Nii igav et igav et igav kohe

Vaevalt saime jaanilt koju ja välja magatud, kui asemele astus tohutu igavus. Ei ole kohe midagi teha – kuigi kindlasti saaks koristada või õmmelda või… aga kas ma olen siis miski koristaja või koduteenindaja? Ei – ikka peab mõõduka lohakuse ja ainult Teispoole isikliku abiga aeg-ajalt taanduva mustuse abil märku andma sellest, kui raskelt, millise tohutu pingutuse abil kodus kord püsib! (On ju?)

Sirvisin töökuulutusi – mine või nõudepesijaks kuskile (peaasi, et omaenda köögis neid pesema ei peaks!). Kuid kes siis loovutab võõramaalasele magusat töökohta, milleks ühtki kvalifikatsiooni vaja pole. Pealegi on isegi omaenda nõusid kasulikum pesta kui Egiptuses võõraste omi (kui hästi lunida ja/või nägusid teha, toob Teispool usinale küürijale vähemalt jäätist, või shokolaadi). Londonis oleks mõtet neid pesta, või New Yorgis. Kuid kes tahaks elada sealses kuritegevuse, määramatuse ja veel et kõrgete hindade keskkonnas? Tõepoolest proovisin töökuulutusi sirvides millalgi mõelda, et kui tore oleks Londonisse ümber kolida, Euroopa parimate palkade peale ja Cambridge-level õpitulemustega koolide lähedusse. Kogu kultuuri ja kunsti ning (et mitte nimetamata jätta) heade restoranide rüppe. Kuid Teispool läks näost nii pilve, et panin selle kuulutuse kohe kõrvale. Ja mõtlesin natuke – kas ma tõepoolest tahaksin Egiptusest lahkuda? Ei, vist ei tahaks… Siinne rütm on juba kuidagi veres. Ja oma kodust tulenev mõnus turvatunne – isegi kui kuidagi hakkama ei saa, siis kuidagi ikka saab. Kas on vaja seda vahetada kõrgemate tulude kuid ka kõrgemate riskide vastu – mida kõrgemale ronid, seda kõrgemalt ju kukud? Kas on vaja kolida riiki, kus isegi bussipileti hinda peab kaaluma – et kas äkki ikka läheks jala? Taksodega nii muuseas siia-sinna vuristamisest ei hakka rääkimagi. Jne.

Kuid kas on vaja ka hapneda kogu ülejäänud elu, end kordagi enam proovile panemata? See on vist inimesel veres, et lõppkokkuvõttes oleme me õnnelikud ikkagi ainult siis, kui oleme kuidagi kasulikud – mida rohkem kasulikud ja kasutatud, seda õnnelikumad.

Seepärast sirvisin ikkagi veidi töökuulutusi. Hotellindus on kuum kasvav valdkond ja vaat kui avar perspektiiv ju – terve maailm töökohaks! Kuid kes vajab neljakümneaastast õpipoissi? Kooli minna tundub ka nagu aja ja raha raiskamine. Kuid kes usub inimesi, kes teevad peedist pesumasinaid (või s…st saia)? Eestis küll päris kindlasti mitte keegi, kes personaliküsimustega tegeleb. Aga mulle just nii meeldib – teha s…st saia. Egiptus on selleks muidugi täiesti suurepärane koht, kui (ja kuni) närvid vastu peavad. 😀 Kuna nii palju “ei ole võimalik” – tüüpi vastuseid, kui siin kuulda saab, ei oleks kultuuriliselt vastu võetav vist üheski teises keskkonnas. Egiptlane ütleb “ei ole võimalik” täiesti külma rahuga.  Seetõttu saia on siinkandis alles väga vähe (kuigi perspektiiv on üüratu).

Sirvisin Four Seasonsi pakkumisi – kui juba, siis ikka nimekalt. Kuid FS laieneb hetkel muudes maailmaosades. Kusagile USA pärapõrgusse vajati pesulao töötajat. Arenguliselt huvitav koht, kuid USA töökliima kohta olen kuulnud ütlust, et töötajaid sealmaal tuleb hoida pidevalt pisukeses stressis. Kuna muidu nad ei liigutavat end üldse…  (Pisukese pideva stressiga pesulao hoidjaks – anyone????)

Indoneesia jäi ka kohe kõrvale – liiga palju loodusrahutusi. Singapuri taas ei pakutud – kes siis sinna ei tahaks! Sharm el Sheikhi ei pakutudki ka midagi, pealegi kuidas see siis välja näeks – viiene Üks aasta pärast esimesse klassi astmas, Kaks nagu kleeps emme sabas, ja mina kolm nädalat neljast ära Sharm el Sheikhis? Või oletame, et Teispool tuleks ka ja õnneliku juhuse tõttu me koos teeniksime nii palju, et suudaksime seal korteri üürida (hotellinduses eeldatakse enamasti, et vähemalt lähtetasemel töötajad teevad tööd sisemise kõrgema kutsumuse ajel, ja mitte raha pärast). Kuid kuhu seal lapsed panna? Sharmi kolmest rahvusvahelisest koolist ükski pole talendipesa, kust tiivad kohe kõrgele ja kaugele kannaksid. Pealegi mis elu see selline on maailma kõige igavamas, kuigi muidugi äärmiselt mugavas linnakeses 12- ja 18-tunniseid tööpäevi vuhistada – ei see pole lasteperede jaoks.

Kairosse ei leidunud muidugi üldse midagi peale arvukate koka- ja kondiitrikohtade. Läänelikule maitsele ja hästi kokata oskajad on siin alati hinnas! Veel oli üks sekretärikoht tööajaga mh õhtuti (hmm?? kas peaksin CVs sünniaasta suhtes “pisut” eksima?) ja üks iseenesest huvitav kuid kujutan ette kui närviline ametipost, mis seisnes keraamikat ja põrandamarmorit tootvas ettevõttes komandeeritutele reisipiletite ja majutuse broneerimises. Kujutan ette, kuidas sealsed hästi tasustatud honchod oma plaane seitse korda ringi mõistavad teha ja siis sina oled see asjapulk, kes nii reisibürood kui honchod happy hoidma peab? Et selles töös igav ei hakkaks, oli töökohustusi stiilis kohvi keetmine ja masinakiri veel juurde ka mõeldud. Võib-olla siiski peaks end veidi kõrgemalt hindama? Tööl oli hind tegelikult juures – enda viimaste palganumbrite vabatahtliku konfidentsiaalse loovutamise eest oli võimalik näha pakutavate ametite keskmisi palgatasemeid kuus – need olid sekretäripositsioonidele  u 1300 egp ja Egiptuses keskmiselt veidi üle 5000 egp (see viimane nüüd sisaldab ka minu keskmise viimase palga Eestis).

Tolles veebis, see oli vist beyt.com, otsivad töötajaid muidugi eelkõige ekspordi ja impordiga tegelevad või muidu suured või välismaised firmad. Domineerisid nagu ikka IT ja telekom.

Tegelikult muretsesin viimase Kairo-reisi käigus isegi mõned raamatud just selliste igi-igavate päevade tarvis. Tahririle ei hakanud sõitma aga ka AUCi (American University in Cairo) Zamaleki poes olid vajalikud nimetused olemas – tore, et nende puhul nagu mulle meeldibki ma saan juba kodus veebi kaudu valiku ära teha, nii ei pea poes enam eriti aega kulutama. Vist saaks isegi koju tellida, aga noh, miski lõbu peab ju ka asja juures alles jääma.

Kõigepealt oli ometigi ära avaldatud juba läinud sügisest ilmuma pidanud teos Mubaraki-aegsest Egiptusest

http://www.amazon.com/Egypt-Era-Hosni-Mubarak-1981/dp/9774164008/ref=sr_1_1?s=books&ie=UTF8&qid=1308640435&sr=1-1

Oletan et osa hinnangust tuli autoril veebruarikuus kiiresti ringi kirjutada. 😛 Ega eriti “rasvase” üllitisega ei ole tegemist, pigem lihtsalt vana professori poolkibestunud heietused teemal, kuidas vanasti siiski oli rohi rohelisem ja ka noored polnud nii hukas kui praegu ( ja tõepoolest – kogu see suurte ja veel suuremate autode kultus, kui siililegi on selge, et poolkommunistlikult korraldatud ühistransport on palju säästlikum ja loodussõbralikum??? :P), aga selline kerge pool-meelelahutuslik stiil on siiski mõnus just nii ajaviiteks lugeda ja mingeid detaile sealt suurele pildile ikka juurde tuleb. Igatahes, ma tahtsin teada, et mida ta siis Mubarakist arvab, nüüd kus ju saab üsna vabalt välja öelda. Arvas põhimõtteliselt, et tollel lihtsalt polnud nutti erilisemateks oma sorti arenguteks ega lahendusteks ja et lasi siis lihtsalt inertsist edasi Sadati kursil. Ning et üldse rohkem temale lähedasest positsioonist kasu saajad olid need, kes asju juhatasid ja ettepanekuid tegid. Et siis oli liiga kuulekas nõustajatele? Pean ütlema, et väga selget pilti siiski ei tekkinud ja mul endal püsib endiselt veidi teine pilt. Mubarak on ju siiski sõjakooli poiss ning sõjakoolides õpetatakse eelkõige sõjalisi võtteid – kuidas võita, kuidas hoida, kuidas käest anda, kui vaja. Võib-olla ka veidi sõjaväelist bla-bla-bla diplomaatiat puhkudeks, kui sõdimiseks pole jõudu? Kuid projektijuhtmist, personalijuhtimist ja motiveerimist, hinnakujundust vist ei õpetata. Kommunikatsioon käib ka ainult ühtepidi – ülevalt alla? Käskivas kõneviisis.

Nii et vastust sellele, kas Mubaraki ajal siis Egiptus edenes edasi või langes tagasi, või kas keegi realistlikult tõesti suutnuks seda riiki samal ajal edendada palju suuremate hüpetega (kus too siis ometigi viibis?), et asjaosalist praegu nii karmilt ja individuaalselt materdada tuleb, ma päriselt ei saanudki. Igatahes on muudest kes-neid-enam-mäletab tüüpi allikatest meeles, et sel perioodil algatati päris mitmeid ülisuuri ühiskasulikke projekte, millest on aga raske täit ülevaadet saada. Osad neist olid vist ka tingitud äärmisest vajadusest pigem kui kellegi suurest ettenägelikust initsiatiivist – nagu näiteks mitmemeetrise läbimõõduga ja kilomeetreid pikkade maa-aluste roiskvee kollektorite ehitamine mõlemale poole Niilust Kairos – pärast seda kui mingil hetkel vist seitsmekümnendatel tekkisid Kairo tänavatele naturaalsed sitavee purskkaevud. Äravool ei suutnud enam ära juhtida kõike seda, mis peale lasti. Või Kairo metroo – jälle hiigelettevõtmine ja Kairo-sugusele linnale hädavajalik. Siin nüüd tuleks uurida asjaosaliste firmade lähteriigi sponsoreerivat rolli – kuna ehitasid prantsuse ja veel kellegi kolmanda riigi metrooehitusfirmad, siis kes metroo ehituse tegelikult kinni maksis? Jne. Mis see lõpp-pilt siis oleks?

Kuid aitab majandusjutust. Ühe raamatu ostsin tegelikult veel, kuid läksin sellega alt – kavas oli muretseda Egiptuse maamajandust asjalikult ja praktiliselt ning koos ehedate numbritega tutvustav raamat:

http://www.amazon.com/Directions-Change-Rural-Nicholas-Hopkins/dp/9774246632/ref=sr_1_1?s=books&ie=UTF8&qid=1308643992&sr=1-1

Kuid nimekiri oli jäänud Teispoole tasku ning mälu järgi kiiresti valides jätsin “Economy of Egypt” ohates kõrvale (eelarve!) ja noppisin riiulist hoopis selle

http://www.amazon.com/What-Drives-Prices-Egypt-International/dp/9774163036/ref=sr_1_1?s=books&ie=UTF8&qid=1308644071&sr=1-1

mis on üsna kuiv kokkuvõte samateemalise konverentsi materjalidest ja minu jaoks mõttetult spetsiifiline. “Nüüd, kus ma seda tean, teen oma parima, et see jälle unustada” või umbes nii vist ütles Sherlock Holmes, kui talle tutvustati teooriat, mille järgi maa tiirleb ümber päikese (millest ta midagi ei teadnuvat). Ja õige ka. Milleks koormata pead teadmistega, millega pole praktikas absoluutselt midagi peale hakata?

Kuid kaks maiuspala ostsin ka. Esiteks pole ma ikkagi veel lugenud ühtki Naguib Mahfouzi raamatut, mis on ju natuke häbematu inimese kohta, kes endast arvab, et ta kohalike olude suhtes huvi tunneb. Nimelt olen juba kord teinud sama triki, et läinud raamatuid ostma ilma nimekirjata taskus ning kolmest tänavanimega raamatust segadusse sattudes (“Sugar Street”, “Midaq Alley” ja “Children of the Alley”) ostsin jälle vale raamatu. Et Sugar Street on Cairo Trilogy osa ja seetõttu ehk natuke liiga kange amps (nii kaugele ajalukku ei huvita hetkel minna nii põnevast olevikust), ma mäletasin. Kuid kahe “allee” vahel valides olin ostnud ikkagi vale allee – Children of the Alley – mis kirjelduste järgi on Piibli allegooria ja seetõttu juba ette ebahuvitav. Kes viitsib kõikide tänaste lugemisvalikute vahel valides lugeda stoorit, mille kulg ja eriti et sõnum juba ette teada on? Isegi kui see on nii hästi kirjutatud, et ma parema puudusel aeg-ajalt siiski olen sirvinud ja end veidikeseks lugema unustanud. Kuid üldiselt meeldib mulle veidike enam realismi ja veidi kaasaegsem olustik. “Kolmevalitsus” sai küll kunagi lapsepõlves läbi loetud, pikkade igavate suvevaheaegade käigus vanaldaste sugulaste pool, kuhu ema mind aeg-ajalt põgusaks närvipuhkuseks (nagu ma nüüd mõistan) saatis, ja suurest uudishimust täiskasvanute maailma vastu teismeeas veel ka kogu Balzac sinna otsa, kuid kas nii ei saa ühe inimese jaoks juba piisavalt palju möödunud aegade kirjeldusi?

Seekord siis veerisin paberilipakalt taskus hoolega järge ja sain pihku õige allee, selle elulist hakkamasaamist Kairo vaestetänavatel kirjeldava

http://www.amazon.com/Midaq-Alley-Naguib-Mahfouz/dp/0385264763/ref=sr_1_1?s=books&ie=UTF8&qid=1308648551&sr=1-1

Kuna kohati, tundub mulle, olen ma Egiptuse arengute suhtes liiga sinisilmselt optimistlik. Lasen end petta naeratustest, mille ka viletsaim siinmail aeg-ajalt välja pigistab. Kuigi samas kõrval hüppab keegi ojja, sest ta ei suuda oma elu enam välja kannatada ja tal ei ole mitte millelegi loota?

Viimaseks valisin ühe täiesti tagamõtteta ja arengusoovita teose puhtalt ajaviiteks.

http://www.amazon.com/Scents-Marie-Claire-Modern-Arabic-Literature/dp/9774163583/ref=sr_1_1?s=books&ie=UTF8&qid=1308648020&sr=1-1

Ajaviiteks lugesin ma vist viimati keskkooli matemaatikatundides, laua all. Kuna olin oma eriala juba ära otsustanud ja seal ei olnud matemaatikaga midagi pistmist. Ja ma ei teadnud ka, et matemaatika saab olema üks riigieksamitest. Anyway – vähemalt oli suhteliselt igavas keskkoolis niiviisi vähem igav.

Ülikoolis tuli lugeda juba lihtsalt nii palju, et vaba lugemise rõõm hakkas üldse ära kaduma. Ja sealt edasi lugesin peaaegu ainult teadmisi sisaldavaid raamatuid. Majandusest, juhtimisest, inimpsühholoogiast  ja kõigest muust tööalaselt vajalikust, kuna minuga juhtus nii, et ma kõigpealt leidsin töö ja siis hakkasin õppima, kuidas seda tööd teha. 1990ndatel ei olnudki see nii eriline ja keegi ei eeldanud tööle võtmisel, et CV juba sisaldab erialaseid õpinguid ja isegi varasemat sama ala töökogemust. Kõik õppisid oma tuttuusi seni tundmatuid ameteid päev-päevalt töö käigus. Mingil hetkel see mutus, kui esimesed uute turumajanduslike erialade lõpetajad tööturule väljuma hakkasid. Praegu ma võin oma CVga sedasamust pühkida, ning IQ näitajatega lehvitada, mis oli intervjuude esmaseid eeltingimusi personalifirmade lipulaevaks olnud Fontese algusaegadel, on seltskonnapoliitiliselt (kuid ka organisatsioon on “seltskond”) sama ebakorrektne nagu lehvitada liigse rahaga, nii palju on isegi minul EQd, et selle põhjusi mõista. Kümme aastat tagasi aga mäletan, et läksin ühele intervjuule, mida juhtis minust arvan et veidi noorem meesterahvas, ja küsimusele, kus ma tahaksin kolme aasta pärast olla, vastasin heleroosa aususega, et tema kohal. Kuna ma muidugi oletasin, et ta ju ei taha sellele oma keskastme kohakesele linna perifeerias paiknevates vaateta kontoriruumides igaveseks jääda?

Muidugi seda töökohta ma ei saanud. Kuigi täheldasin, et mõnevõrra rohkem saabus intervjuukutseid siis, kui lisasin CVsse teise eesnime. Nt lihtsalt Anne Kase asemel kirjutasin Ann Marii Kask (inimesed kasutavad üsna sageli käibes hoopis teistsugust nimekuju kui neil passis kirjas). Kaks eesnime nimelt on harilikult minust jupp aastaid noorematel glamuursetel noortel naisterahvastel. Pihtas-põhjas, he-he-hee! 😉

Mõne aja pärast aga loobusin lõplikult katsetest selgitada personaliosakondade prillitatud naisterahvastele (pealtnäha endised klassi kolmelised), et jah, ma tõepoolest oskan teha peedist pesumasinat, nagu ma juba – näete siin – näiteks oskasin teha raagudest reha, et terve minu karjäär koosnebki ametikohtadest ja tööülesannetest, mida ma teen esimest korda elus, ja mis siis? Enamik neist ülesannetest on raskusastmega, mis peab võimaldama väga paljudel töötajatel ja veel enamatel potentsiaalsetel uutel töötajatel neid korrektselt ja raskusteta sooritada. Ehk et ei midagi erilist. Ei ole kosmoseteadus ega kirurgia.

Praegu niisiis ma enam nendele naisterahvastele, või ka meesterahvastele, ei looda, ja mingeid raamatuid ka enam juurde ei loe. Millega ma tahtsingi öelda, et – ma üle hulga aja mõtlesin jälle lugeda lihtsalt meelelahutuseks!

Tegelikult tahtsin leida raamatu, mis veidi põnevamas vormis ikkagi lihtsalt kohalikke olusid ja mõttemaailma tutvustaks. Nagu näiteks see juba loetud ja tuttavale edasigi antud põhimõtteliselt sopakas, mis jutustab Saudi noorte abiellumisealiste naiste suhetest ja juhtumistest meesooga seoses

http://www.amazon.com/s/ref=nb_sb_noss?url=search-alias%3Dstripbooks&field-keywords=Girls+of+Riyadh&x=0&y=0

Armumistest, igatsustest, altvedamistest ja – lõpuks siiski – kõigest sellest üle ja välja kasvamisest just päikesepuhkusel lugemiseks sobiliku kergusega. Ka “Kodu keset linna” oleks ju ikkagi veidi erinev, kui tegevus hoopis Kairos, või Dohas või Istanbulis toimuks?

Kuid näppu jäi hoopis niisiis see tuneeslase, pealegi mehe kirjutatud “The Sents of Marie-Claire”. Vahelduseks huvitav ehk just sedapidi – armastusest mehe silmade läbi. Kuigi ma tean ette, et see ilmselt rikub mu tuju, nagu meeste kirjeldused armastusest enamasti rikuvad mu tuju nagu Remarque suudab rikkuda tuju sellega, et talle on lihtsalt nagu hane selga vesi. Isegi küünikuid on toredam lugeda, kuid kui armastus tuleb, armastus läheb, nagu vihm tuleb ja läheb, ilma et midagi parata oleks? Milleks selline kapsataoline käed-rippu saatuse ohver-mees – ajaviiteks? Ei tea… Nagu kõigel minu elus peab olema otstarve ja eesmärk, nii minu arust ka meestel peab olema mingi konkreetne, asendamatu otstarve või eesmärk, või milleks muidu nad meie ellu? Mehel peab mingi väärtus olema, kuigi  pool sellest väärtusest on loomulikult, et ainult tema mõistab, kui eriline ja (meeleheitmiseni) asendamatu olen mina! See on ju juba ka päris tublisti mõistetud siis?  😎

Ja ei ole võimalik et ei ole midagi parata. Ei ole võimalik, et ei ole vähimatki enda eest võitlemise tahet. Kas siis elus midagi kingiks saab? Elu tuleb elada nagu jäämurdja Alaskas – ainult nii jõuab soovitud sihile. (Ütles millimallikas.)

Anyway, seda minu jaoks ebareeglipäraselt ilukirjanduslikku, liiatigi veel meesterahva poolt ja väga tõenäoliselt kapsalikus laissez-faire stiilis kirjutatud raamatut niisiis ma kavatsen lugeda vähemalt veiniklaasi saatel või siis jäätiseampsuga põses, mõnel vähem kuumal hommikupoolikul bugenvilleapõõsa all korvtoolis istudes, sest toita tuleb kõiki meeli korraga. Võib-olla sellepärast ongi paberraamatud ja -ajalehed endiselt populaarsemad kui veebikirjandus – monitori oleks ju imelik sõrmede vahel mudida nagu saab mudida raamatu kaant ja lehti ja kaane katet – mis on kõik erineva tekstuuriga ja vean kihla, et alateadvuses juba ette vastavaid lugemisnaudingulisi assotsiatsioone tekitavad.

Kuid et täna on kell juba kukkumas Ühe ja Kahe lasteaiast saabumise poole, siis täna enam mitte.

Mida teie täna igavuse peletamiseks teete?

Advertisements

5 thoughts on “Nii igav et igav et igav kohe

    • Eesti ajalehti ei taha kohe üldse lugeda, aga see siin on tõesti hea uudis :-). Meie estagaril põhinevaid maiustusi võiks ju ka importida, kahtlaste veisekondizhelatiiniga maiustuste asemel. Kui Eestis enam tehakse estagariga maiustusi.

  1. Sinu väljendusviisi ja kirjapildi järgi oled haritud ja intelligentne inimene.Loomulik on,et tuleb igatsus töö järgi.Kas ükski turismifirma siit ei taha koostööd???

    • Aitäh, kui selline mulje jääb. 🙂
      Turismifirmad on vist ka rohkem entusiastide peal väljas, kes tasuta tööd teeks. Tegelikult ei ole tööst ju puudus, rohkem et eneseteostusest on puudus – see tüüpiline iga, kui tuleb selle küsimuse aeg et – mida ma siis õige ka saavutanud olen – ehh, nagu polegi midagi saavutanud… Siis mis mõte minu olemisel üldse on? 🙂

  2. aga inglise keele oskajad valged inimesed (vabandust väljenduse eest!) – öpetajaks? tasu peaks ka täitsa hea olema…

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s