Meestest

Tegelikult tahtsin ma kirjutada hetkest Teispoolega, kuid kuna Teispool on suhteliselt häbelik olevus, siis üks mõte viis teiseni ja mõtlesin peita selle avalduse pikema loo sisse. Ühtlasi tekkis Feissbukis mõttelõng prantslaslikkuse teemal, mis viis mõtted muuhulgas üldse Prantsuse meestele…

Prantsuse meestega, õieti küll noormeestega, viis elu mind kokku ammusil nooruspäevil ühes Stockholmi ööklubis. Nemad, kaks lüheldast tumedapäist noormeest keset kõrgeid ja kargeid skandinaavialasi tundsid end ilmselt samasuguste kääbikutena keset haldjarahvast nagu mina sõbrannaga. No igatahes jutuks läks. Et noormeestel oli rendiauto, pakkusid nad end meid koju viima ja too prantslane niisiis on jäänud mu mällu sellega, et terve kodutee vältel autos ta hoidis mu kätt. Kuna teise käega ta hoidis rooli, aga aeg-ajalt oli vaja käike vahetada, siis arvake ära kumma käe ta selleks lahti laskis? Muidugi selle käe, millega ta hoidis rooli! Need prantslased…

Muus osas saan prantslaste kohta öelda ainult, et kuigi mulle on alati meeldinud prantsuse keel, prantsuse köök ja prantsuse mood, siis prantslaste endiga isegi käehoidmisjuhtumi raames ei ole ma vist kunagi leidnud seda päriselt ühendavat tunnet. Sama hästi võiks marslastega suhelda – nii erinev tundub kogu nende olek, mõtteviis ja käitumise ajendid. Kummaline…

Huvitaval kombel puudub mul täielikult eraviisiline kogemus Rootsi meestega, selle põhjuste kohta vt tagasi lõik nr 1. Kuigi ma olen töötanud Rootsis ja Rootsist rahastatavates institutsioonides, õppinud rootsi keelt ja isegi elanud (soome)rootslaste keskel. Kuid Rootsi ühiskond on nagu hästi varjatud kastiühiskond – rootslane ei suhtle iialgi kellegagi, kes pole tema oma “ringist”, “õige” perenime, tegevusala ja tutvusringkonnaga. P.S. Kolleegidena ms on nad täiesti coolid.

Ka norrakad on kolleegidena absoluutselt coolid ja nad on lisaks suured naljahambad. Umbes nagu Skandinaavia hiidlased. Kuid omavanuste norrakatega ei ole ma kokku puutunud.

Võtame siis geograafiliselt sujuvalt edasi – taanlased. Taanlane oli täiesti juhuslik “aps”. Meie sõpruskonna noormeestest keegi tundis tema (taanlasest) sõpra ja me tutvusime pubis kõrvuti laudades istudes. Taanlase arvates olin ma kohutavalt “cool”. Ma olingi jääkuninganna ise – ta ju ei meeldinud mulle absoluutselt! Meeldis hoopis ta sõber… kellele meeldis üks minu haldjalikum sõbranna. Kuid et tegemist oli iseenesest toreda ja erksa inimesega, siis mõnda aega me siiski suhtlesime, kuigi mind kohutavalt häiris, et ta oli minust vist 3-5 aastat noorem ja ei püüdnudki ka vanem välja paista!

Taanlane kutsus mind pühapäevahommikul oma igavasse kesklinna üürikorterisse brunchile, pakkus omaküpsetatud omletti aquavitiga (minu Rootsis elanud vanaonu, hiidlane, armastas söögikordi alustada pisikese aquavitiga, nii et minu maitsemeelega see kirbe naps sobis) ja pärast me läksime kinno. Selline turvaline ja kodune taanlane, kahju et tõesti liiga noor.

Millalgi veel varem olin ma juba tutvunud soomlastega. Tallinnas ju ikka soomlastega ka, kasvõi naabrustundest! Õppisin tollal Soomes ja olin ühes Tallinna ööklubis koos sõbrannaga seda suurepärast perioodi oma elus välja elamas. Eestis valitses parasjagu Savisaar ja kehtisid igasugused toidutalongid, kroon oli veel tulemata ja margal oli ligemale kulla väärtus. Soomlased olid üliõpilased nagu meiegi ja tundsid Tallinna ööelu halvasti, seega me juhendasime neid – viisime nad edasi veel mitmetesse ööklubidesse, mida nemad ei teadnud ja kuhu meil endil polnud raha minna. Sümbioos! Lõpetasime miski laeval asuva ja üsnagi kahtlase kuigi ülimalt kuulsa klubi koridorinurgas Riias pudeldatud odavat vahuveini juues, kuna põhiruumis olid vististi lauad täis, aga meil oligi üsna ükskõik ka.

Poisid olid oma Tallinna seikluse eest südamest tänulikud ning kui sõbranna mind Helsingis külastas, kutsusid meid sealgi välja. Viisid kõigepealt peole üliõpilaskluppi, kus me olime kaks kõige ülerõivastatumat, ülemeigitumat ja ebaakadeemilisemat naisolevust ;-), ja pärast Stockmanni kõrvale Pizza Hutti sööma. Selline kohting Soome moodi.

Mingil nooruslike vigade tegemise perioodil oli mul põgusalt ka üks Vene peiu. Tutvusime nagu ikka ööklubis – kus mujal ikka sa kellegagi tutvud, kui õpid ainult naistest koosneval erialal ja töötad kollektiivides, kus peale sinu on veel umbes üks mees – su abielus ülemus. Too ööklubi oli Pirita rannas asuv suviselt muretu ööklubi ning mina olin juunikuiselt pruun ja mul oli miniseelik ning vanatädi võltsjuveelid, mis ööklubivalguses jätsid üsna eheda mulje. Venelane kuulus tõenäoliselt mingisse autovaraste punti. Ega ma päriselt ei tea, aga legaalset tööd need mehed päris kindlasti ei teinud ja liikluspolitseiga tundus olevat sõbralikult äriline suhe. Kuid meid ühendas hea tuju ja soov nõrkemiseni pidutseda.

Too venelane oli natuke nagu orb kassipoeg, kes hirmsasti vajas hellust, ja mulle imponeeris kohutavalt, et ta ei puudutanud mind näpuotsagagi. Arvan, et tal oli kõvasti keelatud tühjast asjast tüli ja tähelepanu tekitada. Kuna tuppa ma teda ei kutsunud, siis olles mu koju viinud, magas ta mu akna all autos, selline alati välja magamata ja unine. Mul oli tast natuke kahju, aga mis parata.

Tegelikult mäletan ma isegi üht ameeriklast, kuigi ma pole kunagi Ameerikas käinud. Ameeriklasega ma tutvusin, kui kroon oli juba mõned aastad kehtnud, elu Eestis läks hoogsalt ülesmäge ja nii minagi, karjääriteel hoogsalt ülesmäge. Pubisid oli Tallinna tekkimas nagu seeni pärast vihma ja meie yuppieseltskond lõpetas tööpäevi sageli mõnes sellises. Viski sobib hästi pikkade diskussioonide allaloputajaks – mõjub aeglaselt ja ka jääknähud on talutavad.

Ameeriklasel olid LA surfari blondid lokid ja enesekindel kandiline lõug, kuigi lainemurdjaga polnud tegemist, rohkem nagu päikesepoisiga. Jutt jooksis ka hästi – mees tegutses Eesti valitsuse või oli see armee nõustajana mingil strateegilisel teemal ehk et eks jutu eest ta palka saigi. “In America I would wine and dine and take you home with me,” ütles ta meie jutuajamise lõpetuseks mõnevõrra kahetsevalt, sest kell oli juba palju ja järgmine oli tööpäev. “Ah et Ameerikas…” mõtlesin minagi kahetsevalt ja mul on näe siiani meeles, kuidas see asi Ameerikas käib.

Kui ma nüüd hästi meenutan, siis oli isegi üks austraallane. Austraallane vaatas mulle üle baarileti pikalt silma, saatis siis baarmaniga klaasi seda viskit, mida nägi mind tarbimas, ja ise kõndis minema. Selline strateegia. Et meid oli pealtnäha kahe mehe ja kahe naise punt, siis võõrale territooriumile maid jagama ei tulnud.

Austraallane oli terves linnas ainuke, või võib-olla oli neid mõned, igatahes päris kõrgelt hinnas ja ta lõpetas ühe märksa kõrgemate jalgadega neiu kaenlas. Mina teda vaadates ei pääsenud iialgi päriselt mõttest et… nad on seal ju kõik endiste Briti sunnitööliste ja lindpriide järeltulijad? Salapärase sisuga mehed, võimalik et liiga ohtlikud, et omada. Samas, ei saa salata – ürgselt kütkestavad…

Üht shotlast mäletan ka, ainsat shotlast, kellega ma iial olen suhelnud, sest ma põhimõtteliselt ei suhtle meestega, kes vaatavad jalgpalli, nende ja minu vahel puudub igasugune ühendav joon. Shotlane, kes jäi silma sellega, et nägi välja üsna ebatüüpiliselt.. no ma ei tea, mul olid kunagi Gaeli muinasjutud, kus olid selliste nägudega inimesed, selline Gaeli printsi profiili ja lokkidega poiss. Kuid oli siiski nii palju tüüpiline, et esimesel Tallinnas viibimise õhtul, mil ma juhuslikult tutvusimegi, jõi end pilgeni täis. Aitasin ta taksosse, ikkagi Eesti külaline ju, selgitasin välja, kuhu hotelli juht ta viima peaks, ja sealt edasi mõnevõrra murelikult jälgisin ta käekäiku, kuni ta kogukonda korralikult sisse elas. Romantilisi tundeid selles suhtes ei tekkinud kummalgi poolel, selline moodsate Euroopa noorte soovaba suhe. Poisil polnud mitte ainult huvitav nägu vaid ka huvitav taust – ta nimelt pärines pika traditsiooniga suguvõsast, kus ta isa või onu või keegi igatahes kandis lorditiitlit. Aristokraatia eksistentsiaalne paine tema õlgadel oli silmaga nähtav – ta näis absoluutselt mitte teadvat, mida oma eluga peale hakata või kuidas või milleks seda mõtestada, väljaspool mõtestamist rohke viskiga. Kuni mõne aja pärast tutvus ühe üpriski sobiva tütarlapsega – neis kahes näos oli otsekohe midagi sarnast – kes õppis Tartus mingit peent ja moodsat loodusteaduste haru, võimalik et ökoloogiat. Ja leidis tööd sõpradest shotlaste äris kõike taluval turunduse alal.

Ja Eesti mehed siis? No midagi peab ka enda teada jätma, on ju? Kuigi ühe siiski ma vist peaksin nii õigluse huvides ära mainima. Mulle on alati tegijad mehed meeldinud ja tegijate liinis kuidagi siis me kohtusime ka, enam ei mäleta, kus, igatahes vahetasime telefoninumbrid. “Millal sulle sobib kohtuda,” küsis ta telefonis. “No, umbes poole tunni pärast?” Ma üürisin tollal Vanalinnas – viskad midagi selga, astud uksest välja ja viie minutiga oled kohal. Mugav!

“OK,” ütles tema, “teeme ära!” ja oligi kohal, veel enne mind, kes ma jäin ainult veidi hiljaks. Sain alles hiljem teada, et ta ei elagi Tallinnas, vaid hea mitukümmend kilomeetrit linnast väljas. Muidugi, tegelikult ei tohi teedel kihutada ja selline käitumisviis ei tohiks imponeerida. Aga, pagan…

Koduteel, ikka uuesti jälle Vanalinna, jalutasime mööda lillemüüjatest. “Millised need teil siin kõige odavamad lilled on?” põrutas too Eesti mees oma tegija mehe turjakatest kõrgustest üle terve tänava. (On alles ihnuskoi, jõudsin ma veel üllatuda.) “Andke mulle terve see ämbritäis, ja ämber palun ka.” See kevad jäigi mulle meelde imeliselt päikeselise märtsi, lörtsiste vanalinnatänavate ja suure ämbritäie nartsissidega mu sharmantse vanalinnauberiku aknalaual, mis veel kaua vastu pidasid.

Kuid mees ise oli lahutatud ja ta hing oli haige. Ta kahetses taga tööga tapetud abielu, laste kasvamist suureks, ilma et ta neid õieti märgatagi jõudnuks, ja näis, et selle lohutuseks vajas naist, kes tema nimel kohe selgelt pingutaks. Väga ja väga hooliks. Ehk et paar aastat hiljem jalutas vastu, imeilus blondide lokkidega tüdrukuke süles, ja ütles, et on abielus venelannast tantsijannaga. Et neil on küll raskusi ühiste sobivate seltskondade leidmisega, kuid naine armastab teda väga ja see sobib talle. Tüdrukukese järgi otsustades – pidigi olema päris silmapaistev naine ka ;-).

Ja Teispool siis? No Teispoolest võiks muidugi pikalt kirjutada, kuid ta poleks sellest õnnelik. Selle looni siin aga tõi mind üleeilne õhtu. Olime minemas sugulaste pulma, selline paar korda aastas ette tulev mõnetunnine “suurüritus” – ikkagi saab kodust välja ja lähemad siinsed sugulased taas ära nähtud.

“Ma ei tea, mida selga panna,” kurtsin Teispoolele. “Teil meestel on lihtne – paned ülikonna ja keegi isegi ei märka, on see vana ülikond, uus ülikond, kallis või odav ülikond…” Kuid minu riidekapp koosneb põhimõtteliselt kuhjast mõttetutest hilpudest, mis on ostetud enamasti selleks, et osta midagigi olukorras, kus ei ole midagi osta. Midagi peab ju inimene seljas kandma?

“Pane ükskõik mida, mis on mugav,” ütles Teispool, mul on isegi ta hääletoon meeles. “Sinu loomulik ilu nagunii särab üle selle, mis sul seljas on.”

Ja ma paningi midagi mugavat ja veetsin meeldiva õhtu leevendavas teadmises, et minu loomulik.. jne.

(Neile, kes vahetevahel küsivad, et miks me eestlannad küll egiptlastega abiellume, mis on muidugi teoreetiliselt väär küsimuspüstitus, aga see selleks.)

Advertisements

3 thoughts on “Meestest

  1. teistpoolt ei tea, aga kindlasti on tal õigus, -sa oled ilus ja sarmikas. Sul on vapustavalt armsad tütred ja üldse, ma ei jaksa sind ära kiita.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s