Suvised sihtkohad Egiptuses: Port Said

Olles Kairo-lähistele veelähedastele sihtpunktidele nüüdseks peaaegu et tiiru peale teinud ja uut alustanud, kipuvad mõtted jälle Port Saidile. Kui Suessi kanal lõpeb Suessi linnaga, mille lähistel Ain Sokhnas just sai jaanipäeva peetud, siis Vahemere pool algab Suess muidugi Port Saidiga.

Port Said on õieti esimene “kohalik” sihtpunkt, mille Menoufeyasse kolides ette võtame, et augustikuisest lämbusest ja shebiinilikust toas istumise rezhiimist vähekegi pääseda. Et mul istub süles peatselt aastaseks saav Üks, kes tahab välja vaadata siit aknast, siis sealt aknast, ning siis püstijalu tagaakna peal kõõluda ja järgmisele autojuhile silma visata, siis mäletan ainult väga halvasti neid pikki külateid, mida mööda kõigepealt jõuame ühe pealtnäha tehastest koosneva servalinnani (see olevat olnud Mahalla el Kubra, käterätikute ja voodipesu tootmise pealinn Egiptuses) ja veel veidi hiljem ühe pealtnäha suurema linnani, kus autojuht teeb peatuse ühe puudega palistatud laiemat sorti tänava ääres, lubades meid kostitada siitkandi parimate võileibadega. Ongi head tõesti. (See olevat olnud Mansoura ehk ilusaimate ja valgenahalisimate pruutide linn Egiptuses, seda kuulu järgi eeskätt Louis IX vägede teenena Egiptuse rahvastikule.)

http://www.google.com.eg/search?q=Mansoura+girls+photos&hl=ar&client=firefox-a&hs=tuB&pwst=1&rls=org.mozilla:en-US:official&prmd=ivns&tbm=isch&tbo=u&source=univ&sa=X&ei=tAsGTqPSNpCWOumlycEN&ved=0CB0QsAQ&biw=939&bih=499

Esimene kestvam mulje tekib alles Damiettasse (häälda: domiaat) jõudes. See Niiluse võimsama ehk laevatava haru Vahemerre suubumise kohale ehitatud linn imponeerib kõigepealt piki kanaliserva mere poole kulgeva glamuurse äritänavaga, mille veeres tuttuued läikvad fassaadid pilku püüavad. Üsna kobe! Kuid meie tähelepanu suundub kiiresti mujale, kui meist paremalt ja vasakult mööduvad mootorratturid üksteise järel hoogu maha võtavad ja läbi akna küsivad, kas oleme mööblit ostma tulnud. Igaüks neist teab – just tema! – kõige paremat ja soodsamat kohta selleks, mida meile näidata. Mõtlesin kõigepealt, et tegemist on miski eriti nutika turundusvormiga. Kuigi küllap on tegemist lihtsalt puutöökodade tööliste või isegi lihtsalt linnaelanikega, keda ostja kohaletoomise eest kenake vahendustasu ootaks. Damietta on nimelt mitte ainult Egiptuse tähtsaimaid kaubasadamaid, vaid ka Egiptuse mööblipealinn, õieti siis see koht, kus valmib enamik puitmööblist ja ka pehme mööbli puitosad. Siin neid spetsiaalsete masinate abil painutatakse, liimitakse ja gravüüritakse tuhandete eri mudelite  ja mallide järgi, ning siit käivad kõik puusepad ja väikefirmad kuni Kaironi välja neid hankimas, et kodus võõbata ostjale sobiva värvi või lakiga ja katta ostja maitse järgi valitud tekstiilidega. Ning tõeliselt kokkuhoidliku pruudi või peiu pere käib kuulu järgi just siit ostmas.

Damiettast edasi kulgeb tee veel ligi tunni vältel erilise vahelduseta läbi suhteliselt vesise maastiku – kummalgi pool midagi soolajärvede sarnast ja rohkelt pilliroo sarnast taime. Kalurid lootsikutega. Päris viimane jupp Port Saidini kulgeb juba peaaegu nagu piki kitsukest kaid.

Port Saidi ülevaatekaart ja lähenemistee:

http://24timezones.com/onlinemap/egypt_port_said.php

Linnani jõudes tuleb kõigepealt vastu… tollivärav. Veel nii hiljuti kui 2007 oli Port Said tollivaba tsoon, kus kogu importkraam müügil tollivaba hinnaga ja igal külastajal oli võimalik seda “mõistlikus koguses” ja “enese tarbeks” kaasa osta. Nagu ikka andsid ühelt poolt võimalused koos teiselt poolt piirangutega rohkesti inspiratsiooni kohalikele olukorda endi huvides ära kasutada, muuhulgas on tollane smuugeldamine ja muu tulenev “borrghsaiijdilik” laiamine jäädvustatud mitmeski Egiptuse komöödias. Ühe õige Port Saidi noorsandi poosides ja zhestides on õieti veel tänaseni märgata Viru ärika isetähtsat laia joont, kui ta oma pooleldi läbi nina kärisevas “borrghsaiijdi” murrakus jutu üles võtab.

Tollirezhiim on meie saabumiseks juba ajalugu olema (või nii me igatahes arvame), värav veel mitte, kuid sisenejatel on võimalus teha väike ring paremale ning kaarega ja väravatevabalt linna sisse sõita. Tegelikult vist kestab see vabatsoon seal osaliselt siiani, kuigi (nagu Egiptuses ikka) – keegi täpselt ei tea, millisel alal või millises ulatuses. Kuid selge ongi, et puhtalt kohalike ostude najal need miljonid poekesed seal end ülal ei peaks, ehk siis oleks ahvatleva vaba ostuvõimaluse kaotamisel vähemalt Kreenholmi kinnipanekuga võrdne mõju linna pudupoodnike peredele.

Esmane mulje jääbki selline… Manhattani-laadne. Kuigi ma Manhattanil kunagi viibinud pole. Kuid geomeetriliselt risti lõikuvad tänavad ja üsna väikese ulatusega maalapp, mis ninaga merre ulatub, tekitavad sarnasuse assotsiatsiooni. Kõigepealt kitsukeste, hommikuvalguseski poolpimedate tänavakeste rägastik, mis on kas souk või vanakraamiturg, ning seejärel väljume piki rannajoont kulgevale esplanaadile, kust hargnevad esinduslikumad kaubatänavad tulvil klaasfassaadidega butiike. Terve Port Said tundub olevat kas kauplus või turg, v.a tänavajupp kohe Suessi veeres, mida täidavad reederite ja kaubakindlustusfirmade kontorid. “W-o-l-f-o-r-d” veerin ühelt tuhmunud puitfassaadilt linnasüdames selles kontekstist üsna uskumatut nime – jälg kunagistest võimalustest ja otsa saanud ambitsioonidest?

Port Saidi kõrgeimate tärnidega hotellid on kas Sonesta või Noria Resort, kumbki suht mitteinspireerivad betoonkolossid Port Saidi kõige elavama tänavalõigu lähedal. Grand Albatross pole vist veel valminud, kuid ega me seda otsigi. Aleksandria-reisist inspiratsiooni saades võtame suuna kanalile nii lähedale kui võimalik, et leida midagi vana, sarmikat ja (muidugi) kanalivaatega. Kuulsaim sellistest on La Poste. Gomhoreya ehk Vabariigi tänavale on hooneid osalt lisandunud, mõned ehk ka asendatud, kuid üldilme püsib suhteliselt sarnane sellele siin:

http://www.flickr.com/photos/invisu/5178237600/

Kaared ja rõdud ja pitsehistöö on kõik alles, La Poste võiks olla too teine paremalt ehk.

Hotellis paraku võtab meid vastu üpris ükskõikne administraatorineiu (üks linn Egiptuses kus “valge” nägu mingit imestust ei tekita ja erilisi eeliseid ei anna). Kõik tänavapoolsed avarad ja rõdudega toad (näeme üht sellist läbi avatud ukse) on välja antud ning sisehoovi avanevasse kümneruudusesse ja konditsioneerita tikutopsi ei meelita ka miski jääma. Käime läbi veel paar samale tänavajupile jäävat hotelli, kuid suhtumine ei parane, ega parane ka lootus kanalivaatele – seda pole üheski. Ainult puhta õnne läbi, enne kui Teispool meessoole omaselt tõsiselt tõredaks muutuks (sest tema tahab kohale jõuda ja vahet tegemata lihtsalt esimesse teele jäävasse hotelli ära majutuda) leian päris tänava lõpu eel hotelli paljulubava nimega New Continental, mille fuajees just nagu ehitustööd käivad. Kuid ega küsija suu pihta ei lööda – jah, tube on, ja – jah, neljandalt korruselt on küll kanalivaade ka.

New Continental Hotel

30 El Gomhoria & Babel Street, Port Said

Tel. 066 322 5024, 066 322 3153, 066 322 1335

***

Ainult hommikusööki pole ega üldse mingit muud sööki, kuid selle leevenduseks asub peaaegu et üle tänava linna nimekaimaid kohvikuid. Umbes saja paundi eest per tuba möllime endid sisse ja läheme vahelejäänud lõuna leevenduseks midagi kõhusoppi otsima.

Kohvik ongi üpris tegija – alla MB ja Jeebi selle ees autosid ei näigi peatuvat ning sisse-välja voorib peamiselt ärimehe nägu patroone. Istume lauda kõnnitee serval (ikka vabas õhus, kui vähegi võimalik) ja tellime omlette, salateid, saiakesi, mahlu ja teed/kohvi – sajanaelane toidab meie neljaliikmelise seltskonna ära uhkesti ja ülegi jääb veel. Noh, ka aasta on kõigest 2007. Pärast augustikuistest temperatuuridest (ja päevateekonnast) tingitud poolkohustuslikku siestat veedame esimese õhtupooliku kõigepealt piki kanali serva jalutades ning lõpetame õhtu Sonesta sisehoovis basseini veeres. Siin näen esimest korda pikka rivi neid üleelusuurusi klounikujulisi õhupalle, millega Egiptuses sageli kombeks nt pulmapaika, uue kaupluse asukohta vms teadvustamist vajavat aplombikalt tähistada. Kuid kui mujal näed ühte-kahte, siis Port Saidi “tase” näib nõudvat vähemalt tosinat puujukut teeservale õhtutuules kõikuma.

Laevu me kanalil ei näe, kuid näeme neid eemal end vististi “rivvi” seadmas ja hommikul vara ärgates näen veel paari viimase “sabaotsa” Admiraliteedi hoonest mööda Suessi poole suundumas. Oletatavasti toimub kanalisse sisenemine siis öösiti, et mitte häirida risti üle kanali kulgevat praamiliiklust Port Saidi ja Port Fuadi vahel?

Port Fuad on kunagi kanali ehitajate jt tööliste tarbeks ehitatud linnake, midagi Supilinna taolist, kanali Siinai-poolsel küljel, tegelikult küll saarekesel. Praeguseni asustavad seda peamiselt Suessi kanali töötajad, kuid ajalooliste puithoonete kvartal jääb juba ammu mohandeseenilike betoonkõrghoonete varju. Üles me selle tänavajupi siiski leiame – valgeks lubjatud hoonekesed puiestee-laadse tänava veeres peidavad vistiti ka väikesi sisehoove kõrgete plankude taga ja – mis seal salata – on sarmikad küll. Omamoodi glamuursemat sorti Õnne 13 -keskkond.

http://fadihaliso.files.wordpress.com/2009/08/port_fouad.jpg

Et ühtlasi oleme ju merd nautima tulnud, jääme paariks tunniks peatuma Port Fuadi kaugemas servas ninaga vastu Vahemerd, kus Üks saab kaasas olevate naissugulaste õuduseks veidi (suhteliselt räpases) liivas ringi sobrada, ja ei saa ju mere äärest lahkuda meresupluseta? Vesi on paljudest suplejatest ja suhteliselt tugevast lainetusest tingitult liivasegune, kuid soe, ja Üks käib selles (koos riietega) kaelani ära küll. Riided vahetame pärast ära. Rohkem seal rannas midagi teha pole.

Ostame veel kaasa paar kilo mangosid – mango kasvatuspiirkond jääb Kairost Port-Saidi toova tee veerde, sestap on mangot siin kandis ohtralt saada ja kilo hind on soodne – ja laseme praamil end õigele poole tagasi viia. Praamike on seda laadi, mis üle Soela väina sõidab – jupp autotekki ja ühel pool kitsuke kabiin reisijate istumisruumiga.

Teise päeva pärastlõuna on pühendatud tegevusele, ainult mille pärast paljud Port Saidi tulevadki – kala söömisele. Kohalikest parematest ja parimatest ei tea me tuhkagi, kuid pöörame auto nina umbkaudselt ranna suunas ja suvalisele mere poole suunduvale tänavajupile lootusrikkalt alla keeates küsime juhatust. Esimeses juhatatus näib mööbel liiga uhke ja kitsh – mööbli eest praele peale maksta me küll ei taha, ja kunstnahast kattega nikeldatud metalltoolid pole just minu maitse ka. Sööjaid ei näi ka palju olevat… Kuid teise ette jõudes hakkab kohe silma hea kalarestorani eksimatuid tunnuseid kus tahes maailmas – tagasihoidliku välimusega hoone ette pargitud kallid ja veel kallimad autod – kohe näha, et midagi nõudlikule maitsele ;).

Esimene pisuke saal ongi täis aukartust äratava välimusega väikesi kahe- ja neljaliikmelisi seltskondi – siin pillub päikest kõrgelt makstud advokaadi kuldne prilliraam, seal läigib hõbedaselt hinnaline kell ärimehe randmel, käsi valget servjetti suu suunas tõstmas. Suud liiguvad ja kalahunnikud kahanevad. Ohh.. kas polegi meile siin kohta? Siiski. Viisakasti palutakse edasi astuda ja juhatatakse sügavale asutuse sisemusse. Ka teine saal, kasvuhoone- või talveaia-laadsete kiiresti kokku klopsitud suurte akendega, on sööjaid täis. Lauad siin on mõõtmetelt vähemalt kaheksakohalised ja täidetud siis (kiirel pilgul) harilike Egiptuse perekondadega – mitu eri generatsiooni alates nendest kes süüa veel ei oska kuni nendeni kes õieti enam ei taha, kõigil siiski suud kalast pungil. Viimaks kolmandas ruumis, mis ehk kunagi kauba vastuvõtuks ehitatud võis olla – juba paraleeltänavale avaneva tagaukse ja täiesti katmata suurte aknaavadega, leitakse meile laud, ja Ühele titetool ka. Vähemalt titetoolidest pole Egiptuse söögikohtades kunagi puudust ;).

Kala sööme me Egiptuses alati kui võimalust on, Teispool sööb kala nagu kass (nagu mu hiidlasest emagi) – pikalt ja põhjalikult, jättes järgi ainult tohutu hunniku piinlikult puhtaks lutsutud luid. Mina olen kiirem ja raiskavam. Üks istub meie vahel nagu linnupoeg, suu ammuli – anna ainult fileed ette, isa ühelt ja mina teiselt poolt. Kuid teiste isukas söömine kõrvalruumides on jätnud oma mulje ja Teispool tellides nii hoogu sattunud, et sellegipoolest peame pool söömata jäänud toitu pärast karpidega kaasa võtma. Mitte kõige vähem sellepärast, et koos tellitud roogadega tuuakse ikka ka aukartust äratav hulk tasuta mezzesid ja veel söömise käiguski roogi juurde, selgitusega “kokk palus saata veel näete seda” ja “kokk palub kindlasti proovida näete seda”. Mis see arve lõpus oli, ma enam ei mäleta, kuid üle 100 le inimese kohta eriti küll mitte. Kuigi me minu lemmikute krabide ja Teispoole lemmikute krevettide ja kalmaari pealt kokku ei hoidnud. Vähki siiski ei tellinud – nagunii oli ka kala veel kahte või kolme sorti ja küll on küll on küll on küll.

Hiljem selguski, et tegu oli Port Saidi nimekaima kalarestoraniga “El Borg”, millel haru isegi Nasr City’s, Kairos.

El Borg (Specialized in Taste & Splendor Performance)

Tarh el Bahr, Port Said

Tel. 066-322 3442

***

http://www.yellowpages.com.eg/profile/NjY0NDg=/El-Borg-Restaurants-For-Sea-Food.html

Üks arvustus, incidentally samast aastast, ka:

http://weekly.ahram.org.eg/2007/850/li2.htm

Õhtupoole veame oma kala täis kõhud kohalikule rannale, kus mingis kohvikus päikeseloojangut naudime. Üks on päevast täiesti sillas ja toolikorju najal end jalule upitades (ta veel ei käi) kikerdab huviliste vaatajatega naeru lagistada.

Meie ja mere vahele jääb lai liivaväli täis pisikesi ebamugavaid sirge seljaga istumise toole ja päikesevarje. Klassikaline Egiptuse rand, ühesõnaga. Pärast saadame unise Ühe koos Teispoole õega hotelli ära ja minu nõudmisel ise jalutame läbi linna tagasi. Ma pääsen lõpuks ka poodlema!

Kraam suvalisel tänaval, kus laseme autol end maha poetada, on peamiselt Hiinast imporditud majapidamiskraam ja kohalik Talaat Harbi tüüpi rõivakraam. Stiil siiski oluliselt tänapäevasem kui väikelinnades, näiteks leian endale kuus terrakottavärvi ja valge karikakraõiega kohvikruusi. Just sarnane lill on mu oma kujundatud visiitkaardil, siis kuidas võinuks ma need ostmata jätta? Näe, üks on isegi terve veel.

Ülejärgmine hommik ongi mineku hommik. 😦 Teispool juhiga ostavad supermarketist paar plastmasspange ja käivad läbi hommikuselt kalaturult. Jääga pooleks ämbrisse kallatud kalakraam peab paar-kolm tundi kuuma kapoti alla vastu küll. Kiireim tee kulgeb läbi Kairo: ringteeni ja sealt meie juppi pidi ra-ta-ta, ra-ta-ta kolmandik maad samas suunas tagasi. Kiirem ehk polegi, aga vähemalt sillutis oli parem ja autojuhi närv puhkab pikkadel sirgetel. Poole maa peal enne Kairot on kahe parameditsiini autoga vältimatu abi punkt ka.

***

Selline reis kuuma suve keskelt mereõhku hingama. Oi kuidas praegu teeb jälle meelt sinna kanti sõita, nüüd oleks meid juba neli kassi isuga inimest ja paar head veel juurde.

Ühe Port Saidi fotogalerii leiad siit:

http://www.djpaco-photography.com/gallery/Port%20Said

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s