Mina ja islam – no nagu siga ja kägu! Miks küll?

Miks inimene usub jumalasse, hakkas mind huvitama vist millalgi ülikoolipäevil. Kuna ikka ja jälle juhtus tänavatel vastu inimesi, kes kutsusid liituma ühe või teise jutluse või kogudusega. Pean tunnistama et mu esialgne nägemus usklikest võrdus inimestega, kellele on langenud mingi nõiduselaadne kae, mistõttu nad näevad maailma minust hoopis erinevalt. Selle kae küüsi langemine veidi hirmutas, kuid sellest hoolimata ma tahtsin teada, kummal siis on õigem maailmapilt ja pisitasa hakkasin selle üle mõtlema, mis sunnib või juhib inimese religiooni juurde.

Nägin, et selleks on sageli näiteks lihtsalt seltsivajadus, kui inimene on jäänud üksikuks või temaga on juhtunud midagi muud, mistõttu ta vajab hingelist lohutust.

Veel üks osa inimesi näis pidavat maailma ja inimesi liig põrmusteks olenditeks ja neid näis viivat religiooni juurde igatsus millegi kõrgema, ülevama järele.

Ja päris pikka aega ei saanud ma pihta, miks on religioossed ka paljud ilmselgelt kõrge intelligentsiga inimesed, isegi teadlased? Teadus ju tähendab kahtlemist, kuid kahtlemine on usu vastand… Kuni sain aru, et teadlased kahtlevad valikuliselt – tööalaselt valivad kahelda, kuid isiklikus sfääris valivad mitte kahelda. Me kõik tegelikult valime midagi, mille suhtes me kahtleme, kuid millessegi me harilikult usume – mitte millessegi ei usu ehk ainult küünik, mis ju pole teab mis kadestusväärne seisund.

Leppisin niisiis teadmisega, et usk on uskujale millekski vajalik ja hea, et teda ringi ju ei veena nagunii ja ei olegi oluliselt vaja veenda, kui tema usk pole kedagi kahjustav – järgides inimlikku “ära tee teisele mida ei taha endale sündivat” põhimõtet. Kuid ühtlasi, et minule sellist usku tundmatusse kõrgemasse pole vaja – minu meelest on inimkond ja mida me saavutanud oleme, täiesti piisavalt, isegi tohutult ülev ja kõrge. Jah, meil on puudusi ka, kuid üldiselt me areneme, ja see on peamine. See on reaalsus. Ma pole perfektne ja ma liigun edasi kukkudes ja komistades, vigade kaudu. See on ka reaalne, nii see elu käibki. Sest õigeid vastuseid pole kellelgi, me kõik elame katsetajatena, kes kui vabalt katsetada julgeb.

Egiptusega seoses ei olnud islam minu jaoks algul isegi teema. Esimesel reisil ma isegi ei mõelnud, et tulen islamiriiki – Egiptus on ju vaaraode elupaik hoopis? Ja ka siin elades omab islam üsna episoodilist tähendust, tõustes harilikult kõneaineks ainult mingite ekstreemsustega seoses, või kui meile lähimast mosheest transleeritavas järjekordses palvetunnis (reedeti täispikkuses) midagi naljakat kõne alla tuleb, mistõttu Teispool mulle seda tõlgib. Ülemöödunud ramadani näiteks läks ükskord jutt seksile. Paastumisega koos päikesetõusust loojanguni on ju moslemitel ka seksimine keelatud. Mida teha, kui, noh, valel ajal tahtmine tuleb? veeretas vanaldane eeskõneleja pühakotta kogunenud meeste tarvis mõttelõnga, ja ülematele õpetustele toetudes leidis, et tegelikult on võimalus olemas küll – peaaegu kõike nimelt tegelikult tohib, ainult “sisse pista” ei tohi. Mis on ju, kui nii mõelda, vägagi moodsalt avar lähenemine seksimisele, täiesti võrdne harilike naiste- ja meesteajakirjade käsitlusega.

Anyway, vabandust kõrvalepõige, tagasi selle juurde, et islam tõusis teemaks pigem siis, kui hakkasin märkama, et Eestis minu arust on tekkimas teatav islamiimetlus. Moslemeid kutsutakse esinema, kõnelema, nendega tehtakse intervjuusid… kuid ma ei ole märganud, et kutsutaks kõnelema ja tellitaks artikleid ka mittemoslemist islamiasjatundjatelt? (kelleks ma ennast, muidumõlgutajat, muidugi ei pea)  Mitte Üllar Petersoni stiilis jihadi-asjatundjatelt, aga neutraalse teadusliku lähenemisega isikutelt, näiteks talupojamõistuse seisukohast.

Et tutvutaks ka mündi teise poolega, sest patsient võib ju olla oma sümptomite parim kirjeldaja, kuid seletada ja liigitada neid oskab siiski pigem arst ehk asjatundja.

Minu meelest näitab taoline eestlaste sinisilmne kõigesse ja kõigisse ühesuguse positiivse uudishimuga suhtumine kõigepealt muidugi seda, et meil Eestis puudub hetkel igasugune hea ja halva võrdluspuu. Ühest ühiskonnast, kus kõik oli vale ja väär, oleme hüpanud ühiskonda, kus mitte miski pole enam vale ja väär, vaid on lihtsalt “erinev”, kuid oot-oot-oot – hea ja halb on ju maailmas siiski endiselt olemas? Vähemalt noortele inimestele peaksime suutma anda orientiiri, kust umbes piir nende vahel kulgeb. Mitte päris kõik ei ole võrdselt hea ja imetlusväärne.

Ning Eestis elatakse ka suhteliselt tünnielu. Huvi kaugema maailma vastu on üpris olematu ja seal toimuv isegi ei jõua uudiseks. Seetõttu meil ka puudub vaikimisi hinnang sellele muule maailmale – me oleme nagu moraalse vabalangemise seisundis, kus meid saab hõlpsasti kallutada ühe või teise arvamuse suunas just kuidas ühele või teisele kõnelejale või “teadjale” meeldib. Sest meil ausalt öelda pole õrna aimugi ja ei ole mingeid vundamentaalseid seisukohti, mille alusel head ja halba määrata.

Sellisteks vankumatuteks seisukohtadeks võiksid olla nt et inimelu on püha. Või et vabadus, sh vabadus enese üle määrata, on inimese suurim aare. Või et naine on inimene nagu meeski, lihtsalt naine on munasarjadega inimene ja mees on munanditega inimene. Veel palju sarnaseid.

Ja sellest ka käesolev kirjutis, selleks, et ebaolulistesse detailidesse laskumata lühidalt loetleda, miks ma ei pea võimalikuks islamit imetleda.

1. Islam on sundusk. Meie eestlannadest moslemid on islami vastu võtnud vabatahtlikult, kuid nad on imetilluke vähemus islamis. Moslemite ülekaalukas enamik on islamisse sündinud ja ei neil ega nende lastel, lastelastel ega üldse järglastel mitte kunagi pole tehniliselt võimalik islamist loobuda, isegi kui nad tahaksid, sest siis ähvardab neid karistus elu kaotamise läbi. Võib-olla kõik ei kaota tingimata elu, kuid see siis iseenesest on juba usuleiguse märk, kui reegleid rangelt ellu ei viida.

See on usuvabaduse piiramine.

2. Islam piirab inimese vabadust enesele partnerit valida. Moslem tohib abielluda ainult moslemiga ja kui abiellub muu-usulisega, siis peaks too teine samuti moslemiks hakkama või igal juhul peavad lastest saama moslemid. Seetõttu näiteks kopti mees ei saa abielluda kauni moslemitariga, isegi kui mõlemad üksteist armastavad – sest pere valitsev usk määratakse islamis mehe järgi.

See on armastusvabaduse piiramine ja partneri valiku piiramine.

3. Islam piirab inimese seksuaalsust, seda juba vastu igasugu tervet mõistust. Abieluvälised seksuaalsuhted on karistatavad, samas on mehel islamis kohustus naist ülal pidada, mis välistab noorte abiellumise enne, kui nad on suutnud endale kodu rajada ja sissetuleku kindlustada. Või miks peaksidki inimesed abielluma noorelt, enne kui on enese suhtes selguse saanud?

Tervete seksuaalsuhete puudumine ühiskonnas toodab tohutul hulgal mittevajalikku seksuaalpinget eelkõige abiellumata meestes, kes sageli elavad seda välja ühiskonnavaenulikul kujul – asja eest teist taga konflikte üles puhudes, tänavarahutuste ja mitte kõige vähem naiste ahistamise kaudu. Moslemid on uhked, et vägistamisi olevat neil mitu korda vähem. Kuid see-eest on kabistamisi kordades enam. Islam ei saa aru, et looduse seadusi ei saa otsusega olematuks teha.

See on lihtsalt rumalus.

4. Islam tunnistab kokku ainult kolme religiooni, kus need kaks ülejäänut peale islami on alamad religioonid, mis on islami “kaitse” all. Islam “talub” neid, kuid maailma ülejäänud religioone ja filosoofiaid ei talu niigi palju, nt ateist ei saa Egiptuses isikutunnistust. Usulise kuuluvuse lahtrisse tuleb kirjutada üks kolmest – islam, kristlus või judaism. Olete budist vms, siis on teil võimalik islamiriigis dokumentideta ehk lindpriina elada, nagu seni isegi üsna islamilähedane religioon bahaid. (Neil on nüüd ülemöödunud aastast alates siiski võimalik lahter tühjaks jätta, kuid nende tegelikku religiooni sinna ka ei kanta.)

Kui see vastab kellegi arusaamale võrdusest ja vendlusest maailmas, või vähemalt lugupidavast suhtumisest teise inimolendisse, siis palun tõstke käsi.

5. Lõpuks naised islamis. On nad siis meestega võrdsed või pole, on neil siis õigusi või ei ole?

Et kokkuvõtlikult ära öelda, siis naisel on mõned seadustega ette nähtud õigused (mis on ka ülejäänud naistel maailmas üldiselt olemas) ja ülejäänud osas on tal need õigused, mis tema eest vastutav mees seaduste piires talle annab. Mehel on samuti need õigused, mis ta seaduste piires ise endale annab. Tajute, kui võrdne?

Enamasti, kui naiste õigustest on jutt, arutataksegi, kas ta tohib ise otsustada või peab mehega “konsulteerima”. Samas mitte kunagi ei arutata, kas mees tohib ise otsustada. Muidugi tohib – ta on ju mees! Kuid naine on nt kohtus tunnistajana ainult pool meest (kohus usub ainult kahte naist koos, kuid võib uskuda meest üksinda) ja pärijana on ta samuti pool meest. Moslemid ise ütlevad, et mees pärib rohkem, sest tal on kohustus peret ülal pidada… kuid kui ta seda kohustust täidab! Moslemid on ju ka sagedad lahutajad ning mehel on lahutada lihtsam, kui naisel, kes tohib lahutuse algatada ainult teatud tingimustel (seegi õigus võideti nt Egiptuses alles mõned aastad tagasi).

Lahutatud naine, kes niisiis saab mehest poole väiksema pärandi, jääb harilikult tollest mehest majanduslikku sõltuvusse kuni uue abiellumiseni, või jääb lähemate sugulaste ülal pidada. Üksik lastega naine, keda tema mees sugugi ei toeta või toetab kuidas juhtub, ei ole islamis sugugi harv nähtus, kuid mis siis, ta pärib ikkagi poole vähem.

Ongi juba minu jaoks küllalt, mulle täiesti piisab igast neist punktist üksikult, et mingit imetlustunnet islami suhtes ei tekiks. On kindlasti ka mõned pügalad, kus islam on saavutanud mingi arengu metslaste ühiskonnaga võrreldes. Kuid mis sest nüüd täna enam?

***

Hegabist
Moslemitarid enesele suunatud umbusku tajudes arvavad sageli, et meid ülejäänuid häirib see, kuidas nad riietuvad. Sellepärast ma tahaksin selle punkti eraldi lahti kirjutada.

Et hegabi teema lühidalt kokku võtta, siis – kui sa ei taha, et sind fashistiks peetakse, siis ära kanna rinnas haakristi, isegi kui see tegelikult on su eelajaloolise vaarisa peremärk Muhumaalt. On ju? Mulle teadaolevalt ei ole islami pühakirjas seadustatud, milliste esemetega täpselt naine end katma peab, kui ta end katta soovib ja minu arust on selleks märksa enam ja vabamaid võimalusi. Näiteks just värskelt liiga seksikateks ja seeläbi patusteks kuulutatud silmi annab katta tumedate päikeseprillidega. Juukseid annab katta bareti või kübaraga ja kaela salliga. Kapuutsiga sviiter või jakk katab pea ja kaela juba üsnagi ettenähtu lähedaselt. Jne. Mina veetsin pool oma üliõpilaspõlve väljaveninud villases kampsunis – kombekas noor naisintellektuaal ei soovi ju ometigi jätta muljet, nagu oleks säärejooks see olulisim osa temast, mille abil elus läbi lüüa?

Mis on muidugi naiivne vaade – muidugi on säärejooks olulisim, ajud on ju meestel endil ka, kuid ilusad jalad on alati defitsiit. Üldse igasugune ilu on defitsiit. Kui vaadata, mille poole inimene kõige enam pürgib, siis – pürgib selle poole, et ümbritseda end suurema iluga. Me võime arvata, et ta ihaldab raha, kuid raha on kõigest vahend, mis tagab esiteks suurema vabaduse ning teiseks ja mitte väheoluliselt enam ilu tema ümber.

Ses mõttes naine, kes end katab, on nagu elukestva vitamiinipurgi omanik, kes keeldub oma purgist jagamast midagi, mis ometigi teeb maailma paremaks ja tervemaks.

Kuid vähemalt minu isiklikust seisukohast – kui naine soovib kanda hegabit või minugipolest niqabit, siis mis võiks kellelgi teisel selle vastu olla? Vaba valik on vaba valik ning ärgem unustage ka, et niqab on mh suurepärane kaitse päikese või kõrbetolmu eest. Või vihma eest – khimari nimetus Euroopas on “keep”.

Sestap: hegab ei ole isegi teema, või kui just moeküsimuste rubriigi alla.

Lugupidamisega
teie karvane suleliste seas

Advertisements

14 thoughts on “Mina ja islam – no nagu siga ja kägu! Miks küll?

  1. Islamiga pole ma ise eriti kokku puutunud, aga tahtsin öelda, et seda oma/võõra teemat tunneb muidugi igal pool. Mina olen ateist ja mul on ka kristlastest sõpru, aga kohati olen ikka kokku puutunud näiteks olukorraga, kus ma ütlen midagi, mis tugineb pikaajalistele kogemustele (no stiilis “olen õppinud autoremondilukksepp, kes on sel erialal üle kümne aasta töötanud”) ja siis võetakse ikkagi tõsisemalt kedagi, kes esiteks on kristlane ja teiseks mees, kuigi pole näiteks autot kunagi näinud ja sõidab ise hobukaarikuga (samas, oleks jutt õmblemisest käinud, oleks ehk siiski minu sõnal rohkem kaalu olnud). Või näiteks mõni, kelle meelest on normaalne ateistidele valetada ja neid pügada, sest need, kes ei tunnista kõrgema võimu olemasolu, on ju lambad ja lambad ongi pügamiseks.

  2. Päris hea lugemine on “Uhhuduuri…” raamatud. Kirjeldab nn. islamiriike ja inimesi. Ja siis veel, et….. loetelust. Nimetatud islamile nagu iseloomulikku või kuidas, aga ma oma ligi viiekümne eluaastaga leian, et meil siin Eestis ka teatud mõttes islamiriik – naiste ja meeste võrdsusest räägitakse, aga tegelik elu ei ole ju ka meil päris selline. Vaatame või tööle võtmisel eelistamist ja palga maksmisel vahet ja veel ja veel ja veel… Ja mina olen selle punktiga küll üleni rahul, et naine peab mehega nõu, enne kui midagi otsustab. Või kui vaba sa ise selles viimases küsimuses oled 😀

  3. Tegelikult on kõik Sinu nimekirjas toodud punktid lihtsalt noore usu märgid. Ka kristlus keelas seksuaalsuhted enne abielu (ja tegelikult keelab ka praegu), ka (tõsiusklikud) kristlased ‘sunnivad’ oma lapsi usklikeks neid ristides. Abiellumiseks usku muutma ei pea, küll aga jah peab mingi usu enda omaks tunnistama. Lapsed tõepoolest on sünnist peale moslemid. Koraan (nii palju kui mina teda lugenud olen) annab naistele üpris palju õigusi – vähemalt selle aja standardite järgi – Piibel ja kristlus lubas naisele palju vähemat (lahutus, lahutatud või lesestunud naise taasabiellumine, vara omamine jne.). Interpretatsioonid usust on loomulikult tihtilugu kahetsusväärselt väändunud.
    Islam peab ennast kolmes Aabrahami usust parimaks, sest on selle Ühe ja Ainsa Jumala viimase sõnumi järgimine. Koraan aga ütleb ka, et uskuda tuleks ka eelnevaid ilmutusi – seega Koraan arvestab Judaismi ja Kristlusega, aga nemad ei suuda ega taha Islamiga arvestada.

    Aga nõustun sellega, et seksuaalsuse alla surumine on üks põhilisi probleeme religioonis… sellest tulenevalt nõuavad sügavusklikud kehade katmist, kuna enda tungide taltsutamisega ei tulda toime või ei proovitagi tulla. Ning ega see katminegi nende fantaasialendu (ja muid rohkem füüsilisi ilminguid) peata… Samas pole ju enda katmises üldsegi midagi halba – kui see on TÄIESTI vabatahtlik ja mitte tingitud sellest, et muidu teised panevad halvaks, kommenteerivad, ahistavad – ega kõike head pea ju kogu maailmaga jagama 🙂

    • Aitäh kommentaaride eest! Ruth, me ei peaks segi ajama inimesi usuga – “Uhhuduur” oletan et kirjutab mitte islamist aga moslemitest? Küllap leiab, et on kenad lahked inimesed nagu meiegi? Ja miks ei peaks olema, inimene on ikka inimene, mõni on sirgem ja mõni on kõveram, usk seda erilisemalt ei näi muutvat.

      Aga mina siin kirjeldan islamit ja mitte moslemeid ;-).

      Mis meeste ja naiste õigustesse puutub, siis mina olen rahul, kui Teispool minuga nõu peab, enne kui midagi otsustab? Niipidi ikka ka! Koosmeel ja perekond kui meeskond, mitte perekond kui mehe õukond. 😉

      Esta, kristlastel on tegelikult siiski valida, kas järgmine põlvkond soovib ristida või mitte. Sellest ka suur hulk ristimatuid nt Eestis. Moslem ei saa valida, see on oluline vahe.

      Koraan annab küll naisele palju õigusi, kuid see ei muuda üldist suhet meeste-naiste õiguste ulatuses. Mehed määravad, mis õigused naistel on, vastupidi mitte.

      Et islam kristluse ja judaismiga arvestab, jätab mind suhteliselt ükskõikseks, arvestades, et ta täielikult jätab arvestamata nt Aasia ja Ameerika mandrite kõikvõimalike uskudega. Kuid nii keel põses võib ju küll öelda, et miks küll ei saa kristlased moslemitega läbi – maailma mastaabis on tegemist just nagu kahe kõige lähedasema usuga.. 🙂 Aga nagu Andres ja Pearu.

      Naiste kaetusega seoses, kuigi rõhutan, et sellest on kasvavalt saamas naiste isikliku valiku küsimus, siiski pean islami karuteeneks, et ta on kultiveerinud naistes häbitunnet suuremal määral ja ebatervemalt kui ükski muu usk vist. Moslemitar häbeneb isegi juhuslikult paljastunud rannet, nüüd juba ka katmata silmi, häbeneb, kui ka juhuslikult pilk peatub võõral meesterahval (siinses rahvastikutiheduses!). Häbeneb isegi oma häält. See kõik kängitseb naist. Samas kui moslemivanamees suvel külavahel vastu tulles kisub galabeya kaenlani üles – no tal on palav! Et lühikesed aluspüksid all täies ulatuses nähtavad on, ei ole mingi probleem. Ei ole mingit häbi…

  4. Ma arvan ikkagi, et küllalt palju mõjutab meid ka see, millises keskkonnas me elame ja kuivõrd igapäevaselt meid üks või teine usk/ka kultuur puudutab (kasvõi kaudselt). Sina ju asja sees igapäevaselt, mina vaid raamatute ja interneti vahendusel :D. Arvan, et mingit kindlat seisukohta on lihtsam võtta, kui näed asju igapäevaselt ja PÄRISELT!
    Aga “Uhhuduur…” – mehed kirjutavad oma nägemusest nii maast, inimestest kui usust. Ja selle viimase kohta jäi selle raamatu lugedes küll mõte: Kõik mis on keelatud on mingitel tingimustel/juhuse olemasolul siiski lubatud. Aga usku järgivad inimesed ja sellepärast saan ma sellest aru – inimene on ju nõrk 🙂

  5. Mulle meeldib mõni islami aspekt. Näiteks meeldib mulle väga lugu, mida meile rääkis üks mosleminaine Taist (ei kata juukseid ega nägu, üldse oli Austraalias palju moslemeid, kes ei pidanud oma katmist vajalikuks, ka käsivarred olid tihti paljad), kui tulid jutuks erinevad usundid ja nende alused. Ta seletas, et kõige olulisem asi, mida neile õpetatakse, on tähtsusjärjekord. Esmalt peab laps austama ja armastama oma ema, sest ema on talle elu andnud. Seejärel peab laps austama ja armastama oma isa. Ta ei saa austada isa rohkem kui ema, sest ema on see, kes lapsele ütleb:”Vaata, see on su isa, teda pead sa austama.” Kogu isa identiteet tuleneb emast. Kolmandaks peab laps austama oma õpetajat (mõeldud on siis usulist juhti), kelle isa ja ema talle välja on valinud. Ja alles seejärel saab laps austada ja armastada jumalat – sest kuidas saaks inimene, kes ei austa oma ema, isa ega õpetajat, austada jumalat? Vähemalt minu loogikameelele tundus see täiesti mõistlik selgitus, üks vähestest kordadest, kui usklike maailmakäsitlust kuulates kõik sada protsenti klikkis. 😀

    • Rents, kas Sa tahad öelda, et me käime Eestis 12 aastat koolis ja pärast harilikult veel natuke, ja siis me peame Islamiga tutvuma, et teada saada, et tuleb austada ema ja isa, sest et nad on sulle elu andnud??
      Tegelikult see ongi üks taustaprobleem, et mida iganes Eesti koolis õpetatakse, humanitaarseid väärtusi vist üldse ei õpetata. Või õpetatakse liiga keeruliselt ja läbi lillede, aga keskmine inimene tahab, et talle öeldakse lihtsalt ja konkreetselt, mõne punktiga. Nagu 10 käsku ja mis nende vaste islamis võiks olla. Lähevadki noored inimesed pead laiali otsas ja nopivad kust just midagi silma jääb.

      • Ma arvan, et häda on selles, et meid kogu aeg õpetatakse…..hirmus tarkadeks. Kasvatusega aga on nii nagu on 😦 Minule isiklikult ei meeldinud sugugi, kui lasteaiakasvatajad ka õpetajateks nimetati – kogu aeg me õpetame midagi, juba maast madalast, aga kes ja millal kasvatab? Nii kurb, kui see ka ei ole, on tänapäeval selle kasvatuse koha pealt asjad väga nihkes, et mitte öelda käest ära.

      • Nõus. Juba kooli hindamissüsteem rõhutab, et on oluline olla võimalikult tark. Tegelikult see on peaaegu et kõige vähem oluline, niipea kui kooli uks selja taga sulgub. Sotsiaalsed oskused on palju olulisemad ning tõesti – moraali- ja eetikanormid.

      • Ei, Rents ei taha sugugi seda öelda. Rents tahab öelda, et teda hämmastas (varasemate stereotüüpide tõttu), et esiteks olid selle konkreetse piirkonna moslemid seisukohal, et ema tuleb austada rohkem kui isa (ja need mehed tõesti kohtlesid nii oma naisi kui üldse naisi VÄGA viisakalt) ja teiseks, et nende meelest peab austus/armastus oma pere vastu olema olulisem kui armastus jumala vastu – samas kui kristlaste lemmikraamatus on kirjas, et kui Jumal ikka palub, tuleb oma laps talle ohverdada. Kui veab, siis ta jah ütleb, et ära ikka ohverda, testisin ainult su usku, aga valmis peab kristlane selleks siiski olema.

      • Nõustun Oudekkiga, et võrrelda islamit kristlusega on iseenesest ajaraiskamine. Mõlemad on küllap et mööduv faas inimkonna ajaloos, kuivõrd mõlemad on puudujääkidega. Võrdleme inimlike väärtustega! Kuid et islam ikka õiglaselt “paika panna” 🙂 siis too ohverdamisjuhtum on ju islami olulisemaid alustugesid. Ohvripüha on üks kahest kõige olulisemast pühast islami kalendris. Islam samuti ulatab omad lapsed kõhklematult…

        Tegelikult vist peetakse ka islamis ema oluliseks, kuid see siis määrab ainult ema-lapse suhteid ja mitte mehe-naise suhteid. Mehele on tema laste ema ikka naine ja kohaldatakse naistele kohaldatavaid reegleid. Et ema on ülem kui isa, see on mugav kasvõi seetõttu, et siis ju jooksevad lapsed oma muredega eelkõige kindlasti ema juurde, kui miskit on, ja ei tülita isa tolle olulises päevases olesklemises. 😛 Kuid kui jumal on alles kolmandal-neljandal kohal, see lõhnab küll ketserluse järele. Allahu Akbar ei jäta selleks ju tegelikult mingit võimalust? Pakun, et tegemist on mingi piirkondliku omapäraga, igal pool ju tegelikult vanemad kultuurilised ja usulised kombed segunevad uuematega, nii et üsna raske on kohati eristada, kui just pole suur asjatundja.

  6. Rentsi kommentaari osas: minul jälle kuidagi ei kliki see, et ma kedagi kohustuslikus korras armastama peaksin ja et keegi saaks mulle ette kirjutada, kunas, keda ja kui palju. Arundhati Roy on sellel teemal terve raamatu kirjutanud…

    Aga mis puutub “naiste õigustesse”, siis minu jaoks šaria annab päris palju vastuseid… Tasub näiteks vaadata, kuidas ja mis alustel on abielurikkumine nii karmilt karistatud – tegemist on mehe omandiõiguste rikkumisega, kõige olulisema omandi “vargusega” – naise… Ja naine on nii oluline omand, kuna ta sünnitab poegi. Kogu selle käsitluse juures võib ju arutada selle üle, kui hästi seda omandit kohtlema peab – inimene peab ju ka näiteks oma maja korras hoidma – aga õiguste osas on siiski halvasti.

    Islam vs kristlus ei viitsi arutelda, sest see ei ole siiski kaasaegse maailma probleem, pigem on probleem islam vs sekulaarne riigikorraldus. Ja see, kuidas islamiriigid sellest šariast võiksid lahti saada kui nad tahaksid 🙂

    • Aitäh! Naine kui omand, jah see näib lähenemise päris kenasti kokku võtvat.

      Kas mitte Türgi tee islami suhtes? Ma pole küll eriti kursis, aga olen mõelnud, et võiks midagi lugeda selle kui potentsiaalse Egiptuse arengutee kohta. Saan aru et Türgis on islam juba taandunud pigem igaühe isiklikuks asjaks, vähemalt arenenud osades.
      Salafistid siin on ka poetanud, et “Egiptusest ärgu saagu Türgit”… 🙂

  7. Seda muidugi, et piirkonnast sõltub palju. Egiptusest ei tea ma suurt midagi, aga isegi minu jaoks (kes ma olen ateist/agnostik vastavalt sellele, kui skeptiline päev parajasti on, enamasti ikka päris ateist) on näha, et Türgi erinevad piirkonnad on usule lähenemise osas nagu siga ja kägu.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s