Topelt ei kärise ehk kuidas meil jälle jaanipäevaks kiskus

Mäletan, et esimesel Sharmis veedetud suvel tundus jaanipäeva tähistamine mulle millegi äärmiselt vajalikuna. Juba jupp aega varem hakkasin Teispoolelt nuruma, et oleks vaja kuskilt mingi lõkkepaik leida. Jaaniõhtul sõitsimegi lõpuks “beduiinide juurde kõrbesse”, st siis ühele neist turistide jaoks mäeõnarustesse rajatud peoplatsidest. Seal hõõgus jah paar söetukki grillialusel…

Siis tuli pikk vahe, kuni uus suhtlemine siinsete eestlastega mõtted jälle eesti sorti üritustele viis.  Mul on isegi ülemöödundaastane kuivanud “kuusk” alles, mõttega see mõnel jaaniõhtul põlema pista – oleks ju efektne küll?

Kuid et eestluse baas Kairos on vahepeal oluliselt tugevnenud, sai sedapuhku siis päris korralik jaaniõhtu juba läinud nädalal peetud. Mingeid pidumõtteid siis eile nagu polnudki, liiatigi et Soome turule tööd tegevad partnerid veel kella viieni saatsid viimaseid kiireid tööjuppe – skandinaavlased vanad ihnuskoid ju peavad jaaniõhtut kuupäevast olenemata lähimal nädalavahetusel, et sellele mitte kallist tööaega loovutada.

Viimane jupp saadetud – soome firma ingliskeelne soovituskiri hiina nimega töötajale (igati OK soovitus oli), läksin katusele kaema, millega Teispool ja lapsed seal tegelemas on. Bugenvillea on meil jõudsalt edasi arenenud – kõigest läinud sügisel omandatud põõsakesed on otsaga juba laes. Ei julgenud neid pikka aega osta, muretsedes, et kas nii kena taim üldse potis vedu võtab.

Teispool istus liivakasti kõrval ja klopsis Ühele ja Kahele mängumaja, kättesaadavast puitmaterjalist. Üks aken, mis meil ehituse käigus üle jäi. Üks vististi ämma kanakuudi jaoks kunagi kokku klopsitud uks. Poole vineertahvli jagu mesitarude materjali. Ja mõned erikujulised teibad katusenurgas igaks otstarbeks hoitvast vana puidu hunnikust.  Purk kollast värvi ka, aga selleni läheb veel aega.

Mängumaja tahtsime lastele kinkida juba Ühe kolmandaks sünnipäevaks, sellest hakkab siis kaks aastat saama. Muidugi Kairo suurtest kaubamajadest saab selliseid ühe hetkega kaasa osta, küll kolme küll kuue tuhande naela eest, Hyper1-s mäletamisi oli isegi “soodne” pooleteisttuhandeline plastmassmaja olemas. Kuid tuua siia päikese kätte kallis kuid aasta-aastalt koltuv plastmassmaja, ja kuhu see siis pärast panna, kui ta juba päris kole on? Liiatigi, kui issil puutöö käpas. Nii et – lõpuks ikka asja sai, liiatigi palju vähemate kuludega. Ei tohi unistusi käes lasta! 😀

Üks ja Kaks kavatsevad seal kõigepealt poodi pidama hakata, kuna akna saab kenasti lahti lükata nagu kioski luugi.

Kui konstruktsioon oli selleks korraks valmis (katus veel nõuab nuputamist), hakkas Teispool spontaanselt koristama. Üle pühitud ja pestud katus on miskipärast ikka oluliselt kenam kui prahine ja tolmune.

Ei jäänudki muud kui ka tuli süüdata – õhtu oli juba nii sume, et lihtsalt ei saanud jätta süütamata.

***

Ehk et: jaan pressis seekord ise uksest sisse. 😎

Advertisements

6 thoughts on “Topelt ei kärise ehk kuidas meil jälle jaanipäevaks kiskus

  1. Õhtuhämaruses tule praksumine teevad istumise-olemise ju nii hubaseks ja mõnusaks. Olgu see tuli siis pajas või tünnis 🙂

    • Mnjah, ega kirjatsurade juttu siis ei saa ka nii tõsiselt võtta – eks me kirjuta ikka kõik veidi ilusamaks, põnevamaks jne. Kuid ega sellist “katust” polegi nii raske järgi teha kasvõi lihtsal linnarõdul Eestis. Sest mis meil siin siis on – bugenvillea ehk Eesti talve pelgab, kuid rooshibiskus ehk hiina kask on Eestis täiesti levinud. Püramiidkadakad on võti kiire roheluseni vist kõikjal, kus on palju uusi kodusid ;). Dekoratiivnõges kasvab õues palju kõrgemaks kui toas. Lisaks siis pelargoonid, karikakrad, ja fulla asemel võiks ehk potisirelile mõelda?
      Jõudu! 🙂

  2. Jõudu ikka vaja, jah 😀 Ma elan maal ja rõdu meie majal ei ole (kahjuks). Küll on mul aga aiamaa, mis peab selle “katuse” ülesande minu jaoks rahuldama. Eks linnas, kus on vähe rohelust, on sellist võimalust osad inimesed kasutanudki.
    Aga mul vist on ka vahel see häda, et ikka on seal parem, kus ise olla ei saa ja see asi on etem, mis teisel on 😀

    • Ah et roosiaias istud ja nutad potililli taga, no eks ta ole… 😀 Aga no väike rahulolematus, väike kahtlus et kas mujal ja/või teist moodi äkki ikka parem poleks – see ongi ju see ainus asi mis elu edasi viib. 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s