Kuidas Teispoole õde kuidagi mehele ei saanud

…aga nüüd vist siiski saab.
***
“On’s tal nii häda selle meheleminekuga?” päris tuttav Eestist, kui teda viimaste arengutega kurssi viisin.

Noo, ühelt poolt nagu ei ole küll häda, aga teiselt poolt ikkagi on ka.

Egiptuses nimelt tähendab meheleminek või siis vastavalt naisevõtt ühtlasi iseseisva elu algust. Alles ja põhimõtteliselt ainult siis kolitakse vanematekodust välja ja alustatakse omaenda elu omaenda peremehena. Ja kes siis seda ei igatseks? Egiptuses on lapsed, vähemalt meie kandis siin, endiselt see kategooria, kes ema-isa eest kasvavalt kõik kodutööd saavad teha – tuua, viia, tassida ja rassida. Ning kõnealune Teispoole õde on perekonna pesamuna, seetõttu paraku mitte kõige hellitatum (nagu see muidu kipub olema) aga hoopis kõige rohkem joosta saanud “muna”. Loomulikult unistab ta hetkest, mil saab olla ise enese peremees! Või peaaegu.

Teispoole vanem õde kihlus ja abiellus vahetult millalgi meie siiakolimise järel, olleski õieti selleks peamiseks tõukejõuks, mis meid kaunist ja mugavast Sharmist siia sisemaale tõi. Kuna Teispool vanema ja nagunii ainsa perepojana pidi ju olema kohal oluliste sündmuste juures õe tulevast hindamas, tingimusi vaagimas ja tausta uurimas.

Noorema õe valikuprotsessi aga oleme niisiis näinud pea algusest peale. “Pea” seetõttu, et millalgi veel varem oleksid õeksed peaaegu et korraga abiellunud, kui kosilasteks olid samuti kaks venda, tulevased kirikuõpetajad. Oleks saanud meie oma, Menoufeya “Sõnajalad”, hehehehee. Siiski leidnuvat neiud, et elu kirikuõpetaja ehk abona naisena on ehk liiga tõsine ja nõudlik ning et päris nii kutsumuslikku tulevikku nad endale ette ei kujuta. Või igatahes – ju siis ei tekkinud seda õiget “tunnet”.

Nooremale pakuti peatselt seejärel välja siiski peaaegu samasugune kaup – peaaegu et munk, st mees, kes oli soovinud veeta elu kloostris ja saada kirikuõpetajaks, kuid keda siiski oli keelitatud maisele teele tagasi pöörduma. Oli tema sellest pealtnäha veidi torssis ja näis tilpnevat natuke nagu kahe maailma vahel, kummalgi pool õiget pidepunkti leidmata. Ehk et kohtusid noored mõne korra, saime ühiselt vanema õe pulmadki peetud, kuid siis läksid teed lahku. Eks ta õige oligi – ei ole mina veel oma elus nii kaamelt tõsist meesterahvast näinud. Õde (kuigi samuti siiralt usklik) on meil ikka selline naerutuvi rohkem.

Või mida hakkabki varastes kahekümnendates neidis peale mehega, kes hilistele kolmekümnendatele vaatamata pole veel kordagi kellegagi koos elanud ega neidsamuseid muid asju ajanud? Küllap tollele ikka mõni endasugune karm vanem naisterahvas ära kuluks, õieti mõtlesin et kõige sobivam elukaaslase tüüp tollele olnukski – nunn.

 

No see selleks, kaugele selle suhtega ei jõutud, kohustusi ei võetud ja hingi ega tundeid vähemalt pealtnäha ei riivatud.

Järgmise käepalujaga läks protsess algul üsna raginal käima, jõudsime shabka osta, kihlusedki pidada, koos puhkamas jm jalutamas käia ja ülemöödunud suvel ootasime pulmi, nii umbes kuu aja pärast, kui ka see suhe katki jäi. Miks siis?

No, leiti, et tulevane kaasa ei kaitse piisavalt oma noore naisukese huve omaenese vanemate ees, aga poisi isa kohta eriti räägiti, et olevat halva loomuga (ütleksin: tige) mees, ja ka ema paistis korralik kangekaelne tulehark. Et pojad sageli ehitavad tulevase kodu vanematega kokku, peetakse tulevase äia ja ämma iseloomu, sobivust miniaga ja tõenäolist käitumist vägagi oluliseks ja otsustavaks aspektiks.
 

Mis siis kaalukeeleks sai? No peigmehe pere soovinuvat tulevasse koju osta kõige suuremat ja uhkemat gaasipliidi mudelit, viiekohalist nn ameerika tüüpi pliiti, mille ahju kalkun või õieti väike põrsaski küpsema mahub. Samas kui õde tulevase köögi mõõtmeid ja enese toidukeetmisharjumusi teades, ning tal oli juba ka vanema õe kogemus nende normaalmõõtmetes pliidiga ja minu “ameerika” pliidiga (mille ka mina olen lubanud esimese asjana välja visata, kui köögi ringimööbeldamiseks läheb), soovis normaalset nelja auguga gaasipliiti, mis ei võta liigselt ruumi, liigselt gaasi ja kah oluline, et suveperioodil ei aja kööki põrgulikult kuumaks, kui midagigi natuke küpsetada tahad.

Ja tõepoolest, kui juba enne abiellumist pruut ei saa isegi kõigest sellist pliiti, nagu tema hing ihaldab, siis mida on tal veel peale abiellumist loota, kui kõik “trumbid” nagunii läinud?

Ehk et ka see suhe katkes, siis kõigest mõni nädal enne ihaldatud lõppeesmärki ehk pulmi. Peigmees esitas nimekirja kõigest, mida ta tagasi tahab – ostetud kulla nagunii, aga ka Sham el Nessiimi puhul kingiks ostetud kostüümi ja lisaks mõnisada naela sularaha “väljas käies tehtud kulutuste eest”. Ihnur siis veel ka, on ju? Tegelikult ka puuvilju ja kooke hakkas ta kaasa tooma alles siis kui talle seda sai põhimõtteliselt läbi lillede vihjatud. Ka selliseid asju vaadatakse! Kuna seegi kõneleb iseloomust. Asi läks abonadele arutamiseks ning leiti, et muidu kulutusi peale kulla ikkagi hüvitada ei tule.

Noored olid siiski mõnevõrra kokku kasvanud ja veel mõni kuu hiljem olevat noormees helistanud ja palunud asja veel ümber mõelda.

Mida õde mõtles, me keegi ei tea, küllap see tema ja kõigevägevama vahele jäi.

Too poiss oli tehnilise haridusega ja töötas kohaliku tuntud kaubamärgi FRESH tehases 10. ramadani linnaosas (Kairo-Ismailia kõrbemaantee veeres), kuhu ka oli täiesti uus kodu alles arendatavale maale ehitatud. Eks ta natuke kauge olnukski külas käia jne.

Edasi tuli (miskipärast) pikk rodu katsetusi, mis juba eos soiku jäid. Kõigepealt üks noormees Kairost, kelle Teispool üle vaatas ja arvas kohe et ega selles poisist asja ei saavat, kuna too olevat “nii ilus, et võib abielluda just kellega süda soovib”. Ja Kairo on ikkagi pealinn meie provintsiga võrreldes, eks seal ole teised standardid ja tasemed. Noormees ise oli muidu mingit liiki õpetaja ehk et nii ja naa — nälga ei sure, tegelikult eratundide abil teenivad õpetajad siin üsna müstilisi summasid, kuid ka ei midagi erilist, eks ju. Kahjuks ma toda isendit oma silmaga ei näinud ja seetõttu kahjuks ei tea, missugused noormehed on egiptlaste meelest “nii ilusad, et võivad abielluda kellega tahes”. 😛

Mõned noormehed ei tulnud isegi koju – kas nemad ise või siis pruut avaldasid soovi, et n-ö visuaalseks tutvumiseks võiks noormees algul lihtsalt õe töökohast läbi astuda, veenduda, kas pruut talle üldse meeldibki jne. Kuna see on igasuguse suhte A ja O, et alustuseks peavad noored üksteisele vähemasti elementaarselt meeldima. Esmamulje!

Seda ei pidanud Teispool küll erilise elulise tõsiduse tunnuseks, kui abielu nii lihtsalt välimuse alusel võetakse. Õdedel seejuures pole kummalgi viga midagi, vanem oma regaalsuses tuletab mulle alati meelde kuninganna Silviat ja noorem oma kelmikusega no ehk printsess Madeleine’i, kui lähipiirkondadsest võrdlust noppida. Kuid eks nad väikelinna tüdrukud siiski ole ja konservatiivse pere lapsed. Ja eks ilu on ju vaataja silmis, mida ongi meil siin kaasa rääkida.

Ehk et tundus, nagu oleks too pikk ja pulmade eel katki jäänud kihlus ikkagi toonud kaasa mingi hingelise ebakindluse ja muserduse, mis ju head õnne siis külge ei meelita.

Kuid sel aastal läks regi uuesti liikvele, esmalt läks tööle Teispoole vanem õde, kes oli reagieerinud post-revolutsioonilise Egiptuse kutsele, et kõik kõrgharidusega ja töötud noored toogu otsemaid oma dokumendid ja neile otsitakse kohe ja kõigile väärt rakendus välja(!!!). Õde ajaski dokumente, üsna mitu-setu kuud oli ikka veel üht ja ikka veel teist juurde vaja, ja leidis lõpuks koha põllumajandusministeeriumi kohalikus osakonnas miski väiksemat sorti kontrollametnikuna, no töö üldiselt täpselt egiptlase meele järgi (pension, kindlustused jne). Väike õetütar, veidi pealt aastane, läks siis lopsti kohalikku lasteaeda, kuna noored otsustasid, et nii ema kui isa töötamine on pere eelarve seisukohalt hädavajalik, ja ega tööd siin ju ka kogu aeg niiviisi kingita. Tegelikult ka arvan, et õde, kes õpitulemustelt olnuvat oma kursuse ja kooli helgemaid päid ja ka magistritöö peaaegu et kokku kirjutatud, võib-olla isegi ka kaitstud, hakkas kodus istudes vaikselt hulluks minema ja temagi hing juba ammu mingit avaramat rakendust vajas.

Kuid see selleks, igatahes siis too vastselt tööle asunud vanem õde leidis kohe hulgaliselt uusi töiseid tutvusi ja nende kaudu ka uue peigmehekandidaadi äärmiselt sobivalt just poolel teel meie linnakesest tema linnakesse.

Too noormees töötas jutu järgi ravimifirma esindajana, no see võib olla vägagi tulus töökoht, kuigi suhteliselt koormav taldadele ;-). Kuid põhimõtteliselt pidas pere mingit toruvidinate müügi letikest kusagil kohalikul turutänaval. See leiti olevat nii ja naa, mitte kõige kindlamat tulevikku tõotav. Siiski olnuvat vana kodu väikelinnakeses üsna uhkelt sisustatud ja vendadel kolmekesi oli ka uus kodu perele juba valmis ehitatud, nimelt  Kairosse, ühte neist ringteed palistavatest punatelliselistest linnaosadest seal.

Käidi ka külas üksi ja mitmekesi, minagi jõudsin käepaluja ära näha, kui jälle jäi kaup katki – peigmees olevat usaldanud, et tal on suhkurtõbi ehk diabeet. Tema isa põdes sama ja oligi ka sellesse juba surnud. Kuulati tarkade tohtrite arvamusi, mina tuhnisin internetis (suhkrutõbi, suhkurtõbi, diabeet I ja II – mis neil vahet on??), kuid kuna suhkurtõbi on peaaegu kindlasti päritav haigus, eriti isaliini pidi, ja ka põdejale enesele lõpeb tihti komplikatsioonidega nagu neeruhaigused, infarktid jms kaasnev, siis kes ikka tahab luua teadlikult suhet, teades ette, et lapsed sünnivad äärmiselt ebamugava, ja mitte ka kõige odavama, elulise oirega?

Mõelda siis – poleks seda teadnud, poleks iialgi arvanud, pealtnäha täiesti elujõulisest üsna keskmise välimusega Egiptuse perest.

See selginemine ei nõudnud üle kuu, hingasime välja ja läksime eluga edasi. Paast oli juba alanud ja ei jõudnudki veel lõppeda, kui oli uus kosilane värava taga, seekord oli leidjaks noorema õe töökaaslane meie Ühe ja Kahe kopti lasteaias – siis nunn, kes leidis noormehe oma kodulinnakesest siit mitte kaugelt meist.

Perel on igati ontlik kolmekorruseline maja peatänava veeres, esimest korrust üüritakse välja kaubanduseesmärkidel ja katusel nagu ikka on veel juurde ehitamise ruumi. Mis siin kõrbesse ehitamise maal sageli oluline – elektri jm kommunikatsioonidega on siis kõik korras. Vesi voolab nii sisse kui välja jne. 10. ramadanis nt tulnuks noortel alustuseks hakkama saada bensiini najal töötava generaatoriga ja vett paagiga kohale tuua.

Pole ka vähe oluline, et põiktänavas kõigest sajakonna meetri kaugusel asub kohalik kirik – “näe vaata, see seal on pastori proua oma maja rõdul, paneb parasjagu pesu kuivama,” viipas tulevane ämm heldinud pilgul, kui katusel vaateid imetlemas käisime. Kas ei soojenda siis meie kopti südameid?  Muidugi soojendab!

Poiss on taas tehnilise haridusega ja töötab samuti ühe kodutehnikat tootva firma tehases Obour city kandis. Sellised tehased kõikjal ümber Kairo hangivad oma tööjõu nii, et hommikul toovad selle bussidega igalt poolt üle Delta kohale ja vahetuse lõppedes veavad taas laiali. Seega tööle ja tagasi jõudmisega pole üldiselt muret.

Uus äi olevat sõjaväepensionär – jälle tubli pluss, sest sellistel olevat üsna korralik pension. Ämm on taas selline täisvereline kodus istuv pereema – kõrget kasvu, kannab galabeyat, küpsetab leiba ja fetiiri katusel asuvas vanamoelises muldahjus, kui embab, siis embab nagu karu, ning kui naerab, siis naerab laginal ja südamest. Selline avatud ja heatujuline perekond vähemalt pealtnäha siis. Ihnuskoid ka ei ole, kombekohased kingitused on alati kaasas olnud ja rohkemgi veel – äsja möödunud lihavõtete puhul nt tõi noormees tulevasele pruudile viksi ümbrikukese 100 LEga – ei vähe ega palju suhte sellises staadiumis, kus ju veel kihlatud polda. Ja ärge naerge midagi sellise “romantikaannuse” üle – egiptlane peab raha miskipärast pea igal juhul kõige “turvalisemaks” ja sobivamaks kingituseks, kui samas mingi “eseme” kinkimine nende arust nagu vihjaks, et saajal siis nagu poleks endal raha seda osta…

Võta siis külasid ja kombeid, eks! : -D

Rahatäht oli siiski peidetud romantilise, kahe südamekesega ja lõhnastatud kaardikese vahele, ja noored istusid ninapidi koos ja arutasid ei vähem ega rohkem kui neli(!) tundi – meie siin ülakorrusel, või noh mina igatahes, näeme ja teame kõike! ; -)

Nüüd, kuna pruut on korra juba kihlatud olnud ja erilist vaimustust ürituse kordamise järele ei evi, ja peigmehel on kodu juba valmis ehitatud – ainult värvid valida ja sisustada, siis juhuslikult on juba paika pandud, et millalgi oktoobri alguses need pulmad peetaksegi. Niiviisi lupsti see kuidagi tuli – ju siis on tunne “õige”. Enne on veel ainult üks pisike formaalsus jäänud – eeloleval pühapäeval läheme kõik see mees shabkat ostma ja millalgi siis “pannakse sõrmused sõrme”, mis on lihtsam kihlumise viis, ilma peo ja pika kirikliku tseremooniata. Kuigi väike pidu “omadele” muidugi ikka tuleb. Seejärel on noortel voli ametlikult omapäi ja ilma saatjata igal pool ringi käia – asju ajada, mööblit valida ja niisama suveõhtuid nautida, ilma et kellelgi oleks õigust sellele halvasti vaadata.

Mulle meeldib kõige rohkem, et peigmees on korralik suurt kasvu isend, selliste suurte kämmaldega (ohh!) ja oma 190cm pikk, just nagu me omagi peres siin ollakse. Üks peavalu ometigi vähem, kui ei pea kogu aeg kontsakõrgust mehe järgi sättima, on ju? 😛 Või tunduvad suuremad mehed lihtsalt viriilsemad? Noh, mida iganes.

***

Lugesite läbi? Nii, nüüd teeme nii, et unustate kohe ära ka, eks? Ja kui keegi pruudile poole sõnagagi kõssab, et temast siin juttu on, siis teen tuupi. Selge?
(Ausõna!) ; -)

P.S. Ühed kindlad pulmad on suvel veel tulemas, nimelt juulis või augustis abiellub Teispoole parimaid sõpru Paula, Menyast, oma onutütre ehk võiks öelda et lapsepõlvearmastusega. Nii et kes Paula lugu siin kaasaelamisega lugesid – see poiss on siis nüüd ka “lännu”. Soovime õnne! 🙂

Advertisements

12 thoughts on “Kuidas Teispoole õde kuidagi mehele ei saanud

  1. Väga hea, et sa viimases lõigus ikka ära mainisid, millest juttu on, ma juba mõtlesin endamisi, et ei ole ju võimalik, et nii konservatiivses riigis nagu Egiptus geiabielud lubatud oleks. 😀

    • Väga tore on saada sellseid “seestpool” vaateid teise rahva ellu! Aitäh kirjutamast! Pruudile ei kõssa, ausõna 🙂

  2. Need kihlused kipuvad siin nii olema, jah. Mu mehe vennaga sama lugu, minigi mööblitüki pärast minnakse lahku jne. Lõpuks tekib inimesel juba ainult see mõte, et ah, saaks abiellutud, ei mõelda enam, et selle inimesega peab ka elu koos veetma 🙂 Aga tore, et teil siis nii läks, et tunne ikka tekkis. A sa võid meheõe numbri anda, ma kohe helistan ja õnnitlen, ütlen, et sa ikka nii ilusasti kirjutasid temaśt 😛

    • Peaasi et kui kunagi ehk külla jõuate, siis keegi ei ohkaks, et: oi sa näed ju täpselt samasugune välja nagu seal blogi fotol! 😀

    • Kutse ikka saab ;-), aga ega see pole Saare pulm et kolm päeva kestab. Et ikka on kuhu tulla või minna. Siin on ju kolm tundi ja asi aetud.

  3. No aga äkki teeks ajalugu ja pulmad toimuks Hiiumaal. Selleks ju viisa ikka antakse, olen kindel.

  4. Ohh, jälle nii tore lugemine, aitäh 🙂 Mind paneb ikka imestama, kuidas see kaaslase leidmine nii naljakas ja üsna muserdav ja keeruline tegelikult on, selles mõttes, et ei sobi üks, teine ega kolmas ja võibki niimoodi neid kandidaate “läbi lapata” :D….arvasin algul, et niimoodi valida ja kaua mõelda ei tohigi. Et kui vanemad või sugulased on kellegi nö enda arvates sobiva leidnud, peab ka latseke sellega leppima. Vahva igatahes! Minu suu on lukus igatahes 😉

  5. Vau, Pia, nii ägedasti kirjutad. Kas sa oled hiljuti Mati Unti lugenud – tuldagu… oldagu… olnuvat… 😉

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s