Meil on kodus koolitüdruk!

Septembri viimasel pühapäeval alustas lõpuks  tööd Ühe kool. Pärast seda, kui olime nädal aega üle lubatud aja (“pärastlõunal, ei homme hommikul, kohe kindlasti homme päeva lõpuks…” jne) Ühele koolivormi oodanud, tuli laps eile koolist koju mingis imetillukeses juba ette väikeses pihikseelikus. Ülejäänud vorm oli kenasti kilekotiga kaasas. Laotasime siis selle kotitäie laiali ja vaatasime üle ja täna hommikul läks kotitäis ilusti kooli tagasi, sest mitte kuidagi ei ole mõtet 113 cm tüdrukule osta vormi, mis on mõeldud 98 cm tirtsule. Proovisime huvi pärast Kahele selga – jah, kolmeaastasele istus nagu valatult! Ehk et Üks läks ikka jälle teksades ja t-särgis, hea et need uued pikad teksad viimasel Kairos käigul ostetud said.

Ma ei tea, kas sõna”planeerimine” araabia keeles on olemas, aga rakendust ma ei näe, et see sõna kusagil päriselt leiaks. Kõik toimub “inshaallah” rütmis ehk juhtumisi.

Üks ise on kooliga küll hirmus rahul, muuhulgas sest õpetajad pidid olema “ilusad”, “mitte nagu lasteaias” ja täna teisel nädalal oli juba teine sünnipäevapidu järjest – uus komme, mida eelmises lasteaias ei tuntud, et sünnipäevalapsed toovad tordi ja õues korraldatakse väike sünnipäevajämm. Ühe korra on mängitud jalgpalli ja vähehaaval vist korratakse üle tähestikku ja õpitakse ingliskeelseid väljendeid, nt eile kuulsime Teispoolega umbes 2000 korda õhtu jooksul “What is your name” nii et me lõpuks mõlemad koos karjusime, et lõpeta juba ära! Kuna vähemalt minu jaoks on “What is your name” koos “where are you from”-ga kaks kõige tüütumat küsimust, mida ühelt valgelt elevandilt siin küsitakse täpselt iga kord kui kodust välja minna. Ja küsitaksegi vähem teada tahtmise soovist kui suurest rõõmust seda väljendit “proovida” : -).

Positiivse poolena kuuleb ka Kaks kõiki neid väljendeid ja kuna ta on endiselt Ühe papagoi, siis ka käib neid meilt sama usinasti küsimas.

Kuid tunniplaanist ega muudest süsteemidest pole meil veel aimugi. Esimene päev algas meile lastevanemate koosolekuga kooli õuel ja lastele pealtnäha lihtsalt kaootilise sisseelamisega klassiruumis – nemad nopiti meilt näpust ära ja pärast lühikest fotosessiooni lillepeenra ees (Üks oli üsna tõrges) viidi klassi, ning ukse vahelt piiluda lubati, aga rääkida mitte! Miks see nii on, sain ma päeva lõpuks aru ka – ilmselt olid osad lapsed nn kodulapsed, kes polnudki varem mingis lasteaias käinud ja tegelikult esimest korda päeva ilma emata veetsid. Kardeti siis, et ema nähes hakkavad nutma ja koju tahtma… Kuid Üks on ju juba veteranlasteaedlane – kui ukse vahelt piilusin, istus parasjagu  ja näsis isukalt oma võileiba ja minu hüüete peale, et kuidas läheb, lehvitas nii poole innuga, et – ah, mis siin ikka nii väga teistmoodi minema peab. Enamus muid lapsi tundusid küll temaga võrreldes kasvult ja olekult nagu sõimerühm, kuigi algteadmisteta lapsi KG-2 astmele vaevalt võetaks, seega küllap see nende tegelik suurus väljendub pigem sisemises vaimusuuruses ;-).

Egiptlane ei ole tegelikult väike inimene, siin külavahel liiguvad ikka pigem sellised  ligi kahemeetrised ridvad nii meest kui naiste poole peal. Aga mõned on ikka väikesed küll ka :-).

Lastevanemate jaoks niisiis toimus õuel varikatuse all koosolek, mille lõpus pidulikkuse rõhutamiseks esines üks pöörlev dervish. See oli ka kõik. Uudsena peeti avakõned paralleelselt nii inglise kui araabia keeles – mina sain ka midagi aru! 😉 Kuid kõik oli üsna üldsõnaline. Ei tea me siiani “tunniplaani” ning koolivorm on enamusel küll olemas, aga vähemalt igal hommikul on maja täis rahuolematuid emasid kes üht või teist eset ringi vahetada soovivad, ja Üks niisiis on päris ilma. Kuid vaatasin vormi siis vähemasti üle. Kooliseelik ja pluus meenutavad üsnagi Ühe vana lasteaiavormi, samad polüestermaterjalid, kuigi vana seelik, praeguseks Kahele pärandatud, on uuest kaharam ja kenam ja poole odavam. Muidugi, kui see ju õmmeldakse kiriku juurde kuuluvas õmblustsehhis samas kõrval.

Punase asemel niisiis tumesinine pihikseelik, veel üks poolseelik ja kuskil peaks olema seeliku juude ka pintsak, mida meie “näidispakis” polnudki, kuigi see-eest oli kaks täiesti ühesugust tumesinist v-kaelusega palmikumustrilist sviitrit – muidu üsna kenat, lihtsalt et pealtnäha puhas akrüül, mis pani veidike imestama, kuna meile oli ju ekstra rõhutatud kooli soovi näha õpilaste jalas ainult “tervislikke” jalatseid ehk et tekstiilist või nahast, aga kindlasti mitte kunstnahast. Miks siis ülejäänud keha peab polüestrit ja akrüüli kannatama?

Veel oli pakis kaks rohelise-valgetriibulist pluusi – pikkade ja lühikeste varrukatega ja jälle vana vormi “koopiad” (ms praeguste Eesti vanaemade kooliajal olid triibulised pluusid moes Eesti koolideski, kuigi sinise ja valgega), väga korralik tumesinine võrkvoodriga ja lukkudega spordidress, ning t-särk soojemateks ja pikkade varrukatega paksem seest uhutud särk külmemateks spordiilmadeks. Spordirõivastega võis täiesti rahule jääda, lihtsalt et praegu me veel ei tea, kas see üks jalgpallitund nädalas ongi kogu võimalus neid kanda? Ja millal algavad ujumistunnid? Üks nõuab nüüd iga päev ujuma, sest bassein on ju silme ees.. 🙂 aga Teispool teadis öelda, et ehitajad pole seda veel üle andnud.

Klassiruum oli üsna pisike ja minu pilgu järgi lapsi üsna täis. KG-2 on majutatud uhiuude tiiba, mida hakati ehitama alles vastu suve, ilmselt siis kui tegelik nõudlus kooli järele selgus. Esimesed kolm korrust on ära viimistletud, ülevalt poolt alles “turritab”.   Igat vanuseastet on 3 klassikomplekti, Üks on niisiis KG-2B klass :-). Meile tehti ka kiire tutvustav ring kooli peal, sh koolimajas sees fotosid teha ei lubatud, ei tea kas PR või usulistel kaalutlustel, õues siiski lubati.
Poolkeldris paiknev söökla pole veel töökorras, kuigi koka moodi mehed seal juba ringi askeldasid, ja teiselt poolt paistis midagi garderoobi laadset, paljude pisikeste “tuvila” moodi lahterkappidega. Teisel korrusel oli “keelelabor” – üsna moodsa välimusega ruum, kus igal lapsel oma “boks” moodsa helitehnikaga, ja suured kõrvaklapid :-). Ma ei tea, mis tund toimus keelekabineti kõrvalruumis, kuid seal demonstreeris õpetaja pealtnäha umbes seitsmestele nubludele midagi oma läpparist, videoprojektori vahendusel. Kõige suurem üllatus olid õpetajad ise – kõik puha tõsimoslemi stiilis meesterahvad – kikkhabeme ja valge mütsikesega. Noored ja nooremapoolsed küll, aga ikkagi. Nemad siis vist olidki see “ekstremistide rühm”, keda suvel koolis kogunemas nähti :-). Eelkoolirühmadel on siiski naiskasvatajad – üks kasvataja ja üks abiline iga rühma kohta, arvan et rühmas on u 25 last, mis on isegi hästi Egiptuse kohta, kus keskmine klassi suurus riigikoolis on 60 õpilast. Naispedagoogid olid kõik mustvalgetes rõivastes, valge peasalliga.

Ühe klassiruum oli klass nagu klass ikka ja sama suur ka, seinal oli ikka ja jälle LCD-teler, kust neile aeg-ajalt multikaid näidatakse, kõikides klassides on konditsioneer, milleta lagedal ja lauspäikeses asuvas kitsukeses koolimajas olekski mõeldamatu hakkama saada ka, ning väikesed lauad ja toolid ringis ja rühmiti istumiseks. Natuke nagu lasteaed aga natuke nagu kool ka. Õues siis veel suur uhiuus mängunurk kiikede, karussellide ja liugtorudega, isegi pallimeri, kuigi aega seal käia ei ole enam kui pärast tunde, kui issi oodata viitsib. Vahel ikka viitsib…

Basseini kõrval nurgas töötab välikohvik õpetajate jaoks ja mõned lauad-toolid on seal ka, kuuldavasti toimis seal ramadaniajal laste ja vanemate suveklubi, kuhu meie küll kordagi ei jõudnud, sest ramadan oli sel aastal nii hiline (päikeseloojangu järgi), et kuni kõikide palvetega ühele poole saadi ja elu linnas jälle taastuma hakkas, oli meil juba meie harilik uneaeg käes. Müksasingi siis Teispoolt, et – näe, kui jälle tahad mind kohvikusse kutsuda, siis kutsu siia – vähemalt ükski viisakas koht värskes õhus ja üsna puhtake ka, isegi ilus.

Nalja saab ka – Teispool viib Ühte muidugi motikaga, esimesel päeval sõitsime nagu sandwich – isa ees, Üks keskel ja mina see viimane “punkt” vastu pakiraami. Kuna Teispool tahtis kindlasti kooli ajaks auto osta ja siis me koolibussi ei tellinud ega maksnud, aga see tema ostmine muudkui lükkub nagu asjad Egiptuses ikka lükkuvad. Anyway, jõudis Teispool siis ükspäev lõuna paiku kooli – et köök veel ei tööta, vabanevad lapsed juba kell 1 – nendes samades pooltolmustes pükstes ja särgis, millega ta siin küla vahel mesilaste vahet kimab, ja asutas end Ühega väravast välja… “Vabandage, aga kes teie sellele tüdrukule olete?” astus äkki ligi turvamees, kes juhtumisi oli uus ja polnud Teispoolt varem kooli vahet virvendamas näinud. “Kas autojuht?”

Ha. Ha.

Ootamegi siis nüüd, no ikka koolivormi, aga veel olulisemalt mingitki lapsevanemate koosolekut, et küsimustele vastuseid saada. Ühel on lihtsam – tema ootab iga päev lihtsalt uut hommikut! 😉

**

Btw, what is your name?

Advertisements

One thought on “Meil on kodus koolitüdruk!

  1. Tuli tuttav ette see sandwich`i värk. Sai kunagi isa ja noorema õega samamoodi motika seljas lasteaia poole võileivatatud 🙂 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s