Väljasõit Egiptuse viljakandvasse piirkonda

Lubasin teile rääkida, kuidas esimese jaanuari veetsin, apelsinipuu all unistades ja puha. Ei tea mida see siis nüüd tähendab, kui uus aasta algab enneolematu väljasõiduga kodust kaugele (no, 3 tundi on juba päris kauge teekond); siiski turvaliselt Teispoole seltskonnas ;-). Ja ühelt poolt nagu sai päev veedetud külluse keskel (apelsine tonnide viisi), teiselt poolt nagu puruvaesuses, fuulivõileibade ja priimusel keedetud tee najal. No igatahes – täiesti paljutõotavalt! 🙂

Kuna uusaasta gregooriuse kalendri järgi ei ole siin teadagi miski sündmus, ja ka meil puudus igasugune ind midagi teha, võimalik et külmalaine saabumise ja parasjagu valitseva viimase paastunädala tõttu olime kergelt… noh, hangunud meeleolus, siis Teispoolele sobis pühapäevasel päeval teekond ette võtta ja mulle temaga kaasa minna, sest Teispool oli mulle juba korduvalt elevalt vestnud selle koha kaunidusest, kus tema mesilased selle talve veedavad. Ja, noh, kuhu mujale meil siin minna ongi, kui ei lähe poodi, aga kodust välja tahaks.

Ehk et 05.30 oli äratus ja kella 6 paiku olime uksest väljas, Teispool oma polaaruurijate sulejopes ja mina parema puudusel silmini fliisteki sisse mähitud. Mõtlesin, et väike tekk kulub kõrbes ikka ära ja multifunktsionaalsem nagu ka.

Ega palju sellest päevast rääkida ei olegi – sõitsime sinna, tegime töö ära, ja sõitsime tagasi. Kuid pilte klõpsisin usinasti ja nende juurde siis veidi juttu ka, allpool.

This slideshow requires JavaScript.

Kolleeg ja äripartner naaberkülast peale võetud, asusime läbi vähehaaval ärkavate külade teele mulle veel tundmatus suunas, põiki läbi maakondade, Kairo külje all asuva Sadati tööstuslinnaku suunas, mis ühtlasi siis viib Kairo-Alexi kõrbemaanteele. Esialgu oli teeveer üsna tavaline, kui ehk ainult et asustus oli hõredam, üsna Eesti-pärane tegelikult – suured lagedad põllud ja kaugemal külakesed. „Pooleli” tellismajad, milel elukorrused juba kaunilt värviliseks võõbatud. Üks üksik hauakamber, vist, ja veidi aja pärast taamal terve külakalmistu. Tellisepõletuskoda, säherdusi on siin meie kandis palju ja kevadel Aleksandriasse sõites tabasin pildile neid kõrgeid korstnaid lausa kobaras jõe veeres. Jõgi, see tähendab ju savi, ja savi tähendab tellise tootmise võimalust.

Vahepeale ikka ka mõni ambitsioonikam, villa mõõtu objekt, majesteetlikult või ka veidi kurvema moega üksikult kõrgumas keset juba loodud või tulevast aiakest või viljapuuaeda.

Ja mis need siis on? Kaks satelliidiketast katusel kõrvuti ss…ellesamusega. Sõnnikukoogid on hea tulematerjal ja tänuväärne söe asendaja nt vesipiibu, või (nagu kohapeal selgus) mesiniku suitsulõõtsa sisse. Ja head kraami ei saa ju siis minema visata – ei, see kogutakse hoolega kokku ja hoiustatakse katusele. Kuivab ja ühtlasi hoiab katuse jaheda.

Möödusime ka hommikusest turust teeristmikul, agaramad pereemad juba kõndisid tagasi kodu poole, ostukraam kenasti kuklal. Hoiab rühi sirge ja ühtlasi annab veidi varju päikese eest.

Igave ei hakanud, Egiptuses ringi sõita pole peaaegu kunagi igav, sest juba sõidukid ja mida või keda nendega veetakse on omaette vaatamisväärsus. Et sõit kulges tööstusrajooni suunas, nägime tavalisest rohkem eriti suuri veoautosid. Need on harilikult kas mersud või scaniad vms raske kaalu ja hinnaga autod, ja juhid on sellest kah täiesti teadlikud, nendega teel mõõtu võtta pole mõtet. Kuid vaadata on ikka tore.

Seejärel mõnda aega sõitsime piki üsna ontlikku Niiluse juppi, kaldad kenasti süvendatud. Sellel kulges nii pikk kaubapraam, tegelikult pargas, et esimese mahviga seda tervelt pildile ei saanudki, teisel katsel siiski. Kaironi ma ei tea et tänapäeval laevatransport kulgeks, kuid kui kulgeb tööstusrajoonideni nagu Sadat City, siis võiks ju sellestki abi olla.

Asustus hakkas hõrenema kuigi töölisi vedavate bussikeste arv teel järjest kasvas – oli aeg teha peatus ja meile söögipajukit kaasa osta, meestele juba tuttavast fuuli ja taameya müümlast. Oli päris maitsev kraam nagu sellistes kiire käibega teeäärsetes kohtades sageli. Ega ju töömees end toiduga narrida lase, nii et pole mõtet tema pahameelega riskida.

Teeveer muutus vähehaaval lagedamaks, möödusime esimestest tööstusobjektidest, kuid ühtlasi ka esimestest aianditest. Mis see siis veel on – jää?? Egiptuses? No mine sa tea, ööd kõrbes on ju külmad, äkki langebki alla nulli? Tegelikult olid siiski lihtsalt kilega kaetud vaod, põikivaates. Hiljem järgnesid ka kasvuhooned. Vagudel kile all näis et kasvatati uusi pisikesi puutaimi ja veidi suuremaid, juba müügiks kõlblikke, hoiti kasvuhoonetes suurema külma eest varjul.

Vahepeal tuli rida mosheesid – kui midagi muud vaadata pole, siis mosheed on ka alati toredad ehitised, mis on enamasti igaüks isesugune.

Ja kiskuski tõsisemaks aiapidamiseks, esialgu küll väiksemate mõnesajameetriste lõikudena – banaanid ja seejärel apelsinid vaheldumisi mangopuudega, need kokaiini moodi lehtedega veidi kõrgemad puud fotol on mangod. See on päris levinud viis – kasvatada koos kahte eri vilja, millel erinevad hooajad. Nii saab ühel ja samal platsil tööd teha, ja raha teenida, nii suvel kui talvel. Meie mesilaste lähedal näiteks olid vaheldumisi apelsinid, mis juba kannavad vilja ja saaki annavad umbes märtsis, ja virsikud, mis hakkavad vilja kandma seejärel ja saaki andma riburada suve poole.

Sinine kile mässitakse banaanikobarate ümber selleks, et kaitsta neid külma öise kaste eest.

Istandused olid mõned lahtised, aga paljud olid ka kaitstud vähem või rohkem korraliku taraga – okastraadi, bambuse või isegi suisa ontliku kivimüüriga. Kuid kõikjal ümberringi oli kõrb mis kõrb. Möödusime ka ühest sõjaväeosast, sissesõit sinna – liivane rada liivasel väljal – oli tähistatud valgeks lubjatud kividega.

„Mida see maa vajab, et vilja kanda,” küsisin Teispoolelt, ja mõtlesin et kust see muld küll võetakse, millele taimed juurduda võiks. Kuid ei. Pidavat vajama lihtsalt vett ja sõnnikut. Kastmissüsteemid hakkasidki igal pool silma ka ja mitu korda möödusime pisikestest veoautodest, mil hiiglaslik kuhi kummivoolikut kukil. Tagasiteel sain juba aru, millega tegemist – kastmisvoolikut muidugi kulub siinkandis üsna kilomeetrite kaupa. Tee veeres kasteti parasjagu tärkavat talinisu vihmutite abil, ja veidi edasi oligi plats juba üsna roheline.

Vahepeal jõudsime viimasele olulisele ristmikule, kus tee hargnes kaheks. Vasakule 15 km kaugusele jäänuks kõrbemaantee, ja Wadi Natrun kohe sealsamas, aga meie pöörasime paremale ja sõitsime veel oma paarkümmend kilomeetrit kõrbesse sisse. Kõik see paarkümmend kilomeetrit oli kvaliteetselt asfalteeritud ja kulges piki joonsirget niisutuskanalit, millest omakorda põiki välja jooksid väiksemad alam-niisutuskanalid. Kõik betooniga vooderdatud ja puha. Mõtlesin, kes sellise investeeringu siia sisuliselt eikuskile küll teinud, kas tõesti riik.

Väga inimtühi ei olnudki. Väiksemaid autosid sibas siia-sinna, vahele mõni tõsine veok, apelsinikastid turjal. Mitte apelsinid kuhjas ega isegi mitte vitstest korvides nagu nad meilt siit lähevad, aga korralikes euronormidele vastavates plastmasskastides. Et mitte öelda, et olin üsna rabatud sellest, millise professionaalsusega kõik paistis toimivat.

Veel 5-10 km edasi kulgedes oleksime jõudnud küladeni keset kõrbe, kus elab suur osa nende maalappide ja istandike omanikest nagu ka inimestest, kes neil töötavad. Kuid meie koht oli jõudnud ja me pöörasime asfaldilt kõrvale, istanduste vahele sisse.

Laotasime maha suur ekile ja sellele teki ja mehed panid priimuse üles. Sõime hommikust ja mehed asusid tööle, mina vaatasin ringi ja klõpsutasin pilte. Väga kaugele siiski jalutama ei läinud, kui esimesi virsikuõisi pildile saad üritades sisenesin veidi sügavamalt kõrvalasuale maalapile ja silmi kaameralt tõstes märkasin eemal… kahte lahtiselt jalutavat koera, kes mind mõningase hoolega silmitsesid. Stopp! Pöördusin pealtnäha rahulikult ning lonkisin aeglaselt ja ettevaatlikult oma baasi poole tagasi. Istanduste vahelisel liivateejupil oli ka bambusest varjualune – ei enam kui kolm posti ja kaks seina, katus peal. Ümbrus oli täis lõkkeasemeid. Kas tõesti keegi siin ööbib ja valvab, või kasutasid varjualust töömehed päeval päikese kaitseks ja keetsid lõkkel oma teed nagu meie priimusel.

Apelsine tundus olema rohkelt, kuid Teispool ütles et oh need puud nii täis polegi, teisel pool niisutuskanalit olla nad näinud ka istandust, kus apelsine olnud puudel nii rohkesti, et rohelist vahelt näha polnudki. Umbes kolm aastat kulub, kuni liivaplatsile istutatud istikud vilja kandma hakkavad. Seetõttu kuigi maa rendihinnad on üsna müstilised, on tegevus siiski üsna tasuv, kellel see algne investeering välja käia on. Muidugi. Rahvastik ju muudkui kasvab ja kes siis apelsine ja banaane ei tahaks!?

Päeva lõpupoole saadeti mind mesilaste lähistelt minema, kui neid hakati toitma, mis pidavat nad muutma üsna närviliseks. Sain veel pilte klõpsutada, muuhulgas avastasin liivast üsna mitu ümarguse avaga urgu. Torkida ei julgenud, aga Teispool arvas, et küllap mingid kõrberotid seal pesitsevad. Mis viga roti elul virsikupuu all! Või hiirel nisupõllul.

Naljakaid vilju oli ka, näiteks need suurte kõrvadega kaktused, mida mitmel pool esines tervete põldudena. Need on samuti kultuurvili – nimelt okaspirnid. Okaspirn on mul veel proovimata, olen neid küll tänavanurkadel müügil näinud, sellised tõepoolest ogalise pirni moodi rohekad viljad. Ja üks huvitava nimega lill, mida egiptlased kutsuvad “Võta mind kaasa”. Tegelikult siis takjas, aga nimi oli igati kohane – karune õis ise oli väike nagu nöps, tkk tegemist, et selline pildile saada. Kuid tige! Hakkas isegi paljaste näppude külge ja jättis nendesse maha peenikesed nõelad. Tekk on täis tänini, ei päästnud ükski pesu vaid ainult käsitsi noppimine. Vot milline elu- ja rännuiha!

Ja miks pildil on saabas? Väga lihtne – saapaid jalast võttes liikus mõte aastale, mil need sai ostetud, see oli vist 1993… Noore spetsialisti esimene väliskomandeering Rootsi, ja komandeeringurahad ;-). Sellised palju näinud ja kõndinud saapad, millele siiani pole õiget asendust leidnud. Selline nostalgiline saapapilt siis.

Tagasiteel saime end veel lõbustada teel kulgeva transpordiga – mootorrattal sõidame Egiptuses ikka vähemalt kolmekesi ja tuktuk on samuti ääretule popp sõiduvahend, just eile arutati ühes jutusaates, et nende arv Egiptuses ületavat juba 200 000-t. See konkreetne tuktuk kandis taguotsal nimetust „Jänku” (ar. keeles Arnub) ja nende jaoks, kes lugeda ei oska, oli ka embleem. Ühe tüüpilise, nikerdatud laudisega veoautokese püüdsin ka pildile – auto on suur investeering ja võib ju siis ikka veidi ilusam olla?

Ning loojuski päike ja pilte enam teha ei andnud aga varsti olimegi kodus ka. 12 tundi oli möödunud ei kuskil mitte midagi tehes, kuid naljakas, et igav ei hakanud kordagi.

Advertisements

2 thoughts on “Väljasõit Egiptuse viljakandvasse piirkonda

  1. Oi, kuidas tahaks ka apelsinipuu alla. Olen nõus karupüksidki jalga panema 😀 Ülehomme õhtul peaks juba Sinu maal olema, ehk siis õnestub ka apelsinipuid näha.
    Selle kohta veel, et tegelikult olen ju apelsinipuid näinud. Hispaanias. Ja keelatud vili oli päriselt ka hapu :S Näpsasime ühelt puult mõned… Aga koju toodud sidrun oli hoopis teise maitsega kui need, mida tavaliselt poest ostame 😀
    Pildid olid vahvad, minu teine pool on suur autodefänn ja siin oli vaatamist tallegi. Tal on eriline nõrkus selliste, natuke kiiksuga, masinate vastu. Igalt reisilt on tema fotoaparaadis pilte erinevatest masinatest. Vaatasime hiljuti üle eelmisel Egipti reisil tehtud video ja kõige suuremat elevust valmistaski meesterahvale üks kõrvulukustavalt plärisev auto 😀 Minul aga tekkis küsimus – kes kasutas/ võis kasutada liiva sees olevat augukest koju minekuks? Ju see ikka kellegi kodu sissepääs oli 😀

    • 😀 kirjutasin just ikkagi ka jutu juurde, sest fotode pealkirju ei taha see slaidiprogramm kuvada ja tundus, et nii jääb liiga mõistetamatuks.

      Eks see mõni näriline seal urus oli, kuigi ma igaks juhuks ei torkinud – et äkki on madu! 😀 Virsikud meelitavad kohale rotte, rotid madusid… mine sa tea 🙂

      Seal ülalpool Luksori ja Aswani kandis peaksid kindlasti olema granaatõunaistandused, ja võib juhtuda et need on just praegu uue hooaja õites!?
      http://t0.gstatic.com/images?q=tbn:ANd9GcQ-PK36ggYs0d9RYHaZSgWqz4XGP0Yttc4QHJEmldaA0sUKN9dOaw

      Luksorist leidsin igatahes sellise suuraiandi, kui avalehelt klõpsida, siis on neil seal üks tore köögiviljade ja puuviljade hooaaegu Egiptuses kuvav “Calendar” ja päris imponeeriv pildileht ka.

      http://www.agroluxor.com/
      Peakontor paistab et on suisa Zamalekis, Kairos.

      Ja muidugi Aswani botaanikaaed:

      Ei tea kui heas korras ta hetkel võib olla, kuid äkki väärib visiiti, kui selleks nüüd aega jääb.

      Kindlasti saab teinepool nägema kõikvõimalikke originaalseid sõiduvahendeid :-P. Kaunist reisi!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s