Islam – usk või poliitika?

Eestis elades ei puutunud usk minusse kuigivõrd. Aeg-ajalt võis tekkida ühistranspordis vestlus mõne eksalteeritud kaasreisijaga. Ja Tallinnas võis juhtuda, et uksele koputasid eesti keelt aktsendiga rääkivad moodsad misjonärid, kes üritasid vestlust arendada või jätta “valgustavat” kirjandust.

Islam väljaspool maailmasündmusi ei tulnud isegi meelde, kuid olukord mõnevõrra muutus sügavale Egiptuse pärisellu kolides. Müra ja kära lugu on enamik blogi patriootidest nagunii juba lugenud – agressiivsest põrgulärmist tänavatel, mida mošeed palvuste ajal täiesti hoolimatult tekitavad, sai alguse mu otsene, ja juba häirivam kokkupuude selle (nagu moslemid ise armastavad öelda) eluviisiga. Kuidas saab sinust hoolida keegi või miski, kes ei hooli su täiesti taastamatutest kuulmenahkadest? Kuidas saab sellise siis enesele autoriteediks valida?

Kuid rohkem kohapealne islam mulle taas jalgu ei jää. Kuigi kõik meie naabrid on moslemid, ei häiri nemad mind ega näi mina häirivat neid. Usuasju aetakse omakeskis – kodus või pühakojas, ja tänavatel neid keegi kuulutamas ei käi, kui just reedesed palvused välja arvata, kuid mida siis tehagi kui rahvast on nii palju – kas ehitada veel rohkem mošeesid? Saatigi on egiptlane vähemasti selgelt oma usu sisse sündinud – ainult vähesed on silma järgi vaadates tõsiusklikud moslemid, ja suur enamus näib seda võtvat pigem hingele olulise kultuuripärandina või ka ehk võimalusena väikeseks spirituaalseks hetkeks muidu materiaalses maailmas, või isegi lihtsalt võimalusena pidada väheke teistmoodi suitsutundi argipäevale vahelduseks. Igaüks vastavalt oma “puhtuse” või “rikutuse” astmele.

Erandina hakkasid aga peatselt silma islamiusku astunud eestlannad. Uues kohas tekivad ju ikka ka uued tutvused, tutvusvõrgustikud, kuid peatselt hakkasin märkama, et kuhu iganes suhtlusvõrku uusmoslemitarid ka ei kuuluks, läheb neis teemast olenemata varem või hiljem ikka oma usu kiitmiseks, mida mina tunnetan agressiivse enda vaadete pealesurumisena või ka eputamisena, igatahes ei lange see kokku minu ettekujutusega meeldivast tagasihoidlikust käitumisest, kus ainsaks mõjutusvahendiks on, kui vaja, isiklik eeskuju.

Mõned päevad tagasi tekkis mul nende eestlannadest moslemitega lausa vaidlus internetis. Neist kedagi kiusab tema ämm ja mulle tundus, et ta on ämmale ise relvad kätte andnud oma moslemiks astumisega, nii ju märku andes et – näe, teie kultuurist on rohkem üle võtta kui meie omast. Asjaosalisega polekski ehk nii poriseks asi läinud, kui poleks kiiresti sekkunud eesti moslemlannade liiderkond ja vaidlus viidud isiklike solvamiste tasandile. Nende käitumist jälgides ja samaaegselt mõeldes, et miks tõepoolest mind islam häirib või miks häirib see, mida keegi teine või kolmas isik usub, jõudsingi mõtteni, et ega mind ei häiri islam kui usk. Mind häirib islam kui poliitika.

Kui vaadata lähemalt, mida usk religiooni mõistes tähendab, siis see tähendab maailma kohta omandatud kujutlusi, nende väljendamisega seotud rituaale ja võimalik ka et moraalikoodeksit ehk et kust selle religiooni järgijate arvates kulgeb hea ja halva piir. Religiooni võib harrastada ka rühmiti ja sageli harrastataksegi, kuid seda toetav usk, mulle tundub, on pigem intiimne, ühe inimese enda asi. Öeldakse: “ma usun” või ” ta usub”, kuid ei öelda “ma kohaldan talle usku”. Öeldakse aga küll: “me kohaldame neile poliitikat”. Sest kui usk või religioon korraldab inimese suhet maailmaga, üritades anda ümbritsevale mingit mõtet, mis iganes see siis ka poleks, siis poliitika üritab korraldada inimesi omavahel.

Poliitika võib olla demokraatlik, võttes kuulda kõikide arvamust, kes end kuuldavaks teha suudavad, või võib olla autokraatlik ühe isiku või väikese inimrühma arvamuse kehtestamine ülejäänutele. Parima hinnanguna demokraatiale on mulle meelde jäänud kellegi umbkaudne tsitaat, mille kohaselt autokraatiat pooldavad need, kes arvavad, et inimene on rumal ja seetõttu pole mõistlik tal liigselt otsustada lubada, samas kui demokraatia pooldajad arvavad samuti, et inimene on rumal, kuid ei unusta, et ka nad ise on inimesed. Demokraatia ei aita iseenese suhtes rumalate otsuste vastuvõtmise vastu, kuid aitab ära hoida, et üks või väike arv rumalaid neid kõigile ülejäänuile peale sunnib või igatahes lõputult peale sunnib.

Islami kui poliitika reeglid ja ettekirjutused on juba ette fikseeritud ja ühepoolselt määratud. Samas isegi islamiriikidel endil näib olevat autokraatidest villand, nii saab olla üsna huvitav jälgida, kuidas edeneb neis riikides edaspidi loodetava demokraatliku sisepoliitika ühildamine autokraatliku islamiga, mis ju ka tahab igapäeva määramises osaleda. Väga pimesi ei peagi arenguid pakkuma – küllap kulgevad need järgi Türgile, kus usuasjad juba on riigiasjadest lahutatud ja kuigi islam ei ole veel päriselt poliitikast taandunud, siis tal ei ole enam päris sama jõudu määrata. Ta hakkab taanduma igamehe enda asjaks, mille raames võib teha valikuid enda, kuid mitte enam teiste suhtes. Oli hea lugeda artiklit ramadaniajast Türgis, kus paastumine pole enam ühiskondlikult pealesunnitud kohustus, vaid on igaühele endale valida jäetud võimalus. Mis saaks kellelgi olla selle vastu, kui keegi enda suhtes valikuid teeb, mis kedagi teist ei mõjuta?

Kuid islam tervikuna pole veel kaugeltki sama tagasihoidlik. Ikka veel eksisteerivad riigid, kus üks dikteerib ja ülejäänud kuuletuvad. Kus täpselt määratakse, mida sa seljas kanda tohid, kuidas käituda võid, kus naine endiselt võrdub poole mehega ja teda võib üleastumiste eest kividega surnuks loopida – üleskutseid muule maailmale nende kaitseks välja astuda on veebivõrgud nii täis, et sassi läheb. Ikka veel on päriselt olemas riigid, kus diskuteeritakse, kas anda naistele autojuhtimisõigus ja kas on viisakas neil ilmuda staadionitele jälgima meesoost jalgpallureid. Kus inimene sünnib oma usku kohustuslikus korras ja sellest loobuda ei ole tal enam kunagi võimalik. Ja kus endiselt kasvavad inimesed, kes oma kasvukeskkonnast ammutavad ideid, et neil on õigus teisi inimesi maha ja õhku lasta.

“Sina ei pea pabistama, kui su mees õhtupalvusele läheb, et kas ta ikka tagasi tuleb. Mošeedele ei pane ju keegi pomme,” ütlesin eestlannast moslemile vaidluse käigus. Kuid ta ei saanud aru. Tema perest ei ole keegi tagasi tulemata jäänud, nagu on jäädud tulemata paljudesse kopti kodudesse Egiptuses. Talle ei jõua kohale, mida tähendab oma usu tõttu elu pärast karta – sest teda ei ähvarda oluliselt mitte keegi.

“Me kardame ka,” ütles ta. “Lääs tungib meile peale.” “Millega ta teile peale tungib?” “Miniseelikute ja alkoholiga.”

Ma jätan siia mõttepausi, kuid minu arust meil “Läänes” täielikult puudub miniseeliku kandmise sund nagu puudub igasugune kollektiivse tarbimise või tarbimisest loobumise sund, kui välja arvata toitumissoovitused, mida ühendriiklastele nende valitsus kuuldavasti igal aastal koostab ja mis reaalsust arvestades on ehk ka õigustatud, kuigi pole järgimiseks kohustuslikud ja on pigem suunava iseloomuga. Olen noorpõlves isegi miniseelikut põgusalt kandnud ja võin kätt südamele pannes öelda, et ei teinud seda sugugi mingite vaadete propageerimise või “enesemääratlemise” soovist, vaid puhtast impulsiivsest usust, et ilu ei ole häbeneda. Pealegi pole minirõivastuse vorm ega lõige ette kirjutatud nagu seda kipuvad olema moslemite rõivaesemed – enamasti standardselt samad ja seetõttu juba väljakujunenud sõnumeid kandvad.

Et õiglane olla, siis joomise suhtes oleme võrdsel positsioonil, lihtsalt et ühed joovad pudelist aga teised… vesipiibust. Araabia keeles piipu nimelt mitte ei “tõmmata” aga “juuakse”. Oopium nagu ka marihuaana ei ole küll kohustuslikud ei moslemile ega mittemoslemile, kuid moslemile kuuldavasti pole need ka keelatud. Purjutada ei tohi, kuid pilve võib tõmmata. Kas on suurt vahet?

Vähemalt need Eesti moslemitarid, kellega ma vestlesin, ei tahtnud üldsegi näha neid islami varjupooli ega näinud mõistvat, et islam kannab endas tugevat soovi kehtestada end teiste üle, olgu või vägisi. Neiud isegi ju teevad poliitikat juba usinasti – Eestis avaldatakse islami põhimõtteid propageerivat ajakirja ja, kui veebilehe uskuda, on käivitatud islamiõpe lastele.

Kirjutan seda siin sellepärast, et kui Eesti meediat lugeda, siis eriti noorte intellektuaalide hulgas näib valitsevat teatav romantiline huvi islami suhtes. Kuid paraku islami kui usu imetlemine võrdub siiani automaatselt islami kui poliitika imetlemisega kõikjal, kus need kaks veel praktikas lahku viidud pole. Kui ta sellelt pinnalt tundub romantiline, siis küll on Teheran maailma romantikapealinn.

Advertisements

27 thoughts on “Islam – usk või poliitika?

  1. Daniel Pipes’i asemel võiks konsulteerida ka mitteorientalistlikke autoreid: Edward Said, Tariq Ali et al.

    “Broadly speaking, the thesis of the discourse on Islam blending a colonialism committed to male dominance with feminism–the thesis of the new colonial discourse of Islam centered on women–was that Islam was innately and immutably oppressive to women, that the veil and segregation epitomized that opression, and that these customs were the fundamental reasons for the general and comprehensive backwardness of Islamic societies…Veiling–to Western eyes, the most visible marker of the differentness and inferiority of Islamic societies–became the symbol now of both the oppression of women (or, in the language of the day, Islam’s degradation of women) and the backwardness of Islam, and it became the open target of colonial attack and the spearhead of the assault on Muslim societies.
    […]
    In other words, a “feminist” understanding of veiling has been used as an excuse by multiple Western countries over multiple generations to incite and JUSTIFY violence and imperialism against multiple Islamic (i.e. brown) countries.” (Ahmed, Leila, Women And Gender in Islam: Historical Roots of a Modern Debate)

    • Aitäh, aga tead, maailmas on autoreid lihtsalt juba nii palju, et neid ei jõuagi enam konsulteerida – vahel läheb kiiremini, kui lihtsalt omast peast kirjutada. Kuigi kõik on juba tõenäoliselt ära kirjutatud, aga mulle tundus et eesti keeles ikka veel piisavalt pole ja pealegi jälle – ma ei viitsinud otsida, kas on või pole.

      Moslemitari peakattega on ilmselt selline lugu, et ilmselt väga tõenäoliselt see on eeskätt looduse poolt dikteeritud. Siinse päikese all lihtsalt paljapäi ei kõnni, ole või karvane ketser. Kuidas seda seejärel tõlgendama on hakatud… kuid eks religioonid on ennegi inimese tarkusi ja oskusi lihtsalt üle võtnud ja endi omaks kuulutanud. Ta on olnud ka vaba tahte allasurumise märk, kuid viimasel ajal (ja Iraanis juba palju varem) on hegab/hijab pigem kujunenud – vastupidi – naistele enda vaba tahte kehtestamise märgiks! Paraku seetõttu, kui enne vist naistest arvata, et nad on islami ohvrid, siis nüüd võib neid vabatahtlikke “enesemääratlemise soovist” hegabi kandjaid pigem määratleda islami uue aktiivina. Isehakanud turundustööriistadena? Ei oskagi öelda kumb variant siis “hullem” on. 😎

      Sellest olenemata, kui ikka kuskil riigis konkreetselt kehtib, et sa saad karistada, kui sa seda salli pähe ei seo, siis on see jõuga tagatud diktatuur, vaata seda siis orientalistlikult või mitteorientalistlikult. Täpselt sama muidugi kehtib, kui saad karistada selle salli pähesidumise eest, loodetavasti saadakse Euroopas peatselt aru, kui peegeldav selline käitumine on – korralik intellektuaalne tagasihüpe.

      Palun tähele panna, et ma ei pretendeeri islami ega poliitika spetsialisti rollile ja minu faktipagas on kindlasti ütlemata ebatäiuslik, kuid arutada ju ikka võib huvitavatel teemadel, muret väljendada jne? 🙂

      • Suur probleem on läänemaailma ja selle peavoolumeedia silmakirjalikkus ja selektiivsus selle suhtes, millised riigid/režiimid on naiste suhtes repressiivsed. Saudi Araabiat mainitakse vähe, lääneriikide liidrid hoiavad kuningal käest kinni jne, samal ajal kajastatakse põhjalikult iga juhtumit Iraanist, kui näiteks geisid hukatakse.
        Loomulikult ei kiida ma heaks seksuaalvähemuste või naiste tagakiusamist, kuid objektiivselt vaadates on Iraan võrreldes Saudi Araabiaga naiste õiguste poolest tugevalt ees.

        Minu tees on, et islam pole olemuslikult represseeriv, ja teatud tingimustel võib islam olla ka vabastuslik – kuid mitte määrav – element inimeste võitluses ebaõigluse vastu (Iraan 1979; Palestiina vabastusliikumine jne). Nii nagu iga teine religioon.

        Mitteanalüütiliselt ja pseudoteaduslikult Islami üle arutlemine ja kaudselt meedia kaudu puhutav koeravile (millel on huvitaval kombel sarnasusi klassikalise antisemitismiga) viis hiljutise Norra massimõrvani.

    • Ma vist ei teinud represseerimisest juttu? Naiste seisund tuleneb rohkem patriarhaalsest ühiskonnakorraldusest ja igas riigis ollakse sellega jõutud ise punkti. Oletan, et see esines juba enne islamit, nagu ju esines mujalgi. Oli musklite aeg ja nüüd, tänu jumalale on vaimujõu aeg :P.
      Rääkisin islami autokraatsusest ja diktaarorlusest, mis üldiselt ei sobi kaasaegse ühiskonnakorraldusega. Kuivõrd ta ulatub välja seadustesse ja seeläbi kõige otsesemalt inimeste elude korraldamisse.

      Ja usust võib muidugi ikka ka helgemaid pooli leida – miski peab ju neid miljoneid inspireerima asja juures püsima – lihtsalt et kumb pool domineerib, see paraku määrab.

      • “Rääkisin islami autokraatsusest ja diktaarorlusest, mis üldiselt ei sobi kaasaegse ühiskonnakorraldusega. Kuivõrd ta ulatub välja seadustesse ja seeläbi kõige otsesemalt inimeste elude korraldamisse.”

        Ajalooline kontekst on väga tähtis. Afganistan oli 70-ndatel, enne impeeriumide tulekut, hipide kogunemiskoht. Nüüd peab läänest pärit inimene igal pool sõjaväekonvoi saatel reisima. Asi polnud alati nii drastiline, enne imperialismi näiteks. Religioon pole peamine faktor, miks islamimaad on autoritaarsete valitsustega. Religioon on vahend.

        Üks tõlgendus on, et nii liberaalne IMF-i ‘demokraatia’ kui ka nõukogude stiilis plaanimajandus kukkusid islamimaailmas läbi, ja inimesed pöördusid koraani kui viimse võimaluse poole. On veel palju palju tõlgendusi.

        Olen väsinud vaidlemast jamaga muutumatu, ahistoorilise ‘Islami’ olemuslikust seosest autokraatia ja diktaatorlusega. Ei viitsi vaielda lihtsameelse empirismiga. Ei viitsi Foucault’ga võidelda Dawkinsi vastu, mäng pole küünlaid väärt. Cheers.

  2. Minu arvates on see “islam ja poliitika” paralleel väga hea, sest islam on teatud osas just poliitika! Koraan kirjutab muuhulgas ka ette hea riigivalitsemise alused, mitte “moraalireeglid” nagu piibel… Ja šariaat ei ole päris sedalaadi asi, mida mina isiklikult kuidagi heaks kiidaks või järgida tahaks. Aga mina ei ole moslem ka ja seetõttu ma pean oluliseks moslemiriikide olemasolu – sest kuni on inimesed, kes tahavad… Aga ise ma eelistan elupaigaks sekulaarset ühiskonda.

    Olen sattunud lugema selliseid teoreetikuid, kes arendavad liini, et “koraan on see, mille Allah andis vastavalt Muhamedi-aja nõuetele, seal uusi seadusi ei saagi olla”, huvitav, see võiks kuhugi viia, aga need ei ole just kõige populaarsemad autorid, minu teada.

    Olen töötanud kolmes riigis, kus Islam on väga olulisel kohal: Jeemen, Bangladesh, Indoneesia Aceh regioon. Muide, kõik väga erinevad, ka kommete täitmiselt. Indoneesias oli naistel suur mure, et oli tekkinud mingi poliitiline jõud, kes karmilt šariaadi seaduste täitmist nõudis. Aceh regioon oli selles mõttes huvitav, et muidu naiste tugevat allasurumist ei näinud, pigem oli “naiste ühiskond” ja “meeste ühiskond”, mis omavahel eriti kokku ei puutunud, ainult kohalikus omavalitsuses. Kuid, siiski, kui Indoneesia teistesse regioonidesse läksin, oli ikka esimene mõte “kui vabad siin naised on” 😀 Jeemen oli samas väga suletud, väga konservatiivne… Naiskandidaadid pidid reklaamil olema ka kaetud nägudega, aga kirjaoskamatud inimesed siis mille alusel valivad? Seega, jah, muidugi, islamiriikide ühte patta panemine ei ole õigustatud, nad on erinevad oma ranguselt, tihti on palju muid kombeid segatud ja inimesed on ikka inimesed. Ja ka mulle on mulje jäänud, et Iraan, eriti pealinn, on islami mõttes suhteliselt vabameelne. Teisest küljest, asjad võivad muutuda ka kiiresti. Lõuna-Jeemenis rääkisid mulle naised, et “enne ühendamist me käisime miniseelikutes”.

    Ja ma arvan, et oma blogis isikutasandi kommentaarid on väga huvitavad ja ma ei tajunud selles postituses mitte mingit kolonialismi avaldust.

    • Aitäh, nii tore kui nö. haritumad inimesed ka hea sõna ütlevad :-).

      Torkas pähe nende valimiste suhtes, et naiskandidaadi foonil tulnuks muidugi tema meest või isa näidata – sii olnuks kohe selge 😀

      Koraani suhtes olen alati mõelnud et kuidas keegi ei tule selle liiniga, et kuidas võik süks lihtsurelik üldse arvata, et ta kõigekõrgema sõna päris tegelikult õigesti mõista suudab. See annak juba väga palju valikuvõimalusi erisuguste “ebatäiuslike” tõlgenduste võistlemiseks, kuigi eks väljaütlemata kujul see vist umbes nii täna ongi. Siiski, midagi radikaalselt uut vist pole keegi kahjuks tõlgendanud.

      Kuid eks ta läheb sama teed mis muudki usud – areneb inimene, areneb tema arusaam maailmast ja suhtumine usku. Ja ta ikka areneb, kui ei muidu siis uute põlvkondada tulekuga, kel on tänuväärt omadus ikka olla veidi isepäine ja mitte alati isa sõna kuulata. 🙂

    • Aitäh, need olid igati mõistetavad mõtted, kuigi üht-teist oli ka vististi valesti mõistetud (pikk jutt – segane jutt? 🙂 ) ja neid asju selgitasin nii:

      Ma ei tunne islamit ega ka shariaati lõpuni, kirjutan juhuslike näidete põhjal. Kividega surnuks viskamist rakendatakse Iraanis, tean et, tapmises süüdistatutele, kas ja kus seda veel rakendatakse ei tea ja vastab see täielikult islamile või mitte, kuid minu jaoks piisab, kui sellise karistuse idee on islamist saadud. Islam järelikult peab sellist karistust ja muid tänapäevases mõistes õõvastavaid karistusi võimalikuks ja täiesti moraalseks.

      Ma ei kirjutanud ka, et islam ei arvesta vähemusega ja kristlasi sellega seoses isegi ei maininud, eriti arvestades, et minu teada arvestab islam kristlastega, kui näpuga järge ajada, üsnagi. Igatahes ei ole see islami peamisi valukohti. Kirjutasin et islam on autokraatlik ja (ütleme pehmemalt) dikteeriv. Autokraatlik ei tähenda, et ei arvesta vähemustega, see tähendab, et ei arvesta üldse kellegagi peale iseenda. Islami seadused ja ettekirjutused tulevad kujuteldavalt jumalalt üksinda, ja on vastuvaidlematud ja muutumatud. Kuidas see sobitub tänapäeva üldiselt kaasavasse, ärakuulavasse ja arvestavasse ühiskonda?

      Narkootikumide suitsetamist puudutasin seetõttu, et kuidas saab karta alkoholi pealetungi Läänest või selle eest Läänt hurjutada, kui endil on joobeainete tarbimise komme täiesti olemas ja vägagi laialdaselt.

      Moslemite agressiisvsus muu maailma sh siin Egiptuses kopti kristlaste suhtes, lisaks puhtalt konkreetsete isikutega seotud emotsioonidele, kohalikele vägikaikavedamistele jms taandub siiski lõppkokkuvõttes sellele, et islam peab end ainuõigeks. Sellega on automaatselt kogu ülejäänud maailm lindpriiks kuulutatud. Ja lindpriide elud ei ole ju midagi väärt.

      Rätiküsimust pole ma üldse selliselt puudutanud, kui kommenteerinud noormees miskipärast asja nägi, intelligentsele inimesele peaks küsimuse mitmetahulisus ammu selge olema. Rääkisin räti kandmisest kui seadusega ette nähtud kohustusest, mida ta ju on Saudi Araabias kui ma ei eksi, Iraanis… kus veel? Maades, kus toimib kombluspolitsei, mis muuhulgas jälgib, kas naistel tänaval on ikka rätik peas!
      Ja rääkisin uuema aja ilmingust – demonstratiivsest rätikukandmisest.

      Palvelekutse koha pealt: sa ilmselt pole viibinud sellistel tänavatel, kus see on muudetud kõrvulukustavaks lärmiks. 🙂 Niiviisi rõdult ja katuselt päikeseloojangu eel kuulates on sageli tõesti väga ilus, musikaalne. Kuid all, valjuhäälditega varustatud linnatänavatel on teine lugu. Täiesti oleneb ka kutsujast. Mõnele on rohkem andi antud ja ta ka kutsub kaunimalt. Mõni tõepoolest pigem (vab!) möriseb, alati mõtlen,et kuidas see jumala ülistamisega küll kokku käib? Ja reedesed palvused kostuvad meil siin näiteks pea eranditult pikkade vihaste sajatamistena. Võib-olla on see kultuuriline iseärasus või näeb komme ette et see nii peab olema, kuid mina mõtlen alati et – küll on tige onu! 🙂 Mind nt väsitab kui ma pean sellist tigedust kaasa kuulma. See on siiski üsna mõõdukas lärm, ei haava kuulmist, kuid tänavatel valjuhääldite vahetus naabruses eksisteerib helitase, mis on konkreetselt kuulmisele ohtlik.

      • Täpselt õige – inimesed ongi inimesed! Kuid religioon annab neile miski käitumisraami ja õigustused oma paremat või halvemat poolt vastavalt välja elada. Ja paraku Islam annab palju võimalusi just seda oma halvemat poolt teiste arvel välja elada. Kui kristlastele mõelda, siis mis tuleb juhtmõttena meelde? “Pööra teine põsk ette” – on ju? Aga moslemite puhul?? “Allahu Akbar!” mis põhimõtteliselt kõlab nagu sõjakisa. Ja sellest tasandist täiesti piisab kummagi mõttestamiseks, kuna sügavamale paljud iialgi ei jõuagi.

      • Mul tuleb kyll kristlusega seoses meelde “mòòk yhes ja piibel teises kàes”, ehk ristisòjad, rààkimata Ameerika mandri koloniseerimisest. Nende juhtmòte on kah pigem kristlusepòhine “Allahu Akbar!” …

        See probleem, millele ma ennist viitasin: kysimus ei ole religioonis, vaid kuidas see vasatb yhiskonnal; ning Koraan on yhiskondliku toimimise ja vòimalustega palju detailsemalt seotud kui Piibel, sellest tulevad ka paljud probleemid (ja ilmselt ka keerulisus paljude reeglite tàitmisel jne). Ega moslemitel vist ei ole palju muud lootust, kui uut Raamatut oodata…. Vòi siis pyyda vana yldistada, aga ma ei tea tàpselt, kuidas yldistamine ja tòlgendamine jàlle islamiga koosòlas on.

        Muide, Aceh’s oli huvitav veel see, et kòigis neis ringkondades, kus praktiliselt kòik olid moslemid, olid valimiste probleemid tavalised: kuidas taastatakse tsunamist ràsitud infrastruktuuri, millised on majanduslikud prioriteedid, pealinnas arutati natukene ka shariaadi kysimust, mujal suurt mitte. Yhes ringkonnas oli màrkimisvààrne katoliku vàhemus ja sealseks praktiliselt ainsaks kysimuseks oli, et kas katoliiklastele ikka tohib veel yht pyhakoda lubada, neil juba kaks on!

      • Just täpselt – kuidas see vastab ühiskonnale. Kristlusel oli kül see tule ja mõõga aeg, aga see vastas tollasele ühiskonnale. Tegelikult ka islami allahu akbar võib-olla vastab nendele ühiskondadele, kus ta enamasti levib, konflikt tekibki tsivilisatsioonide kokkupuutest ja erinevast arengutasemest eriti mõtteviisi puhul, tühja sest tehnoloogiast hetkel. Tõlgin just mingite projektitaotluste juhendeid, arenenud Euroopa riigid siis, ja kui vaadata, millele tähelepanu pühendatakse, siis märksõnad on sellised nagu sooline võrdõiguslikkus, riskirühmad, sh lapsed ja alaealised, või tsiteerin: “tagamine, et erinevate soo, puuete, etnilisuse, vanuse, seksuaalorientatsiooni või usulise kuuluvuse alusel määratletud rühmade huve austatakse, edendades võrdõiguslikkust ja mittediskrimineerimist…”

        Huhh seda eurokeelt, aga anyway – oleme ju humaansusega päris kaugele jõudnud, eriti et see kõik üsnagi toimib ka nii?

        Sest minu sõnavõtu põhiprobleem on ikkagi, et kuidas sellise humaansuse keskkonnast tulles saab tunduda, et islam pakub midagi enamat?

        Moslemitele lootuse andmise osas võiks vist siiski juhinduda kristluse arengust ja saada kinnitust sellest, kuhu ollakse Türgis jõudnud – et pühakiri ise ehk ei muutugi aga muutuvab tõlgendajate arusaamad ja suhtumised ja siis ka vähehaaval ühelt poolt tõlgendused humaniseeruvad ja teiselt poolt tõesti islam ehk riigikorraldusest taandub, vähemalt Egiptuses nagu mujalgi Põhja-Aafrikas. Kui ka korraks võib kummipael tagasi hüpata seal, kus leitakse, et islam juba oli riigikorraldusest “liigselt” tõrjutud. Ehk et – Koraan ei pruugi muutuda, kuid Ummah muutub ja hakkab oma pühakirja moodsamalt tõlgendama, minu arust selline areng on paratamatu ja loogiline – ega inimene islamis pole midagi muud kui on inimene mujal. Ta ka tahab ikkagi vabadust, armastust – kõiki samu asju, ja vähehaaval ta valib selles suunas, mis garanteerib talle ta ihasid paremini ja jäteb kõrvale valikud, mis teda takistavad. Islami “karja vaos hoidmise meetmed” on lihtsalt tõhusamad kui olid kristlusel.

        Ei oska küll siiski öelda nn Laheriikide jms kaugemate islamiriikide kohta, kui kiiresti nemad järgi tulevad, kuna neil kokkupuude muu maailmaga on veel vähesem, kodanikkond on ka homogeensem, ja siis vist motivatsiooni harjumuspärasest loobuda või seda tunnet, et niiviisi edasi elada on “liiga kitsas”, on vist vähem. Eeskujud ei ole nii vahetud ja lähedased kui üle piiri naabrite puhul. Kuid ka seal seisab ees paratamatu generatsioonide vahetumine, siis ka ajastute vahetumine.

  3. Olen lugenud ( ei mäleta täpselt millisest raamatust, vb Jean Sassoni raamatust ), et kividega surnuks loopimine oli enne islamist juba olemas, vanades hõimu traditsioonides 🙂

  4. Kividega surnuks loopimise karistust on mainitud juba Vanas Kreekas. Koraanis ei ole kividega surnuks loopimisest üldse juttu, prohvet Mohamedi traditsioonist tulenevalt võib seda kasutada abielurikkumise puhul, kuid selleks on väga ranged reeglid. Nii et islamist ei ole alguse saanud, kuid on jäänud, tingimusel et seksuaalakti näeb pealt neli meest (!), mis sisuliselt on ju täielik lodevus ja moraalitus. Tänapäeval siiski ju ei kasutata, kuigi Afganistaanis, Iraanis, Nigeerias ja Saudi Araabias on lubatud, aga jällegi – õiglaseks süüdimõistmiseks puuduvad tihti tingimused. Osad uuemad islamivoolud, nagu Koraanimoslemid, peavad seega kividega surnuksloopimist üldse islamisse mitte kuuluvaks.
    Samas ei saa ma sellest mõttekäigust aru: “minu teada arvestab islam kristlastega, kui näpuga järge ajada, üsnagi” ja “islam on autokraatlik … see tähendab, et ei arvesta üldse kellegagi peale iseenda”? Minu arust arvestab islam küll teistega asjades, mis ei lähe konkreetselt nende usuga vastuollu ja enamgi veel. Egiptuses on lubatud tegelikult ju väga palju sellist, mida islam heaks ei kiida (alkohol, kristlikes koolides pühakujud, naise ja mehe majutamine ühes hotellitoas abielus olemata jne jne) Kõik on rahul peale kristlaste, mis minu arust taandubki enamuse-vähemuse suhtele ja mõlemapoolsele mentaliteedile. Loomulik on ju, et riigis, kus valdavaks usuks on islam, on enamuse reeglid valdavad, mis ei tähenda automaatselt, et ei arvestataks kellegagi peale iseenda. Moslemite hulgas valitseb üldiselt arusaam, et tee mis tahad oma usus, peaasi, kui sa meie usku muutma ei tule.
    Religioonid üldiselt peavadki end ainuõigeteks, sh judaism, kristlus ja islam. Kuid Koraanis on ka kirjas, et „Sinul on sinu usk ja minul minu oma“ – mis tegelikult võtab selle mõttekäigu üsna hästi kokku.
    Kombluspolitsei ei ole absoluutselt islamist tulenev ja islam toimib isiku otsesel suhtel jumalaga. Selles mõttes olengi sinuga ühel nõul, et ka mulle ei meeldi islami poliitika. Poliitika, mis on ühe religiooni põhjal viidud täielikku äärmusesse, mida see religioon iseenesest mingil moel ette ei näe 😉

    • Ohh, Ummomar, minu segane väljendusviis jälle… “arvestab kristlastega” tähenduses “tunnistab”, tähenduses et sellise inimrühma olemasolu ja kuidas nendega käituda on pühades tekstides kusagil ära mainitud.

      Autokraatselt taas “ei arvesta” selles mõttes, et ei arvesta muu arvamusega peale iseenda. Reeglid on ühepoolselt fikseeritud. Kui Sina nt või mõni teine moslem ei peaks millegagi nõus olema ja isegi kui väga paljud ei peaks millegagi nõus olema, siis ega reeglid sellepärast ei muutu, kuna need on jumalast paika pandud ja muuta saab siis ka ainult jumal – ta peaks siis uue kogu alla saatma.

      Ei ole, nagu on uuemas maailmas kombeks, et kui miski ei meeldi, siis lähed aga loosungiga tänavale ja küll see punkt varsti ära muudetakse. Mõnel pool isegi küsitakse kodanikelt juba ette – et kas meeldiks see reegel või otsus, või ei meeldiks. Nt meeldiks liituda ELga võ ei meeldiks. Jne. Dialoog! Islamis on ainult monoloog ehk diktaat – jumal ütleb teile kuidas teie tehku ja prohet ütleb ka, ja mullah või keegi ütleb edasi, aga vastu vaidlemise võimalust ei ole jäetud. On vist nii? Mõõdukalt kõrvale viilida ehk saab, kui miski ei meeldi, aga seda võetakse viimsepäeval ju arvesse!?

      Mis puutub kristlaste mitterahulolusse (nt Egiptuses), siis ma näen siit jälle, et moslemitel kas pole piisavalt empaatiavõimet, või pole huvi, et seda täienisti mõista. Kuigi laiemalt Egiptuses on empaatia ilminguid sel aastal olnud rohkesti, see on lootust andev :). Esiteks on moslemid koptide suhtes sissetungijad, kooptid olid siin varem ja varakristlus minu teada isegi ei levinud tule ja mõõgaga vaid inspiratsiooni teel, samas kui islam juba “kehtestati”. Kuid olulisemalt muidugi koptid ei piira moslemite elu-olu mitte kuidagi ega millegagi, vastupidi aga küll.
      Tegelikult tõesti imestan, miks seda on nii raske mõista.

    • Jah aga kullake, miks sa neid lõputuid linke siia kleebid. Me üldse ei aruta siin, mida kõike maailmas on islami kohta arvatud. Me arutame, mida me isa arvame ja miks. Sellest ei ole mitte mingit kasu kui maailmas on juhtumisi inimene või paar, kellel on täiesti õige arusaam islamist, kui olulisel osal, aga riti neil ke tegutsevad ja ette võtavad, on see näiteks täiesti vale? Ja ma leian et kõige rohkem peaks see olema ikka aislami enese mure.

      P.S. Ma ei usaldaks iialgi pimesi kedagi, kes on 34-aastane(!) Põhja-Iiri protestant ja nimetab end Leniniks (!), nagu too Seymour. Kolmekümnendates meesterahvaid saab vab! usaldada ainult tööd rügama, sest mida iganes selles eas küll ülespoole pürgimiseks ette ei võeta. Mida iganes! Kuigi põhimõtteliselt näib ta väitvat lihtsalt, et sõdimine islamiga pole õigustatud ja selles on tal paganama õigus muidugi, kuid sel pole midagi pistmist islami või selle tõlgendamisega. Sõdimine polegi peaaegu kunagi õigustatud, kuna see põhimõtteliselt mõjub teist poolt tugevdavalt ja koondavalt – siis töötab iseendale vastu.
      Kuid see on juba hoopis uus pikk teema ja see siin pole üldse poliitikablogi :).

      • Vabandan liigsete linkide pärast – vahest mu oma retooriline võimekus pole veel piisavalt arenenud, sellest ka viited neile, kes asja paremini valdavad. Ja vahest selles kommentaariumis kirjutamine oli katse sulge teritada, hoolimata temaatika personaalsest vibe’ist. Tunnistan, et see oli donkihotlik võitlemine argipäevahegemoonia tuuleveskitega, püüd tappa personaalobservatsioonilist sääske intellektuaalse tuumaarsenaliga; ja võibolla läksin teemast mööda.

        (Richard Seymour on ateist, kes on juhtumisi pärit Põhja-Iirimaalt.)

      • Seda ma vaatangi, et Sa nagu üritaks midagi väga tõestada, aga ma ei saa aru, mida? Osalt tõestad asju, millest pole üldse juttu tehtudki, millega ma üldse ei vaidlekski. Kui mina su jutu kokku võtaks, siis mulle jääb mulje, et üritad öelda: Islam pole tegelikult nii paha kui teda “Läänes” kuvatakse. Ja ilmselt polegi, kuid murelaps on küll, ja sellest piisab. Ei tee maailmast helgemat paika, hetkel nagu. Kristlus vähemalt on jõudnud faasi, kus tema ebardilmingud arenevad rohkem seespidiselt (igasugu naljakad, rohkem või vähem legaalsete reeglitega kommuunid, sektid jne). Väljapoole pole eriti kuulda ega näha. Ei ole tülikas usk. Kui parandab maailma, siis iseenda parandamise ja mitte teiste üle määramise kaudu. Ja siis on ju veel igasugu hiina ja india filosoofiad, mis on pigem ellusuhtumised kui kellegi kummardamised, ja kust negatiivsed jooned vist üldse puuduvad. Nt zen-mõtlemise kohta ma ei tea midagi negatiivset öelda, v.a. et see vist teeb inimesest kapsa, kui väga ontlikult järgida, 😀 vahel on kasulik niiviisi aeg maha võtta ja kapsana elada.

        Iseenese mõtete seniseks kokkuvõtteks: ma eelnevat arvestades ei saa üldse aru, kuidas saab keegi 21. sajandil vabatahtlikult valida endale islami eeskujuks ja teejuhiks elus? Kõigi alternatiivsete võimaluste seast? Sest kui midagi maailmas toetada, siis ju ilmselt sellist käitumist, mis teeb maailma kuidagi paremaks? Väga raske on näha, millega islam teeb maailma paremaks, samas kui suhteliselt lihtne on näha, millega ta teeb halvemaks.

      • Ma arvan, et Seymouri tasub lugeda kyll, vaatamata sellele, et ta on selgelt marksist ja ateist. Kuid tema tàhelepanekud on alati huvitavad ja kyllalt tàpsed…. Ma ka nendega alati ei nòustu, aga lugeda tasub:) Ja tema argument mittesekkumise kohta “liberal defence of murder” on ka miski, mis kindlasti on vààrt lugemist.

        Aga yks kysimus on “islami muutmine vàljaspoolt” (nagu ma ka ytlesin, islamiriigid peavad olema, seni kuni moslemid neid ise tahavad), aga teine asi on ellujààmine islamiriigis mittemoslemina vòi toimimisvòimalused moslemienamusega riigis mittemoslemina. Ja blogi autor, ma olen tàhele pannud, elab Egiptuses ja arvab oma kogukonna kohta! Mitte ei vòta vàljastpoolt kolonialistlikku positsiooni.

        Minu enda positsioon oma riigi osas on ka vàga selge: riik peab olema usust lahutatud. Ja islamiusku inimestel tuleb see pòhimòte kuidagi oma usundisse inkorporeerida – vòi siis, tuleb neile vòimaldada eraldi ala islami seadustega vòi sootuks eraldi riik, kui nad seda soovivad. Yldiselt, enamik moslemeid muidugi ei ole radikaalid ja enamik suudavad vàga hàsti ka sekulaarses riigis toimida ja teisi austada. Seega, ma arvan, et moslemigetode tegemist ei ole tarvis 🙂

      • Võtan kuulda Seymouri mitmehäälset innustunud kaitset ;), kuigi mind ennast häiris algusest peale tema kohutavalt keeruline ja segane ütlemisviis. Minu arust “great minds”e iseloomustab alati, et nad oskavad väljenduda väga lihtsalt. Nende mõtted on juba kuidagi kristalliseerunud. Vastupidine tundub kas akadeemilise eputamisena või siis et see inimene pole veel enda jaoks nii selgeks asju mõelnud, mõtted pole veel kristalliseerunud. Nt kui ma loen oma lemmikautorit majanduse vallas Peter Druckerit, siis – ta on ni lihtne et see on lugedes täiesti ülevust tekitav.

        Ma ise tegelikult ei positsioneeri end päriselt siinseks “kogukonnaks”. Ma ikka vaatan teda väljastpoolt, ma ei tunne ju ühist ei moslemite ega kristlastega ja samas ma võin kurta kuid ma ei eelda, et pool miljonit inimest minu maitse järgi end ümber orienteeriks. Muidugi see on nende kodu ja nende tingimused, kuid sellegipoolest võib ka arutada, kas nende tingimused on isegi neile endile soodsad. Nt ülivali lärm ähvardab ühtviisi nii minu kui nende endi kuulmist jne. Ja kuidas soodustab või pidurdab islam riiklikku arengut ja inimeste heaolu edenemist? Ta ei peagi ehk ju seda elu ja keskkonda oluliseks, kui see on lihtsalt nagu ootesaal? Ateistile on asi selgem – meile on üks elu antud, on vaja rabada ja liigutada, et sellest täit võtta :).

        Väljastpoolt sekkumist, st vägivaldset ja forsseeritud muutmist, ei pooldaks mina ühelgi juhul. On ju juba piisavalt palju näiteid, kuidas see ei toimi – kuidas pealesurutud sotsialism ega ka pealesurutud demokraatia ei toimi, kui kogukond esiteks pole vaimselt valmis ja teiseks – sundimine tekitab alati trotsi. Saab meelitada kui väga vaja on, aga mitte “kehtestada”. “LIberal defence of murder”… kas on olemas statistikat, kas välise sekkumisega on tõesti inimsurmi vähendatud? Või surevad sekkumise käigus ja mis sellele järgneb lihtsalt erinevad rohkem või vähem süütud inimesed. Ma kipun pigem uskuma, et iga ühiskond on oma juhte väärt ja eelkõige seestpoolt ja altpoolt peab muutus tulema, siis on ta “ausam”. Kui ka külamats kaugel provintsis on muuusteks valmis, siis see tagab paremini, et terve riik nendega tõesti kaasa tuleb, kuid kui ülevaltpoolt alustada, nagu seni on tehtud, siis on ju selgelt näha, kuidas uued hobused üritavad küll vedada, aga vankril pole rattaid ja ta ei tule järgi.

        Parakuu eksisteerib enamasti igal pool mingi rühm intellektuaale, kes muutuvad läbematuks ja rahutuks ja nendel on kitsas ja paha ja hapnikupuudus.. nii see siis lähebki, igal pool ikka ühtmoodi “revolutsiooni” õhinas edasi. Saame kohe hakata nägema kuidas Egiptuses see uutmistöö õnnestuma hakkab. Mis siis, et pandi uus juht kukile? Elevant on ju sama…

  5. Oh! Minu meelest on kõik usud tihedalt poliitikaga seotud, olgu siis tegemist islami, budismi, kristluse või veel mõne muu usuga. Mõjutab siis usk poliitikat või poliitika usku, aga vastastikune mõju on kindlasti olemas. Ei oleks ju muidu peale Dalai Laama visiiti Hiina saatnud Eestile nooti sobimatu käitumise pärast, Postimehe vahel oli selle kohta kohe erileht, mida ma ei ole küll jõudnud lugeda.
    Ja ei mäleta millistest uudistest, aga mitte väga ammu, jooksis läbi teade, et mošee ees (või eeskojas või kuskil sellises kohas) plahvatas pomm. Kuna ei olnud momendil teleka ees, jäi see kuidagi lihtsalt kahe kõrva vahele tiksuma, et nüüd siis ka mošeedes…

  6. Jah, kui oletada, et inimese usk mõjutab tema käitumist kaasinimeste suhtes, siis vist küll ulatub nende kõikide mõju poliitikasse välja.

    Vastupidi on ka – mulle juba pikemat aega tundub, et Eesti erakonnad oma olemuselt pole mitte poliitilised rühmitused, aga ususektid. 😛 Nii et ma ei oska tõesti arvata, kas on mõtekas see, et usulise kuuluvuse alusel erakondi moodustada ei ole lubatud – kui ühtedele on, siis miks teistele ei? (uitmõte!)

    Islami suhtes võiks nüüd ehk väikese mõttepausi pidada, kui just kellelgi veel midagi olulist hingel pole – saavad lugupeetud moslemid ka luksumise lõpetada ja kes seda tuld ja tõrva kaasa lugesid, need välja hingata :).

    • Tekkis küsimus, et kust Teie, lgp tundmatu, võtate, et mulle siin ei meeldi? Mulle ei meeldi islam, aga mis puutub islamisse Egiptuses elamine?

      Muuseas, lehmad näiteks pole pea kunagi rahulolematud. Ja kapsad ei kurda kunagi. Siin Teile mõtlemisainet rahulolevuse kohta ;-).

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s