Oktoobrist novembrisse

Et kohe kiiresti ette hoiatada, siis pühapäeval algab moslemite lambatapupüha, mis seekord vältab nädala ja kauemgi, kuna homme on vabapäev nagunii, ega siis laupäeval ka enam keegi tööle lähe ja küllap järgmisel nädalalgi kestab sujuvalt reedeni välja. “Ma olen üheksa päeva kodus ja kooli üldse ei ole,” teatas Üks juba paar päeva tagasi tähtsalt. Üheksa päeva – katku või karvu, mida küll selle ajaga ette võtta, kui õieti kuhugi minna ei ole!? Puhkama – mitte mingil juhul! Kuurordid on rahvast täis ja hinnad mitmekordsed, kuna hotellid üritavad müüa paketiviisi kallist pühadetoitlustust. Küllap midagi leiaks sellegipoolest, sest samas on Egiptuses ikkagi odavate hindade aasta…

http://www.freedaysegypt.com/hotels_list.php

…kuid nagunii on Sharmi-reis planeeritud veidi hilisemaks, mil väisab üks kaua nägemata tuttav Euroopast.

Veel enne aga on homme 4. november ehk Egiptuse Valentinipäev. Mõtlen, kas peaksin Teispoolele lilli kinkima, ta on viimasel ajal nii armastusväärne… 😉 Pealegi peaks koos temaga lillepoodi minek vist olema piisavalt selge vihje (?), hehee. Kindlasti peaks lilli ostma Teispoole emale, pere terve mõistuse häälele, ja õele, meie lastega jändamise eest. Äkki ka kasvatajatele?

Seniks aga veel läinud sündmusi ja uudiseid.

Oktoober kulus tihedate Kairo-reiside järel kuidagi ruttu, kuigi karvu katkudes – nimelt olin hädas arvutiviirusega Kolab mis kõige olulisemalt häirib tugevasti internetiliiklust. Nii ei olnud muidugi võimalik ka mingeid töid vastu võtta, kuni siin pusisin aru saada, mis toimub, ja leida veebist allalaaditavaid tarkvarasid, mille eest ka veebi kaudu tasuda oleks võimalik. Nimelt on Swedbank taas leidnud mingi puuduoleva kinnituse, korralduse või autoriseerimise, mis nõuab minu isiklikku ilmumist nende Eestis asuvasse kontorisse – säh sulle ID-kaarti, kuigi ega e-riik ju ei tähendagi, et ka pangad peaksid olema e-pangad? Paypali kaudu tasumine siiski toimis ja esimese tarkvara laadisin alla üsna mõtlematult. Tundmatult tegijalt ja isegi viiruskaitset polnud kaasas, ainult viirusotsija, kuid palju tõotava nimega – PCSafeDoctor.

Programm tegi 5 minutit tublit tööd, ekraanil välkusid failinimed, värvilised viirustüübid jne. Leidis umbes 50 mitmesugust viirust ja nuhkvara ning suurejooneliselt teatas, et saadab need kõik “karantiini”. Tore! Kuid miskipärast veebiühendus oluliselt ei paranenud – enamik lehti endiselt ei avanenud või avanesid väga aeglaselt ja blokeeritud olid kõik mitmesugused viirustõrjesaidid – selge märk sellest, et midagi on väga valesti. Nii üsna mitu päeva järjest.

Pikem otsing andis märku sellest, et tegemist võib olla petteprogrammiga – jätab mulje, et teeb usinat tööd ja leiab palju viirusi, nende kõrvaldamiseks palub sooritada makse ja “registreerida”, kuid tegelikult jookseb ekraanil lihtsalt liikuv pilt, viirusotsinguprogrammi imitatsioon.

Õnneks on veebimaksesaidid arenenud tasemele, kus saab sooritatud tehingud kahtluse alla seada ja raha tagasi nõuda, praeguseks on isegi makset juba lubatud, noh kõigest u 20 usd seda oligi. Oletan et selline see skeem ongi – kes kisa tõstavad, neile makstakse suu pidamiseks raha tagasi, aga paljud võib-olla ei taipa või ei vaevu nõudmist esitama.

Kõrvaldasin kõik selle imeprogrammi jäljed oma arvutist ja kuidagiviisi sain alla laaditud järgmise programmi (enamikke saite brauser ju endiselt blokeeris). Jumal tänatud, tänaseks on mul puhas, töötav arvuti ja tundub et (pth-pth-pth) päris tõhus kaitse. Mõnus on siin istuda kui kõik avaneb siuh ja vilks!

Juhtumisi just tollesse nädalasse, kui taoline kergendus saabus, kuhjus muidki toredaid momente. Et meil nüüd autonatuke on, sellest te juba lugesite. Asi vääris tähistamist, kuid Kairosse sõit oligi juba planeeritud, esiteks et lapsed polnud juba kolm kuud basseini saanud, ning et Üks iga päev sellest (veel käiku andmata koolibasseinist) mööda kõndima peab, oli ta kasvavalt piredake.

Et Kairo Ooperimaja lubas läinud pühapäeval ooperi lastekoori kontserti, panime plaanid maha… kui saabus ka kutse järjekordsele Eesti laste lauluringi üritusele. Olime küll plaaninud peatuda natuke tagasihoidlikumas, kuid vabama atmosfääriga Hilton Dreamland Golf hotellis püramiidide kandis, mis on meil veel “proovimata” ning kus on soodsamad hinnad ja suurem bassein, kuid et üritused kippusid linna kuhjuma, siis sobis nagu rusikaga silmaauku ühtlasi ära kaeda minu oletatav Kairo kesklinna lemmikhotell – Sofitel el Gezirah, mis asub keset Kairot ja keset Niilust Zamaleki saare tipus ning Ooperimajast praktiliselt üle tee. Sõita lasteüritusele, ööbida basseinis, st vab! hotellis ja lõpetada nädalavahetus teise hoogsa muusikasündmusega.

Et jälle ette rutata, siis lastekoori kontsert jäi ära 😦 – kui me hotellist kiiruga välja registreerunult lapsed ja kohvrid näpus Ooperimajja jõudsime, valitses seal täielik vaikus… Sain Ühelt korraliku peapesu – mis ema see selline on kes lubab, aga ei täida, on ju!?

Kuid muus osas oli igati tore. Laste lauluüritust vedas seekord muusikaõpetaja Anneli, kes tuli kohale spetsiaalselt Eestist, küll pigem puhkuse eesmärkidel, kuid jagas meiega siis ka oma suurepäraseid teadmisi uuemate lastelaulude ja –mängude valdkonnast. Palju uusi huvitavaid laule kuulsime ja ka ära laulsime! Mina laulsin peamiselt alumisi noote, aga mõned ulatusid kõrgemale ka!

Majaperenaine Katri vedas nagu ikka muinasjutunurka ja käsitöönurgakest, kus lapsed said seekord meisterdada kleepsudega kaunistatud taldrikuid ja kaarte. Uus aeg, uued võimalused! 🙂

Kohal viibis ka Eesti uus konsul Kairos. Tuppa astudes leidsin seal eest noore ja sihvaka lahke olemisega naisterahva plokkflöödil viisikest puhumas. “Ah teie oletegi see muusikaõpetaja Eestist,” astusin käsi pikalt ees kohe ligi. “Ei, mina olen Marje,” kostis naisterahvas tagasihoidlikult. Kuid muusikaõpetaja jõudis kohe ka. Mis parata – Kairos juhtub lihtsalt olema nii suur kontsentratsioon muusika-, kunsti- ja käsitööandega eestlasi, et lausa sassi läheb. 😛

Ehk et oli taas üks traditsiooniliselt tore üritus selle puudujäägiga et… lapsi kipub väheks jääma.  Beebisid on Egiptuses küll juba üksjagu ja tuleb järjest juurde, kuid lauluealised lapsed, eriti kohalikud lapsed, pudenevad järjest ära. Siin koos vanematega ajutiselt viibivatele Eesti lastele, kes nagunii iga päev eesti keelt räägivad ja kuulevad, ja muude Kairos võimalike ürituste, ringide ja hobidega nagunii koormatud on, nagu ontlikud tänapäeva koolilapsed ikka, on üritus palju vähem huvi pakkuv või ütleme nii et ehk vähem otseselt vajalik. Kuid ülejäänutest olime kohal ainult meie – Üks ja Kaks.  Vaat et tuleb paar aastat pausi pidada, kuni pealekasv tekib, mis vedajate tänuväärse algatuse suhtes on muidugi kurb. Mina alati mõtlen, et kui keegi jaksab vedada, siis häbi peaks olema minul mitte jaksata kohale minna, kuigi eks vahel ikka ka see mõte käib, kui liha vaimule järgi ei jõua.

Aga eks see siis kujune kuidagi jooksvalt vast, ega vägisi ju ka sundida saa.

Laulud lauldud, suundsime oma hotelli, kuhu jõudis ka Teispool, pikk autoostu vormistamine seljataga ja näljane nagu hunt.  Esimese õhtu saime siis toas veeta, room service’it nautida ja pärast tekkis minul õnnetu idee viia lapsed vaatama, kas äkki bassein veel töötab – kuna nemad polnud veel põrmugi väsinud! Bassein töötas kella 10ni, mis oli üllatus, sest harilikult need suletakse koos päikeseloojanguga. Ja kell oli pool 10… Üks seega istus fuajeesse matsti maha ja ütles et tema tahab basseini äärde tagasi, sest tema tahab ujuda! Kaks istus ka matsti maha, aga keeldus üldse kusagile liikumast, sest fuajees mängis pealtnäha venelanna olemisega naisterahvas päris kenasti klaverit. Ka  muusikaõpetaja Anneli oli meile mänginud klaverit ja pärast said Üks ja Kaks natuke klimberdada ka, mille peale Üks pärast tuli ja mulle teatas et “Mul tuleb see muusika juba päris hästi välja!” Ehk et klaver oli sel päeval nagu võlukepike, mis ilmus ikka ja uuesti. Kaks istus kohe laulja kõrvale meetri kaugusele maha ja vahtis suure hoolega vaat et otse suhu.  Klaverimängija, kes hotelli FB lehe teatel on “dzhässpianist Olga” sellest veidi heldis ja ajas meiega veidi juttu, siis laulis jälle edasi.  Eks see hotellipianisti elu ole veidi igav ka ja pole kindel, et alati märgataksegi, et klaveri taga ka inimene istub.

Igatahes saime selle päeva teise muusikaelamuse, Sofitelis ongi päris hea, kõlav fuajee ka.

Siis hakkasin mina Ühega pikemalt kauplemata liikuma ära liftide suunas, mille peale Üks siiski ka ujumise suhtes ringi mõtles ja meiega liitus. Ning järgmisel hommikul ärgates, pooleldi unes, pooleldi ärkvel, teatas  pool eune pealkõigepealt et “Tahan klaverit!” ja siis kohe järgi “Tahan Öuroopasse, miks me ei ole üldse veel Öuroopas käinud?” Harilikult nõuab ta vahetevahel kas Eestisse või Eesti vanaema juurde või lume sisse mängima, kuid kust ta seda “Öuroopat” kuulis, jäigi meile mõistatuseks. Võib-olla see on tema kujutlustes koht, kus on palju klavereid? Nagu Eesti-vanaema elab kohas, kus on palju lund ja Jõuluvana on kohe tema naabrimees, või nii me oleme igatahes kokku leppinud.

Aga teisel päeval me siis ujusime, ujusime ja ujusime, ja lõpuks, olles Ooperimaja juurest läbi marssinud, sõitsime ära koju. Oli tore hotell küll, kõik inimesed olid imeviisakad ja tähelepanelikud ja kõik viimasedki nurgatagused olid imeilusad. Kõik meeled puhkasid, astudes põhimõtteliselt ei-maailmast, kus peaaegu mitte miski pole võimalik (mis pole harjumuspärane või traditsiooniline või seadustega ette nähtud), otse jah-maailma, kus on võimalik kõik ja rohkemgi veel ja ei-d tõepoolest kunagi ei kuule. Residentide pakett, lisaks sellele et lapsed lubati meiega koos ööbima, mis ei ole tegelikult peredele mitte orienteeritud Sofiteli poliitika, sisaldas ka tasuta pooletunnist massaazhi kummalegi meist. Mmmmm….

Täit hinda tema eest ehk sellegipoolest ei maksaks, õieti öelda ega ei jätkukski maksta, kuid on ju hotellipuhkuste soodusaasta Egiptuses. Vive le Revolution! 😛

***

Aga üheksa päeva vaheaega siis nüüd ees ootamas – katku või karvu! Mida teie oma alustavate koolilastega küll vaheaegadel teete? Mul on tunne, et ma vajan igatahes tugevat arenguhüpet senisest märksa aktiivsema emana neiks päevadeks :-O.

Advertisements

2 thoughts on “Oktoobrist novembrisse

    • Aitäh! aga kuidas seda nüüd öeldagi… ka mina olin 2aastaselt üsna sarmikas tots, aga siis tuli puberteet vahele ja… 😛
      ehk et enne õhtut ei tahakski väga hõisata. Pardist võib luik kasvada ja vastupidi. Pealegi ega ilu patta ei pane, hoopis muud omadused on vist, mis elus edasi viivad? Aitäh sellegipoolest muidugi. 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s