(Peaaegu) perfektne perenädalavahetus

Ma ei tea kas mu lood muutuvad vist järjest igavamaks, sedamööda kuidas ma ellu siin sisse elan ning uut ja enneolematut jääb nagu järjest vähemaks, samas kui meie oma eluke muutub aina “normaalsemaks” ja sellest kirjutada on ju samuti rõõm, kasvõi sellekski et näidata – inimene elab ikka ühtviisi, elagu ta kus tahes, tal on ikka põhimõtteliselt samad soovid ja püüdlused, on ainult kliima ja raha vahe, kõik muu on pisiasjad. Ohh, religiooni (või poliitika?) vahe ka, veel üleeile see ei olekski meelde tulnud, aga lugege altpoolt, nüüd mõnda aega taas tuleb.

Oli planeeritud täiesti kodune nädalavahetus, st mitte midagi ei olnud planeeritud ja kui Teispool neljapäeva õhtul küsis, et kuhu võiks homme sõita (meil on ju nüüd rattad!), siis vastasin tagasihoidlikult et ohh sõidame ehk see 12 km Kairo maanteeni sinna vabaõhurestorani, kus lapsed saavad aiakeses mängida – seal on paar kiike ja liumäge. Tegelikult on siin deltas kohati ka muinsusi nagu nt mumifitseeritud kasside surnuaed igiammustest kassikultuse aegadest, aga nett oli viimased paar päeva praktiliselt maas, seega ei saanud ka infot väärikamate sihtide kohta uurida. Kuni õhtul helistas õemees ja teatas, et neil on plaanis sõita endi juurest ülejõe Giza poolele mingisse kopti kloostrisse, kas me tahame ka tulla?

Muidugi me tahtsime, seltsis ikka segasem, ja sihtpunkt kah veidi huvitavam kui trukijuhtide teemaja. Seetõttu puhkepäevaselt pikk hommik voodis jäi ära, kell 7 istus kõik see pere autos ja logistas kolmandajärgulist maanteed mööda Kairo poole, Teispoole õde mehega elavad nimelt väikelinnas paarkümmend kilomeetrit enne Kairot. Sealt võtsime suuna ühele külakesele, mille lähistel on nimelt üks praamisadam kustkaudu ka autod üle jõe saavad.

Selline transpordiviis, kus trossi külge kinnitatud ujuvvahend inimesi üle jõe viib, kohtades, kuhu silla ehitamine vist pole mõttekas või pole selleks lihtsalt raha, on Egiptuses üpris populaarne, lähim selline, paadi mõõtu praamike, toimetab meist paari km kaugusel põllumajandusülikooli üliõpilasi nende üle jõe jäävasse õppehoonesse.

Siin siis oli tegemist suuremast sorti lodjaga, kuhu isegi kümmekond autokest võis mahtuda, jalakäijate nurgake ka.

Praam oli meie nina ees just täis saanud ja asutas end teele, aga ega üle viie-kümne minuti üks suund aega ei nõudnud, seega olulist kahju ei olnud. Astusin rõõmsalt autost välja, tõstsin tüdrukud ka päikese kätte jalgu sirutama, kui Teispool mõne aja pärast ukseklaasile koputas ja vaikselt ütles, et oleks parem, kui me kõik kohe autosse tagasi tuleksime. Teisel pool istus nimelt trobikond mehi – praami ootavate sõidukite juhid, tuktukijuhid, kes praamile jalakäijaid tõid ja uusi ootama jäid, ja muud peesitajad. Ning veokijuht oli ma masinas just käima pannud kasseti, millelt valju häälega hurjutati naisi, kes pead ei kata, end värvidega seksikaks meigivad ja muul moel kombetult käituvad, palju rohkem Teispool mulle ei tõlkinud.

Solvusin muidugi kohutavalt, kuigi mu näos meigigrammigi polnud. Kui Teispoolt poleks olnud, oleksin ilmselt autost välja hüpanud, oma patsides juuksed valla päästnud ja neid neile idiootidele näkku lehvitanud. Teispool vist luges neid mõtteid mu näost ja ta ju tunneb mind juba ka – haaras käest ja ütles: sa ei ole üksi, mõtle lastele! Tõsi ta on, kui oleks tüliks läinud, oleks eeskätt terve me autotäis kannatanud, kus ju ka õde ja õemees istusid. Ja me naised üksi veel, aga kui kaasas on mehed, siis nende aukohus on omade au kaitsta ja aeg-ajalt on mul tunne, et kui mina ja Teispool väljas nö. tänavatel oleme, siis on kohalikel peaaegu sportlik huvi proovida, et kui mehise mehega ikkagi on tegemist? Seetõttu oleme praktiliselt vältima hakanud näiteks kohalikku turgu, mis koondab kõige vaesemat siis paraku ka harimatumat ja rahulolematumat kontingenti. Seal läheb peaaegu alati miskit sorti ütlemiseks.

Ehk et hingasin kümme korda sisse-välja ja autoust uuesti ei avanud. Ainult mõtlesin, mida ma neile meestele võinuks öelda. Et see kassett solvab mind. Et kas naine polegi siis võrdne mehega, minu jaoks on. Ikka naine kasib mehe ninaalust enamasti ja mitte vastupidi, seda viimast ma poleks öelnud, aga mõtlesin küll. Ning et sellise kasseti mängitamine ei tee meid sõpradeks – kas neile meeldib ülejäänud maailmaga  altkulmu vaadata? Võib-olla olnuks neil kübeke südametunnistust, kellelgi neist, ja nad oleksid häbenenud. Kuid selles kategoorias võib ka juhtuda, et nad poleks lihtsalt aru saanud või väljagi teinud. Siin ühiskonnas ju naised ei räägi. Isegi Shebinis, kui me astume sisse mõnda poodi, mida valvavad iseloomuliku põskhabemega moslemimehed, ütleb Teispool mulle: “Las mina räägin.” Kuna naise poolt kõnetatud saada oleks ehk neile solvav, pluss et see peaks ju miski ebamoraalne naine olema, kes meestega jutu lahti lööb, mis sest, et tahaksin ainult küsida, et kas neid helesiniseid lastekingi äkki ka roosat värvi on? Kombekas naine moslemite kujutelmas peab olema nagu ta Egiptuse islamistide värskel valimisplakatil on kujutatud – hääletu ja abitu lill, soovitavalt muidugi ka võimalikult kaetud.

See on siis intsident, mis meie perfektse nädalavahetuse sulgudesse sundis. Tagasiteel olin juba tähelepanelikum – tõepoolest, see kant oli ju suisa kolgas! Kuigi Kairo külje all Sadati uusrajooni lähistel, ei möödu sellest ühtki suuremat maanteed lähemalt kui tunni või paari tunni tee kauguselt, ta jääb nii Kõrbemaanteest kui meie juurde toovast Põllumajandusmaanteest võrdselt kaugele.

Majad külades, mida läbisime, olid kõige enam kahekorruselised kuid sagedamini üsna mureliku väljanägemisega, kõige enam köögist ja ühest-kahest ühisest ruumis koosnevad maadligi uberikud. Ning nüüd märkasin ka, et tõepoolest kõik kooliealised, pilgu järgi vaevalt 8-9-10sed tütarlapsed, keda tänava veeres nägime, kandsid hijabit või suuri pearätte. Ning keegi neist polnud pükstes, see viimane võis muidugi ka materiaalsetest põhjustest tuleneda – galabeya on odavam osta. Shebiinis, kontrastiks, on ilmselt Üks ja Kaks kõige kaetumad omavanuselised tüdrukud, lihtsalt kuna meie sugulased nende pärast kardavad. “Pane midagi varrukatega,” palus Teispoole õde palaval kesksuvel, kui kord mõtlesin saata tüdrukud lasteaeda õlapaeltega kleidikeses nagu teisi tüdrukuid siin ringi kekslemas näen (kuni puberteedini oleks ju just nagu lubatud). “Äkki me ei leia taksot ja peame bussiga tulema. Ja sa ju tead – moslemid…” Parem mitte ette jääda.

Kuigi lõbustuspargis näeme väikesi moetare suvel üsnagi kaheldavate lõigetega toppides, hijabit kandva emme käekõrval, siis tõenäoliselt sõidavad sellised tirtsud ainult pere autoga punktist punkti. Nad ei pea läbima tänavaid, kus märksa kahtlasemat elementi ja mõtteviisi ette tuleb.

Et läinud nädalal lisaks oli islami teema minu jaoks jälle kord üleval seetõttu, et jutt sellele taas liikus ja ma (vististi unustades) taas kord üritasin aru saada, kas siis on tegemist millegi hea või millegi halvaga maailmas (mõttetu, väsitav ja ei millegini viiv vaidlus, saati nagu mulle alles hiljem pähe tuli – kui sellele lihtne vastus oleks, nt 10 punkti näol, mille abil islam maailma paremaks muudab vms, oleksid ju meist märksa targemad pead need punktid ammu osanud kirja panna ja küsimus oleks juba ammu lahendatud… kuid ei ole selliseid punkte siis vist leitud), kukkus see vahejuhtum ka veidi õnnetule aluspõhjale, mis lõppes sellega, et kui täna pani üks tuttav Facebooki üles täiesti süütu muusikavideo, nii nagu neid päevas kordades sõpradele jagatakse ja mis harilikult jätavad üsna emotsioonituks, sest see kõik oli nii ammu ja kusagil kaugel… siis istusin mina seda pool tundi järjest üle kuulates nagu katkine nukk ja lahistasin nutta. (Hakkas kergem küll!)

http://www.youtube.com/watch?v=yZp8k4kxfHo

Meenus, et kunagi oli see üks mu lemmiklugusid või veel enam – lugu, millega ma end samastasin, kuigi enam ei mäleta, miks. Et kunagi olid mul samasugused emotsioonid. Ja ma olin sama vaba ja muretu nagu rahvas selles kontserdivideos ning mitte kedagi ei huvitanud ja kellelgi ei tohtinudki midagi öelda olla selle kohta, kuidas ma riietun, kuidas istun või astun, või kellega juttu räägin või mitte, ühiskonnas, kus igaüks austab kaasinimese vabadust kasvõi selleks, et austataks tema oma.

Ja ärge saage valesti aru, mul ei ole Egiptusest kõrini, mul ei oleks ka kusagil mujal oluliselt parem ja poleks ma ka oodatum. Enamasti piirab mind nagunii kõige rohkem kasvõi mu emaroll ehk elu arengujärk, mitte asukoht. Eestis samamoodi linnast väljas elades ei pruugiks mu olmelised ja kultuurilised valikud oluliselt laiemad olla. Kuid sellest hoolimata ei lakka ma korrapäraselt tundmast, nagu elaksin puuris või karbis, sest iga mu liigutust piirab see, kuidas “kogukond” sellesse suhtub. Iga ideed ja kavatsust on mõistlik kooskõlastada perekonnaga, sest nemad teavad, kas see on kohalike tavade seisukohalt heaks kiidetav või mitte (et ma olin Eestiski ketser, siis võite isegi ette kujutada, et enamasti ei ole). Ning hoia ja keela kes kogukonda ignoreerib – siin kandis võib see vabalt lõppeda räigemat sorti füüsilise märkusega. Näiteks populaarne Shebiini linnalegend räägib, et tütarlast, kes näis kandvat liiga lühikeste varrukatega rõivaeset (sugugi mitte paelakestega toppi, mis siin tähendaks alussärgis tänaval jalutamist, vaid harilikku lüheldaste varrukatega t-särki), kutsuti korrale seeläbi, et varruka ja õlavarre piirile kustutas end üks mööduv sigaret… Aeg-ajalt kuuleb selliseid lugusid, küll leebemas vormis, veelgi, kui ilmselgelt mõnest suurlinnast meie kanti sattunud ebatraditsiooniliselt rõivastuvaid naisterahvaid poodides ja tänavatel eksleb.

Seda võid üritada mitte tähele panna, unustada, kuid teadvus ei unusta, sinna see jääb nagu katlakivi ja aeg-ajalt sülgab tükke välja. Sest see on nii karjuvas vastuolus inimliku eneseväärikusega. Ise enda üle määramise õigusega. Vabaduseihaga, mis vist on kõige tugevam iha inimeses üldse. Lihtsalt tohtida olla nii nagu ise tahad, kedagi teist sellega piiramata – kas on tõesti nii palju tahetud?

***

Õnneks oli teisele poole jõge jõudes kloostrini vaid paari kilomeetri tee ning seal ringi vaadates ja pilte klõpsides veidi rahunesin. Klooster oligi üsna tähelepanuväärne nii suuruselt kui heakorrastatuselt. Harilikult on kopti arhitektuur väljaspool vanu ehitisi üsna inspiratsioonivaene – ühtedest ja samadest masstoodetud ümaratest raudbetoondetailidest ehitatud kirikud ja nii ka kloostrid.

Kuid tolle koptide lemmikpühakule Püha Jürile pühendatud kloostriga oli keskmiselt enam vaeva nähtud. Kui harilik klooster koosneb kirikust,  munkade ja nunnade eluruumidest ja sillutatud kiviplatsist nende vahel, väheste puudega kusagil aia veeres päikese varjuks, siis tolles Mar Girgise kloostris leidus isegi muruplatse, lilleklumpe ja terve pikk viinapuudega kaetud käik väravast väikese vana kirikuni, kus parasjagu oli käimas reedehommikune jumalateenistus ja selle lõppedes armulaud. Pühalikult valgesse ja punasesse rõivastatud imikutest sai aru, et päris mitu peret oli tulnud oma vastsündinut ristima.

Koptid ei jäta harilikult jalanõusid ukse taha nagu moslemid mosheedes teevad, kuid jalanõud võetakse ära, kui astutakse altari ette püha armulauda vastu võtma. See ala on siis harilikult vaipadega kaetud, kuid et selles kirikus oli vaipadega kaetud terve põrand, võib-olla seetõttu, et seal toolid ja pingid üldse puudusid, siis viisakusest kängitseti ka jalad lahti. Muidu oli kirik nagu enamus kopti kirikuid (väljaspool Kairo ajaloolist kopti linnaosa) üsna lihtne ja ilustamata ehitis, dekoreeritud vaid altariesise ja paari olulisema ikooniga seinte veeres.

Looja liha ampsatud ja veri rüübatud, suundus kõik see mees, või igatahes märgatav osa, kloostri söögisaali, kus kõikidele pakuti tasuta hommikueine – paar jämedast jahust küpsetatud maailma kõige karedamat leiba, ja pütike vesist fuuli. Pudelid odava toiduõliga ja kausid soolaga juba ootasid laudadel – neid võis igaüks kasutada vastavalt oma maitsele. Koptid nimelt ei söö umbes 10 tundi enne armulauda ehk et eks nahavahe pika maa läbinutel, et nii kaugele kohale jõuda, oli hele ka. Raha toidu eest ei võetud nagu ka teetopsi eest, mida pikkade pinkidega sisustatud kloostriaias söögi järel ühest luugist pakuti.

Paar poekest oli ka, kust soovijad said osta pepsit, sipse, krõpse ja muid tsivilisatsiooni hüvesid, k.a. piimavaba jäätist, kuna ühtlasi oli koptide jõulupaastu esimene päev, siis nagu omamoodi advendi algus siingi. Pärastpoole vaatasime ka poed üle. Kuna korjanduskasti kusagil ei märganud, siis toidu ja joogi eest tegime vähemalt mõned sisseostud. Teispoole õde ostis miskeid koduseid hapendatud salateid kohalikus stiilis ja me kumbki pudelikese kloostris pudeldatud oliiviõli. Mina sirutasin käe kohe riiulist paistvate veinipudelite poole – kas tõesti kloostris aetud vein? Tundus nii jah.

Pärast vaatasime ka suveniiripoe üle, kloostritest on Teispool ja sugulased alati toonud pisikesi savipudelikesi pühakute piltidega ja sinna juurde eeterlikke essentse, mida saab pudelikesse valada ja niiviisi kasutada neid näiteks vannitoa või auto vms ruumi lõhnastamiseks. Ikkagi etem kui Glade! ; -) Ja dekoratiivsem ka. Kuid kastikese essentside ja muude lõhnaainetega leidsin muu parafernaalia seast alles, kui ruumile ring peale tehtud. Selles tuvastasime veel näiteks purgikesi vaigutaoliste graanulitega, mis tulle visates räägitakse eraldavat viiruki ja mürri lõhnalist suitsu. Ühe sellise ostsime, et katusel istudes teinekord järgi proovida, kui hästi siis ka lõhnab – talvepoole läheb nagunii suuremaks tuletegemiseks kui mõnel pilvisel päeval toas liiga pime ja külm on istuda. Ja et kas inglid ikka tulevad kohale? ; -) Suitsupilvest ju peaksid tulema?

Enne veel aga täitsid seinu ja peaaegu et lagesid kõikvõimalikud kopti hinge ja südant rõõmustavad vidinad, alustades muidugi religioossest kirjandusest, kassettidestt, CDdest ja isegi DVDdest. Illustreeritud piibel lastele, mis ausalt öelda nägi päris kena välja ja juttu oli igal leheküljel ka just nii vähe, et Ühele võiks peagi jõukohane olla. Õnneks Teispool sellest erilisemalt ei süttinud… Kuigi eks neile neid lugusid lasteaias ju nagunii räägitakse. Või et: kas on muinasjuttudel vahet? Peaasi ju, kui moraal on õige?

Siis veel väljaõmmeldud rõivad nö. kooripoistele, kes jumalateenistustel laulmas käivad ja muidu abiks on. Hiinas toodetud valgeid, rikkalike võltsjuveelidega kaunistatud printsessikleite väikestele tüdrukutele ristimise või muu suure sündmuse puhuks. Jne.

Teispool leidis oma auto jaoks kena ripatsi 5le eest – nagu kõik üleloomulikesse jõududesse uskuvad rahvad maailmas nii ka egiptlased armastavad sõidukite ninasid kaitsta pahade vaimude eest sellega, et sinna igasugu nänni riputavad, moslemid harilikult palvehelmeid ning koptid riste ja ikoonikesi. Taksojuhid klientide heameeleks nii seda kui teist : -). Ja veel noppisime ühe Püha Jüriga küünla ämma jaoks. Kuna ämmal on meil suhteliselt mittemateriaalne spirituaalne suhe Kõigekõrgemaga, ehk et erilist nänni ta ei armasta, isegi ühtki ehet ei riputa külge. Kuid küünal kulub ju majapidamises ikka ära?

Lastega oli lihtsam – need loobusid eelmisest nännist kohe kui järgmist silmasid. Kuigi lasteaiaga on sellistes kloostrites nad käinud juba kordi ja Teispoole õde veel lisaks sellistest kingitusi toonud, ehk et midagi uudset neile niiväga ei olnudki ka. Paar piibliteemalist värvimisvihikut ja käevõrud, mille kividele pühapildikesed kleebitud.

Kuid suveniire oli veel kuni mitmesajanaelaste valgustatud koduste ikoonideni välja ning loomulikult ei puudunud kohvitassid ja teeklaasid, pühakukleepsudega põskedel. Jõulud olid ka tulemas – nurgas konutasid plastmassist jõulukuused kolmes erinevas hinna-/pikkusklassis.

Jäime veel hiigelsuurele parkimisväljakule natukeseks pidama  – lapsed mitmestki seltskonnast olid seal nautimas värsket õhku, avarust ja muuhulgas oli käimas mitu erinevad jalgpallimatši. Õemehel oli ka pall kaasas ning Üks ja Kaks said lahti lüüa. Üks on vana mängija, kuid Kaks huvitus enam mängu organiseerimisest – käsutas hoolega, kus keegi seisma peab, vajadusel sikutas hõlmast. Kui selgus, et keegi reeglitest sellegipoolest ei pea ja pall ka temani eriti ei jõua, solvus hingepõhjani ja veetis ülejäänud aja platsiserval pahurdades (pooled võtsid sellest õppust ka ja pärast sai Kaks juba rohkem pallida).

Vahepeal veeres pall auto alla, ikka kõige keskele, kuhu keegi ei ulatunud.

Keerasimegi nina jälle kodu poole, tegime veel ka pilti Pühast Jürist värava ees, ehk ta mäletab meid heaga, ja kolistasime tagasi samasse praamisadamasse, läbi samade külatänavate, nüüd juba märksa tühjemate, sest reedene turg oli pärastlõunaks juba  läbi saanud, müüjad kui ostjad lahkunud.

Teel oli nüüd ka näha, et peatselt on riiki valimised saabumas – meist möödus õige mitu autorongi erinevatele kandidaatidele kiitust hõikumas. Ega nii suures riigis ju ukselt uksele ei koputa ja teel külast külla on nagunii ainult autodest abi. Kõigepealt kohe ligi paarikümneline autorong – ees kandidaat ise ruuporiga bussikeses oma lubadusi hõikumas ja taga siis veel paarkümmend paremat sorti sedaani, kandidaadi plakat toetuse märgiks kapotile teibitud. Ükski järgmistest selle rongi vastu ei saanud.
Veel üks kandidaatidest oli linna peale saatnud traditsioonilise ruuporiga auto üksinda, see-eest hiilgas leidlikkusega – autokasti oli püstitatud ligi meetri pikkune ja poole meetri kõrgune hiiglaslik võti. Ju pidas mees just ennast siis võtmeks tulevikku või uude Egiptusse või paremasse ellu… ?

Moslemi Vennaskond marssis meist samuti mööda, nemad erandlikult jalgsi – ikkagi rahvalähedasem, ja palju oli neid ka, ligemale sadakond ehk, kõige ees kanti pikka loosungit kõigi seitsme kohaliku kandidaadi näopildiga, mille järgi nad ka ära tundsime.

Loosungeid oli veel risti ja rästi üle teede tõmmatud, ühest veoautost neid alles traatide külge upitati, ja postid olid täis kandidaatide plakateid, kellel üks, aga suurem, kellel terve mosaiik väiksemaid.

Igal muul moel näis olevat reede nagu reeded ikka, linnad olid puhkepäevaselt jalutavat ja külastavat rahvast täis, saati et ootamatult päevake varem ehk täna pidi saabuma Islami uusaasta.

“Hakkame nüüd seda karpi tegema, mida sa lubasid,” teatas Üks momendil, kui olime koduuksest sisse saanud, tema juba sohvale istuma jõudnud, mina alles rampväsinult kingi jalast võtmas. Näe, mis meeles püsis – eelmisel päeval kui matkast veel aimugi polnud, olin lubanud, et “homme” kleebime talle kokku pliiatsikarbi, Ühel on nimelt hästi palju pliiatseid, aga ainult väga väike koolilaud… Ning kolikambrit koristades leidsin sealt ühe “kahekorruselise” mobiilikarbi, mis kenasti pliiatsilaekaks sobis, kui mingi kena paberiga üle kleepida.

See karp sai täna hommikul siis lõpuks kleebitud ja kõik linnukesed kirja. Ma olen jälle (korraks) “kõige parem” ema ; -), ja mul on selle kohta isegi tunnistus, Ühe oma käega tehtud ja mulle üleõla sülle poetatud:

***

P.S. Aga vein oli kohutav. Umbes nagu oleks kummikindaga kääritatud koduveinile sõnnikut lisatud, nägi klaasis niiviisi välja ka – pruunikas ja sogane nagu Niiluse vesi. Loodetavasti ei maksnud eriti palju. Võib-olla neid ostetakse lihtsalt mälestuseks?

10 thoughts on “(Peaaegu) perfektne perenädalavahetus

  1. Huvitav lugemine:) Elasin ka aastaid Egiptuse kolkas, kuid taoliste probleemidega pole kokku puutunud. Mulle tundus, et kristlased ja moslemid saavad seal omavahel normaalselt kõrvuti eksisteeritud. Moslemite suust kuulsin isegi positiivseid kommentaare kristlaste suunas, a’la koptid on iseenesest võrreldes tänapäeva moslemitega tunduvalt usklikumad. Katmise kohta – paljud käisid seal kitsastes/lühikestes riietes ja katmata juustega, kaasa arvatud mul külas olevad sugulased. Ei juhtnud midagi, kuigi ehk vaadati vähe kõõrdi (mõne poolt).
    Kahju, et sina seal hirmu all pead elama, aga selline see suuresti harimatu ühiskond on. Loodan tõsiselt, et islamistid seal võimule ei pääse, see oleks tõsine samm tagasi.
    Lugesin ka Facebookist teie huvitavat vestlust, päris tuline 🙂
    Olen ammu aru saanud, et just meeste seas on need suurimad “korraloojad” ühtlasi ka suurimad silmakirjatsejad. Tean juhust, kus nn. sunni moslem ehk habemik külataksos istudes väga korralikult kaetud naisele hakkas käsi külge toppima, kusjuures mõlemad keskealised. Ma ei ürita siin suidagi moslemeid halvustada(olen isegi ju üks neist), kuid kedagi riietuse järgi hinnata on ülim lollus. Jõudu ja jaksu sulle võitluses tuuleveskitega!

    P.S Ilusad lapsed sul:)

    • Aitäh! Moslemite hulgas elades Sa ju loomulikult selliseid asju ei taju, ega ei tule ju ükski kopt Sulle “kaebama” :). Pealegi on need pisiasjad, otsest kestvat hirmu nüüd ka lausa pole, aga… ikkagi üks pool on järjekindlalt ähvardatu rollis ja teine pool on ähvardaja. Vastupidi ei ole… Moslemitel ei ole samasuguseid kartusi, nagu ma järjest märkan. 🙂 Suhted naabritega on meilgi siin muidugi ikka naaberlikud, rõhutan pigem teiste lugejate jaoks veel, et moslemid ju sünnivad moslemiks, mitte ei vali Islamit teadlikult, seega paljud neist on üsna leiged asja suhtes või ütleme nii, et usklikkusaste erineb perekonniti ja inimesiti oluliselt. Kuid piisab ju ühest tõrvatilgast, ühest mööda jalutavast fanaatikust, kellel on juhtumisi ka paha tuju, kuna ta on näiteks ligemale 30 a vana, aga ei saa end seksuaalselt välja elada, ei ole veel kordagi saanud… Paraku Islam neile otseselt kätt ette ei pane ja kõiki punkte, mida üritatakse tõlgendada positiivselt on võimalik sama hästi ka negatiivselt tõlgendada nagu täpselt fanaatikud ju tõlgendavadki. Kristlus nt ei anna kuidagi ajendit teise inimese sundimiseks või tapmiseks ja ka muu-usksed pole nii selgelt lindpriid. Ei kosta mingit sajatamist kirikutest ega korrale sundimise käske. Ei ole minu meelest nii antagonistlik kui islam (või pole üldse antagonistlik), seega kui kellelgi on üleloomulikesse jõududesse või hauatagusesse ellu vms uskuda vaja, ja on valida, miks mitte siis kristlus või miks küll islam.

      Tuuleveskitega on mõttetu võidelda ja isegi rumal, sest võitlus õhutab ikka vastuvõitlusele :). Ignoreerimine on palju parem võte, kui viitsiks seda joont hoida. Usud tegelikult surevadki välja mitte küll ignoreerimise aga unustusse vajumise tõttu – kuna nad lihtsalt järest kaotavad relevantsust arenevas maailmas. Jäävad nendega seotud kultuuritraditsioonid ehk ja miski spirituaalsuse, kõrgema ilu igatsus, kuid selle igatsuse väljaelamise viis muutub tsiviliseeritumaks. Inimene siiski rahuneb pikkamööda, me kaugeneme oma lõrisevast loomsest algest, lihtsalt see tee, see areng on hirmus aeglane. Ja kuniks see veel päriselt juhtunud pole – väike inime võib ju auru lasta? 🙂

  2. 😀
    Su kirjutisi on ikka hea lugeda, ka siis, kui neis nukker alatoon juhtub olema.
    Valmistudes jaanarikuiseks Niiluse kruiisireisiks loen võimalikult palju igasuguseid kirjutisi, mis natukenegi annaksid juhtnööre, kuidas nii käituda, et kohalikke ei riivaks. ma arvan, et see oli Kruiisikeskuse kirjutises, mis otse soovitas laevalt ekskursioonidele minnes jälgida kohalike riietusstiili ja katta vähemalt käsivarred randmeteni ja jalad allapoole põlvedeni. Pea katmisest vist otseselt kirjutatud ei olnud.
    Nüüd olengi väikeses segaduses: tõesti ei tahaks kellegi tundeid solvata ja valesti käituda, aga samas – kui ma satun oma lemmikmaale, siis tahan püüda iga võimalikumatki päikesekiirt. Otsustasin siis nii – laeval, meeskonna ja “omade” seas luban endale luksust püüda päikest. Ekskursioonidele minnes katsun jälgida kohalikke riietumistavasid. Kuigi….kui seal käib nagunii nii palju turiste, siis peaksid nad ometi harjunud olema, et valged riietuvad/käituvad teisiti kui nemad

    • Aitäh! 🙂 Jah, kohad, kus turistid liiguvad, nendega on tõesti hoopis teine lugu, Ruth. Luxoris ja Assuanis küll minu arust enese katmise pärast ülearu muretsema ei pea, kuid katta nii palju kui kirjutasid, on viisakas tõesti, kuna samas on Ülem-Egiptus siiski Egiptuse konservatiivsemaid piirkondi. Samas Luxor elab peaaegu ainult turistidele ja seal on ka märkimisväärne välismaalastest residentide kogukond, seal küll ei kergitata kulmugi ühegi turisti peale, kes just lausa minis kaldale ei roni. Juuste katmist väljaspool mosheesid ei eelda turistilt küll keegi, eriti kuna Egiptuse kristlased ju ka pead ei kata. Koht, kuhu meie juhtusime, oli ikka üsna erandlik kolgas, vaevalt seal on välismaalasi üldse nähtudki ja ka kristlasi ei paistnud tee veerest küll mitte.

      Kuid iseasi on, et sa võid soovida katta pead päikese eest, kas just rätikuga, aga midagi võiks igaks juhuks kaasas olla. Seal kandis on ka talvel päike üsna intensiivne, iseasi muidugi palju te selle käes viibite teel bussist mõne vaatamisväärsuseni. Suvel nt olen ka mina seetõttu vabatahtlik sallikandja ;-).

      Väga kadestusväärne reis ootab sind :).

  3. Jaa, Innovatsioon 🙂 Ma tõesti ei saa aru, mis Egiptusehaigus mind on tabanud. Aga ma arvan, et kõiges on süüdi vaaraod ja täpsemalt Ramses II. Päris põnev oleks ka Sinu kirjutises mainitud kassimuumiate matmispaiga külastamine. Kassid mu lemmikud, lisaks kõigile mu hullustele siis selline lugu ka 😀

  4. Lisan veel, et “valged” ei olnud mõeldud mitte üks raas kellegi pihta näpuga näitamisena. Pidasin seda silmas, et üldjuhul ju need, kes ei ole kohalikud ongi reeglina heledama nahaga. Ja ma ei ole küll päris kindel, aga all Aswanis peaks ju olema juba Nuubia (kas seda kohta nimetatakse ka tänapäeval nii?), kus minu eelduste kohaselt peaksid olema veelgi tumedama loomuliku nahatoooniga inimesed???????

  5. Selline küsimus, et kas see kasside surnuaed on teist väga kaugel? Kui reaaalne oleks sinna siise põigata? 🙂

    • Kasside surnuaia lähim leiukoht on tegelikult jah Zagazigi kandis, see jääb Kairost tulles hoopis teise maantee äärde (Ismailia vana maantee), ja pole kindel et seal nö. looduses midagi vaadata on – väärtuslik vara on viidud muuseumitesse ja muud nagu järel polegi. Neid muumiaid on siit muidu leitud ikka tonnide viisi, näiteks üks külamees müüs oma maalt leitud tonnid muumiapuru Inglismaale väetiseks… see juhtus küll teisel pool Kairot, Minya provintsis. Wikipedias on kassidest iidses Egiptuses kirjutatud päris põhjalikult:
      http://en.wikipedia.org/wiki/Cats_in_ancient_Egypt

      Peamiselt pidasin selle viitega silmas, et on mõned “kolmanda järgu” muinsused siin Deltas, mis kujutavad endast paari ümberlükatud skulptuuriga tühermaad, nende jälgi üritangi otsida. 😉

    • Tuhat tänu, olin selle blogi juba unustanud! Kusagil just väideti, et Zagazigi muuseum on suletud aastal 2006, kuid seal on vist kaks muuseumi, Zagazigi ülikooli oma ka. Muuseumide lahtiolek Egiptuses väljaspool Egiptuse Muuseumi nimelt on üks äärmiselt ebakindel tegur… 🙂 Tegelikult on ka Ismailias üks üsna tore väike muuseum selle kandi peamiselt kreeka-rooma leidudega, juba brittide ajal ehitatud, nii et ühtlasi kena hoone, ja väike küll, aga kollektsioon tundub päris mitmekesine ja pilgule paeluv. Siis mitte kanaliehitaja de Lessepsi majamuuseum aga lihtsalt Ismailia Museum :). Kui õige maantee valida (mitte kõrbemaantee!), saab ju poole tee peal Zagazigi sisse põigata ja selle kassiväljaku ka ära vaadata.

      http://www.project-min.de/museums_Ismailia_2_en.html

      Kuid kes siiapoole tulemas 😉 siis pakun küll et pigem 2 tunnikest Aleksandriasse jätkata ja vaadata ära kui mitte National Museum (ka peamiselt kreeka-rooma) siis nt Kom el-Shouqafa katakombid? Pärast kala ja krabi peale süüa.. mmm! 🙂

      http://www.7wonders.org/wonders/africa/egypt/alexandria/catacombs-of-kom.aspx

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s