Omar Khairati kontserdil

Sada aastat vaakumit, ja siis äkki selline muusikasündmuste sadu, eks ole? Kohe oktoobri esimesel nädalavahetusel, olime vaevalt tüdrukutega eesti laste lauluringist tagasi jõudnud, kui ülejärgmisel päeval kihutasime tagasi Omar Khairati kontserdile.

Kes raamatut on lugenud, juba teab, et Khairat on minu ja Teispool ühiseid lemmikuid, mis ei ole küll teab mis eriline joon, kuna üsna vähe on ilmselt inimesi, kes suudavad Khairati sädelevatele meloodiatele vastu panna, välja arvatud need, kes teda sünnist saati on kuulama pidanud. „Ainult palun mitte Khairatit,” ohkab õemees külla tulles, ja palub valida muu CD.

Kuid kõigest seitse aastat Egiptuses – siin on Khairatile veel ruumi küll ja küll!

Kontsertidele hakkasin tõsisemalt mõtlema juba talvel. Enne seda oli tegemist rohkem unistusega, sest väikeste laste juurest ju ei käi nii lihtsalt ära, st füüsiliselt ju ehk käikski, aga hing jääb ikka maha, aga muusika ainult läbi hinge käibki nagu toit käib läbi mao. See on see koda, kus kas võetakse vastu ja lastakse edasi, või lükatakse tagasi. See peab kaasas olema ja muudest muredest koormamata.

Algul mõtlesin muidugi ka, et – noh, vana on juba midagi 70nene ja annab kontserte iga jumala kuu… Et küllap seal kügeleb miski käputäis hallipäiseid fänne ja mõned turistid, kellele nende esindaja on suutnud tundmatu nimega ürituse pähe määrida. Lasin Teispoolel kassasse helistada vist nii nädalake enne kontserti.

„Complete!” kõlas liini teisest otsast tüdinud-resoluutsel toonil.
„Mida-mida?” ei jõudnud kohale ei Teispoolele ega mulle.
„Saal on välja müüdud,” ja toru lendas hargile. Miskid asjatundmatud, eks ole…

Järgmise kõnega saime teada, et piletid tulevad müüki kolm nädalat enne kontserti. Kuid järgnes kuude viisi rahutusi ja ei ühtki kontserti enne suurt suve, mil Teispoolele töiselt absoluutselt ei sobi. Suurkontserdid olidki Aleksandrias, meilt siit kahe tunni tee piki maanteed, mille õnnetuste statistika ületab Tartu-Tallinna oma ilmselt viiekümnekordselt. Kairo poolegi sõites juhtub harvu kordi, kui mõnest mööda ei sõida, kus autodki veel jahtunud pole. Väga tihti ei taha nii sellel viibida.

Kuni septembris kontserdihooaeg uuesti algas ja langes kokku sellega, et nii minul kui Teispoolel aega oli, st mina vajalike asjade jaoks lihtsalt võtan aega, kui kiire ka ei oleks. Ühtlasi tekkis ooperimajal tore komme Facebookis kenasti mitu päeva ette teada anda, millal täpselt populaarsemad piletid müüki tulevad:

https://www.facebook.com/groups/CairoOpera/

Seega õigel päeval punkt kell 10.30 oli Teispool Kairos kohal. Ehh, armastus, mida kõike sa suudad… 😎 Ning saabus tagasi võidukalt kahe kõige kallima piletiga, ebamäärase märgistusega P 11 ja P 13. Kus need kohad siis on, ja on need üldse kõrvuti??

Kuid keskmise hinnaga piletid olid (poolteist tundi kassa avamisest alates) juba otsas ja odavaid ei soovitanud müüja, kuna “siis me ei nägevat Khairatit üldse”. Meil siiski vedas, et Teispool nii hommikuvirge on, sest pool kaks jõudsid inimesed ja kurtsid, et ei saanudki enam pileteid.

Kallimad hinnad on harilikult esiridades, mis aga pole kontserdi puhul just soodsaim asukoht akustilises mõttes, seega olin natuke äraootav. Tegelikult juhatas vanaldane härra, kohanäitaja (kellele ms oli näha et on ka kombeks poetada väike tipp abi eest, eriti siis kui too piletist erinevaid istekohti välja otsida viitsis nt sõpruskondadele, kel kokkuistekohti polnud õnnestunud hankida vms) meid umbes parteri viimastesse ridadesse. A, B, C… P-ritta! 🙂 Akustiliselt – bingo! Ja nägime kah just enam-vähem. 5-10 rida eespool olnuks veel parem, kuid need siis olid kell 9 avatud kassa puhul kell 10.30 juba “läinud”, st neisse oli veel ainult üksikuid eraldi istekohti, kuid mitte enam kahte kohta kõrvuti. (Kõik kohanumbrid olid tõepoolest paaritud numbrid.)

Kairo ooperi suur saal 1500le inimesele on iseenesest väga kena ehitusega, juba parter on sellise kallakuga, et vahekäikude asemel on trepid (umbes nagu ajaloolises Linnahallis, siis) ja parteri viimastes ridades istusime iseenesest nagu esimesel rõdul. Hea nähtavus tagatud igal pool. Saal koosnes sümpaatselt vanaroosaks värvitud seinast ja korallpunastest sametistest põrandakatetest, toolid olid väheke mahedam ja roosakam toon samast korallpunasest ning läikivaks lakitud tumepruunide puitselgadega. Väga elegantselt lihtne ja ja soe. Ooperimaja ms on ehitatud Jaapani abirahade eest, asendama tules hävinud ajaloolist Kairo ooperit, mis asus kusagil all-linnas.

Hooneid on tolles Zamaleki saarel asuvas kompleksis enamgi (ka kunstimuuseum, õuelava jms) ning nende ümber on kaunis park ja sammaskäikudega väljakukesed puskkaevudega, kus etenduse eel ja vaheaegadel aega parajaks teha. Kohe ooperi taga (mitte vähetähtsalt) on avar tasuta parkla, kuhu pääseb Zamaleki tagumist serva pidi ooperile lähenedes.


Meie jõudsime ettevaatuse mõttes ligi tund varem ja pidime veidi ootama, kuni uksed avatakse. Siis uurisime oma kohtade paiknemist ja suundusime rõdukohvikusse aega parajaks tegema. 30 le ühe papptopsis tee ja ühe 200 ml pepsi eest… aga kes ütles et ooperis peab odav olema. Siiski, tundsin kerget puudust Valgest Saalist ja ühest heast aromaatsest konjaksisöömust. Mis kontsert see siis konjakita on?

No, näiteks Omar Khairati kontsert. Ega egiptlane ei vaja mingeid sõõme selleks, et ennast muusikale avada – esimesest loost alates läks (orkestri ergutamisel) lahti läbiv rütmikas kaasaplaksutamine, mis vaibus ainult meloodiakäikude ajaks ning vahepeal tekkis vestlus saalisolijate ja maestro vahel soovitud lemmiklugude teemal – keegi hele naishääl näis väga soovivat maestrole oma imetlust ja ettepanekuid just niiviisi ehedalt esitada. Siis veel oli kavas üks lugu Egiptuse filmist „Mafia”, mille peaosatäitjaid, tõmmu seksika kolmepäevahabemega sell koos kaaslannaga samuti saalis viibis ja muidugi kohe tähelepanu pälvis ja pidi ka asja kohta paar sõna ütlema, auditooriumi suureks elevuseks. Jne.

Repertuaar sobis meile ka, kartsin, et äkki on vana oma parimatest lugudest nii tüdinud, et esitab ainult mingeid improvisatsioone ja värskeid, originaalstiilist ammu irdunud katsetusi. No oli küll paar sellist ka, aga olid ka kõik lemmiklood nagu Khairati vististi kuulsaim – Am Ahmed, ja Meit Sana Cinema, mis on Egiptuse kino 100. aastapäevale pühendatud hoogne orkestriestraad. Pigem tekkiski vastupidine soov – kuulata midagi pikemat ja sügavamat, kuna enamik lugusid olid estraadile omaselt just levipikkusega, nii 5-7 minutit. Jõudsid just süveneda, kui – oligi läbi!

Vanahärra ise siis mängis klaverit, nagu ikka, ja mõtlesin aeg-ajalt, et kuidas ta küll neile tempodele vastu peab, kuid samas ega pole tal ka kedagi muud süüdistada, kui iseennast. Kirjutasid, siis ka mängi! 🙂 Ning Khairatit võib siis kuulata mitte ainult muusika pärast, vaid ka lihtsalt nautida väga head klaverimängu. Mängis selle kontserdi Austria ajaloolise klaverivabrikandi Bösendorferi pillil, mis on tuntud oma mahlaka laulva tooni poolest. Khairatile siis otse kui loodud ja peaks sobima ka eestlaste kõrvadele, kes me ju armastame kõike tummist ja mahlakat nagu nt eriti tummiseid ja mahlakaid hispaania veine (vab! uitmõte). Bösendorferit armastasid kasutada nt Franz Liszt, “West Side Story” komponeerija Leonard Bernstein, 20. sajandi suurimate pianistide hulka loetav Sviatoslav Richter ja muud jõulised klaverivirtuoosid, nagu siis muidugi ka pikk rida jazzpianiste, mh Keith Jarrett ja Nina Simone. Moodsamate artistide hulgast on Bösendorferit plaadistamisel kasutanud nt Vangelis, Brian May & Freddie Mercury, Meat Loaf, Peter Gabriel ja Elvis Costello, et ainult tuntumad ära nimetada.

Selline kolmekordne elamus siis: esitatav, esitaja ja pill ise – kõik puhas nauding kuulmismeelele.

Üks vaheaeg oli ka ja puhvetisse meid enam ei veedelnud ning allkorruse daamide tualetis oli klassikaline olukord – kaks töötavat kabiini ja kakssada naist ootamas. Kuna kõik suundusid just alla. Ülemiste rõdude kuulajaskond liikus edasi-taasi elegantselt liftidega. Kokku kestis kontsert ligi kolm tundi, mis kulus täiesti märkamatult ja ma ei saa öelda, et see minuga tavaliselt nii oleks – harilikult lähed ikka kuulama mingit „hitti” ja ülejäänu siis kannatad ka kuidagi ära, aga Khairati puhul ei olnud mingit kannatust, puhas 180 min adrenaliini, miinus vaheajad.

Korduspala – Haga Helwa ehk „Midagi head” – laulis terve saal valjul häälel ja sõnadega kaasa, üldiselt jäi mulje, et kõik peale meie on neil kontsertidel käinud juba sündimisest saati ja kõik, mida esitati, oli neile ammu ette teada. Nautisime siiski kõik ühtviisi. : -)) Oli natuke nagu muusikaline „1001 ööd” – kohati oleksid kõik Khairati palad nagu üks ja sama pala. Aga alati ikka veidi uues kuues ja kastmes, ikka jälle nauditav, igaühe järel tahaks veel ühte kuulata…

Khairat esineb vahel ka koos oma „bändiga”, aga populaarsemad, mille kõik ihkavad, on muidugi orkestrikontserdid, antud juhul siis koos Kairo Ooperi orkestriga, mida lisaks tavalistele pillidele rikastasid erinevad trummid nagu päris korralikku füüsilist vatti saav kuuba bongo, terve rühm darbukasid, siis veel ka visuaalselt nauditavad soolod ksülofonil, mille mängijanna oli juba staar omaette, ja muidugi araabia muusika puhul möödapääsmatu pill – oud, mida näppinud maestro istus aukohal otse dirigendipuldi ees. Ühtlasi siis õnnestus meil ära näha ooperi orkestri vastne peadirigent, napilt neljakümnene egiptlane Nayer Nagui. Noo.. tõmbas külmavärinad välja küll, eriti kui orkester juba soojaks sai ja sisse elas.

Aga „Sada aastat kino” kõlab nii, staartrummar on siin just ka hästi näha… 😛
http://www.youtube.com/watch?v=1F3EH8ngwwE

ning nii kõlab „Am Ahmed” CDlt:
http://www.youtube.com/watch?v=5inE9TOhTlc

aga (näiteks) nii võib ta kõlada kontsertesituses:  😉

http://www.youtube.com/watch?v=Ter9rtDcctc

Ksülofonimängijanna tegutseb suures plaanis selles loos “El Bakheel we Ana” (Ihnur ja mina), uskuge – te tahate teda nii kuulata kui vaadata! 🙂

http://www.youtube.com/watch?v=t-spXQJN0DI

..ja siin on tema sooloesinemine, peaks sobima ka “nooremate” stiilide nautijatele 😉 :

http://www.youtube.com/watch?v=fqsTMwlCBzw

***
Dress-code‘ist nii palju, et pileti tagaküljele on selgelt kirjutatud, et (meestelt?) nõutakse pintsakut ja lipsu ning ka kassast öeldi “formal dress”.  Teispool oli natuke mures, sest kord koolieas saadeti nad sõpradega ooperi ukselt tagasi just pintsakute puudumise tõttu, no ei tea ka säherdune rangus tõesti vajalik oli, aga see selleks. Ehk et meestega oli siis ka seekord nii – kõik vormis ;-). Paar pintakuta isendit jäi ikkagi silma, aga oli ka oktoobri alguse kohta eriti lämbe õhtu.

Naispool nagu ikka oli kirevam, siin nägi kõike alates harilikust teksade ja kõikvõimalike pluuside ja tuunikate kombinatsioonidest kuni üpris suure hulga kenade kokteilkleitideni, mis tundusid olevat euroopalikult rõivastuvate naisterahvaste lemmik-ooperitualett. Lühildaste varrukatega või ka varrukateta, õuerõdul kõõludes ja tulijaid piiludes hakkas silma, et naissoost lähenejate õlad olid tänavaolustikus üldiselt kaetud siivsate jakikeste või sallidega, mis uksele liginedes ült kadusid ja paljastusid tegelikud tualetid nende all. Päris pikas või paljastavas õhtukleidis ei olnud keegi, kuigi paar silma järgi jõukamat muslimiprouat lehvisid ringi pikkades kauni värvitooniga siidistes rõivastes, mis neid küll üleni katsid, kuid nägid sellest hoolimata väga õhtulikult elegantsed välja. Levinuim soeng nende hulgas, kes pead ei katnud, näis olema pestud ja kammitud pea. 😎 Kokku võttes – lihtsalt puhtad ja viisakad inimesed, igaüks oma nägu. Ooperitendusi on muidugi ka mitmes kategoorias, võib-olla esietendustel ja kuulsamate välisesinejate puhul näeb ka piisakest tõsist Egiptuse glamuuri ;-), aga seekord siis oli nii.

Advertisements

4 thoughts on “Omar Khairati kontserdil

    • Tere Ülle, ma ei ole päris kindel, et Sa Khairatit Eestist leiad, kuigi võib juhtuda ime ja kuskile on veel mõni plaat vana EMI väljaannet alles. Kuid need on vististi aastast 1999 ehk et üldiselt läbi müüdud. Laseringi veebist igatahes ei paistnud, isegi UK Amazonist mitte. Egiptuses muidugi müüakse nõrkemiseni 🙂 mitte küll kvaliteetseid EMI väljaandeid aga mingeid kohalikke salvestusi, mida väga hea plaadimängijaga kuulata ehk ei kannatagi, Tavalise peal aga ajavad asja ära küll – kõigest 25 le eest ju! Nii et ehk paluda, et keegi Egiptusse sõitja neid hangib. “Best of Omar Khairat” on kindel valik ja “Am Ahmed” on ka täisplaadina saadaval. NB! palju liigub praegu Egiptuses MP3 CDsid, millele küll mahub palju, kuid mida vanemad CD-mängijad ei tunnista, arvuti abil ehk saab neid mängitada. Vanema mängija jaoks siis küsida ikka klassikalist versiooni.

      Mina saan siit ka postitada, kuid kullerpostituse hind on alates vist 120 egp, päris harilikuga vist ei riskiks. .:)

  1. Aitäh! Ootasingi põnevusega juba, kas kirjutad kontserdilkäigust või siis äkki hoopis mitte. Nüüd tean, millist muusikat lisaks juba teada Amr Diabile hankida 😀

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s