Tsihkat-tsahkat, tsirr-tsirr, piu ja pau

Viimasel ajal on tempod kuidagi kiireks kiskunud. Kes siia blogisse augustis kiikas, ehk mäletab, milline molutamine siis toimus. Ja korraga septembris hakkas toimuma kõik korraga. Tööd hakkas sadama uksest ja aknast, ja mitte lihtsalt tööd aga 12-14 tundi 7 päeva nädalas liiki tööd, sest ega tõlkijalt ju keegi küsi, kas ta ka puhkepäevi peab. Aga samal ajal sai ka Üks viieseks – ikkagi nagu ümmargune number juba – ja samal ajal läks ta ka kooli. Siis veel ämma pensionile jäämine – jälle ainult üks kord elus ette juhtuv sündmus, ja lisaks arvutasin eile autos istudes näppudel kokku, et kahe nädala jooksul oli see kokku neljas kord meil Kairo poole kihutada ja korra oleks kiiresti veel vaja, kuna tüdrukud on õnnetud, et neid pole ammu ujuma viidud. Ma ise ka.

 

Kuid eile olime teel… barokkmuusika kontserdile. Jeps! Kuna kõikide muude Egiptuses viibivate eriliste eestlaste seas viibib siin hetkel ka üks eriline muusik, kes klavessiini päris hästi näppida mõistab. Tema leidis endale seltsilise, kes mõistab näppida klavessiini juurde sobivat barokkviiulit, ja nii see siis läkski, tõenäoliselt esimene pool-Eesti vanamuusikakontsert Egiptuses?

 

Sihtkohta teadsime ainult umbmääraselt, et Saksa protestandi kirik kusagil Bulaqi linnaosas selle ja selle nimega tänaval. Bulaq on kunagine Kairo jõe-kaubasadam nii ütleme saja kuni paarisaja aasta tagustest aegadest, kuid suur kaubaladu on tema olemuseks tänini. Niiluseäärselt promenaadilt juhatatud tänavajuppi pidi alla keerates hakkasid tänavaveerel esmalt silma jässakad jalgadel tapa… vab! raiepakud, lihuniku asendamatu töövahend. Järgnes metallimeeste kvartal – alates tundmatu otstarbega juppidest ja tükkidest kuni peenemat sorti kruvi- ja mutripoodideni välja, kus valikut seinast seina mitmel eri korrusel demonstreeriti, kui korraga (šššahh!) tuhises pimedast põiktänavast meie kõrvale viimase mudeli mersu, suur nagu emalaev ja must nagu pilv. Mehed esiistmel vakatasid – jutt oli just keerelnud Fiat Regatta turuhindadel ja sõiduomadustel…

Et metall mersusid tõmbab nagu magnet rauda, ei ole muidugi uudis ja tänava veeres nägime veel õige mitut sama klassi sõidukit linnaosas, milles välimuse järgi muidu nagu pigem eeslid pidanuks ringi liikuma ja liikusidki ka – vankrid kruvide ja mutritega sabas. Eluasemete kvaliteedi järgi olnuks Fiat Regattagi siin liiga kõva sõna, kuid äri kvaliteet näete võimaldab isegi mersuga ringi ujuda. Mersumees ise oli üsna lahke noor sell ja et liiklus meid tema ja teda meie külge „kleepis” siis tänavaristile jõudes andis lahkesti nõu, kuhu poole keerata õige oleks. Nagu Egiptuses ikka antakse – liikuvast autost liikuvasse autosse läbi lahtiste akende.

Ühtlasi lõppes sellega metallikvartal ja sisenesime puidu hulgimüügi kvartalisse. Põrandalaudu, teibaid, mida iganes virnades, mida müüjad voolikust usinasti kastsid, huvitav et ma ei ole varem kuulnud, et oleks otstarbekas puitu niiske hoida, harilikult ikka üritatakse see saada võimalikult kuivaks ja hoida kuivas? Või kes teab.

Järgnes veel jupp harilikke agulimaju tänava veeres ja ümber nurga pöörates sisenesimegi kontserdikeskkonda:

„Kas kreeka, katoliku või mis kirikut vajate?” küsis abivalmis meesterahvas tänavanurgal, kes meid jälle õigesse suunda aitas. Sellest oli hiljem veidi abi ka, kui kõigepealt jäime seisma esimesena vastu juhtunud ristiga hoone ees. Teispool sibas välja uurima, tegi tiiru ümber hoone ühtpidi ja teistpidi (minutid  muudkui jooksid ja kell oli juba seitse saanud) ja naases siis raportiga, et olla küll „saksa kirik” aga elumärkigi selles hoones täna pole. Sattusin paanikasse, et ega ma ometi kuupäevi sassi ajanud ja tegin kiire kõne tuttavatele, kellel tänu sellele õnnestus mobiiliga rääkida kontserdi esireast just avapala ajal. Kuid aidata ei osanud nemadki, kui ju ei teadnud, kus meie oleme. Otsustasime siis ikkagi, et ehk neid kirikuid on sellel tänaval veel, mis umbes 200 m pärast osutuski tõeks. Tänavat palistavate autode summa järgi oli kohe näha, et siin ometi midagi toimub ja kaks minutit hiljem vajusime Teispoolega hingeldades viimasele pingirivile – avapala oligi alles pooleli.

 

Kontsert oli täpselt nagu peab – kaunid helid, kaunid esitajad ja kaunid muusikariistad. Imeilus väike minimalistlik kirikuhoone kaunite vitraažidega laes. Kuulajaskond oli asjakohaselt vähem kaunis – eks me tausta rolli mängisimegi, aga tore, et vist esimest korda Egiptuses ei pidanud ma häbenema vähest meiki näos, sest ülejäänud nägudest paistis seda veel vähem, et mitte öelda, et sakslannad näisid olnuvat tulnud südamerahuga nagu loodus neid loonud oli. Tore, sest minu nahk siinses kuumuses ei kannata meigikreemi ka mitte põrmugi. Ja ripsmetušši pole ma näinud sellest ajast, kui Kahele sai lubatud sellega „natuke mängida”, see oli vist läinud sügisel millalgi. Anyway, kah oluline tähelepanek, et kui vahel on eestlast venelasest raske eraldada, siis eestlast sakslasest on peaaegu veel raskem eraldada, eriti meeste poole peal. Pastor nägigi välja täpselt nagu minu vanaisa – pikk nagu mastimänd, tugeva kandilise lõua ja tumeda juuksepahmakaga. Mees nagu hobune, vitaalne ja viriilne (ärge talle palun võib-olla päris täpselt nii öelge, aga). Võttis komplimendid tänuga vastu ja kutsus lahkesti koja katuse alla naasma.

 

Nurka oli isegi puhvetilett korraldatud, paraku saabusime liiga hilja, et seda nautida, ja lahkusime liiga vara, aga sellest allpool. Olid olnud kontserdikuulutused, olid paljundatud kontserdikavad ja oli isegi helirežii esitaja abikaasa näol esireas läppari taga. Millega ma tahan öelda, et ka korralduspool oli väga proff ja eestlaslikult (sakslaslikult?) pedantne – just nagu peab, riigis, kus peaaegu kunagi ükski asi ei ole nii nagu peab. Kõrvad puhkasid, aga hing ka puhkas. Ja mitu korda pidin kuulamise ajal tõrjuma meelepilti, et kui nüüd kõik lõpeb ja me uksest välja astume, siis otse kõrgete kuuskede vahele lumehange… sellised karged-karged helid voogasid kiriku ümarate võlvide all.

 

Tegelikult astusime kirikust välja peaaegu et ninapidi kuuma püssitule alla, sest juhtumisi olid samas kvartalis samal ajal puhkemas need tänavarahutused, mis täna teevad ilma BBC-s ja Delfis (et olulisemad kanalid ära nimetada). Meil „küla” poolt tulles polnud muidugi toimuvast aimugi, ega olnud ju seekord keegi ka üles kutsunud või muidu mingeid suuremaid kogunemisi välja kuulutanud. Kuid Egiptus on hetkel nagu üks suur õlekuhi – iseenesest nagu ohtlik ei ole, aga piisab, kui keegi poetab sädeme… Inimesed on rahulolematud, tülpinud, kannatamatud ja valmis kinni hakkama millest iganes. Miks sõjavägi valitseb (aga kes siis peab valitsema, kui võeti üleöö president kukutada?) Miks sõjavägi tulistab (aga heldeke, selleks ju sõjavägi on, et tulistada või on sõjavägi selleks, et kasvatada või moraali lugeda või kellegi eest tema töö ära teha?) Miks presidenti ei valita (aga kes peaks valima, kui valimiste ettevalmistamise ja kandidaatide ülesseadmise asemel tegeldakse tänaval emotsioonide väljaelamisega?) Jne jne. Ära roni relva ette, kui ei taha pihta saada, aga egiptlane ikka ronib ja süüdi on siis loomulikult see, kes tulistas.

 

Anyway, ma ei tea siiamaani, millest asi alguse sai ja ei tahagi teada ja ei usu ühtki juttu, sest need kõik on rängas paindes objektiivsuse suhtes. Igaüks kaitseb „omasid”. Lugege uudistekanaleid, mida arvavad nemad seda võime ju meiegi arvata, kuigi kes ütles, et see kõik tõsi on?

 

Kuid nii palju on enam-vähem kindel, et koptid on viimased paar nädalat olnud üpriski endast väljas järjekordsete rünnakute tõttu nende suunas – väidetavalt üritati paar nädalat tagasi röövida üht kirikut või kabelit või kabeliaset (? iga uue uudisega väljend muutub) Kairo lähistel Fayoumi kandis, kus maasturiga sõitnud relvastatud isikud avasid tule kirikut või kabeliaset või mida siis valvanud isikute pihta; ja nädalapäevad hiljem tekkis tõsisemat laadi konflikt Assuani lähedal, kus ühes külas juba kümneid aastaid palvelana asutatud hoonele anti lõpuks luba ka torn peale ehitada, millest sattus paanikasse kohalik moslemirühmitus, kes teatas, et mingit kirikutorni, ja veel kellatorni, nende külla küll ärgu kerkigu. Eestlastele suhteliselt arusaadav olukord, ma kujutan ette, kuigi veidi äraspidiselt, kuna mõlemad usundid on ju suhteliselt põlised siin. Et koptid olid siin põhimõtteliselt veidi varem, ei ole poliitiliselt korrektne öelda, kui on populaarne arvata, et Egiptus kuulub „kõikidele egiptlastele”, sellest hoolimata, et moslemid osaliselt käituvad, nagu kuuluks ainult neile. (Ra arvamust seejuures ei küsi keegi.)

 

Täna siis aga ollakse vihased, et sõjavägi kuuldavasti olevat rünnanud hulka rahulikke inimesi, kellest vist osad ka surma said, ning riiklikes uudistes olevat taas vassitud ja esitatud valefakte.

 

Ma ei tea, ma ei usu tõesti ei üht ega teist pidi, ma ei näe olulist objektiivset kanalit ega kirjeldajat. Kuid olen endiselt veendunud, et on äärmiselt naiivne rahvast, kes ise näeb, et süttib nagu õletuli hingeõhu peale ja pidurdamatult, eeldada, et sõdur, see kõige halvemini motiveeritud, koolitatud ja tasustatud ühiskonnaliige, oleks temast intellektuaalselt ja distsiplinaarselt nii palju üle, et täpselt ja igal hetkel teaks, mida tohib ja mida ei tohi, ja perfektselt hoiaks oma emotsioonid vaka all. See sõdur on ju ka egiptlase verd? Ehk et üks pikk pada sõimab katelt olukord kogu see tänavune aasta. Ja on kurb, et riigis peaaegu kaheksa kuu jooksul endiselt ei ole välja paistmas ühtki inimest, kes rahvale seda öelda mõistaks ja mõistaks rahvale rääkida, mida neilt tegelikult oodatakse või isegi nõuda tuleks. Ei pea ju ootama, et selline õigus kusagilt kõrgemalt antakse, vaid selle võib endale võtta igaüks, kes mõistab ja näeb hädas aidata. Kasvõi presidendikandidaate on tugev  käputäis, kuid ei ühtki oraatorit siis nende hulgas? Ning doonorid ja abilised raja taga – kus on sõnumid sellest, kuidas demokraatia tegelikult käib? Ei käi romantiliselt tänaval lärmates ja asja eest teist taga ei millegi eest hukkudes, vaid käib üsna proosaliselt omaenda külanõukogu kaudu. Selle ukse taga paraku ma ei näe, et keegi tungleks, õieti et käiakse kauge kaarega möödagi veel.

***

 

Selle nädala erutavaim loetud analüüs rääkis hoopis Hiina tulevikust ja väljavaadetest. Hiina, hmm…. see kõlab nagu Händel: tinn-tinn-tinn-tiri-tinn-tinn-tinn-piri-rili-linn-linn…

http://www.youtube.com/watch?v=KV1uXsWdJHk

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s