Pingviinide paraad läks lahti – Egiptus essa!

Tegelikult ma ei tea, kas Egiptus on esimene riik, kus vabariigi aastapäevale pühendatud vastuvõtt toimus, aga millal on üks professionaalne meediapealkirjade väljamõtleja Eestis enne hoolinud, mis toimus või kas toimus? Peaasi, et pilku püüab!

Et meid on siin mõne käe sõrmedel üle lugeda ja oleme kõik arvel nagu Punases Raamatus, siis pääsesime meiegi Teispoolega sel puhul parketile. Näe, veel üks põhjusi Eestist lahkuda – kodus ei märkaks meid ju keegi, ja ega ei jõua ju keegi ka neid eestlaste blogisid lugeda, mida ilmub nagu seeni sügisvihmas. Kuid sõidad natukegi kaugemale ja ennäe – kohe oled prohvet, ja A-list nagunii. 😛

Viksisime ühesõnaga kingad, mina tegin Teispoolele koduse kiirmaniküüri (tiba Arieli vee hulka tepsib ka kõige tahmasematele küünealustele) ja otsisin välja oma ainsa paari sukkpükse, kümme aastat tagasi ostetud –  vahepeal ju polnud sukad eriti moes ja ega neid siingi ei kanna enam kui kord-paar aastas, külmemal aastaajal ooperisse vm parketiüritusele suundudes.

Punkt kell neli olime uksest väljas, sest kell seitse nägi kutse ette ilmumist ikka sellesama Kairo Marriotti hotellile kuuluva ja Prantsuse keisrinna Eugénie jaoks kunagi ehitatud palee rohelisesse saali – Salon Vert, nagu nad seda ise peenelt nimetavad.

https://innovatsioon.wordpress.com/2010/02/23/eesti-saatkonna-avamine-kairos/

Poolel teel tabas meid väike viperus, nimelt oli katkenud Sahina mootorijahutustiiviku ühendus elektrisüsteemiga ja ka tiivik ise rippus naljakalt kuskil hoopis vales asendis. Õhuvool ei jõudnud teps sinna, kuhu see jõudma pidi, ja näitajad tõusid hoiatavalt punasesse! Kuid polnud viga, Teispool katkus tangidega jupi juhet tagatulede küljest – neid ju pole päeval vaja, ja leidis tee veerest jupi pallinööri, millega sidus tiiviku jälle õigesse asendisse. (Ei ole need euroopalikult puhtad teeveered nii hea asi midagi!) Edasi vurasime juba igati jahutatult ja punkt kell 19.05 sisenesime peohoonesse.

Oli veel jäänud üks väike detail – lipsu polnud mahti kodus ette siduda, see unus algul ära, pole ju neid lipsuüritusi siin tihedamini kui on sukkpüksiüritusi, ja viimasel minutil viskasime ta siis lihtsalt autosse, et küllap kohale jõudes ikka peegli leiab, kus ees asi ära ajada. Peegli loomulikult leidsimegi – neid oli palee peale kohe hulgim, kuid oh seda häda – me kumbki ei mäletanud enam, kuidas lipsusõlme siduda! Proovisin mina Teispoolele ja endale, provis Teispool ise – no ei sinnapoolegi! Ehk et neljandale katsele minnes haaras Teispool lõpuks lipsu, kruttis selle rõngasse ja toppis tasku. Yalla! No ega me ei olnudki ainsad, kes vabalt võtsid ja seda ma tegelikult juba teadsime, et (keskkonna majandusarengut jne arvestades) tualettidele suurt rõhku ei panda. Enamik pingviine olid oma suled ära pesnud ja kamminud ja suurt rohkemat ei olnudki pingutatud ka, üksikute patriootiliste eranditega siiski.

No saal oli rahvast nii pungil täis, et edasi liikumiseks pidi poetama ikka “vabandage!” vasakule ja “andeks!” paremale. Kuna sel aastal olid meie Kolm Balti Põrsakest – Eesti, Läti ja Leedu, asja käsile võtnud ja tähistasid aastapäeva kolmekesi koos. Õige ka – diplomaatilise poole pealt on ju enamik suid samad kõigile.

Ehk et uksel seisidki kõik kolm saadikupaari tulijaid tervitamas. Õnneks eestlasi me tundsime, leedukad on teadagi need korvpallurite pikkusklassi inimesed ja kes see kolmas paar siis saigi muu olla kui lätlased. Tähelepanuväärne seejuures, et lätlased oma iseseisvust tähistavad tegelikult novembris, ehk et üsna suuremeelne neist kampa hakata. Leedukatel oli lihtsam – nende oma oli just läinud nädalal.

Läksin muuseas oma reegliga  haledalt alt – hoopis Läti saadik oli korvpalluri mõõtu ja leedukad olid need viimased punktid rivis, aga noh, “Happy past anniversary” ju tegelikult pädes ka nende puhul.

Leedu saadik kui ilmselt kolmest auväärseim, pidas ka kõne, mis lähedalolijate üksmeelsel hinnangul oli liiga pikk, liiga igav ja liiga vaikne. Ei olnud just see, mille kohta öeldakse “commanding voice”, mis on ühe õige oraatori peamisi relvi. Kuid mis siis ikka – jääme ootama Eesti suursaadiku edenemist aujärjel. Ehk saab ka kunagi sõna – pastori haridusega poiss, peaks kogudusele kõneleda mõistma küll!?

Ja seejärel hakkasid diplomaadid “tööle” ehk tähtsat juttu puhuma nendega, kelle pintsakunööbist õnnestus kinni haarata, aga muud untsakad lubatigi laudade ligi. No need olid sel aastal lausa lookas, ütle siis et koostöö pole kasulik? Kaks aastat varem, kui Eesti üksinda vastu võtta rabeles, oli saalis peamiselt ainult toidulõhna – Marriotti peeneid murukesi kanti kandikutel ringi, ehk et kui said poisil hõlmast kinni, siis said suu seks, ja kui ei, siis nägid ainult eemalt. Kuid seekord siis oli tõsine noa ja kahvliga värk, soe, külm ja magus laud.

Meil jälle ei vedanud – Teispoolel oli just paast alanud. Et saalis luuras ringi ka üks kopti pühaisa, ilmselt kopti kiriku esindajana, ei julgenud Teispool pattu teha ka, ja piirdus ainult natukese makaronide ja paari salatilehega. Autojuhina polnud tal ka baari asja, kuigi paarile mahlaklaasile siiski käpad taha sai – ikkagi pooleldi moslemimaa ehk et ka alkoholivabade jookide valik oli peaaegu et laiemgi, kuigi pärast teist veiniklaasi ma nii täpselt enam ei mäleta ka. No saime vuntsid märjaks küll.

Ringi vaadates oli saali selleks ajaks täitnud üldine rõõmu ja rahulolu õhkkond – muidugi, iga professionaalne vastuvõttudel käija teab, et venüü valitakse ikka selle järgi, kui hästi seal süüa saab. Eks neid kõnesid ole ju ennegi kuuldud ja kuuldakse veel, aga süüa tahab inimene iga päev, nii et kui valida on mitme kutse vahel, siis…

Kuid eestlasi oli siis terve saali peale täpselt kolm külalist ja kolm, kes olid töökohustusi täitmas ehk et saatkonna inimesed. Ehk et natuke kurvake ju oli, kuid see-eest nägin ära jälle ühe “uue” eestlase, kes sedapuhku oli isegi üks nn “esimese põlvkonna” esindaja siin – sellest generatsioonist, kes veel helgel nõukogude ajal Moskva ülikoolide kõike sulatavates campustes armusid, ühte heitsid ja maailma teise otsa kolisid. Ei ole midagi öelda – oli hästi aegunud kraam küll, antaks aga meile kõigile nii pikka ja säravat kooselu!

Pingviinide paraadile mõeldes üritasin klõpsutada ka ergumaid tualette, no neid oli ausalt öelda vähe, kuid seda paremini esile tõusid. Olin endamisi mõelnud, et kas on tänavu külaliste seas ka senisest enam niqabis daame, näiteks? Kuid isegi hegabi- ehk pearätikandjaid oli terve saali peale vaid üks. Seda ehk seepärast, et ega egiptlasi kutsutute hulgas nii palju ehk polnudki ja needki enamus mehed, suurema osa moodustasid igasugu välisriikide ja ÜRO tüüpi organisatsioonide esindajad, ehk et üsna Euroopa mõõtu inimesed. N-ö naabrid naabritele tuge osutamas, või mida olekski meil ütleme et Bahreini või AÜEga nii väga rääkida, eks ole. Ehk et isegi Valges saalis näeb eksootilisi nägusid rohem kui meile Rohelises silma hakkas. Kõik klõpsutasid seda ühte ja sama, Ekvatoriaal-Aafrika nägu paari.

Jätangi teid siit nüüd pilte vaatama…

Iga suurmehe taga pidi olema tema naine. Eesti suursaadiku selja taga ongi siin just tema naine. Saadik aga ajab parasjagu juttu eestlaste esimese esheloni esindajaga Egiptuses – proua Veeraga, kes elab siin juba varsti poolsada aastat.

Hästi aegunud kraam!

Olete kuulnud lätlast rääkimas? Meie ka mitte – see siin on hoopis Leedu suursaadik.

Pildikesi saalist:

Meie pääsesime sööma, aga mehed jäidki rääkima…

Signe Kivi elutöö punasel vaibal on ometigi vilja kandnud – rahvuslikud tualetid on leidnud kindla tee eestlaste õhturõivastusse. (Konsul Marje siin valdamas peenelt mitte ainult poliitika-, vaid ka moekunsti.)

Pildile jäänud veel kord, mitte näpsaka poosi tõttu, vaid et siit on hästi näha, et ka õlgu kattev elegantne jakike on puhtas Haapsalu koes kraam. Hea Eesti Asi kõige paremas mõttes!

Eestlanna tunneb ära teadagi viimaste aegade kuumimast moeaksessuaarist – beebist rinnal. Siin seotud rahvusmotiivilise salli sisse.

Ja kes need veel on? Keegi ei teadnud, aga ma tegin pildi siiski. Ikkagi eestlased!?

***

Eestlane pärast diplomaatilisest koormast vabanemist:

Pildikesi paleest:

Ja see siis? Nii näeb välja viinapood Egiptuses, otse Marriotti nurga taga on üks selline:

Aga millega teie Iseseisvuspäeva prae alla loputate?

Advertisements

5 thoughts on “Pingviinide paraad läks lahti – Egiptus essa!

  1. Tere Innovatsioon! Otsustasin nüüd siis esmakordselt ka mõne rea kirjutada, kuna tegelikult jälgin seda blogi pidevalt 😉 Tore oli lugeda, et ka Egiptuses ei unustata olulisi ja tähtsaid päevi tähistada ning et ka Teie pere sellest seekord osa sai. Tegelikult loen Sinu kohalikke uudiseid/jutukesi siin alati põnevusega, kuna esmakordselt külastades Egiptust 5 aastat tagasi jäi tükike minust sinna hõõguma ning teeb seda siiani 🙂 Olen justkui osa sellest kultuurist! Sinu kirjutised on alati kui põnevad katkendid mõnest elulisest raamatust, oskad alati nii värvikalt ja detailselt kõike kirjeldada, et vahel tundub, nagu oleksin isegi sündmuspaigas 🙂
    Igatahes soovin Teie perele kõike head ning jään edaspidigi ootama nupukesi lahedate lugudega! Külmad tervitused kuumale maale!
    PS! Need tundmatud eestlased pildil polegi vist nii tundmatud ühti 😉

  2. Ikka on lastega sisse lastud nagu ma näen! Meie tulekule tõmbab see kohe kriipsu peale, et pole lapsi nii pikaks ajaks kuhugi jätta ja eelmisel aastal kaasa võtta ka ei lubatud 😦 Aga tundub, et pidu oli tore ja teie kõik endiselt kaunid!

    • Aitäh, Nele, jah ikka päev-päevalt aina kaunimad me kõik! 😉

      Tegelikult jah lasteüritus see pole, kuna on tegelikult pigem saatkonna töine üritus omade eesmärkide saavutamiseks. Meie oleme seal rohkem selline dekoratiivne faktor, arvan – illustreerima, et kuidas siis üks aborigeenne eestlane ikkagi välja näeb. 😛 Et beebi sisse lasti oli neist muidugi armas ja ega tast palju tüli polnudki ka (korra siiski häält tõstis, kuid see ju sobib Eestiga, nt meie rahvastikuprobleemide ja – lahenduste teemalise arutelu sissejuhatuseks?).

      Lapsed võinuks ju meile jätta, kui sobivaid sugulasi ei leidu – Teispoole õde ongi ühtlasi Kahe kasvataja lasteaias ja oskab nad kenasti ära rakendada nii et meie puudumist vaevu märgatakse. Muidugi meile siia sisse põikamine pikendaks teie teekonda veelgi… Kuid ka Kairost leidunuks arvan et inimesi, kellega lapsed jätta, kui varakult teema üles võtta. Zamalekis on üks tasuline päeva-mängutuba isegi, kusagil Ismail Mohammedi? tänav 4 aadressil ehk üsna Marriotti lähedal, mis minu arust töötab just kl 21.00-ni. 10.00-22.00 isegi. Lapsed ehk pole algul harjunud, kuid samas eks nad millalgi ikka pea harjuma?

      Vt:
      http://www.egyptindependent.com/node/190931
      http://www.cairo360.com/article/healthandfitness/542/moms-play-time-for-mom-and-the-little-one/
      Hinna kohta ütlevad:
      Visitors’ rates are on an hourly basis and start at 55LE per hour, 35LE for each additional hour, or 135LE per day (siblings get 50% off).

      • Jah, ega ma muidugi rohkem naljaga pooleks seda mainisin, et lapsed sisse lastud, nii väikest on ju raske üldse emata jätta. Meie puhul on see sõit juba nii pikk, edasi-tagasi 6 tundi ja kui lapsed veel kuhugi võõrasse kohta jätta, nad saaksid shoki vist 🙂 Koolis käivad ilusti, aga see siin kodu lähedal ja harjumuspärane. No tuleme ka kunagi siis, kui lapsed suured ja siis võid meie pildid alla ka krjutada ehk, et hästi aegunud, või nii 🙂
        Kui me seda oleme muidugi! 😉

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s