Momente moslemitega

Olime oma tegemistega hüpermarketis ühele poole saanud, Teispool oli suuremate ostudega auto juurde ära läinud ja mina olin laskumas kaldteed pidi teiselt korruselt esimesele, kaht suurt pizzakarpi käsivarrel balansseerides, kui ees sõitva perekonna meespool seljataha vaadates mind märkas ning valjusti ütles: “Welcome to Egypt!”, sinna juurde viisakalt noogutades. Heas koolis käinud egiptlase laitmatus inglise keeles ja sellise tooniga, nagu oleks tal tõesti hea meel, et tema riik on endiselt popp sihtkoht, mis välismaalasi tõmbab või umbes nii.

Tema niqabis naine, silmad kitsa looripilu vahelt vaevalt välkumas, võpatas ja vaatas samuti ülespoole, et keda siis nii agaralt tervitatakse. Mispeale mees kah just nagu kohmetudes pööras end tagasi õiges suunas ja edasi kulgesime vaikides. Ei mäleta, kas jõudsingi aitäh vastu öelda.

Üllatusin muidugi, siin ju polnud ulakas poisiklutt tänaval kilkamas, vaid igati ontlik nii umbes varastes kolmekümnendates moslemipere. Rõivastuse järgi vaat et pesuehtsad moslemivennaskondlased – mehel lõuahabe turris nagu hari ja põlvpüksid jalas küll moodsamat sorti kaubamärgiga toode, kuid täpselt õiges pikkuses. Ostukorvis ukerdas üks ja isa kaenlas teine umbes aastane tüdrukutirts, krussis juustega ja sõstrasilmsed. Mõtlesin, et mida see naine nüüd arvab sellest, et abikaasa alustab sisuliselt tänaval vestlust mingi võhivõõra, katmata peaga naisterahvaga? Muidu üritad sellistest puhtakestest end ikka vaikselt mööda nihverdada, räpane sealihasööja ja muidu poolkombetu nagu ma ju olen ;-), et ei segaks liigselt nende maailmaruumi. Aga siin… nagu ei seganudki!

Jõudsimegi alla ja kui eespere minu ette kohmerdama jäi, hiigelsuurel ostukorvil näis olevat oma soovitud suund, soovisin viisakalt vastu head uut aastat möödunud pühade puhul, igaks juhuks veel tugeva noogutusega naisterahva suunas. Siis läksime kõik oma teed.

***

Kui Üks isaga viimasel päeval enne pühi kooli jõudis, oli õuele üleöö kerkinud pühadedekoratsioon – Kaaba kuubik. See suur must kuubik, mida uudistest vahel ehk näeb isegi Eestis, kui moslemite palverännakutest juttu on, mis keset Mecca linna varjab enda sees moslemite pühimat punkti maa peal ja mille suunas iga moslem end kujuteldavalt näoga pöörab, kui palvetab. Lambatapupüha ongi just üks soositumaid Meccasse rändamise aegu.

“Oi, näitemäng!” hüüatas Üks rõõmsalt. On ta meil ju lasteaialava kogemusega näitlejatar ja teab täpselt, et dekoratsioonid – see tähendab etendust.

“Ei-ei, see näitemäng on ainult moslemitele,” selgitas Teispool kohkudes kähku ja vaatas ringi, ega keegi ei kuulnud. Ja kõndisid edasi klassi poole. Et mida sa nii kähku ikka öelda oskad… ?

***
Moslemid, st nende olemasolu üldse, on Ühele ja Kahele üldse uus teema. Küllap seda koolis on kuidagi selgitatud, igatahes on Ühel juba joon vahel – “nagu mina ehk kristlane” ja “mitte nagu mina ehk moslem”. Aga mida Üks teab, seda harilikult mõne aja pärast teab ka Kaks…

Olin mina toonud endale Kairost ajakirja Egypt Today, milles lubati suure suuga valimistest rääkida, no veidike räägitigi ka. Selle kaanel on kollaazh igast soost ja vanusest egiptlastest – on noori naisi, kuivetunud vanamehi, õitsvaid matroone, suisa poisikesi. Prillidega ja ilma, peakattega ja ilma.

Eile niisiis, kui tuppa astusin, külitas Kaks diivanil, toksis pöidlaga pildikesi tolle ajakirja kaanel ja seletas endale: “Moslem. Mittemoslem. Moslem. Moslem. Mittemoslem. Moslem…”

Vaatasin, et mille järgi ta vahet teeb? Kõik peakattega mehed või naised olid “moslemid”, ja kõik peakatteta olid “mittemoslemid”… : -)

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s