Argine august

Ramadanirammestus

Koos ramadaniga saabus ka Suur Vaikus. Suur kuumus kestab nagunii juba juunikuust. Ümberringi istutakse kodudes nagu hiired urus ja kel rangelt asja välja pole, see nina välja ei pistagi ka, igatahes mitte enne loojanguaega. Ramadani esimestel hommikutel valitses vähemasti teatav elavus naabrite poeleti ümber, kui naabrinaised käisid õhtuse piduroa vaaritamiseks puuduvaid ingriidiente hankimas ja vastastikku pühade puhul muljetamas-tervitamas. Kuid nüüd on letike veel vaid vaevu lahti – põgusalt pärastlõuna paiku. Kui muus linnas avatakse ärid veel ka pärast õhtupalvusi, ehk pärast kümmet õhtul, siis meie tänavanurk jääb õhtulgi pimedaks. Ei viitsi keegi enam midagi osta ega müüa. Hommikune Shebiin on ka suhteliselt kinnine ja inimesi on tänavatel kõvasti vähem. Kohvikutel on suisa luugid ees, ärid töötavad, kuidas keegi, poole hingega. Ega mingit suurt ostmist ega muretsemist hetkel ju ei toimu.

Et juuli oli töiselt üsna tihe, siis hetke mugavelu isegi sobib kuidagi. Tegelen tühja-tähjaga, teen Teispoolele lõunaks süüa ja õmblesin lastele seeria uut värvilist voodipesu. Mööbeldasin katusel veidi – paigutasin lilli ringi, aga põhiliselt vedelen teleka ees, pult käes, nagu suur hulk muid koduseid naisi Egiptuses ilmselt, ja vaatan oma lemmik-seeriaid. Ramadan on nimelt selline aeg, mil araabiamaad toodavad aasta suurima arvu värvikaimaid teleseriaale, mille saatel aeg kiiremini hommikust õhtusse kulgeks. Ning harilikult on vähemalt paar lugu, mis on piisavalt huvitavad ka siis, kui keelt nii väga ei oskagi (ja telekat niiväga ei vaatagi). Läinud aastal oli üheks selliseks Egiptuse viimase kuninga ema, kuninganna Nazli lugu. Sel aastal esindab glamuursemat poolt Liibanoni lauljatar ja filmistaar Sabah, kelle hiilgeajad jäävad küll paarikümne aasta taha, kuid filme temast liigub ekraanil siiani ja niisamuti liigub seltskondlikke sosinaid. “Ahh ta on niiii vana?? Ja abielus niiiii noore mehega? Ja näeb ikka veel niii hea välja???” Kui palju igavam meie elu oleks, kui sellest puuduksid kõneainet andvad ekstravagantsed staarid, kel on voli teha täpselt, mida süda ihaldab?

http://en.wikipedia.org/wiki/Sabah_%28singer%29

http://www.youtube.com/watch?v=9fGDDwMePTc

Kavas on ka üks film Iisraeli-eelsest Jeruusalemma ajaloost läinud sajandi esimeses pooles, mis tundus stoori järgi huvitav. Kuid sellest ei saa keelt oskamata midagi aru, täiesti võimatu on vahet teha, kes kellega ja mille pärast kakleb, sõdib või läbi peksab. Seega teise seriaalina vaatan hoopis ühe pesueheda moslemi rikastumise ja seejärel kohe vangistumse lugu. Täpselt ma tegelikult ei teagi, kuid tegemist peaks olema miski “investeerimispüramiidiga”, mille käigus palju kergeuskseid rahast ilma jäi. Seriaali kangelase prototüüp nimelt vabanes just sel aastal 22 aastat kestnud vangistusest ja temaga oli just ükspäev teleintervjuugi. Filmiloo õiguste eest olnuvat talle makstud nii poole miljoni kohaliku naela kanti, ehk et pole mehel jälle häda midagi. Ootangi huviga, et kuidas üks tõsiuskne moslem sellisele teele siis libastus, esimestes seeriates on ta igatahes alles nii vaga, et isegi ühe harjutava orkestri instrumendid laseb puruks peksta – kuna (väga umbkaudu, aga) islam ei soosivat mingit muud muusikat peale inimhääle. Pillid on põrgust!

Ja nii see aeg siis kulubki – kaks filmi, veidi molutamist kohvitassiga, lõuna ja siis siesta koos lastega. Põgus õhtupoolik seejärel kulub kuidagi märkamatult ja magama läheme nagunii koos kanadega st vab! koos Ühe ja Kahega, pean siin silmas. Üheksa paiku. Kui on poodi asja, tuleb see mahutada kusagile pärast siestat, kuid kibekiiresti, sest viimati jõudsime vist poole kuue paiku ja siis hakati meie väljudes juba tulesid kustutama – iftar pressib peale! Veidike avitab kristlaste toidupood, mis töötab harilikel tundidel, kuid seal on valik palju tagasihoidlikum.

Unistust hankimas ehk väljasõit Carrefouri

Kairos on muidugi teised võimalused, kaubakeskused avavad uksed ikka hommikul kell 10 ja sulgevad öösel 1-2 paiku. Millalgi läinud nädalal võtsimegi ette retke Alexi kõrbemaantee Carrefouri, kuna plaanis oli lõpuks mulle mu “unistus” ära osta. Ramadan oli just rakendunud ja maanteed mõnusalt pooltühjad – kohale ja tagasi ka jõudsime enam-vähem kahe tunniga, alla selle eriti ei õnnestugi ka. Dandy Mall oli alles hommikuselt unine, esimese korruse kohvikud pealtnäha ontlikult puha suletud ja ainsad muud inimesed hakkasid silme kobaras ühe teleekraani eest – kuna samal päeval oli lahti läinud Mubarakkide kohtuistung, mida otseülekandes jälgiti. Teisel korrusel oli siiski üks kohvik oma koogid letti laotanud ja hiljem märkasime euroopaliku rõivastusstiiliga naiserahvast allkorrusel rahulikult latte-klaasi taga aega veetmas. Õige ka – ega siis kõik sellepärast kaasa kannatama pea, et mõned seda vabatahtlikult soovivad.

Ülalkorrusel asub Dandy Mallis raamatupood, kust kui ei raamatuid siis ajakirju ikka kaasa saab osta. Prillipoest astusime ka läbi – päikeseprillid on siinmail täiesti vältimatult vajalik aksessuaar, ja minu omadel hakkasid sangad logisema pärast seda, kui ma neid keevas vees leotasin eesmärgiga veidi rohkem enda näo järgi painutada. (Ega siis elu saa eksperimentideta mööduda!)

“Pärast allahindlust – 1500 LE,” teatas elegantne müüjatar neid ainsaid meeldima hakanud ülisuuri ja porirohelisi Diore (või olid need Guccid?) mulle tagasi ulatades, ja naeratas ootusrikkalt. Ahah… Mis nad siis veel “uuest” peast maksid? Kuid vähemalt saime vajaliku investeeringu ulatusest aimu, tegemist on üpris levinud Baraka prillipoodide ketiga, mis Sharmiski esindatud (Il Mercatos). Teispool ohkas kergendatult – talle minu porikarva valikud ei meeldi mitte põrmugi, pluss et endale ta ostis prillid nt 10 LE eest turult. Ja väga kenad ja sobivad prillid seejuures. Mis teha – mõned on nii seksikad, et võivad endale lubada! 😛 või ka, et meestekaubad miskipärast näevad peaaegu alati paremad välja kui naistekaubad.

Uuesti allapääsutreppi otsides möödusime veel ka kohvilõhnalisest sissepääsust kirjaga “Lebanese Roastery”. Poekeses müüdi peamiselt kohalikke imalmagusaid maiustusi, aga sinna juurde ka kohvi vedelal või kuival kujul. Uba sai värvi järgi vitriinist ise valida ja kohapeal ka valmis jahvatada. “Kas jämedam jahvatus ka on võimalik?” pärisin lootusrikkalt. “Filtrikohvi jaoks?” täpsustati sama kiirelt vastu – polnudki neile tundmatu värk! Kohv jäi tõesti parajalt jäme ja oli mõnusa pehme röstiga ka – hele nagu kaneel. Ainult üks viga oli, nagu selgus juba hiljem (kodus) – pikast ostjate ootamisest polnud sellele kohvile jäänud aroomi ega õiget maitsetki. Siiski on mul nüüd pool kilo seda perfektselt röstitud ja jahvatatud lahtunud ollust sügavkülmas – kui muud enam juua pole, siis seda ikka. Jätsin mällu, et tuleks üles otsida samasugused kohvimüümlad Kairo südalinnas, kus neid kah olen mööda sõites märganud. Kas sealt just sama heledat kohvi saab, kuid ehk kiirema käibega kohast saab vähemalt värskemat.

Kuna ulatuslikku poodlemist polnud tegelikult plaanis ning ei tahtnud ka jääda õhtueelsele maanteele võistlema näljaste ja januste moslemitest autojuhtidega, et kes täpselt kiiremini koju või kuhu just (taevasse?) jõuab, siis seadsime sammud järgmiseks kohe hüpermarketi sellesse nurka, kus mu unistus müügil. Ühtki Shebiinis varem täheldatud mudelit siit me ei leidnud, kuid sobiva leidsime siiski – ilusa punase LG, mis on nii tolmukotivaba kui ka tsüklontehnoloogiaga, ehk kõike seda, mida süda ihkaski. Lisaks veel saab tolmuimemise tugevust reguleerida otse käepidemelt ehk et isegi kui ainult veidikeseks pausi pidada näiteks selleks, et otsustada, kuhu nurka järgmiseks liikuda, saab tolmuimeja peaaegu enesestmõistetavalt välja ja kohe uuesti sisse lülitada. Nii säästlik! Vooliku sissekerimise nupp on ettenägelikult selline, et sinna peale saab rahulikult matsti astuda, ja tolmukarbis on tolmupress, ehk et karpi polegi nii keeruline tühjendada – kallutad pressitud “koogi” karbist prügiurni ja ongi korras. Kaasas on ka kõik otsikud, mida ihaldada oskasin, ja rohkemgi veel – on ka üks imelik lisatorukesega otsik, mille kohta algul arvasin, et kas äkki see töötab vee või miski vedelikuga, kuid ei – see otsik hoopis “klopib”, näiteks madratsit või tekki või diivanit, et ka madratsi SEES leiduv tolm välja imeda. Üsna tõhus – meie diivanilt näiteks sai toruke ühe korraga tolmu pilgeni täis ja paari päeva pärast, kui hakkasin ka Teispoolele oma mänguasja demonstreerima – sai uuesti täis! Kardangi nüüd uuesti kohe proovida, et palju seda tolmu neis siis lõpuks on. Kuid efekt igatahes silmaga nähtav ja diivani istmepadjad omandavad meeldiva värske lõhna seal, kus nad harilikult lõhnavad ainult tolmu järele.

Arvake siis, millega ma nüüd üle hommiku tegelen? Mitte et ma olengi nüüd tolmuimeja-happy (natuke ikka!) või “miskeid seeni söönud” (nagu arvas üks tore sõbratar, ontlik ja emantsipeerunud Eesti naine nagu naine peab olema – ilus, tark, sale ja lisaks veel võrratu fotograaf), vaid et üle kahe-kolme päeva ongi meil siin vältimatu tolmu võtta. Nüüd, tänu “unistusele”, on see toiming natukenegi kiirem, meeldivam ja tulemuslikum ka!

Carrefourist me eriti muud harilikult ei ostagi kui tehnikat (kuna seal on seda meie maakate jaoks päris hea valik hõlpsasti ühes kohas koos). Kõik muu on suhteliselt sama standardne valik nagu hüpermarketite tööstuspool ikka kipub olema, ja kvaliteedi suhtes kõvasti üle hinnatud. Kuid Carrefour on ainsamaid kohti, kus ma tean et Egiptuses küünlaid müüakse – hubases kodus peavad ju ikka mõned küünlad olema? Ja teel küünlalettideni jäi teele kodutekstiilide osakond. Oligi ühte korralikku uut lina juurde vaja ja siin olid müügil linad, püürid ja tekikotid nii Queen (vist 220 x 240)  kui ka King (vist 240 x 260) mõõtu vooditele, mida meie linnakeses harva ette tuleb. Ning täiesti tikandivabu linu ja püüre, kuigi Teispoole rõõmuks valisin ühed erksamad “ilupüürid” ka. Kõik satäänkoes ja siidjaks töödeldud pehme 100% Egiptuse puuvill, näitan rõõmsalt teilegi.

***

Veel oli meil samal päeval plaanis läbi asuda Hyper1-st ehk teisest lähikonna hüpermarketist, kus kohalike arvamusel on odavam toit (parasjagu ramadanile suunatud müügi tõttu oli raske aru saada, kas vasikafilee 95 LE/kg tõepoolest on “odavam”?), aga eriti ka, et seal on harilikult päris hea valik Egiptuses toodetud euroopalikke puuvillast ja linasest rõivaid selliseks igapäevaseks kodus ja toidupoes kandmiseks. Parasjagu ramadani ajaks oli pood lagedaks löödud ilmselt selleks, et eelkõige ära mahutada allkorrusel perekonniti toitu kokku rabavaid egiptlasi, kuid midagi siiski leidsime nii mulle kui Teispoolele. Mina oleksin lisaks ka tööd leidnud, kui oleksin soovinud – nimelt lasterõivaste osakonnas vaagides, et kas Üks ja Kaks ikka vajavad veel juurde seda imekena õhukest Hello Kitty mustriga puuvillapidžaamat, 39 LE/tk, astus mulle juurde üks kenasti rõivastatud egiptlanna ja küsis, et kas ma araabia keelt räägin ja ega ma äkki tööd ei soovi. Ning pakkus eelkooliklasside õpetajanna kohta, siis põhimõtteliselt lasteaednikuks. Pikemaks kaubaks siiski ei läinud, sest pidin tunnistama, et ega ma tegelikult Kairos ei ela, aga kauemalt õpetajaks käia pole küll üldsegi mõttekas, saati et mulle õpetajaandi ka sugugi pole kaasa antud. Kuid näe siis – mõnes kohas jääb õpetajannasid üle, mõnesse teise aga värvataks neid või toidupoest.

Kontrollkäik kooli

Saime isegi äsja otsest aimdust, miks “välismaa” õpetajannad erakoolides nii otsitud tööjõud on. Nimelt mahtus läinud nädalatesse ka külaskäik Ühe tulevasse kooli, sellesse kardetud äärmus-islami kantsi meie linnakese külje all. Ning et toas oli inimesi rohkemgi ja juhatatavat isikut teadsime ainult nime järgi, suundusime enesestmõistetavalt kõigepealt ühe euroopaliku välimusega daami juurde. Midagi pole teha – kohaliku kultuuritausta juures tundub kuidagi enesestmõistetav, et kui keegi on euroopalikult rõivastatud, siis on ta tõenäoliselt kas jõukam, laiema “silmaringiga” ehk reisimusega, või muul moel positsioonikam. Kuid too naiserahvas oli lihtsalt keegi personali hulgast ja meie eksimusest üpris kohmetu. Päris direktriss istus hoopis teises nurgas, oli selline tagasihoidliku välimuse ja stiiliga, pearätikustatud (põhimõtteliselt, aga ärge jumala pärast talle seda öelge 😀 ) vanamutt.

Kooli enese suhtes nö. rahunesime maha. Tõsi, sellele oli nüüd ka valjuhääldi kinnitatud, millest parasjagu transleeriti keskpäevapalvust – valjusti, kuid mitte ka kõrvulukustavalt. Viitasime küll korraks, et kas peab kooli just mošeeks muutma, kuid selle peale vastas üks samuti toas viibiv käbe meesterahvas, et nemad ei nägevat selles midagi negatiivset, kuna moslemi hingele pidi just väga positiivselt mõjuma, kui ta kõiki palvelekutseid niiviisi vahetult kuuleb. Ja sellele ei olnud ju midagi vastu öelda ehk et kuidas sa siis teise inimese rõõmule ikka kätt ette paned? Pealegi kui kristlasi saab olema eelkoolirühmades meie Ühele lisaks veel vaid üks (muu kool jutuks ei tulnud). Direktriss ütles, et ülejäänud kristlased olid võtnud avaldused tagasi ilma kellegagi vestlemata, seega ta põhjusi ei tea, kuid keegi vanematest oli tõesti maininud, et kool näeb välja liiga “islamilik”.

Meile uus direktriss iseenesest meeldis, olgu tema stiilitajuga siis kuidas on – tundus selline põhimõttekindel naisterahvas, kellel ka selge nägemus sellest, kuidas üks korralik uuenduslik kool käib, kus mh tervislikke eluviise kohalikule kogukonnale õpetatakse. Enda väitel diplomaatilise taustaga, ehk et terve noorpõlve Euroopas veetnud. Ja igatahes kinnitas ta, et kristlaste ja moslemite vahele pikka punast joont tõmmata ega muul viisil “segregeerida” pole neil plaanis, ekstreemrühmitusi tulude eest ei rahastata ja eriväljaõppeks kooli ruume õhtustel tundidel ei kasutata. Kuigi eks see rõhk sellegipoolest veidi ühekülgne tuleb, näiteks saavad 5% hinnaalandust õppemaksust kõik tublid õpilased kes 5 lehekülge või võib-olla peatükki Koraanist peast ette kanda mõistavad. “Aga tublide kristlaste soodustus?” küsisime, kuid selle peale mõisteti ainult naerdes käsi laiutada. Kuid eks selline see Egiptus on, 80-90% islami poole kaldu.

Igatahes on mul hea meel, et me teiste vanematega sarnaselt kohe “plehku ei pannud” ja ehk saab sellest siiski üks tubli ja meie siinsetes oludes tugev kool. Kuigi ämma (ka läinud nädalatesse jäänud) pensionile saatmise peol käies kohtasime taas siinsete koptide nö. lemmikkooli õpetajaid ja endamisi mõtlesin, et ehk oleks sissetöötatud ja hubane vana, isegi kui materiaalselt viletsam, siiski turvalisem valik. Ka tolles koolis on enamik personalist moslemid, kuid õhkkond tundus selgelt soojem, suhtumine igatepidi positiivsem. Koolil on püsiv kaader, traditsioonid, ning fotodelt seintel säras vastu rõõmsameelseid lapsi mitte ainult moslemite vaid ka koptide pidupäevi tähistamas. Religiooni polnud otseselt rohkem kuskil tunda. Ehh, valikuid….

***

Aga praegu ootame… ei teagi mida – septembrit? Tahaks Teispoolega vahelduseks ka kohvikusse minna või muidu pealinna endid luhvtitama, aga kuhu sa praegu lähed nagu väljanäitusele ja palav on ka nagunii. Teispoolel kestab liiatigi kuum mesilasneitsitest mesilasemade “tootmise” ja müügi aeg. Meie tegevustes ei anna “revolutsioon” õnneks eriti tunda, kuid Kairos kuulukse on nii mõnelgi hästi edasi jõudnud perel näpud põhjas, kelle tööle või teenusele rahvas hetkel enam raha kulutada ei malda. Nende ja paljude muude Egipti perede pärast, kellelt revolutsioon töö ja teenistuse viis, on küll pisuke mure.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s