Euroopa heategevuslik jõululaat Kairos

Nii kuum lugu, et särtsub alles – Kairos on veel müügiletidki kokku panemata, aga mina juba kodus tagasi ning näitan ja jutustan, mis toimus. Oma Sahinaga siuh-säuh juba käidud!

Et Eesti müügirahvas on ju vanad tuttavad, oli meil siseinfo korras teada, et kohal tuleb olla võimalikult vara. Nii oligi – kui me kella 9 paiku Niiluse-äärses Conradi hotelli fuajees kohmitsedes ringi vaatasime, et kuhu siis täpselt see laat jääb, oli ametliku avamiseni veel pool tundi aega, kuid rahvast juba voolas hotelli peauksest sisse tiheda voona. Ikka metalliotsijast läbi ja edasi hotelli ballisaali poole, mis oligi laadaliste käsutusse antud.

Üritus toimub juba teab mitmendat aastat, eestlased osalevad teistkordselt, ja kogu tulu loovutatakse heategevuseks, harilikult mingile konkreetsele lastekodule vms, mingite väga konkreetsete asjade ostmiseks. Läinud aastal mäletamisi vist osteti pesumasin või sisustati kööginurk, või nii seda kui teist.

Sissepääs maksis 20le ja veel müüdi kohe saaliukse lähistel õnneloosi 10le tükk, selleks annetatud auhindade loetelu oli kohe kõrval väljas ka, muuhulgas peavõiduna lennukipiletid Euroopasse, nädal kahele Sharm el Sheikhis AI-paketiga jpm. Ostsime Ühele ja Kahele kummalegi pileti – äkki veab ja jõuavad Eesti-vanaemale veel jõuluks külla? Ja suundusime edasi. Sagin oli suur ja esialgses virrvarris ei saanud tuhkagi aru, kes kus on või mida müüb. Kus Eesti laud on?


Tegime ringi peale ja alles saalist väljudes leidsime end Eesti laua eest – meie omadel oli päris hea koht saaliesise taganurgas, kust kõik väljujad nagunii mööda käisid ja ka tunglemist nii palju polnud, oli ometigi ruumi keerata! Soomlasi nt märkasin põhisaali pimedas nurgas, läks isegi meelest ära teisel ringil mööda astuda ja Terve! soovida.

Eesti kraam läks kaubaks küll – läinud aastal oli lett lausa lagedaks müüdud ja seegi kord kui “omade” juurde jõudsime, soovis keegi parasjagu kihnu kampsunit selga proovida ning uue tiiruga tulles oli suurte glasuuritud piparkookide kandik jäänud nii hõredaks et Ühele ja Kahele vaevu veel kaks erinevat sealt leidsin. Leti uhkuseks näisid olevat tepitud lapitekid egiptlastele südamelähedase Muhu männa mustriga ja väiksema rahakoti omanikele müüdi näiteks piparkoogitainast, kodust kõrvitsahoidist, villaseid sokke mitmes värvis ja mustris, kauneid käsitöö-siidsalle ja muidugi ei puudunud Vana Tallinn ega Viru Valge. Põhjamaalaste värk, teate isegi, siinse talvekülmaga paneb ka mõni moslemi vanaätt õhtul väikse klõmmi naha vahele. Ikka odavam, kui tuba kütta…

Lastele noppisime veel sakslaste letist kaks hõbepaberis shokolaadijõulumeest ja oligi meie eelarve otsas kah, on selline Sahina ja jõulude vaheliselt õhuke teine. Eestlased ei olnudki muuseas kadedamat sorti, letis oli üks Vana Tallinn lahti nööbitud heade tehingute kinnituseks ja mina kui mitte-autojuht sain kah topsipõhja märjaks. Oli alles kange, saatan! Aga edasi juba kulges siis magusamalt.

Tegime veel ühe ringi, et uurida, kes siis mida üldiselt müüb, et järgmisel aastal juba targemad olla. Kõige suurem letipind tundus olevat taanlastel, neil on ju maailmakuulsat kraami kohe rohkemgi võtta. Pea poole ruumist võttis enda alla suletekikaubandus – siis mitte see Jyskist tuttav, Leedus õmmeldud kraam, aga kenade taani lipukestega paksud tekid ja padjad, 2x2m teki hind oli 2000le ja padjad 500le ringis. Huvilisi paistis jätkuvat…

Teises nurgas müüsid taanlased oma samuti kuulsat Anthon Bergi shokolaadi (minu lemmikumaid – ploom madeiras… mmm) ja plekkkarpides küpsiseid. Kolmas külg oli pühendatud Taani disainile – kenad kunstipärased klaasist ja kristallist teeküünlahoidjad, mõned neist oleksin heameelega eksklusiivsemat tüüpi teeklaasideks noppinud. Ja loomulikult olid müügil LEGOd.

Kohe vastas müüsid britid eeskätt viskit (400le), Cointreau’d (350le) ja Irish Cream likööri (250le). See on siis umbes poole kallimalt kui Euroopas aga mis siis – vähemalt 5 korda odavamalt kui siin restoranihinnaga ostes.

Et kuulsad veinimaad ka soodsaid veine müügile toovad, me ka juba teadsime nagu näisid teadvat ka enamik muid laadakülalisi – eesruum meenutas poolest saati Tallinki terminaali Helsingi praami lahkumise eel – külastajad näisid heategevusse suhtuvat äärmise tõsidusega ja ostetud oli kohati ikka kastikaupa. 😉 Ehk et kui me sakslaste leti ette kordustiiruga jõudsime ja mõtlesime, et võiks ikka pudelikese punast 100 le eest kotti pista (möödunud oli u 10-15 minutit), siis oli shokolaad veel kõige märjem asi, mis seal müügil oli.

Itaallased võtsid asja vahemereliku laia joonega ja müüsid kõike ainult kastikaupa – juustu suurte karpidega ja kas kuskil ka veini oli, me märgata ei suutnud. Ja prantslasi ei leidnud me miskipärast üldse üles. Eksootilisematest osalejatest hakkas veel silma Türgi suure türgi kohvi poti tagant, nemad näisid müüvat eelkõige käsitööd, ja Venemaa näis rõhuvat põhilisele – vaevalt meetrise letikese tagant müüdi Stolichnayat ja Smirnoffi ja pakuti heeringat kõrvale haugata. Erilist järjekorda ei paistnud, aga võis ka olla alguse asi.

Kreeka nurgake oli fujaees esimesi, see jäi meile silma eelkõige pühapiltidega, kreeka õigeusk on nimelt peaaegu nagu kopti õigeusk, kuigi tegelikult ikka hoopis midagi muud muidugi ;-). Müügil olevad ikoonikesed olid küll suhteliselt sarnased, jäin isegi hetkeks kõhklema, et kas ämmale midagi valida.

Kreeklasi eestlastest lahutas veel pikk Austria laud, kust leidus kõige rohkem kraami päkapikkude sussi sisse panemiseks, näiteks kotitäis pooles ulatuses kuldpaberis shokolaadimune ja pooles ulatuses pisikesi jõulumehikesi maksis 50 le ja täitnuks ära vähemalt pool jõulukalendrit. Austria on ka tuntud kirjastusmaa ja suur osa huvilisi näisid sirvivat müügil olevaid kauneid lasteraamatuid, Hello Kitty torkas kohe silma.

Austerlaste vastas olid poolakad, kelle letilt jäid silma hiiglaslikud titepea suurused jõulukuulid. Poolakad on ju Euroopa soodsad klaasitootjad, meiegi veel Sharmist ostetud odavad veiniklaasid on Poola toodang, tee- ja mahlaklaasid kipuvad küll pigem Türgist tulema.

Jne, jne, päris sissepääsu kõrval müüsid hispaanlased oma kuulsat omletti, pannitäis ja 15 le, pannitäis ja 15 le. Ning isegi paellat.

Lõpuks rõdu olid vallutanud iirlased shveitslastega mestis ja seal näis käivat suuremat sorti alkoholitarbimine jõulumeeleoluse pubi rütmis. Iiri kohvil näis olevat nii hea minek, et rõdunurka oli üles seatud spetsiaalne vahukoore tootmise punkt.

Täiesti meelest on läinud, mida müüsid nt Montenegro või Holland, ja rootslasi ka silma ei hakanud, kõik riigid võib-olla polnudki väljas ka. Eestlaste kõrvale olid end siiski sisse seadnud meie teise järjekorra naabrid leedukad. Nende korvpallurite mõõtu esindajatele oli meil raha ainult kaugelt viisakalt kummardada – ikkagi tublid, et välja tulid.

Oligi laat läbitud. Kell hakkas 11 saama ja seadsime siis auto nina taas kodu poole, ise rõõmsad et näe käidud ja nähtud ja ehk enne suuri ummikuid kojugi jõutud, aga midagi nagu kipitas veel hingel – no kohv jäi ju joomata! Kohvist nii väga lugu polnudki, aga autojuht peab ikka korrapäraselt suhkruga teed saama, et närv paremini vastu peaks. Seega parkis Teispool auto kusagile Niiluse veerde ära ja käest kinni astusime neljarealisse liiklusse ikka ehedas Egiptuse vaimus, et ju see kes sealt tulemas, ikka näeb, et me teel oleme, ja natuke hoogu maha võtab. Kuna sellist hetke, mil tee päris tühi oleks, tuleb ilmselt umbes keskööni oodata. Üks rivi korraga hiivasime end jõepoolsele kõnniteele, kust paistis rivi plastmasstoole ja suur alus müügikraamiga, kõige krooniks suur metalne fuulipott.

“Hummus,” märkis Teispool. “Mis hummus?” ei saanud mina aru… Hummus on ju salati moodi asi, no selline oapasta, mida leivaga koos eelroaks süüakse…

Selgus et mitte ainult. Hummust võib pakkuda ka nagu ta pildilt paistab helba moodi joogina ehk sellise kuuma oalurrina, mida pakutakse hoopis klaasi seest. Jood vedeliku ära ja siis sööd oad peale. Et mulle hummus pastana hirmsasti maitseb, siis tõstsin aga klaasi suule ja proovisin… päris maitsev oli. Selline vürtsikas, lisatud oli erinevaid pipraid, kohalikke maitseaineid ja tilgake sidrunit ka.

15le maksis kõik see nali ehk 5 le per klaas, see on umbes kolmekordne tegelik hind, ma arvan, ja ma juba tean, et ilmselt see on minu juurdemaksuga hind – eurooplase juurdemaksuga, kuna vaevalt ükski egiptlane sellist maksma nõustuks. Või Pentaxi juurdemaksuga, kuna istudes ma tegin ka paar pilti. Kuid Teispool ei hakanud vaidlema – jaksasid abielluda, siis jaksa maksta, eks. Uudse kultuuri- ja maitsekogemuse eest muidugi tasus ära sellegipoolest, pealegi mis olnuks meil valida – hotellis maksnuksime veel poole rohkem ja vaevalt neil ehtsat Egiptuse teed olnukski, hotellides on ju ikka kotitee.

Kodutee kulges edasi juba igati vilkalt ja Teispoolgi oli miskipärast hirmus heas tujus, isegi kelmikas. Naljakas – Vana Tallinna jõin ju mina, mitte tema?

Advertisements

2 thoughts on “Euroopa heategevuslik jõululaat Kairos

  1. Minu teada on hummuse otsetõlge “kikerhernes” – püreena nimetatakse teda enamasti hummus bil tahiina ehk siis purustatud kikerhernestele on lisatud seesamikastet. See supimoodi hummus on hummus alsham või ka halabisa, kuhu lisatakse keedetud kikerhernestele laimimahla, tomatit, sibulat-küüslaku. Esimene on ülihea, viimast ei ole kunagi proovinud 🙂

    • Õige küll, siis mitte oalurri aga hoopis hernelurriga oli tegemist :D. Pakun et külm hummus sobib hästi Egiptuse suvesse, aga sellist kuuma vürtsikat lurri on hea siinsel külmal ajal naha vahele juua – paneb vere käima küll. Kargel hommikul tööleruttaja jaoks vägagi tänuväärt ja võiks sobida ka Eesti talvesse, nt alternatiivseks vastlapäevaroaks liulaskmise vahele, kes hernesupist tüdinud. 🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s