Põrgu eeskoda Kairo lähistel

Jõudsite ära oodata, jah? Ei ole meil siin midagi pelk idüll päevast päeva, pikad kohvihommkud päikeselistel terrassidel, bugenvilleatega vasakul ja hurmavate fulladega paremal pool ning värvilised linnukesed laskuvad kõrva taha kudrutama ja munevad munakesi otse sülle. Kohati anna või otsad. Kuid alustagem algusest.

Oli vaja teha üks edasilükkamatu sõit Kairo Muqattami linnaossa, kuhu lahkete eestlannade toel oli saabunud pakike möödapääsmatut kraami Eestist – musta kulmuvärvi, toonivat näokreemi, pikendavat ripsmetushi jms tsivilisatsiooni hüvesid hellitatud tarbijale, sealhulgas – mis seal salata – pudel rahvuslikus stiilis kangemat kraami (“Vana Tallinn”).

Võtsime ka lapsed kaasa, kuna need juba pikemat aega nuruvad “Kairosse” ja “Kairosse”, pealegi on tooja Ühe ütleme nii et lemmiksõbranna, kui mitte üldse Eesti laste lemmik Egiptuses.

Sõit Kairosse kulges tegelikult igati kenasti, hommikul olid teed “lahti” ja tegime isegi minipeatuse meie uue lemmik-hüper-supermarketi nr 1 juures (Makro), et osta lastele terve kuu mahlavaru sealt soodsa hulgihinnaga. Nagu kuumust krutib tugevamaks, nii ka mahlajanu hüppeliselt kasvab.

Võtsime suuna vana tuntud teed pidi Maadi linnaosale, kuid “ülelennult” alla ei keeranud vaid jätkasime ikka piki ringteed, kuni vasakult hakkas paistma liivane mäenõlv ja sellel rivi villasid.

Moqattam osutus üllatuslikult suureks linnaosaks, üsnagi Heliopolise sarnaseks, kus vaheldumisi elavamad tänavad natuke kõrgemate korruselamutega ja nende vahel väikesed vaiksed puudesse kasvanud teed pisemate ühepereelamutega. Alustuseks veel pikk rivi kallimat sorti spordiklubisid ja eraülikoole elule sisu pakkumas. Näiteks üks, mis end viimati reklaamis kohalikus sisustusajakirjas “El Beit” (“Maja”), nii:

(Groucho Marx’ki, ma usun, kahetseks liig vara elatud elu, kui vaid teaks. )

Farmakoloogiakolledzh. “Paremat sorti pruutide leiukoht,” poetasin teadvalt. “Muzzad,” noogutas Teispool ja muheles. Kiire pilk kõrvale andis kinnitust, et ka meespool polnud kehvemat sorti ;-), ega õppemaksud alates 30 000 egp-st per aasta vähemat eeldagi.

Edasi hakkas tee u-kurvide abil mäest õles vooklema, ja Teispoole olme muutus murelikuks – kas meie Sahin ikka jaksab? No jaksas, ei olnud ka nii järsud tõusud.

Kui all oli laiunud selline viisakamat sorti Mustamäe, siis üleval mäel avanes juba täiesti teine, individuaalarhitektuuriline vaatepilt.

Külaskäigust siin pikemalt ei räägikski – erasjad on eraasjad ;-), aga ega igaveseks külla ei jää ja, asjad aetud, uudised vahetatud, kassidega mängitud nii et vaibad lendasid, asusime lõuna paiku tagasiteele.

***

Kahele tegelikult kassid väga meeldivad, kuid toolile istudes tõmbas igaks juhuks siiski varbad ettevaatlikult kleidiserva alla. Mine sa tea…

***

“Te jääge ikka veel veidikeseks, kuhu siis nüüd keset kõige kuumemat aega,” keelitasid võõrustajad. Aga kus meie – meil oli mure kiiresti Kairost välja saada, sest pärastlõuna on traditsiooniliselt kõige pingelisem meie oma maanteel, kus liiklus just siis kõige tihedam ja peaks veel mõni avarii juhtuma – pooletunnise maa läbimisele võib siis kergesti kuluda paar tundi, jalakäijad muuseas liiguvad edasi kiiremini.

Kui sai üles, siis peab ju ka alla saama?

Seal all piinleb päikese ja heitgaaside sudus ülejäänud Kairo…

Mees-egiptlased oskavad ikka võtta elegantseid poose 😉 – kus tahes.

***

Mõtlesime et sõidame tagasi Kairo väheasustatumalt ehk nn lennujaama poolelt (samast, kust ka teeotsad Hurghadasse ja Sharmi hargnevad) ja alustuseks oligi kõik väga ilus, kuni kuskil viimase poole peal, lennujaama ja Ismailia teeotsa vahel tekkis teele  tropp mis tropp. Neli ja viiski rida autosid liikus edasi korraga u 2 meetrit, siis 2 minutit ootamist, siis veel 2 meetrit. Ja nii kauem kui tunni, umbes 40kraadise päikese all, keset musta asfalti. Korraks õnnestus meil peatuda kohakuti ühe suure konteinerveoki väljalasketoruga, täpselt meie autoakende kõrgusel. Teispoolel õnnestus siiski jätta väike pikivahe, mida Egiptuse teedel harilikult ei eksisteeri, ja lasta mürgitorul veidi meist ette jõuda.

Tüdrukutel tagaistmel oli õnneks veidi rohkem õhku, või päästis neid nende poolenisti Egiptuse veri, kuid meile eespingil paistis päike täpselt läbi esiklaasi sülle. Tuli meelde kuidas kuumaga Euroopaski sureb vanainimesi nagu kärbseid, sest süda ei pea pingele vastu. Appi, kas ma juba olengi nii vana, et pean sellistele asjadele mõtlema hakkama? 🙂 Kuid veidi võttis puperdama küll, laenasin lastelt neile  bensukast ostetud uue ajakirja, lehvitasin sellega tuult ja hõõrusin kaelatagust märja salvrätiga – Luksoris südasuvel mälestisi uudistajatele oli kuskil soovitatud kanda kaelas salli, mida niisutada külma veega. Kui põhiarter pea- ja seljaaju vahel püsib jahe, on kuumus märksa talutavam. Riideid ei saanud ju ka vähemaks võtta, sest aknad olid pilgeni lahti ja minu heledat pead uudistas nagunii siit- ja sealtpoolt, paarikümne sentimeetri kauguselt, auto- ja bussitäite kaupa kohalikke meesterahvaid. Ikka pikk varrukas ja korralik kraega jakk… kuigi, jumal tänatud, puhtast jahedast linasest. Mõtlesin, et tegelikult peaks suvel galabeyat kandma hakkama. Sobib siinsesse kliimasse ja pealegi – elagu rahvuslik renessanss!

Tuli meelde (nüüd!), et ega me ju polegi suvisel ajal konditsioneerita autoga pikki reise viimasel ajal ette võtnud. Kõige alguses sõitsime päris palju bussidega – 4.50 pilet, avar salong ja harilikult ikka ka konditsioneer. Konditsioneer oli ka viimasel taksol, mida kasutasime, kui revolutsiooni ja bensiinikriisi koosmõjul esiteks busse hakkas vähem liikuma ja teiseks ka paikneb bussijaam just Kairo kuumimate tänavalahingute rajoonis. Ja konditsioneer oli ka Sahinale plaanis suveks paigaldada, kuid eks suvi ju saabus (nagu igal aastal) veidi ootamatult… ;-). Minul hakkas tekkima selline külmkapist päikese kätte võetud kreveti tunne, mis iga minutiga muutub järjest pehmemaks ja lödimaks. Kuidas Teispool vastu pidas, ja veel ka autot suutis manööverdada selles vaheletrügijate, suunavahetajate ja närviliselt gaasi tallavate bussijuhtide kaoses, ma ei tea.

Lõpuks jõudsime ka süülise kohani – keset südapäeva, Kairo kõige möödapääsmatumal ja vajalikumal teejupil ehk ringteel pandi seal u 200 meetrisel lõigul süüdimatult asfalti nii, et terve 4-riviline autode armee oli sunnitud mööduma ükshaaval. Muidugi siis tekkis kaos. Suurepärane näide sellest, kuidas igaüks teeb lihtsalt mida pähe tuleb, siis kui pähe tuleb, kaaskodanike mugavusega absoluutselt arvestamata. Ja siis pahandab Teispool kui ma vahel vihaga ütlen, et siin riigis on empaatiat inimestel umbes sama palju kui pühvlitel põllul.

Kuigi vahel on ka vastupidi, näiteks kui keegi teel abi vajab.

Anyway, sealt edasi hakkasid rattad jälle nagu veerema ning meie samuti etteaimamatu Aleksandria põllumajandusmaantee oli igati OK. Tegime jälle ühe hüper-supermarketipeatuse – poolel teel ja teisel suunal oli avatud taas üks uus (nr 2), mis vajas üle vaatamist, et mida sealt saab. Oli selline peaaegu 6. oktoobri Hyper1 mõõtu asutus, all toidukaubad ja üleval lahmakas kodukaupade osakond, mis oli päris hea käega valitud ja korralikult varustatud, igatahes otsustasime, et sinna tasub tagasi minna millalgi, kui rahakott on veidi raskem. Arvestades, et meil on majas ka peatne pruut ;-). Klientuur oli küll selgelt kohalikumat laadi – ei mingeid elegantseid suurlinna matroone ega üldse mingeid naisi, puhta mehed, vähemalt pooled seejuures galabeyades ja sellised rohmakamad, külamehe olekuga. Kuid autoga edasi-tagasi liiklejatele kahtlemata uus mugav võimalus koduteel läbi hüpata ja kõik vajalik korraga ära osta, selle asemel et külakeses või linnakeses poekesest poekesse hüpelda. Ehk et käivet tundus uuel poel olevat juba üksjagu ja lihaleti veeres küll lõhnas kahtlaselt nagu vähem-euroopalikes kaubandusasutustes kipub olema, kuid silmale paistis kõik siiski piisavalt värske.

Muuhulgas jääb selle meid koju viiva maantee veerde väike linnake nimega (K)ahaa (selle k-ga, mida egiptlased välja ei häälda), mis on nimelt Egiptuse moosipealinn ehk et just siin paikneb Egiptuse kuuldavasti vanimaid tootmisettevõtteid sobiva himega “Kaha”, mis toodab külmutatud köögiviljasegusid, puu- ja köögiviljakonserve ja siis loomulikult ka – moosi. Muuhulgas paikneb tee veeres siis ka tehase moosipood. Moosisõbrad – juhhei!  Kuid mooside valik on ka muudes poodides päris hea, seetõttu seekord me seda uudistama ei läinud.

http://www.vitrac.com/index_files/Page790.htm

Umbes kella kuueks olimegi kodus, avasime hüper-superist kaasa haaratud vurtsuga viinamarjamahla (päris hea!), tõmbasime end vedelikku täis ja vajusime diivanile teleri ette kosuma nagu päikesest piinatud närtsinud taimed. “Aleksandriasse ei lähe me mingil juhul ühepäevareisile,” ütles Teispool – ainus komment, mis veidigi peegeldas tema emotsioone päeva kohta. 🙂

***

Ringtee serv on tegelikult päris informatiivne:

Ruumi veel on:

***

Ja: KÕIK naised naasid Kairost uute meigivõimalustega, selle eest kandsid hoolt hüper-superi mänguasjariiul ja Hiina Vabariik. Eile sai “näod pähe” terve lasteaia naispool, ja täna hommikul jätkus meikimine kodus, kustumatu hooga… 😉

“Emme, kas ma olen nüüd ilus?” “Oi, väga ilus… ” 😀

Advertisements

One thought on “Põrgu eeskoda Kairo lähistel

  1. Üks ilmselgelt iganenud arusaamadega mutt Eestist leidis, et need printsessid võiksid vabalt ka Okasroosikesed olla – saja aastaga kuluks meik maha ja nii oleksid nad veel ilusamad. 😀

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s