteta.

Selline lihtne kuid igati meeldiv üritus siis. Tänud kõikidele aktiivsetele osalejatele nende panuse eest.

Advertisements

2 thoughts on “Eestlaste jaanipäev Egiptuses

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s