Millest ma unistan (2)

Mul jäi ju mu unistuste lugu pooleli… Veinist ma niisiis hetkel enam ei unista, seda enam, et õieti ei kannatagi teist palju juua. Laste sünnitamine vististi lõi mu kehakeemia korraks nii sassi, et endised lemmikparfüümid panevad nüüd pea valutama ja klaas veini paneb pea sumisema, aga kahest tekivad juba päris korralikud jääknähud. Või on see pikast poolkuival püsimise režiimist? Need ajad, mil poole ööni pudeli paremat sorti veini saatel sai sõbrannadega filosofeeritud, ja siis veel teinegi lahti korgitud, on juba oi kui kaugel minevikus.

Ehk et praegu ma unistan järgmiseks kõige rohkem tolmuimejast. Jah, palun vabandust, aga tõesti – tolmuimejast! Loodetavasti ei loe seda nüüd mõni juhuslikult Delfist siia sattunud sell, nagu juhtus millalgi Egiptuse revolutsiooni paiku, kui me kõik korraks kuulsad olime. Siis ma nimelt kirjutasin, kuidas ma küpsetasin ühel nädalal kolm kooki järjest, sest lihtsalt oli nii igav teleka ees istuda ja sündmuste kulgemist oodata. Millest too delfiinik tuletas, et mul on ilmselt äärmiselt madal IQ – vist kuna kõrgema intelligensusega inimene ei saaks ju ometi kooki armastada? Või ta ei tohi neid küpsetada? (ma päriselt ei saanud aru) Kuid mina olen täiesti kindel, et minu intelligentsinatuke just nimelt suhkrust toitubki, igatahes mida ärevam mu olemine on, seda rohkem ma magusat vajan. Rekordiline periood on ilmselt kunagine kolm kuud suhtekorraldusfirmas nõustajana töötades, kus ma ju sellest tööst alustuseks midagi ei jaganud, kuid olles end väga võimeka (ja kalli!) nõustajana välja käinud, pidin kuidagi asjaga toime tulema. Kujutate ette, et jõuate kell üheksa poolunisena tööle, ja juba poole tunni pärast helistab klient ja palub selgitada, kuidas tõlgendada temast hommikuses lehes ilmunud artiklit? Sellised tõsised rasketööstuse mehed, kelle firmast keegi rääkida ei taha, sest neil on lihtsalt nii igav tegevus, välja arvatud, kui juhtub mingi apsakas, ja eks tööstuses neid ikka juhtub. Kuid neil on idee sektori liidriks tõusta… Oi see oli raske, ma pole ju tegelikult mingi eriline moosija ega seljasügaja. Pigem nagu teeneline uksest välja kõndija 8-). Aga tuli istuda ja nuputada, vahepeal õpikutest näpuga järge veerida. Mäletan, et tollal ostsin igaks lõunaks pool kilo sefiiri lähedal asunud selvepoest, ja pistsin lõuna asemel nahka. Sellegipoolest kaotasin kõvasti kaalu, kuni terve mõistus sai võitu ja ma sellest tööst (õieti küll rohkem tööandjast) loobusin. Kuigi rasketööstuse mehed olid toredad – asjalikud ja tõsised, just nagu nad mulle meeldivad. Muidugi, abielus juba tollal ammu kõik… :-/.

Minu pirukakõrgust intelligentsi igatahes niisiis toidab suhkur (või kuumemal ajal jäätis), aga seda häirib… tolm ja muu korralagedus. Minu töölaud peab alati olema täiesti tühi ja sinna ei tohi tekkida mingeid paberikuhje. Ma ei suudagi ka päris tõsiselt võtta juhte vm inimesi, kelle laual valitseb pidevalt tohutu segadus, ja neil ei ole kunagi aega, sest nad on nii “hõivatud”. Inimene saab olla hõivatud ainult siis, kui ta ei oska tööd korraldada, kuid sellisel juhul miks ta töötab juhina? Anyway, paberitega pole mul nagunii juba ammu pistmist, kuid see-eest alustan ma iga päeva sellega, et pean (pean!) võtma töölaualt tolmu. Kuna muidu ei kannataks selle äärde istuda – lauda katab igal hommikul paks tolmukord. Niiskest meretuulte rohkest Eestist saabuja kirtsutab vahel Sharmi jõudes nina – et miks vannitoas on põrandaplaatide vahelt tume triip ja miks nad ei viitsi neid puhastada. Kuid Eestis ei kujuta sellist asja ette, et tuul toob iga päev uksest ja aknast sisse kilode kaupa mulda või liiva, mis kõik maandub vertikaalsetel pindadel – lisaks lauale siis muidugi ka voodil, põrandal ja toolidel… milles sa seejärel ringi liigud, lendu tõstad ja sisse hingad. Seda võtet, mida kasutati Augeiase tallide puhastamiseks ja mida harilikus Egiptuse hoones kasutataksegi ka, kui see on keraamiliste põrandatega veekindlalt kaetud, ei saa rakendada kodus, kus pooled põrandad on lakkimata puidust. Ehe näide, kuidas ei tasu ühte keskkonda sobivaid võtteid teisesse mõtlematult üle tuua…

Seetõttu korralik, vähemalt 2000vatine tolmuimeja muutub peaaegu eluliselt tähtsaks esemeks. OK, ka esimesel aastal soodushurraaga ostetud 1600ne Nokia ajas mõnda aega asja ära, kuid on praeguseks korduvalt “noka” murdnud ning lisaks olen ma meie peres ainuke inimene, kes Nokia korduvkasutatavat tolmukotti pidevalt tühjendab ja tunnen, et olen sellest rollist tõsiselt, hmmm… välja kasvamas.

Käisimegi juba vaatamas, ja meie linnakeses on tõepoolest minu unistus olemas – 2000vatine Hitachi (?) tolmukotivaba “Cyclonic” tolmuimeja. Nii et kohe kui oleme kontrollinud, kas see tõepoolest on kohalike (mõistlike) võimaluste tipp, saab mu unistus ilmselt teoks. Kuidas meie elu siis liigub hoopis teistesse rööbastesse!

Selline unistus siis.

Sellest veel suuremaks ehk pakilisemaks unistuseks on ainult jooksumasin. Jah, just selline nagu telekast näidatakse, mis teeb saledaks ja blondiks ühekorraga ja rindu vist suurendab ka (või nii mulle on mulje jäänud).

Ka sellele on mõistlik seletus, vähemalt mu enda arvates. Kuna nii kaua kui ma mäletan, või igatahes kohe pärast keskkooli (need kohutavas korras riietusruumid ja veel hullemad duširuumid – mäletate?) hakkasin ma tegelema mingisuguse eneseliigutamisega. Rannalapsena meeldis mulle loomulikult meri ja ujumine. Ujumine meeldis ka mu ühele modellikarjäärist unistanud ülikoolikaaslasele, sest see teeb puusad saledamaks, aga õlgadest laiemaks ja lisaks tugevdab rinnapartiid. Siis naisterahvale igati soovituslik liikumisvorm, kui piiri pidada. Lisaks oli ülikoolil mitu tasuta ujumisaega olümpiabasseinis, just meile vähem sobinud loengute ajal. Sel perioodil käisime ujumas vist vähemalt kolm korda nädalas, mitte vähem innustavalt ei mõjunud, et kenasti päevitunud kehakultuurlastel olid samal ajal trennid kõrvalradadel…

Kuni klooriveest sai nii kõrini, et vahepeal juhtus suvesid, kus ma kordagi vette ei läinudki. Tõsiselt ei viitsinud end märjaks teha.

Kuid just hakkas Eestisse levima Jane Fonda uue ajastu algatus – aeroobika. Moodi tulid elegantsed spordiklubid ja hakati valima aeroobikakuningannasid. Noor ülespoole pürgiv naisspetsialist käis tollal ikka aeroobikas, või igatahes spordiklubis. Ja ta käis loomulikult ka solaariumis, kuigi see pole selle loo jutt. Aeroobikast ma mõne aja pärast tüdinesin, sest tantsutüdrukuks pole loodus mind vist loonud (emal küll oli nooruses iluvõimlemise ambitsiooni), pealegi ei ole mulle kunagi meeldinud olla üks paljudest (nagu näiteks kooris laulda), vaid ikka üksinda oma radu käia. Seetõttu, kui mind mingil hetkel hakkas häirima, et ma ei saa hommikuti voodist üles ja olen siis veel poole lõunani unine, aga just hommikuti on ülemustel komme jagada kõige suurem arv kõige kiiremini teostamist vajavaid ülesandeid, otsustasin hommikuti jooksma hakata – et saada veri käima! Kui äratuskell helises, hüppasin nüüd kohe voodist välja – sest tukkuma jäädes poleks jooksma ja pärast duši alla enam jõudnud.

Muidugi ma pole mingi rahvasportlane, pigem nagu mugavik, seetõttu hiljem, kui mu kellaajaline tööl viibimine enam nii oluline polnud, käisin jooksmas ainult nii üle ühe hommiku. Ja jooksin vastavalt oma võimetele – nii umbes kaks ringi ümber maja. Kuna ma ei tahtnud, et jooksmine muutuks igavaks või ma hakkaksin seda juba ette vihkama. Asjatundjad muuseas just nii soovitavadki – suhteliselt kerget trenni aga suhteliselt tihti ja oluline et just enne hommikusööki. Nii et – usaldage sisetunnet! Ja kui ei jaksa tervet rehkendust, siis tehke poolgi! 😉

Egiptusse kolides siinses kolme-neljakümnekümnekraadises palavuses muidugi jooksma enam eriti ei tõmmanud, kuid taas olid käepärast basseinid, mille lähistele ikka üritasime üürida. Oli mõnus küll, paar korda päevas end vees korralikult välja sirutada. Sünnitusest “taastumisele” ei kulunud aastatki. Kuid Teispoole koju kolides teadsin juba ette, et spordisaale naistele siin kolkas usutavasti pole. “Kas ma tänaval joosta tohin,” küsisin. Teispool muigas ja ütles et võib mulle näidata ühe tänavajupi, kus tohin.  Selge. Ainus mure, et see jupp asub meist 2 km kaugusel. Selline hästi puudesse kasvanud ja praktiliselt inimtühi jupp korrusmajade vahel – linnalegendi järgi viiakse sinna tüdrukuid jalutama, kui… (teadagi!).

Tänaval jooksev naine oleks kohalikus kultuurikeskkonnas võimalik ainult ühes olukorras – kui tema isiklik mees teda suure kööginoaga taga ajab.

Mistõttu kogu mu liikumine viimased 4 aastat on olnud liikumine kolmandalt korruselt teisele, või teiselt neljandale. Kuigi samal ajal olen kujunenud päris vastupidavaks titetõstjaks ja titekandjaks, siis päris sama füüsilise heaolu tunnet see miskipärast ei tekita, vaid pigem nagu valutavat selga hoopis. Lootusrikkalt ostetud hüppenöör osutus ka liiga lühikeseks – laste number!

Seetõttu ma nüüd unistangi jooksumasinast, just sellisest nagu jõusaalides, millel ms on tänavajooksuga võrreldes mitu tugevat plussi, nagu muuhulgas, et kui jooksmisest saab tänaseks kõrini, siis pole vaja ringi pöörata ja veel sama maa tuldud teed hambaid kiristades tagasi joosta, vaid saab lihtsalt nupust vajutada ja maha astuda. 😎

http://t3.gstatic.com/images?q=tbn:ANd9GcTYLecEHNdCj8uVBcWGI6GBbn571aLlZg1apSllQfNmzPIVdwph3g&t=1

***

Unistusi on muidugi veel…

Advertisements

12 thoughts on “Millest ma unistan (2)

  1. Kas kohaliku kultuurikeskkonna all Sa mõtled konkreetselt seda maakohta ,kus Sina elad? Pean küll tunnistama, et Kairos pole sporditegemiseks küll mingit piirangut, et naised ei tohiks tervisespordi mõttes tänaval kõnniteel joosta. Jooksevad vanad ja noored, peened ja paksud ning mehed neid suure kööginoaga taga ei aja. Enamikul on seljas ka kenad dressid ja jooksujalanõud. Isegi öösel kella 2-3 vahel on veel näha jooksjaid, väga tublid inimesed elavad siin meie kandis.

    • Maakohta ikka muidugi. 🙂 Kuid ka Heliopolis ei ole päris Kairo, vaid on üsna eriline linnaosa Kairos, keskmiselt jõukamatele ja laiema silmaringiga inimestele. sh päris suurel määral välismaalastele. Ei usu, et Shubras, Helwanis või Ain Shamsis naised dressides tänaval ringi lippaksid, dresse peetaksegi seal nagunii pidzhaamaga sarnaseks koduriietuseks (pidzhaama näebki sageli välja nagu dress). Kesksemate linnaosade kohta ei tea, kuigi neis ei oleks jooksmine ehk liikluse tõttu eriti mugav.
      Ega Eestiski külamehed tee veerel keksimas käi, naised ehk veel, aga muidu sellist asja harrastavad ikka pigem kehkenpüksid-linnavurled, kes tööst piisavat füüsilist koormust kätte ei saa. 😛

  2. Heliopolise linnaosa asub Kairos ja välismaalased elavad ikka Maadis põhiliselt. Üksikud ei anna seda hulgi mõõtu kuidagi välja. Ja jutt oli sellest, kuidas kusagil lood jooksmisega on.

  3. Tolmu vastu kasutavad filipiinlannadest koristajannad mingit spreid, mis haiseb küll “värskelt” ja “kevade” järele, aga hakkasin tolmu vastu vöideldes lootust kaotades seda sama kasutama – puitpind püsib lausa paar päeva tolmuvaba!

    • Thx! 🙂 Kui ei enne, siis tagasi arengumaadesse jõudes uuri minu jaoks seda spreid lähemalt. Kohalikus poes ma kahtlen kas nii peent värki on, või ehk kuskil mööblipoleerijate kandis?

      Mis kevade lõhnadesse puutub, siis meie taksojuht loobus parfüümipudeli kujulisest, minu mälu kõige kohutavamast “autoparfüümist” kui Üks talle ükskord konkreetselt põrandale oksendas. Paraku kuu ajaga see on nüüd ununud ja viimati pidas ta mingi strateegilise poe juures kinni ja naasis võidurõõmsalt uue pooleliitrise GLADE potsikuga. Jasmiin… “Hääd lõhna” taas kuudeks! :-/

  4. Ah, ja siin “välismaalaste” Maadis pole ma veel ühtegi jooksjat näinud. Ma kahtlustan, kas seda sinist öhku intensiivselt sisse hingates sportimine Kairos mitte kontraproduktiivne pole…

  5. Proua Saale, kas Sa arvad ,et ma valetan ja ajan udu juttu jooksmise koha pealt? Kohalikud vast ise ikka teevad oma otsused, vaatamata sellele, kui halb see mõnele välismaalasele tunduda võib. Kui Maadis pole näha olnud jooksma s kedagi, siis see pole veel näitaja, et seda keegi ei tee. Isegi sel ajal kui meie veel seal elasime, jooksid välismaised noored mehed kohe hoolega.

    • Me tahame siin väita, lgp Kairo eestlased, et te elate siiski mõnevõrra elitaarses linnaosas. On teil midagi selle vastu? 😎
      Maadis elava veel ühe eesti perega oli jooksmisest juttu ja härra väitis, et jookseb ja proua väitis, et ei iial. Meestele on lubatud! Sinise õhu teemat ei hakka igaks juhuks tõstatama 🙂 Ms väljusin just täna varahommikul rõdule ja hingasin sisse ja mõtlesin et olen ikka rumal küll – kurdan et elan kolkas ja kusagile ei pääse, aga vaata kuidas elan – sisse hingan puhast põldude nektarit (st mõningate e-colibakteritega naabri sõnnikuhunniku suunast, aga mõõdukas koguses see pidi immuunsust tugevdama).
      Samas varahommikud on ikka helged, kus tahes :-).

  6. Ühesõnaga Heliopolises jooksevad naised siis teie jutu järgi loata. Rääkisin sellest täna oma hea tuttavaga Heliopolisest , 40 aastase advokaadi härraga, tema emagi ei käi jooksmas, aga teeb kiirkõndi. Samuti elab siin eestlanna jube üle 30 aasta ja vanem inimene juba, aga igal hommikul, iga ilmaga käib ta jooksmas. Kuskohast tulenevad teie andmed, et naised EI TOHI joosta, andke aga teada. Need on teie omad väljamõeldised: sinist tossu pole ka meie elurajoonis, lgp. blogija on siin niipalju käinud ja teab seda väga hästi. Pealegi oled Sa, blogimeister ,näinud oma silmaga neid tervisesportlasi siin sõjaväe akadeemia müüri ääres, kus on spetsiaalselt selleks otstarbeks ka väga lai kõnnitee. Meie laste inglise keele õpetaja käib sellel kõnniteel jooksmas enne kooli oma koerakesegagi. Ma arvan, et vaielda pole mõtet rohkem ja üksikute inimeste järgi keeldusi paika panna pole usutav.
    Jõudu jooksjatele ja tugitoolis istujatele, kõigile head tervist ja enesetunnet. Kui aga keegi tunneb end ahistatud mõnes linnaosas, siis palun, andke teada ja tulge jooksma, siin ei sega teid keegi.

    • Heh, seda me siin ju just räägimegi, või mina igatahes, et H e l i o p o l i s e s on kõik see võimalik. Seal, nagu Tallinnaski, ei vaadata imelikult kui naine tänaval jookseb, aga linnaosades, kus elavad h a r i l i k u d egiptlased – poodnikud ja väikeametnikud ja õpetajad ja töölised – alam-keskklass ja alla selle – seal ei ole kombeks, et naine tänaval jookseb või nt jalgrattaga sõidab.

      See kõik on teil H e l i o p o l i s e s nii ja selle vastu polegi ju keegi vaielnud, kuid Heliopolises elab mikromiljonendik egiptlastest. Isegi Heliopolise nimi on Masr Gedida eh Uus Kairo/Uus Egiptus. Siin on kõik uus,sh mõtteviis on uus. Nagu omal ajal Mustamäe, “helgetel” 60ndatel. 😛

      Igatahes on tore siis, et kõik tervislikke eluviise harrastavad eestlased kes kavatseksid Kairosse kolida, teavad nüüd et võivad suunduda otse Heliopolisse ja seal elades oma harilikku euroopalikku eluviisi edasi viljeleda, või üsnagi sinnapoole. Minu jaoks jääb kaugeks – 2 tundi bussiga – ma pean ikka jooksumasinale ainult lootma :-(.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s