ERSO uusaastakontserdist, 3000 km kauguselt

Kõigepealt – tore muidugi, et http://otse.err.ee/etv/ üldse olemas on. Viimased aastavahetused olen üritanud tuju üles kruvida eeskätt Vene satelliittele ja Kutsuva Tulukese saatel, parema puudusel, kuid tõtt öelda ei toimu ka seal erilisi arenguid – esimesel aastal oli päris glamuurne ja isegi lõbus, kuid juba läinud aastal ma vist enam vaadata ei viitsinud.

Päris uusaastaööl vaadata ka midagi polnud, otsisin tulutult, et kas kusagilt kantaks üle kirikukellade kontserti vanalinnast – ei! Aasta varem, kui toimus telepildiks täiesti sobimatu üritus, mida kokkuvõtlikult võiks nimetada “Pimeduses kajab hääli”, tallinnlaste jaoks uudse Solarise keskuse külje all, kanti seda küll usinasti üle… Siis kuhu jäi kellakontsert Tallinna kilukarbi panoraami saatel, millesse osavalt pikkida arhitektuurseid detaile Vanalinnast, näiteks? Visuaali enam kui küllalt ja ka helipool hetkele sobilikult ülev ja eriline.

Kuid vähemalt tuvastasin programmist, et 1. jaanuaril kantakse üle nii Viini filharmoonikuid kui ka ERSO uusaastakontserti. Et me 1. jaanuaril olime väikesel väljasõidul huvitavasse Egiptuse tootmispiirkonda, aga sellest millalgi hiljem, jõudsin kõigepealt kuulama kontserdi viimast osa ja päev hiljem ka algust. Ehk et – lõpp oli täpselt nii põnev, et sundis kuulama ka, et millega siis asi algas…

Ja mida siis öelda on? Noh, veendusin kiiruga, et veeb on juba ohkeid täis. 😀 Sügavaid ohkeid, kurtmist ja pahandamist, kuigi “asjatundjad” vist ei ole veel sõna võtnud. Nii et mul on täpselt veel “window of opportunity” siin natuke veebi kaudu vaataja häält teha enne, kui üritusest anekdoot saab.

Kontserdi viimane (teine?) osa algas petlikult malbe ja minu arust huvitava leiuga, ma olen just selline muusikat armastav, kuid kontserte suhteliselt harva külastav inimene, eeskätt, et pole neile kellegagi minna ja üksi on kah kuidagi närb, kuigi olen ka üksi käinud küll ja küll – muusika eelkõige, siiski, on ju? Teine osa niisiis algas Griegiga. Ma enam ei mäleta mis, aga selline Haldjatemaa muusika. Igatahes mitte Strauss. Mõtlesingi et – ohoo! värsked leiud, ja Mustonen ju, oli ilusti näha, et puldis ka, et mis siit siis nüüd veel tuleb? Kuna minu üks meeldejäävamaid muusikaelamusi on seotud küll just Hortus Musicusega, ühe nende kevadkontserdiga erandlikult Estonias, mida ju samuti dirigeeris Mustonen, kus mängiti midagi vivaldilikku, kui ehk et midagi vanemat ehk – Hortus on ju siiski vanamuusikaorkester. Ja kus igatahes sündis ime. Mulle vanamuusika suhteliselt imponeerib, just sellisena täidab muusika oma eriomast rolli kõige paremini – kui helin, ja mitte kui müra. Muusikaline sädelus ja mitte saabaste tümp. Ja ma mõtlesin, et me eestlased unustame end aeg-ajalt näpistada ja mõelda: meil Eestis on ju oma Hortus Musicus – siinsamas, meetrite kaugusel, Väravatornis, vähemalt igal teisel laupäeval (ja me isegi ka siis ei käi neid kuulamas!). Tõepoolest, nii pimedad oleme endi keskilt võrsunud ande suhtes – hea, et Pärt välismaal elab ja mina muidugi ka. 😛

Sellest kevadkontserdist aga ongi mulle eeskätt meelde jäänud, kuidas Mustonen dirigeeris! Ohh! Temalt ei saanud silmi lahti ja tundus kohati, et otse tema näppudest jooksevad instrumentideni niidid – nagu ta viipas ja tõmbas, täpselt nii sealt tuli!

See võis aset leida umbes aastal 2001… muidugi Hortus oli kokku mänginud isegi tolleks ajaks juba vist aastakümneid ja ongi vist rohkem nagu muusikapere kui orkester, või vähemalt selline mulje jääb kuulates. Kas ERSO on pere? Või ta on selline “Eesti pere” – mitte ka otseselt kaklev, kuid lihtsalt vaikselt ussitav, kus igaüks ajab eeskätt oma asja. Kas eestlasest üldse saab korralikku meeskonnamängijat, või ego jääb ette?

Tegelikult orkestri esituskvaliteedini mu tähelepanu üldse ei küündinud, nii et eespoolne on pigem spekulatsioon – nii palju muud segavat jäi ette. Kuid neile, kes kahtlevad Mustoneni dirigendivõimetes, võiks küll öelda – oo, mitte võimetest pole siin puudu! Kui ehk et aukartus muusika ees, ja kontserdi kui ürituse ees, on ära kadunud, kui teed üht ja sama asja tõepoolest juba nii kaua ja oled muusikaga (kahtlemata) vägagi sina peal. Meie ülejäänud ju oleme muusikaga siiski enamasti arglikus teie-suhtes ja eriti sellisel üritusel nagu uusaastakontsert riigi esindussaalis – vägagi karges ja tärgeldatud teiesuhtes. Familiaarsed on Eestis ju nagunii pea kõik muud päevad aastas, riigis, kus me kõik oleme sisuliselt sugulased üksteisele ja ladnalt sina peal.

Seetõttu ka Mustoneni suhtlemine Vaarikuga häiris, Vaarik sellel üritusel üldse häiris, kogu lugupidamisega tema talendi suhtes, aga kui juba oled endale välja aretanud sellise käriseva porgandihääle ja selle abil koomikuna leiba teenid, siis selles rollis tulekski püsida. Tundsin puudust ETV tähtdiktorite (moodsamalt: ankrute) laitmatust, kõlavast diktsioonist ja väljapeetud rollist.

Võib-olla peaks Mustonen tegema sabbati-aasta, sõitme Himaalajasse või Tiibetisse või kus käiakse, või kui ta on seal juba käinud ka, siis igatahes talle muusika tegemise aastaks keelama? Võib-olla peaks ta aastaks näiteks puusepaks hakkama? Et tuleks uuesti tagasi see lihtsureliku muusiku kartus hinges, enne kui pilli kätte võtad – et kas ma saan ikka hakkama? Ja sellest tulenev distsipliinitunne.

Olles tegijad juba ette võtnud siis – ka telepilt, palun? Kas kogenud operaatoritel oli vaba päev? Nii nagu mina seda mõistan, on telepildi ülesanne tuua kodus istujad auditooriumiga võrdselt üritust nautima, kuid auditoorium ei istu ju laval tagareas kusagil timpanite kõrval? Parima heli ja pildi püüab, iga kogenud kontserdikülastaja teab, umbes 6.-10. reast parteris. Ning kontserdikülastaja saab rahulikult nautida tervet orkestrit korraga silme ees, et jäägitult pühenduda muusikale, ja ei tegele asja eest teist taga muusikult muusikule hüplemisega nagu üritaks keegi päikesejänkuga tabada, et kes parasjagu soolopartiid mängib. Tugevalt esile tõusva soolo puhul oleks muidugi küll suur plaan abiks ja mõttekas.

Ning – jah, saalis me näeme alati lihtsalt dirigendi selga, ja oleme sellega rahul. Mingi eelis peab ju ka esinejatele jääma?

Saal ise oli kohalolijate jaoks tõenäoliselt isegi huvitavalt valgustatud, kuid telepildis valitses kummaline öövastav-sinakas toon keskrõdu sammaste ümber, just nagu altmaailma kuma vms. Kas uusaastakontsert ei peaks mitte olema uuest elust, elumahladest pulbitsev igas mõttes, nagu kuulaja pärast pitsikest Hennessy XO-d, ja siis pigem roosakas-punastes toonides ja mitte näost sinine nagu poolkülmunud laip? Külm on Eestis 1. jaanuaril nagunii, kas seda ei raatsi kontserdile tulles tänavale maha jätta?  Näiteks minule seostuvad jõulud ja uus aasta alati tulpidega – jah, lopsaka kimbu roosakaspunaste tulpidega vaasis, sest päike on ju liikumas uuesti kevadesse ja mulle meeldib eelkõige sellele rõhk asetada. Kõik mu Eesti-jõulud möödusid kindlasti tulpide ja jõulutähtede, kuigi mitte sugugi alati kuuse saatel.

Muuseas, ka Egiptuses on tulp täiesti olemas, igatahes Sharmis õppis Teispool kiiresti ära, mis mu lemmiklill on ;-). Tegelikult siikandist, küll õieti Türgi-Pärsia liinilt ju tulp pärinebki. Kuid – vabandust! 🙂 Tahtsin siinkohal tegelikult küll ette võtta, et ka saali- ja lavakujundus tundus kõigi aegade nõrgim või igatahes täiesti ebaimponeeriv. Selline sirge rivi ebamäärases värviskaalas õisi (kõike natuke?) seati vanal nõukogude ajal harilikult kaunistama mingeid pleenumeid ja muid presiidiume. Oli see siis kitsh? Või camp? Või lihtsalt inspiratsioonipuudus?

Kui nüüd lõpuks ka muusika juurde jõuda, siis – huvitav oli ju küll. Kuid nauditav, väljaspool minu meelest piisavalt virtuooslikke esitusi – ei olnud. Teispool, kes algul ka huviga vaatama jäi – et kas tõesti Eesti ja – näe, seal tänaval, kus kaarik veereb, oleme me ju käinudki! jäi peatselt veidi ärritatult tukkuma. Et miks ma sellist müra kuulan? No ma kuulasin uudishimust, et mis edasi tuleb. Veidi ka kauni inimhääle võlust haaratuna. Kuid ikkagi – kas peab just 1. jaanuaril (vt lõiku uuest elust, elumahladest jne) kuulama itku Iisraeli stiilis? Minul kerkis lisaks pähe mõte, et kas peaks üldse kutsuma muusikuid Iisraelist, kas ei peaks Iisraeli lihtsalt kogu tema täielikkuses boikoteerima. Muusikud ei ole ehk süüdi, kuid neil veel eriti on ju ometigi valida, kus elada ja keda selle elukoha valiku kaudu toetada? Ma tean, et Eestis on teistsugune valitsev poliitiline suund, kuid selle alged ehk kelle varbaid suudeldakse, ei tekita minus erilist imetlust. Ning meil siin nutavad saalitäied inimesi, kui Araabia poppiidoli saates esinevad lapsed Palestiinast. Tõde võib olla kirju, kuid nutta heebrea keeles ei tule ausalt öelda pähegi.

Kuigi see oli ilus ja meisterlik nutt, tõsi, Üks, kes kogu seda lärmi ekraanilt minu kõrval miskipärast ka märgatava huviga järgis (võib-olla oma ooperivaimustuse raames, kus ta teab et on “piaano” ja lauldakse), hakkas Etty Ben-Zakeni ekraanile ilmudes nihelema ja teatas mõne aja pärast: “Kas see on poiss?” “Ei, see on tädi, tal on sellised lühikesed juuksed.” “Ei, see on poiss” , vastuvaidlemist mitte kannataval toonil, ja kõndis minema. Ka tema ootused kaugemale ei kandnud.

Edasi hopsas sisse Bernstein. Bernstein, et meelde tuletada, kirjutab siiski mitte kontserdiks, vaid kirjutab muusikalide taustalugusid. Nende esitamine ilma nende juurde ette nähtud visuaalse tegevuseta on kuritegu kuulmismeele suhtes, muusikali puhul nimelt päästab, et osa energiat läheb tegevuse jälgimisele ja seetõttu kõrvad ei tööta täisjõuga. Või vähemasti nii ma arvan, sest siiani on mulle Bernstein üsnagi meeldinud.

Zeppelini väljakuulutamine mõjus algul mõnusa punk(t)ina – et kui nagunii oli kruvi juba keeratud ja keeratud, siis nüüd viskaski kergelt üle vindi ka, oletan, et saalist lahkuti mõnusa elevusega, muiged näol? Paraku esitus tundus kuidagi äbarik, kes originaali tunneb. Võib-olla oli oma osa ka sellel, et meie veebilink ei saanud mahtudega päriselt hakkama ja heli lisaks ka kergelt ära hakkis. Kuid võimsa finaali asemel jäi pigem  mulje, nagu võitleks orkester suure lohega, kellest jõud päriselt üle ei käi? Mõtlesin, kas Piirivalveorkester saanuks rütmiga paremini hakkama, nemad on ju harjunud tantsukski laulma jne.

Kontserdi algust järgmisel päeval siis kuulasin uuesti huviga, kuid pettumus oli suurem. Algas taas petlikult mahedalt ja ootuspäraselt, aga siis – Piazzolla? Nugade tants öisel Argentiina tänaval, ja tango on ju põhimõtteliselt kõigest rehabiliteeritud kõrtsitants? Samal ajal kui Viinis valsikeerises uus aasta vastu võeti, nagu kord ja kohus? Ühelgi päeval aastas valssi ja mitte nuge, palun, miks mitte kasvõi kümme aastat järjest, kui see on vaid ühel päeval aastas? Kas tõesti nii tüütu?

Ehk et kui kontserdi lõpp vähemalt mõjus üllatusliku uudsuse kaudu, siis esimese osa äraleierdatud trendilood ja Piazzollast alates päevasse täiesti sobimatud emotsioonid olid küll suur pettumus. Järgisin silmanurgast veel esimese osa lõpuni ja kui vaheaeg saabus, lasin lapsed satelliidikaid vaatama.

Minu arust peaks uusaastakontsert olema eeskätt ülev – väikeses riigis toimub niigi harva midagi suurt ja valvele võtvat. Omapoisid me kõik! Ning ta võiks olla valguserikas, soe ja elumahlu äratav, keset kaamosepimedat, rõsket talve nagu ta ju toimub. 2011. aasta tagasivaatekontserdiks sobinuks üritus ju vägagi hästi, kuigi Piazzolla oli moes millal viimati – 10 a tagasi? kas püüdluseks oli siis retroefekt? Vähemalt sellest ajast kui muu hulgas juba ka Orff olmereklaamide taustaks jõudnud, on minul igatahes korralik piazzollaväsimus.

Kuid siis – kogu see ärevus… eklektilised hüpped siia-sinna nagu rosoljekausis… uusaastaöö on ju siiski imede öö ja esimesel hommikul kõlbaks veel selles edasi elada, veel mitte väljuda muinasjutust argiellu, unistustest reaalsusse? Äkki siiski tuleb algav aasta, parem, õnnelikum, ja täidab me lootused? Mitte ei suubu oigavasse nuttu, muresse oma staatuse pärast eestlasena võõral maal või võõramaalasena Eestis, no immigrandina igatahes, ja krimiuudistesse? Ah…

Ja siiski oli tegemist vähemalt üllatava kontserdiga, ja see juba on Eestis päris palju saadud – et keegi julges teha midagi teisiti. Oiged Iisraelist, kuigi mu kulmud kerkisid, olid siiski meisterlikult esitatud, ning Cage ja Plant loomulikult väärivad sümfoonialava ja kannaksid selle ka auga välja, kui ainult esitajad asjasse usuksid. Grieg siis oli ka tükike muinasjuttu seal keskel, natuke nagu pisike õnnetu Pöial-Liisi, mis oma haprusega muu sekka lihtsalt ära kadus. Üldmulje jäi täiesti närviline. Agressiiv-närviline.

Mõtlesingi seejärel, et kuidas kõik see üldse Hennessy nimega haakub, mille egiidi all kontsert traditsiooniliselt toimub? Hennessy on ju mahe ja turvaline nagu Coca-Cola – alati täpselt sama, ootuspärane. Tõsised konjakiaustajad, olen kuulnud, tegelikult Hennesyt ei pruugigi – peavad liiga prostaks, massimaitseliseks. Kuid see-eest on tegemist kontrollitud kvaliteediga, hetkedeks, mil eksida ei taha või pole vaja. Ja nüüd siis… ??? Võib-olla peaks “Kalev” üle võtma? Kah nagu selline uues ajas ja maailmas alles ennast otsiv.

Kuid ikkagi ma muigan varrukasse, kui sellele kontserdile mõtlen. Jumal tänatud, et on veel mõni tegija Eestisse jäänud, kes julgeb keerata üle vindi kuni eksimise piirini. Sest kes uut otsib, peab arvestama sellega, et võib ka eksida, peab taanduma ja uuesti proovima. Kuid kui teda, seda julget otsijat ja ketserit ei oleks, toimuks lihtsalt hapnemine omaenese mahlas kuni elumahlade täieliku kuivamiseni riigis ja üldvaldava mumifitseerumiseni. Minu meelest viimastel aastatel oldi sellele juba ohtlikult lähedal. Kuid nüüd – avage aknad, kallid kaasmaalased, tõmmake sõõrmetesse värsket õhku, olge äratatud, üles raputatud uude aastasse!  🙂 Skaalal jänestest reekviemimeeleoludeni oli üritus ju tegelikult täiesti piisavalt ülev ja ka positiivne, ehk et jäämegi ootama, kes siis sel aastal iseseisvuspäeva kontsert-aktuse sisustab, ja millega. Äkki laseks Andrese lavale vahelduseks koos omaenda orkestriga? Nö. “From Estonia with love” ehk “mida meil parimat pakkuda on”-ürituse raames?

Lugupidamisega teie, täiesti raputatud

***
Kontserti ennast saab ehk isegi arhiivist vaadata, kuid igatahes üle kuulata siit:

http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1339753

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s