Minu driim-väljasõit

… tont seda teab, kuhu.

***

Tegelikult tean küll, kus me olime – “Qanatir 8 km”, näitas silt tee veeres, ehk et üsna Kairo külje all. Kuid tunne oli sellegipoolest nagu issanda jumala selja taga kaugel vasakus servas.

Hulluks ajav igavus nimelt on üks ainsamaid kuid jõudsaid puudusi siinse eluviisi juures. Ning kuna Teispoolel on juba aprilli algusest kestnud kohutavalt kiire mee võtmiste, mesilaste kolimise, söötmise jm poputamise periood, siis lõpuks ainsama vaba reede saabudes tundis ta endal kohustust meid kusagile välja viia. Esialgu mitte nii väga kaugele ega pikalt – kalarestorani meist nii umbes tunni tee kaugusel, kus vanem õde oli millalgi käinud ja siis meilegi soovitas.

Reedeti, otsustasime, et enam väljasõite tegelikult ei tee, vähemalt kuni presidendivalimistega ühel pool ollakse. Vanasti nimelt oli tegemist päevaga, mil vähemalt kuni keskpäevapalvuseni ja väljaspool Kairot ka seejärel olid teed suhteliselt tühjad ja hõlpsasti läbitavad. Näiteks Kairo-käigud sättisime alati meeleldi reedele just seetõttu.

Nüüd on juba mõnda aega vastupidi – kui midagi Tahriril toimub, toimub enamasti just reedeti, ja viimasel ajal on ka kombeks, et sündmused hargnevad ka maakondadesse, kus toimuvad solidaarsuskogunemised ja -meeleavaldused. Seetõttu, kui olime sihtpunktile juba päris lähedal, sattusime järjest kahe teesulu otsa, mille tulemusena tiirutasime ligi tunnikese läbi kohalike kolkakülade, kus Teispool isegi fotoaparaati mul välja võtta ei lubanud, sest kohe esimeses külakeses hakkasid selle peale noorukite rusikad lendama ja kõlasid hüüded “Ya wahsha!” (Sa paha/vastik selline!). Kuigi just neist küladest saanuks kõige fotogeenilisemaid kaadreid pastelseteks luitunud krohviga majadest, mille koltunud puidust terrassidel varjuliste bugenvilleakuhjade all oli näha igasuguseid kortsulisi vanamutte lillelistes galabeyades ja elegantselt volditud lumivalgete turbanitega vanamehi rühmiti lobisemas, veetmas vaba päeva pärastlõunat. Väikesi Nukitsamehe mõõtu lapsi kirjudes galabeyades kanu taga ajamas jne. Vanad majad meeldivadki mulle tegelikult kõige rohkem – kuigi tõenäoliselt äärmiselt primitiivseid tingimusi pakkuvad ja üldsegi mitte mugavad, siis stiililt miskipärast ikkagi kõige sarmikamad. Kuigi uuemaid villasid oli ka, eeskätt tagasiteel lendasime mööda üsna mitmest sellisest, mis Lollidemaa mõõdu kenasti kätte andsid – ikkagi jõevaade ju, ja Kairo-lähedane ala, miks siis pole maalappidel hinda ja ehitajaid!

Restoran ise oli ehe egiptipärane asutus ehk et nagu ta kipub olema, sisekujundus ei kannatanud kriitikat. Kuigi kujundatud oli rohke kipsi abil ja hoolega – tunne oli nagu lõbustuspargi teemamajakeses nimega “Dzhungel”. : -) Laes rippusid King-Kongi mõõtu karvased ahvid ja tiigrid, mõnes kohas ka lihtsalt hiigelsuured kollased ja punased tibud, ostetud Hiinas toodetud karvaste mänguasjade poest. Lastele see sobis! Nurgas üürgas nagu ikka lameekraaniga teler, õnneks oli muusikavalik üks meeldivamaid, mida siin kuulnud olen. Nurga taga oli aiake, kus hoiti pere ja külaliste autosid, töömeeste motikaid, kuhjades koledaid metalltoole suurürituste tarbeks ja selle keskel oli paar liumäge, kiiike ja karusselli lasteperede jaoks. Üks ja Kaks nõudsid end kohe mängima ja lustisid hoolega, mis siis et jalgupidi liiva sees ja kusagil pooleldi motikate vahel. Tore siiski, et kõik vabaõhupinnad olid kaetud lopsaka viinapuuokstest katusega, mis pakkus mõnusat varju, jõe suunast puhus ka väike tuuleke.

Kui me kella kolme paiku siis jõudsime, istus nurgas veel vaid üks seltskond ja personal oli parasjagu ametis põrandapesuga – ülematelt tasanditelt aeti pikkade kraapsude abil mullasegust vett järjest allapoole. Kõrval ulpis ka üks laevuke, selline umbes 20 inimest mahutav tüüpiline Niiluse lõbusõidupaat, mida parasjagu kas koristati või (kosmeetiliselt) remonditi vms. Algul taheti meid sellega nii kauaks lõbusõidule saata, kuni põrand puhas, kuid selle peale tõstsin häälekalt kisa. Teadaolevalt oskan meie viieliikmelisest seltskonnast ujuda ainult mina, aga seda paati ja selle juhti nägin esimest korda. Ammuke see siis oli kui terve kopti laste bussiekskursioon Maadi külje all Niiluses ümber läks ja kümmekond nooremas koolieas tüdrukut korraga uppus – kõigest paari meetri kaugusel kaist. Ega Niilus pole naljanumber, kui meie väike Pirita jõgigi aeg-ajalt käib mõnele üle jõu.

Ehk et see paat tegi oma tiiru ära meieta, naases siiski püstiasendis ja kõik 3 reisijat (teine seltskond) kenasti pardal alles.

Vahepeal jõudsime ka toidu tellimiseni ja siis veel mõni aeg hiljem isegi söömiseni. Ehk täpselt nagu õde oli hoiatanud: “Ega nad ei ole seal eriti kiired, aga see-eest on toit hea.” : -) Teispoole tellis nagu ikka laua kala täis, kuna kala sai ju sööma mindud. Kahte sorti pratud ja veel ühtmoodi tomati ja õliga küpsetatut. Kala tegelikult eriti ei imponeerinudki – Aleksandrias saab tiba kõrbedamat. Ja tomatiga üleküpsetatud kala oli vist mingit tuunikala või heeringalise liik, ehk et ka ilma õlita räigelt rasvane. Tuunikala õlisisaldus on ju kusagile 40% kanti. Või oli asi lihtsalt selles, et see roog toodi lauale viimasena? Kuid kergelt paneeritud ja friteeritud krevetid olid küll ühed hõrgumad, mida tean. Üks on juba kogenud kalasööja ja ootas juba ette peamiselt krevette. Noh-jah… kui ise ei maksma ei pea. 😀
Suur pudel vett toodi ka ja seina veeres oli mitu külmkappi enam levinud jookide ja mahladega – Coca, Fanta, Pepsi, Shweppes jne. Isegi paremat sorti Best mahlad olid kenasti olemas, ja reklaamidest nähtud uudis – viljalihatükkidega Cappy. Seda sai lastele ostetud (et ikka veidi erilisem oleks) ja need olid oma uute värviliste pudelitega väga rahul.
Tee toodi Teispoolele paraku Lipton ja ta ei viitsinud seda ka vahetada, ja minu kohv oli ilmselt üsna mitu kuud kui mitte aastat tagasi muretsetud – täiesti lahtunud. See-eest serveeriti see imeilusas kuldse ornamendiga tumesinises portselantassikeses, sellises sõrmkübara mõõtu. Ehk et oli näha, et lausa külarahvas siin aega viitmas ei käi. Kuigi arve viie inimese peale, joogid ja kõik muu, tuli tagasihoidlik 205 naela – kalarestorani kohta ja arvestades mida pepsi eest sageli küsitakse, üldse mitte paha.

“See seltskond on kindlasti Kairost, linnalämbusest end tuulutama tulnud” viitasin nurgas istuvatele noortele – kaks noormeest ja nendega koos üks silmnähtavalt edumeelselt riietatud neiu, tumedad katmata lokid poolde selga, seljas nappide lühikeste varrukatega must t-särk ja jalas laiema joonega porikarva combat-püksid, mis küll figuuri kenadusest midagi ei varjanud. Selliseid rõivaid saavad harilikult kanda ainult tütarlapsed, keda kallites autodes ühe hoone välisuksest teise hoone välisukseni transporditakse, ehk et “tänavainimestega” nad kokku ei puutu.

“Ei need on Ashmuunist,” teadis Teispool (kuidas inf siin liigub! aga eks ta oli juba omanikuga veidi juttu puhuda jõudnud), “näe, see seal on kohalik politseiülem”. Ashmuun on siis just see pisike kolkalinnake poolel teel Kairost meieni, kus Teispoole õde juhtumisi elab ning mille elavaim ja esinduslikeim asutus on ilmselt kohalik raudteejaam. “Kohalik politseiülem” nägi välja selline Teispoolest noorem, hea kui varastes kolmekümnendates (ütleme nii, et) nolk. “Nii noor ja politseiülem?” imestasin mina. Kuigi mida siin imestada, riigis, kus umbes pool elanikkonnast ongi alla 25 aastased. “Need kohad liiguvad ju perekonniti – keegi sugulastest paneb postile, saab seal 6000 egp kuus palka, ja näe, milline muzza tal on!” muheles Teispool. Mnjah, 6000 egp tahaks Egiptuses isegi palka saada, siin on see juba üsna elatav summa. Kuid see siis selleks. Mõtlesin, et kas too neiu on siis politseiülemaga kihlatud või oleks see veidi liiga naiivne mõtteviis? Või on üks “nendest” tüdrukutest, kellega n-ö “käiakse, aga ei abielluta”? Meist nad sinna istuma veel jäid…

Meie aga saime enne lahkumist veel ka hoone katusel ära käia – kui allkorrusel oli restoran ja teisel korrusel nn pulmaruumid, kuhu pääses tänavalt uhke paraadtrepi kaudu, siis vahepeal oli kaks elukorrust ja nende kohal – basseiniga katuseterrass. Päris kenasti elab ju perekond siis, või mis. Õde oligi kohast teada saanud tegelikult ühelt kirikuisalt, kuna maja ja siis ka restoran kuulub koptidele ja kirikud teevad sinna kuumal ajal tihti väljasõite. Omanik vabandas, et bassein olevat veel puhastamata, kuid et “kolme päeva pärast” (see oleks siis just 1. maiks) olevat kõik korras ja valmis. Oli päris normaalset mõõtu bassein, edasi-tagasi saab paar tõmmet teha küll, kuigi kujutasin juba elavalt ette, kuidas seal suvel kuumadel päevadel bussi kaupa kohale toodud lastest kihab nagu kiludest mõrras.

Kuid vaated ülalt olid üsna hunnitud.

Päikeseloojangu eel pärasime siis auto nina kodu suunas, tee oli juba vabastatud, revolutsionandid laiali läinud, ehk et hommikul pikalt tiirutatud lõigu katsime umbes 10(!) minutiga ja olime alla tunni ajaga kodus tagasi. Niipidi oli ju tegemist täiesti talutava kaugusega väikeseks kalaeineks.

Aga nii vähe oligi siis minu driim-päevaks vaja – natuke värsket õhku päikesevarjulises kohas, näpuotsaga ilusaid vaateid, mõnusat toitu kõhusoppi, mida keegi teine ette kandis ja ära viis ;-), ning terve pere terve päeva koos. Täiesti egiptilikult veedetud aeg siis tegelikult. : -)

***

Ontlik sissesõit linnakesse nimega Bagour:

Flyoverid ehk “ülelennud” – nii pääseb kiirelt “üle” alloleva linnakese:

Meeeste nädalavahetus:

Naiste nädalavahetus:

Suur maalritöö (vt rõdusid!):

Vahele ikka ka veidi ambitsioonikamalt:

Siin kandis rohelusest puudust pole, isegi roosid kasvavad kapsasuuruseks:

Terve tee Shebiinist Kaironi on tegelikult üks pikk puukool – üks istandus teise järel, mida Kairole lähemale, seda tihedamini:

***

Kolmanda järgu külateel:

Ideaalne manjana-elu majake:

***

Jõudsime!

Hammeli-mamm! :

Seal kusagil all popsib Teispool piipu. Õunatubakaga.

Ja kusagile sinna jääb Kairo…

***

Selline väljasõit jõeveersesse kalarestorani. Küllap on selliseid täis terve Niiluse serv nii siin- kui sealpool Kairot.

Advertisements

3 thoughts on “Minu driim-väljasõit

  1. Nagu jutust ja piltidest aru võib saada, siis oli igati tore päev ning proua fotograafil nagu ikka, ka “töö” korralik tehtud piltide näol, mis blogi lugejatele selgema pildi silme ette laseb särada. Kas äkki oleks ka üks valge vein olnud omalkohal kala toitude juurde. Seal loomulikult seda müügil pole, aga kui lugeda, kui kavalalt eesti alaealised isegi koolis kehka tunnis veepudelist viina joovad, siis ……….on suurtel inimestel veel arenguruumi kõvasti.
    Kuhu minek järgmine kord?

    • Jah, punane vein oli meil isegi külmkapis olemas, õieti küll sobib sellise lihtsa praetud kala juurde väike külm õlu üpris hästi, kuid et mina olnuks ainsam selle nautija, siis ei hakanud ju autojuhti narrima ; -). Valget veini pole meie kandis siin veel näinud ja Kairos ei kipu veinipoed marsruudile jääma. Nii et viimane valge veini hetk oli oletan et aastal 2006….???? 😀 Cape Bay Chardonnay olenevalt aastakäigust on muidu vägagi joodav Chardonnay. Ja limpsipudelisse ei pea valama, Egiptuses üldiselt on tore komme, et kui asutusel endal litsentsi pole, siis nad vähemalt ei keela kaasa tuua ja avalikult tarbida, st olenevalt omanikust muidugi. Sest samas on Kairos ka vähemalt 2 täiesti nimekat tippklassi hotelli, mille moslemitest kinnisvaraomanikud hoones üldse mingit alkoholi müüa ei luba. “Kuivad” 5*-hotellid. 🙂

      Aga järgmiseks… no nimekiri on pikk ja ootevalmis aga enne suve algust oleme harilikult ikka käinud Aleksandrias. Seekord mõtlesime, et koos lastega ja mitte linna aga Agami nimelisse rannarajooni, mis meil veel n-ö nägemata ja kogemata.

      Selline veidi Pärnulik Egiptuse kuurort, mille hiilgeajad samuti jäid nii 1960ndate lõppu, kuid ehk on seal tänagi veel päris tore või keskkond veidigi vabam (ja puhtam) kui Aleksandria linnarannad. Kas bikiine kanda just saab, aga ehk ei pea vähemalt teksapükstes ujuma. 😛

  2. Sul abikaasa korralik autojuht, muidu aga rooli taha istuvad Egiptuses väga paljud, kes joonud õlut, veini või viskit. Kui võrrelda näiteks eestlaste joomiskultuuriga, siis egiptlane ei joo end täis vaid võtab tasa ja targu ning siis rahulikult istub rooli taha ja sõidab kas koju või lihtsalt punktist A punkti B, ilma et midagi juhtuks.
    Kas pingviinide paraadil polnud siis valget veini, et nii ammu pole saanud? Muidu ju poes saada küll, isegi Roxis, Sul skeem ju olemas.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s