Millest ma unistan

Kõige rohkem, või kõige tihedamini, unistan täiesti maistest asjadest tegelikult, isegi väga materiaalsetest. Pikka aega näiteks unistasin ma punasest veinist.  V ä l i s m a a  punasest veinist, sest siinsetest sai korraga siiber. Mitte et Giancalis üldse veini toota ei oskaks, aga kui kohalikku poodi ainult kahte marki tuuaksegi – sest muud oleks külameeste jaoks liiga kallid, siis viie aastaga võib kummastki saada siiber. Kairos on poode ka nii hõredalt, et alati need, mida tead, teele ei jää, ja Kairos on alati parem, et asjad jäävad teele ja nende pärast ei pea eraldi kusagile sõitma, mis üsna lihtsalt võib tähendada paari tundi lihtsalt ühest linnaosast teise ja tagasi jõudmisele, veel olulisemalt aga näiteks tundide viisi kusagil kesklinna liikluses kinni istumist.

Kuigi helgeid hetki on ka olnud, viimati esimesel siinse veinipoe “leidmise” aastal, kui selle tolmusest nurgast avastas Teispool kolm pisikest poolekoguselist pudelit, vist Omar Khayyamit, aastakäigust vististi 2001 või sinnapoole, igatahes olid need harilikult aasta peale pudeldamist maha müüdavad veinid leidmise hetkeks päris jõudsas vanuses. Esimese avasime uudishimust – küll see oli hea, tõeline õilis ja laagerdunud kraam. Kahte ülejäänut siis hoidsime “eriliseks puhuks”, kuni veinijanu mingil hetkel võitu sai – kuid mõlemad olid hallitama läinud : -(.

Ema külaskäikude neljapudelilise ratsiooni eest ostame harilikult ainult “kangeid” marke. Kuna neid ei pea ühe-kahe õhtuga ära tarbima. Seega kui tuttav helistas ja lahkesti teatas, et “olen parajasti Hurghada tax-frees ja kas võtan sulle siit midagi?” vastasin kõhklematult ja kähku – “jah, palun too üks Prantsuse vein”. Nimelt lahkusin ma Eestist just siis, kui olin prantslasi alles avastama hakanud (eelarve hakkas lubama), ehk et sellest kohast jäi nagu “pooleli”. Ning Teispool on juba palju kuulnud minu jutte bordoo veinide suurepärastest omadustest, kuid veel mitte kunagi neid testida saanud, kui välja arvata üks ammune katsetus Sharmis, millega läksime haledalt alt, sest olles maksnud pudeli eest nimelt 600LE, mis on importveinide harilik hind paremat sorti restoranides, saime pudelitäie üsna ebahuvitavat laket – joodavat, kuid nüanssideta ja täiesti iseloomutut. See polnud isegi veinimõisas, vaid mingi veinivahendaja poolt pudeldatud. Torreski erutaks rohkem ja maitseks parem.

Seega ootasin põnevusega. Ega need tax-free veinid kuurortlinnades pole ka teab mis veininduse tipp, enamasti sellised kümne dollari kanti jäävad prantslased, mis orienteeritud nii muuseas kergele tarbimisele. Kuid samas nii palju kui mälu kannab (kuna olen riiuleid alati huviga uudistanud ja siis pisukese kahetsusega viskide juurde edasi liikunud) – mitte sugugi paha valik. Taskusõbralikud, mõnusad juua, kuid mitte ka täiesti igavad – prantsuse vein oma parimal kujul, kui aktsiisi ei lisandu.

Erilisi lootusi ka igaks juhuks ei evinud. Vein on nagunii üks suur loterii ja siiski võõra käega valitud… Võib minna nii, võib naa.

Ehk et kui tuttav lõpuks saabus ning suurte kohvi ja leiva kuhjade tagant pudel paistma hakkas, olin meeldivalt üllatatud. Beajoulais-Village… Need lillelised sildid seostuvad mulle kõige enam Pinot Noir’iga, mille pudelid Stockmanni veiniriiulitel olid alati Beajoulais veinide läheduses – Beajoulais’ moonilillelised sildid on mul siiani silme ees, kuigi tollal kõndisin neist mööda. Kahe-kolmesajakroonised veinid polnud veel mu harilik katsetuste tase ja üldse olin tollal tõepoolest pigem Pinot Noir’i fänn. Ei, “Sideways” polnud veel linastunud, kuid sarnaselt tollele pehmikule seal meeldivad vist ka mulle vähem tallatud rajad. Noh, Pinot Noir supermarketite võrgus on hoopis suur loterii, kuna ta on juba iseenesest keeruline… Ning kuna parasjagu hakkasid Eestisse jõudma soodsahinnalised Uue Maailma veinid, liikus katsetamine peatselt hoopis neile. Liiatigi kasvab Tshiilis üks üsna võrdväärselt eriline viinapuu – Carménère. Carménère peaagu suri välja vanas maailmas mingi viinamarjakatku tagajärjel, kuid oli juba selleks ajaks imporditud Tshiilisse, kus ka hästi juurdus ja sealtkandist tulebki nüüd maailma peamine karmeneeritoodang. Täpselt enam ei mäleta, aga selline tummine ja ümarik, peaaegu karvane vein. Karvane ses mõttes, et nagu kampsik – pehme ja hubane.

(Näete kui hästi ma seda kirjeldamise asja jagan!? 🙂

Kusagil paralleelselt jookseb veel Hispaania veinide periood, no neid on peaaegu alati mõnus juua. Mingil hetkel toodi sisse palju soodsahinnalisi crianzasid ja grand crianzasid, crianzad nii umbes 7 ja grand crianzad 10 eurot pudel. Nendega oli alati sama lugu, et ühel ja samal ajal avastasid väga paljud, et üks või teine vein on oma hinna kohta liiga hea, mistõttu nende saadavus halvenes või siis hind ühest aastast teise oluliselt tõusis.

Vahepeal otsustasin, et aitab odavatest veinidest, kuid ühtlasi ka, et Austraalia veinidega pole ma veel tuttav. Nende hinnad Stockmani riiulitel olidki üldiselt aukartust äratavad, samas mõlkus meeles, et känguruliha juurde sobiv jooks peaks ikka üpris tummine värk olema. Ja eestlasele on ikka seda parem, mida tummisem! Oligi – kärtsum kui hispaanlased ja mullasem kui tshiillased, ainult Egiptuse Obelisk on vististi veel mullasem (mis on ka selle joogi ainukesi plusse). Nii paksud, et pane või lusikas püsti seisma, kuid samas mitte väga libedalt kõrist alla voolavad. Igatepidi rasked, ühesõnaga, kui valged veinid välja arvata, kuna sealtkandi valge vein on samas maailma õhemaid. Maailma parim Sauvignon Blanc nimelt, asendamatu sushi alla loputamiseks, tuleb tänapäeval väidetavalt Uus-Meremaalt. Sushi House avaski värskelt uksed ka, ja Silk. Esimesest andis nende pudeleid ka kenasti kaasa osta, kuigi kärmejalgsemate jaoks oli sama kraam ja odavamalt tegelikult ka Stockmannis müügil.

Umbes samal ajal leidsin ühelt supermarketiriiulilt ühe vähetuntud Bordeaux veinimõisa veini, mille pudel maksis täpselt sada kakskümmend seitse krooni, see hind on mul siiani meeles. See vein on siiani jäänud bordoolike naudingute epitoomiks, kuid kaks korda ainult õnnestuski seda leida, seejärel sai partii otsa ja enam kunagi ei näinud seda uuesti ega leidnud midagi võrdväärset lähedastestki hinnaklassidest. Pudel ei jäänud ka alles ja nimi kulus pikapeale meelest.  See oli veel siis, kui Kesko Eestis Norde Centrumis jaekaubandusega tegeles, milline õnnelik periood ei kestnud kahjuks kaua. Kesko teatavasti varustab suurt osa lähemate Põhjamaade restoranivõrgust, seega nende põhivalik juba iseenesest oli profitase. Stockmanni veiniriiul on nüüd vististi järgmine sommeljee taseme riiul, vähemasti hübriidkaubanduse tasandil.

Aga et, see Beajoulais-Village siis? Mõnda aega käisin pudelit lihtsalt kapis silitamas. Tootja Mommessini nimi ei öelnud muidugi midagi, ja no mida ikka ühest ca kümnedollarilisest pudelist tahta. Kuid aastakäik oli paljutõotavalt 2005 – kuus aastat vana, no igatahes mitte päris morss siis! Või kas äkki liiga vana – Beajoulais’d ei ole ju üldiselt hoidmiseks, puges põue täpselt vastupidine hirm.

Interneti abiga annab teadmiste puudumist kenasti õgvendada, tõttasingi seega uurima, kas 2005 oli ikka ka hea veiniaasta Prantsusmaal? Tuli välja, et suisa üks parimaid lähiaegadel, kui 1992 välja arvata. Ning Mommessin on päris huvitav tegija, pärit originaalis musketäride lemmikveini burgunderi maakonnast (selge, miks neil seda ikka liitrite kaupa kulus!) ja sealt oma hoolikad tootmisvõtted pärinud, kuid uuemalt arenenud moodsate, seltskonnaüritusteks eriti hästi sobivate Beajoulais veinide tootjaks, millest Beajoulais Village on siis sammukese võrra edasijõudnum kraam. Peamine viinaaed imekaunis vanas kloostrimõisas, mis tootis unistustega sobiva visuaalse kujundi… Jne. Olin ootus ise.

Hoidsime teda algul mõneks eriliseks tähtpäevaks, kuid tarbisime lõpuks ikkagi lihtsalt ühel eriti sumedal õhtul. No oli vast hea… Tõesti hea! Ideaalne barbecue-vein, nagu kuskil oligi kirjeldatud – hästi alla libisev ja just parajalt hea, et ka tuju läheks heaks. Teispoolgi muigutas tunnustavalt ehk et lõpuks ometi said mu palavikulised unistuspuhangud prantsuse veinide teemal rehabiliteeritud. Pärast aastatetagust fiaskot Sharmis oli Teispool nimelt säilitanud kahtleva positsiooni, nagu egiptlane ikka harilikult säilitab kahtleva positsiooni kõige suhtes, mis väidetavalt on parem kui “meil Egiptuses”. (Mida me Eestis tarbinud oleme ei mäleta kumbki, kuna nagunii oli Teispoole jaoks enneoletamatult palju täiesti kohutavaid eesti toidu elamusi :P, mis vallutasid meeldejäävama koha mälus.) Kuid nüüdsest siis on prantsuse veinidel meie peres positsiooni! 😎

***

Juhtus nii, et umbes samal ajal külastasid meid veel mõned Eesti tuttavad, kes samuti tõid kaasa veini. Olime sel kevadel kohe populaarsed siis! Et ilm oli palav ka ja kõik olid autode ja lastega, jäi seegi vein suuremeelselt tarbimata ja seekord otsustasime et – kasvõi pulk pooleks, aga niisama seda enam ära ei joo. Kuna esiteks tahab üks vein ikkagi ka mõnusat suutäit soolast kõrvale, et ta veel parem oleks. Ja mõnusaid suutäisi nikerdame siin peamiselt tähtpäevadeks, muul ajal ei viitsi. Ning olulismalt ka, et oleks kohe aega võtta see pudel ja rahulikult juua, sest kuival nagu me siin enamasti oleme, niisama kiirelt kahte klaasi meist kumbki alla ei kulista. Kuid vein viskist erinevalt tahab kiiresti joodud saada, mida noorem, seda kiirem on (nagu ju ikka). Ehk isegi jagada külla tulnud sugulastega – sest jagatud rõõm on ju kahekordne rõõm ja nii oleks nagu kohe kaks pudelit veini siis vist joonud.

Veini tarbisime lõpuks Kahe kolmanda sünnipäeva paiku juuni algul.

Enne tegin nagu ikka kodutööd, et juba mõttes mõnulema hakata. See teine pudel oli juba nimekam (või, nagu Swedbank eneseuhkelt armastab märkida – mainekam!, unustades, et sageli teeb just halb maine eriti mainekaks). Bordeaux piirkonna Rothchildi veinimõisa 2007. aasta Mouton Cadet, mispuhul sobibki ka, et kas ta just nii eriline on, aga on väga populaarne, kuna üldjuhul alt ei vea. Traditsioonidega tootja väga viisakas kraam, mida on üsna sama turvaline osta nagu Coca Colat. Kujutage siis ette, et olete aastaid pidanud tarbima tundmatu sisuga nurgataguseid koolajooke (millest saab kui ei peavalu, siis kõhuhäda) ja siis tuuakse teile pudelike Gold Edition’it!? -Mullmullmullmull… 😀

Tähelepanuks siinkohal! Mälu värskendamiseks vaatasin üle ühe ettejuhtuva aastakäikude kaardi ja etskae – 2009 tundub olema viimaste aastakümnete parimaid veiniaastaid Euroopas – vähemalt 90-98/100st ehk ülihea või väga hea hinne enamikus piirkondades! Neid pudeleid peaks praegu just lettidel olema, kuid kui kauaks enam. Ärge maha magage.

http://www.erobertparker.com/newSearch/vintageChart1.aspx

Millega võibki öelda, et veiniunistuste lahtris on praeguseks suur “linnuke” – unistused on täidetud ja veel kuhjaga. Aitäh lahketele toojatele!

Muud unistused aga jäävad veel järgnema. 😉

Advertisements

2 thoughts on “Millest ma unistan

    • Aitäh Marika, küll me prooviks, kui neid siin oleks! 🙂 Egiptuses saab importalkoholi osta ainult baarist või restoranist, siis loomulikult restoranihinnaga u alates 350 le sellised odavamad lauaveinid. Juu jääb… 🙂 kohalikkugi (paremat sorti) peab Kairost toomas käima nii et piisav pingutus juba see.

      Seni aga… vaatame “Sideways” filmi, seda näeb telekast tasuta, ja maigutame kaasa 😀

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s