Vanade sõdalaste salarelv kosutab ka töönarkomaani

Seoses peatselt ilmuva kokandusalase kirjandusega ;-), mille kaunis eelreklaam sundis kõhumahlad tööle, meenus mulle üks tõestisündinud lugu toidu teemal, mis veel teiega jagamata. “Tõestisündinud” sellepärast, et lugu on ühtlasi ühe siinse legendi või rahvauskumuse otsene kinnitus.

Juhtus see septembrikuu paiku, mis oli mulle läinud aasta töiselt rängemaid. Õnnistatud olgu töö, kui see ainult konti ei murra, ometigi olid tempod sügiskuu lõpupoole nii karmid, et sabakont esimesena, kuid seejärel ka muu organism hakkas järgi andma. Tõusin hommikul kell 6, vahepeal aitasin lapsi lasteaeda saata, ja seejärel ikka edasi kuni keskööni, vahepeal end kümneminutilisteks pausideks sohval välja sirutades, et puhata silmi ja hmm… tõlkija Achilleuse kanda – istmikku :-). Ja nii 2 nädalat järjest, kuna juhuslikult ilmnes, et range tähtajaga kuid lukratiivse töö tegelik maht osutus pakutust umbes poole suuremaks. No ikka juhtub…

Kuid teisel nädalal see hakkas kätte maksma vähehaaval võimust võtvate ja taandumatute peavalude näol. Pidasin neid algul stressipeavaludeks ja käisin Teispoole sahtlist ibuprofeeni näppamas, 600 mg ja kord, 600 mg ja kord. Kuid ühtlasi ju lahvatas ka kohutav magusaisu… See on pooleldi vist harjumus, aga pooleldi ka selge keemiline vajadus, et mida enam süvenemist nõuab töö, seda rohkem kulub selle katteks kommi, kooki, šokolaadi… no mida iganes, mis suhkrut sisaldab.

Aga Teispoolel oli ka kiire ja lisaks peab ta pea kinni pidama nii kõiki tööalaseid plaane kui ka terve pere plaane ja nõudmisi temale, aga kuskilt läheb ju inimlik piir? Ehk et umbes kaks päeva ta lihtsalt unustas mu lunimised “millegi magusa” järele või ei saanud mahti turult või kohvikust läbi minna. Vihastasin muidugi ja lülitusin (nagu üks mu Hiiumaa onusid oma suhte seisu kohta aeg-ajalt armastas öelda) “pilt on, häält ei ole” režiimile ja mõtlesin mornilt, et olen küll kuulnud, et on mehi, kellele võib kasvõi öösel kell 2 pehmelt nurrudes öelda: “kallis, mul on nii kohutav šokolaadiisu…” ja  – plaks! Šokolaad saab! …kuid et, noh, jäägem realistideks? Osakem rõõmustada selle üle, kes meil on, selle asemel, et põdeda selle pärast, keda pole, on ju? 😛

Anyway, lõpuks kolmandal lõunal ta siis tuli ja püüdlikul ilmel asetas mu kõrvale kandiku datlite, viigimarjade ja viinamarjadega ehk et suhkru + suhkru + suhkruga kuubis. Kuna kõigi nende hooaeg parasjagu kestis. Selle vaagna, kokku nii kilo jagu kindlasti, ma endalegi märkamatult umbes tunnikesega ammendasin, aga selle meeldiva tegevuse kestel ühel hetkel ka märkasin, et peavalu on jäljetult kadunud ja ms selle tööülesande ja nädala piires enam ei naasnudki ka. Ongi rohkem selline töine külaline minu puhul.

“Säh sulle,” mõtlesin. “Ei olnudki stressipeavalu, oli hoopis energiapuuduse peavalu?” Šokolaadikuhjad arvuti kõrval on siis ju täiesti õigustatud? Ning muidugi meenus kohe ka, et datleid piimaga ei peeta siis vist asjata vanaks sõdalaste jõutoiduks – tepsib vägagi!

http://darulfatwa.org.au/content/view/462/273/

Kuulu järgi on datlid piimaga ka see roog, millega Maroko kuningas, aga siis muidugi ka kõik tema alamad oma kodudes külalisi tervitavad, see teave pärineb siit lingist:

http://www.untilmorocco.com/2009/10/tidbit-on-moroccan-culturedates-and.html

Moslemitele on datlid ka väga tuttavad ehk et see roog, millega kustutatakse esimene nälg pärast pikka paastupäeva. Kuna nii ju tegi juba Prohvet! Üks Egiptuses elav eestlanna kirjeldas oma retsepti nii: kuivatatud või värsked datlid tükeldada, soovi korral lisada ka banaanitükikesi, valada üle piimaga ja jätta pooleks tunniks või veidi kauemaks külmkappi laagerduma.

Kõlab ju hästi? : -)

Teispool aga mäletab, et kui tema ja õed veel väikesed olid, kuumutas ema datleid pannil võiga(!), kuni need täielikult moosistusid, ja pakkus neile leiva kõrvale. Selline tõhus kasvuroog siis.

Egiptuses meil muuseas kuulub tööstuslikult toodetud datlipiim lausa esmatarbekaupade igapäevasesse valikusse (pruuni korgiga pudel):

 

Ehk et – näpud eemale sellest šokolaaditahvlist edaspidi! Kõtt!! Ja ibuprofeenist, te töönarkomaanid! Ostke parem üks plokk kuivatatud datleid või viigimarju (kellel neid värskelt võtta pole), banaani, ja pakike täispiima. Nämma-nämma-llurrps!
😉

Advertisements

2 thoughts on “Vanade sõdalaste salarelv kosutab ka töönarkomaani

  1. Meie tavaliselt kuumutame piima ja keedame datleid selles mõni minut. Aga siinkohal soovitus veel sünnitajatele võtta haiglasse minnes ühes datleid, kuna aitavad ka sünnitustegevust kiirendada ja samas annavad jõudud ja energiat. Minu poeg Omar sündis igal juhul 2 tunniga, kas nüüd just tänud datlitele, aga kaasas need mul olid ja neid ma sõin valude vahele. Muide, ka Koraanis on datleid mainitud just kohas, kus Mariam (Maarja) Jeesust sünnitab. Aga datlimoos on siin ju paljude küpsetiste sees, nagu oras-küpsised nt (nimetatakse siin agameia) 😉

  2. Mulle väga maitsevad viigimarjad(viigimarja moos on minu lemmik, kui seal veel tükikesed ka sees on)kui ka datlid, aga et nad nii kasulikud on, ma ei teadnud. Nüüd hakkan neid rohkem tarbima – kommi asemel : )

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s