Meie neljas reis Aleksandriasse, 12.50 eur per nägu

Aleksandrial vähemalt minu jaoks on ainult üks viga – nii pea kui sealt lahkud, hakkad kohe tagasi igatsema. Kuigi elada seal ka ei tahaks – sama temperatuuri juures talvel on Eestis vähemalt tuba köetud ;-). Ehk et talvel on vist nukravõitu.

Kuid kui kevadel mahlad taas voolama hakkavad, isegi meil siin kiiremini kui muidu, liigub ka mõte taas Aleksandriale. Mai on hea kuu, kuna veel pole päeval ega öösel liiga palav, ja veel pole „hooaeg” – see algab juunikuus,  täie hooga millalgi umbes juuni kolmandast nädalast. Lisaks kestab Ühel ja Kahel täielik, sügav koolivaheaeg – õppetöö juba lõppes, aga lubatud suveklubi (käsitöö ja muud mängud) pole veel alanud. Sestap oli meil ka mure lastele väikest vaheldust pakkuda. Vette polegi saanud sel talvel pärast novembrit, oi-oi-oi!

Kuid teine mure oli ka – kuna nii minul kui ka Teispoolel sattus just mai olema selle aasta suurim mõõnakuu. Teispoole aasta tulud tulevad juunis ja seejärel kogu pott, enne seda on ainult üks suur töö ja investeering. Minu puhul leidis üks rahvusvaheline hüpermegavahendaja, et märtsis tehtud pea kuuajalise töö eest võib ju ka juunis maksta, kuna nende “ettevõtte süsteem näeb nii ette”?

Ehk et võimalik eelarve oli 400 naela/50 eurot nelja inimese kohta. Keerutasime Teispoolega veidi pöidlaid, mina viskasin sahtlisse tagasi juba läbi helistatud nimekirja basseini või rannaga hotellidest Aleksandrias (alates 400-600 egp/öö, residentide hinnad), ja otsustasime, et odavad hotellid meeldivad meile ju nagunii (mulle, kuna nad on sarmikad, ja Teispoolele, kuna nad vähe maksavad – ometigi saame keskel kokku!) ning et lastel on ilmselt ükskõik,  millises rannas nad jalad märjaks saavad. Lõppude lõpuks on terve Aleksandria ju üks pikk rand – paarkümmend kilomeetrit linnas sees ja paarkümmend (kui mitte paarsada) kilomeetrit linnast väljas veel ka?

Et natuke ette hüpata, siis umbes 6 tundi kulus meil sinna randa jõudmiseks – 4 tundi maanteel ja Alexi kesklinna lõunastes ummikutes orienteerudes ja siis veel 2 tundi hotelli registreerimisele ja randa sõitmisele. Ja rannas olime umbes 2 tundi, siis vedasid Üks ja Kaks end väsinult meie juurde ja Üks ütles uskumatud sõnad: “Aitab! Rohkem vette tagasi ei taha!”

Nii läbi oli kumbki. Kuid igatahes emotsionaalselt ja kogemuse mõttes läks see kaks tundi ja ka kõik muu täiesti täie ette ehk oli sõitu väärt. “Meija-meija” ehk 100/100, nagu egiptlane ütleb, kui miski on täiesti perfektne.

Sõitsime kodust välja kell 8 hommikul ja tee oli tegelikult täiesti sõidetav ja vaba, välja arvatud kerge tropp Alexi lähistel, kus pisteliselt kontrolliti sõidukeid, eriti suuri veokeid. Lapsepere sai lipsti läbi.

Kuid Teispool ajas sassi kaks teeotsa ja nn rahvusvahelise kiirtee asemel, mis algab peatselt siin peale meid ja viib kiirliikluse mööda suurematest keskustest nagu Tanta ja veel midagi, ja maksab 3 egp per väikeauto, kolistasime pikalt mööda kohalikke teid. „Siin see kiirtee on,” viipas Teispool lõpuks. Oli jah – seal see nimelt lõppes ja edasi jätkasid kaks teed Alexi poole ühiselt. Uudiseid oli sellegipoolest sealgi – üks uus sild oli valminud, mis veel ühest linnakesest kiirelt üle viis, ja millalgi enne Alexit oli pikk jupp teed laiendatud kahekordseks seal, kus Teispoole väitel see oli varemalt olnud ülikitsas. Seda kõike möödunud 12 kuu jooksul, kuna käisime ju Alexis viimati veel läinud aasta mais. Ehk et võib vist öelda – ei jäänud riik revolutsioonist seisma. Ikka kuskil tehti oma harjumuspärast tööd edasi, viidi plaane ellu ja lõpetati pooleliolevat.

Kuid see oli ühtlasi esimene kord meil oma autoga Alexisse sõita.  Ja “Kouta”, mille kasuks otsustasime eeskätt romantiliste mälestuste tõttu ja et, nagu teada, mehed eelistavad korduvtegevusi ning kõike tuntut ja harjumuspärast, sest see (kas ehk) tekitab neis turvatunnet :P, see „Kouta” hotell niisiis asub Aleksandria kõige kitsamate kesksete tänavate ja tihedaima liikluse kvartalis.

Hotellini teosammul navigeerides oli mul seetõttu aega jälgida poefassaade – sa mu meie, kus neid oli üles vuntsitud ennenägematu elegantsini! Kohe meie kunagise peamise igapäevase “arteri” veerde marsruudil Corniche – hotell jäi mh üks üsna edev kübarapood – terve väike poeke täis ainult mitmesuguseid suve- ja rannakübaraid igas vanuses naistele ja isegi vist meestele, ja prillipood, mis oli üsna kallis juba 5 aastat tagasi, kuid oli nüüd saanud ka sama kallilt kiiskava fassaadi ja kujunduse.

Kõikjal teede veeres seisid illegaalselt pargitud autod, mille rattad olid – kuidas seda nüüd nimetataksegi – lukustatud? Klammerdatud? Suurte punaste metalsete käppadega. Teispool parkis meid ainsale vabale kohale kiiskava kaubanduskeskuse ukse ees ja muidugi, veerand tunnikest hiljem hotellist väljudes oli ka meid  ära „klammerdatud”. Teispool läks otsingutele, kellele trahv maksta ja 10 minutit hiljem naases koos kolme selliga, kõik rõõmsalt naeratavad ja omavahel midagi energiliselt seletavad, Teispool kõige ees. Mõtlesin, et mis see nüüd maksma läheb ja mida see tähendab meie eelarve jaoks – on meil üldse nii palju raha kaasas ja kas pärast keerame kohe nina kodu poole tagasi? Või õnnestus Teispoolel poisid pehmeks rääkida? Aga ei – rahaasjad on rahaasjad ja töö on töö, aga muu seltskondlik loba käib lihtsalt asja juurde. Läks maksma 25 le. Ohkasime kergendatult (mõtlesin, mida selline jama Euroopas maksnuks) ja võtsime suuna Montazah ja Maamoura linnaosadele, mis asuvad täpselt Aleksandria teises otsas nii umbes 15 km kaugusel kesklinnast. Kuna mul oli huvi Maamouraga tutvust teha ja lisaks oletasin, et seal on äkki veidigi puhtam vesi kui Montazah pargis ja randades, mis asuvad kõik üsna suletud, ainult üsna pisikese avaga katlakujulise lahe ääres. Igatahes mäletan viie aasta tagusest ajast üsna kahtlaselt räpast vett sealsest Cleopatra rannakesest.

Maamoura on selline pisike ja veidi eriline linnaosa, kuhu ma ei imestaks kui millalgi 70ndatel või nii said krunte ainult parteibosside tuttavad ja muu „eliit”. Ta ei ole enam eriti „in”, kuid seda rahulikum seal on. Pole nii püüdlikult “nouveaux riche” kui muu Põhjarannik.  Ja meie Sahin ei aja naerma näiteks kõrval parkiva BMW või Hummeri luksusversiooni omanikku…  😛

Maamoura on ka väikese tara ja väravaga piiratud ning sissepääs sinnamaksab 3 le per nägu, lapsed poole hinnaga. Ka see tagab, et seespool on liikluse mõttes üsna rahulik ja kõrvalisi eriti sinna ei kulge. Ta on tõesti üsna väike – ehk kilomeeter piki veepiiri ja pool kilomeetrit sisemaa suunas, ja see kõik on täidetud kuni kolmekorruseliste villadega, ranna lähedal ka paar veidi kõrgemat, puhkekodu mõõtu hoonet, kõik tänavad lõikuvad perfektselt täisnurga all, ja iga maja ümber on lopsakalt puid ja lilli. Ehk et mingis mõttes üsna pärnulik tunne tekkis – rannapromenaad pärast uuendamist, kuid veel renoveerimata „Tervisega” :P, ja seda piirav aedlinn.

Sissepääs randa maksis 25 le, lapsed poole hinnaga, laud maksis 3 le, iga tool eraldi maksis 3 le, tee maksis „jooge praegu ja ma pärast võtan raha” 6 le +„aga ka rohkem on teretulnud”, mille peale Teispool kohe ütles, et see on hea nipp küsida just nii palju kui soovi on, sest kui tee juba tarbitud, kes siis enam protesteerida jaksab. Ehk et kui lapsed olid vees piisavalt möllanud ja mõtlesime, et proovime ära ka aia veeres seisvad kiiged ja karusselli, ja ka seal tõusis üks vanake ja teatas et karussell maksab 3 le per laps per tiir… siis sealt läks meie jaoks joon ja need roostes karussellid jäid meie poolt keerutamata. Mitte et see oleks eriti palju olnud, aga oli sulaselge häbematus Egiptuses, kus me naaberlinnas sõidame märksa paremas korras ja värvilisemate karussellidega 1 le per laps.

Oli tunda, et rannahooaeg kestab õieti ainult 2 kuud (nüüd veel ka ramadan, mis sel aastal kiilub otse juulikuusse ja hetkeks teeb Aleksandria peaaegu sama tühjaks nagu talvel) ning et selle vältel tuleb võtta viimast. Kuna sellest tuleb siis ju elada ülejäänud kümme kuud… Pealegi on õigel hooajal rand ilmselt rahvast nii täis, et kes sinna üldse mahub, on tõenäoliselt nõus maksma mida iganes mille iganes eest. Puhkus ju ikkagi…

Ehk  et väga pahased me (mina) polnud ja meie rannaelamust see ei rikkunud, aga ära märgiksin siiski.

Liivaämber oli ikkagi koju jäänud – midagi peab jääma iga kord, kuigi hea seegi, et seekord mitte laste ujumisrõivad nagu kunagi Ain Sokhnasse sõites – oli puhas vedamine, et hotellis keset tühermaad leidus väike poeke, kust lastele midagi asenduseks sai leitud. Seetõttu küsisin mööda jalutades ka rannamänguasjade hindu, need algasid 15 le-st ja edasi sammhaaval kuni vähemalt 30 le-ni ehk et umbes täpselt nagu meiegi linnakese poekestes ja stendidel – ei olnud “rannarajooni” lisamaksu. Kuid Ühel ja Kahel ei tulnud mingisugused kühvlid meeldegi. Esimese tunni sisustasid nad lihtsalt sellega, et jooksid vette, ja siis põgenesid lainete eest uuesti välja. Siis loopisid pool tundi ennastunustavalt liiva vette (seda oli seal vist vähe veel). Siis sirgeldasid rannaliivale. Siis lesisid niisama ja lasid lainetel üle varvaste voolata. Vesi ei olnud seejuures üldse eriti soe…

Päikesekaitset polnud algul meeles ja hiljem ei viitsinud lastele panna, kuid ka kell oli juba 3 ja 5 vahel ja eks me ole ju pooleldi „kohalikud”. Ei olnud eriti märgatagi.

Lõpuks tulid mõlemad meie juurde ja ütlesid et „rohkem vette tagasi ei taha”, ja siis istusid lõdisedes oma uhutud dressipluusides ja suurtes rannalinades ja mugisid kõike söödavat, mida laualt leidsid. Jälle panin tähele, et jahedas vees ja tuulises õhus mängimine huvitavalt pigem tervendab kui haigestab lapsi. Haigeks kipuvad nad jääma just siin kodus muretsedes, hellitades ja pilpa peal kandes… (Midagi minule õppuse võtmiseks, peaks see mulle kunagi päriselt kohale jõudma.)

Mina ja Teispool aja sisustamiseks imetlesime merevaadet, uurisime ranna infrastruktuuri (dushid olid olemas, riietuskabiine mitte) ja vargsi ka teisi inimesi meie kõrval lähemal ja kaugemal. Tegemist oli siiski kallimat sorti rannaga ehk et päris igamees siin rannas ei ujunud ja enamasti siis oldi ka nii vees kui rannas spetsiaalsetes ujumis- või rannarõivastes ja mitte lihtsalt täisrõivis (nagu mina – ma üldse ei hakanud pead vaevama pooles rõivis, ja missugustes siis, vette minemisega).

Väikesed tüdrukud enamasti lihtsalt trikoodes, kuigi siin kandis kipuvad trikood tihti olema pisikese seelikuosaga, eks nii ongi ju elegantsem ka? Teismelised kandsid trikoo all vahel ka t-särki või retuuse, kuigi mitte kõik – kohe meie kõrval jooksis pealtnäha juba ülikoolieas neiu vette päris hariliku lõikega ujumistrikoos, õlad paljad, pikad sihvakad jalad samuti paljad jne, ja Teispool sosistas mulle, et ei see perekond pole isegi kristlased mitte – harilikud jõukamat sorti moslemid. Ema siiski vette ei läinud, istus elegantses kübaras, päevavarju all, ja jälgis oma tütart lustimas. Teisel pool meid jälgis kaasa (ilmselt) trobikond kohalikke noormehi, no pealtnäha selliseid kes ikka oma autoga randa sõidavad, kuid perekonda see ei näinud häirivat. Õige ka – kes jõuab siis arvestada kõikide arvamust ja pilke elus?

Muud täiseas (ja täiskaalus) naisterahvad näisid eelistavad retuuse koos kõikvõimalikku värvi ja lõikes tuunikatega.

Meist veidi eemal, kuhu meid algul taheti istuma panna, tüürisid vette ka kaks täisniqabis moslemitari. Türkiissinise vee ja valgete vahupritsmete kohal pakkusid nad oma tuules lehvivates rüüdes (ühtki millimeetrit ihu polnud näha, isegi silmi mitte) omamoodi köitvat pilti – nagu omamoodi sõjajumalannad tormi trotsides vette tüürimas, avara rüü märjad voldid liibumas vastu keha (st mul tekkis miskipärast assotsiatsioon Nike skulptuuridega). Kuigi teiselt poolt taas nagu kaks tontlikku, näotut olevust. Ja kui nende mehed neid veel sügavamasse vette tirima hakkasid, päris märgatava vastupunnimise saatel, meenus mulle mõnevõrra kohatult, kuid seda pealetungivamalt pildike varasest lapsepõlvest. „Kuhu kassipojad kadunud on?” pärisin vanaemalt. „Kassipojad läksid merekooli,” sain vastuseks. Kiisud aeti kotti, suu tõmmati kinni, ja visati jõkke… see oligi nende “merekool”.

Sellised jõukad, konservatiivsed ja natuke armunud (üsna värskelt abielus?) süvamoslemid siis, kes meile päris pikalt meelelahutust pakkusid. Kuid ise nad näisid nautivat, eks nende jaoks ju kestab praegu järjekordne väike uus-renessanss, ja tore siis ju see kõik.

Väike paanikamoment tekkis ka – äkki hakkasid kõik nagu üks mees jooksma ühes suunas meist umbes 50 m kaugusele, kust kostis ärevaid hõikeid ja erutatud seletamist. Kõrvetav meduus vees? Keegi läks kellelegi kallale? (seda ikka juhtub riigis, kus emotsioonid on peamine liikumatõukav jõud) Kutsusime lapsed veest välja, kuid selgus lihtsalt, et kellelgi hakkas langetõvehoog ja mehed mobiliseerusid, et ta rannast välja kanda kusagile, kust abi saaks (mida Teispoole sõnul tegelikult ei ole vaja, sest see läheb üle vististi iseenesest). Langetõbi on tegelikult lihtsalt peatraumast sündinud ajukahjustuse mõjul tekkinud närvihäire, see võib juhtuda igaühele.

Ka õhtul läks korraks ärevaks, kui meile tuttavas kalarestoranis, kus ju pargitakse kohe kõnniteel asuvate laudade kõrvale, tekkis sõnelus kahe autojuhi vahel – kahe parkiva autorivi vahel jäi tee keskel ruumi ainult ühele möödasõiduks, ja kumbki ei tahtnud teisele teed anda. Ego küsimus, teate isegi! 😉 Väikebussi juhile tulid appi tema reisijad, kuid ka teine autojuht kogus toetust, ja korraks kiskus üsna energiliseks käsikähmluseks… otse meie kõrval keset tänavat. Teisel pool meiega kohakuti seisvat sõidukit.  Mõtlesin, et loodetavasti ei tõmba keegi siin nüüd tulirelva välja, mida ju ka sageli juhtub… Kuid kõrvalseisjate ja personali abiga saadi kähmlus siiski maandatud ja ei mäleta enam kumb auto soostus, või sunniti, teise ees taanduma.

Nende kahe juhtumikese tõttu, mis kumbki on samas üsna tüüpiliselt egiptilik juhtum, jäi Aleksandriast seekord ehk pisut närvilisem mulje kui tavaliselt. Kuid nagu ütlesin, juhtumid olid täiesti tüüpilised, juhid on ju peaegu alati närvilised (sest vaadake liiklustingimusi!) ja see kõik võis olla lihtsalt selle korra juhus.

Millega ma olengi juba ära öelnud, et kui olime hotelli tagasi jõudnud (Corniche oli vastu õhtut juba märksa vabam) ja riided vahetanud, seadsime sammud ikka sellesse samasse kalarestorani “Shaban” Rue de Crete tänaval, hotellist kahe kvartalikese kaugusel. Seekord maitsesime ka kuulsat tomati ja sibulaga üleküpsetatud kala – no oli hea küll! Üks ja Kaks, kes olid end juba krõpse ja küpsiseid täis söönud, sõid ainult krevette ja Ühe värsket leidu uute maitsete otsingul – pipraseid marineeritud porgandeid. Kahte sorti kala ja krevette neljale, riis vesi, salatid ja leib, läks maksma… 125 le. Kuna jõudsime veidi enne kella kuut õhtul ehk et kaugelt enne põhilist õhtusöögiaega mis tahes kultuuri ja kombe kohaselt, oli teenindus peaaegu silmpilkne ja kala, ma arvan, me ei oodanud isegi kümmet minutit mitte. Või, noh, veerand tundi ehk, kuid igatahes me ei jõudnud veel ootust tunnetama hakata.

Kuna kõik olid veel huvitavalt värsked ja energilised (lapsed ei kustunudki otse rannast saabudes – kas nad on nii palju kasvanud?), seadsime sammud mitte kohe hotelli tagasi, nagu see viimased viis aastat on käinud, vaid Corniche’ile. Ka siin ootas üllatusi riburada. Kõigepealt väljusime ühe oma kunagise teise odavhotelli kõrvale, mille all viis aastat tagasi oli paiknenud restoran „NASSER”, suurte punaste valgusreklaami tähtedega fassaadil. Seest selline nõukogudeaja dieetsöökla välimusega – puha valge kahhel põrandast laeni, ja kalasilmadega kelnerid, kelle pilgust oli näha, et kelnerina olid nad kunagi alustanud ja sellistena ka pensionile lähevad, kui kavatsevad, sest pensionivanus näis neile küll tegelikult juba saabunud olevat.  Sõime seal korra koftat vms, mis maitses nagu hakklihakaste odavsööklas, ja kahetsesime palavalt. Anyway, too „Nasser” oli nüüd muutunud klantsfassaadi ja stiilselt tumedast marmorist interjööriga kohvikuks. Ahhetasime rõõmsalt ja kõndisime veidi maad edasi, kuid pea kohe leidsime kõnnitee veerest eriti mugavate ja kutsuvate korvtoolidega qahwa, ja jäime sinna pidama. Jälle saabus üllatus üllatuse otsa. Üks harilik odav qahwa Corniche’i veeres pakkus varasemalt peamiselt ainult teed ja kohvi, tõenäoliselt ka vurtsuga pudelijooke. Punkt. Nüüd aga istusime visuaalselt taseme võrra elegantsemas asutuses, kus meile loeti ette suisa pikk menüü… Vurtsujoogid olid kõik esindatud, kõik 20 eri sorti. Madame’ile – kohvi? Millist kohvi? Türgi kohvi väikese (mitte tugeva!) kardemoniga? No sugar? No problem! Lastele – kas ehk jäätist? Mis sorti jäätist…? Ja siis veel pikk arutelu Teispoolega, kes ei suutnud üldse otsustada, mida ta tahab, kuigi tahtis päris kindlasti tõmmata ühe väikese vesipiibu õunatubakaga (tegelikult liigub ka moodsamaid tubakasorte, aga see selleks).

Laste jäätised olid korralikud kolme palliga portsjonid, igas veel vahvlituutuke ja mitu vahvlitoru turritamas. Minu kohv saabus elegantses valges fajansstassikeses ja nagu ma kõrvalt piilusin, siis tee juurde toodi kõikidele automaatselt piparmünti. Mitte sellist klaasis juba liguneva lõtvunud piparmündioksaga, aga toodi väike kõrvata tassike mitme kahara mündioksakesega: „Atfaddal, ya fendum!”.

Ehk et hämmastas, millise elegantsuseni oli teenindus pelgalt mõne aastaga arenenud. Kas oli siin ehk oma teene Alexi rollil Araabiamaade turismipealinnana, see oli vist aastal 2010?

See naudinguhetk Vahemere-äärsel rannapromenaadil läks meile maksma 44 le, eeskätt seetõttu, et mina olin aru saanud, et kelner küsib, kas tuua üks või kaks PALLI jäätist, mille peale mina muidugi hüüatasin: „Muidugi kaks!” (mispeale Teispool patsutas närviliselt taskut, kus meie eelarve jäänused vedelesid, aga vastu ei vaielnud). Kuid jutt oli käinud hoopis kahest BOWList jäätisest ja need kaks kopsakat bowli ehk pokaalitäit me siis ka saime. No ei olnud viga – emme aitas sealt edasi, kus laste jõud ja isu lõppes. ;-P

Veetsime meeldiva öö meretuulises Aleksandrias, kus on alles nii jahe, et isegi tiivikut polnud vaja. Ning hommikul jätkasime lemmik-jahimaadel: kõigepealt kahe kvartali kaugusel pagaritöökoda ehk croissantipoeke, siis sealt kõrvalt taameyavõileibade poeke, siis tagasiteel hotelli Brazilian Coffee baar-poeke, kust mulle tops „ameerika” kohvi  ja Teispoolele Liptoni teed, ta vaeseke pidigi need kaks päeva Liptonit jooma, kuid eks ise on süüdi, kui nii lihtsalt leppis. Ja siis autoga Qait Beyti juurde, kus ma lootsin et on sel kellaajal (kell 9 hommikul) inimtühi, ning hea meretuulekese käes mõne barjäärikese peal kohvi juua ja ühtlasi Aleksandriaga seks korraks hüvasti jätta.

Paraku juba kell 9 hommikul kihas kindluse all raskekujulisest turismisuunaga turutegevusest – vaba balustraadipinda peaagu polnud, sest kõik teeservad mere ääres olid täidetud valgetest ja punastest plasstmasstoolidest ja -laudadest. Just selline massiline odav plastmass, mille nägemine kõige enam rikub mu tuju. Mis Tallinna vanalinnast mäetamisi on kas linnavolikogu või muinsuskaitse või muu esteetilise silmaga organisatsiooni poolt juba ammu kohustuslikult kaotatud. Ning päike põletas lagipähe ja varju lõhnagi ei olnud kuskil. Toppisime põsed punni, lonksasime kohvi peale, ja lasime jalga nii kiiresti kui suutsime. Teispoolel oli olnud õigus – oleksime pidanud siiski valime mõne neistsamadest kohvikutest Corniche’i veeres kõrgete fassaadide varjus, seal paistis ka mõningaid vähem üles vuntsituid, mis kindlasti poleks kaasa võetud võileibade peale protesteerinud, nagu vana aus komme Egiptuses veel siiski ette näeb.

Kodutee kulges vahejuhtumiteta, „rahvusvahelise tee” alguse leidsime ka üles ja oli küll tore seekord kogu asustusest, eeslirakenditest, perekondadest mootorratastel, traktoritest jms-st lihtsalt mugavalt üle lennata, tee oli ka jälle selle tee kohta üpris tühi. Teispool kruvis algul veel veidi pinget üles – kuna viimase kaks pauntsi oli saanud endale Qait Bayti juures varitsenud meesterahvas, kellel loomulikult polnud mingit asja sellega, kus me pargime, kuidas pargime või milleks pargime, kuid kes siiski sundimatu enesestmõistetavusega astus juurde ja sirutas käe välja… (sest see oli  ju „tema„plats”!), siis tekkis küsimus, kas meil on veel alles 3 le, mida maksta rahvusvahelise tee sissepääsuks… Mina tuhnisin, tuhnisin… no mida ei, seda ei. Võtmelaekas oli 1 le ja 50 piastrit.

Kuni Teispool muigamisi sikutas tagataskust oma portmonee, ja sellest minu tahtmiste ja unistuste eest hoolikalt ära peidetud suuremat sorti rahatähe… Issand kui tore, et mul on selline kokkuhoidlik, ettenägelik (ja mind nii hästi tundev) mees! 😉 Ehk et päris-puht-tehniliselt siis läks meie reis maksma 50 eurot + 3 Egiptuse naela kiirtee eest.

Tagasi tahaks… 😉

***

Selle kaubamaja ees nad klammerdasidki meie Sahina.

Puhkusemood!

Kas vana arm ka roostetab…?

Kesklinn ehk Mahattet Raml (“Liiva jaam”).

Vitriinid, vitriinid, vitriinid… Aga millist vanni teile?

Somaallanna Aleksandrias – vaadake värve!

Saad Zaghloul ja igiootavad kalessimehed sellel.

Corniche… 15 km teosammul “lendamist” ja olemegi Maamouras. 😛

Maamoura rannapromenaad.

Rannakaubandus.

Ja lõpuks ometi – el bahr. Meri!!

Aga mis teistel seljas on? 🙂

Seljataga oli selline.

Maamoura rand maikuu kesknädalasel tööpäeval, väljaspool tipphooaega – kõigest üks rivi toole ja laudu!

***

Qaitbey kindlus, legendaarse Aleksandria raamatukogu ja tuletorni asukohal.

…ja siit kõrvalt tulebki ka kala.

***

Läinudaastase reisi kohta saad lugeda ja pilte vaadata siit, tookord me keskendusime peamiselt kesklinna ja Mansheya turutänavate kandis jalgsi ja obesega ringi liikumisele:

https://innovatsioon.wordpress.com/2011/05/13/toeta-turismi-egiptuses-ehk-meie-kolmas-reis-aleksandriasse/

Advertisements

4 thoughts on “Meie neljas reis Aleksandriasse, 12.50 eur per nägu

  1. Tere, tore lugeda Alexist:). olen seal mitmeid kordi mehega käinud. Nüüd plaanime jälle paar nädalat seal koos pisikese seltskonnaga veeta. Aga me ei tahaks seal palju raha raisata, nii et môtleme kus oleks soodsam midagi rentida vòi hotellis olla. Kui palju teil öö hotellis maksis?

    • Njah, kui lausa nädalaid olla, siis ehk tasubki hoopis üürida. Mulle endale küll Alexi üürikad suurt ei meeldi – need on enamasti uutes linnaosades, hullem kui Lasnamäe, kohutav mööbel ja kopitanud lõhn. Mõned on ka merevaatega ja uuemad/värskemad, aga sissepääs on ikkagi Lasnamäelt ja kontingent seal tänavatel on isegi kohalike jaoks ebameeldiv. Selline kohalik “Moskva”. Erandeid võib ka muidugi sattuda :).

      “Kouta” maksab u 125 egp tuba 6-le ja 80 egp tuba 2-le, need on nüüd egiptlaste hinnad, aga sinnakanti ehk annab neid rääkida sellegipoolest. Teler on, vannituba on numbris, hommikusööki pole. Konditsioneeri pole. Samasse hinnaklassi, u 60-120 egp tuba olenevalt mugavustest (vannitoaga või ilma) jääb kindlasti hotelle Orabi väljaku ääres, nt Marhaba ja Holiday Hotel (viimane on hommikusöögiga ja kah veidi viisakam asutus) ja nende vahel veel üks, mäletamisi “Exford”, kus oli ka vähemalt üks tuba 6-le, 2 rõduga ja nurgapealse merevaatega, 5 a tagasi maksis 50 egp. 🙂 Nendel ei ole isegi oma veebilehte vist, need on nii kohalikud :).

      http://www.yellowpages.com.eg/profile/Mjg2NjU=/Marhaba-Hotel.html
      http://www.yellowpages.com.eg/profile/MjA0NjA=/Holiday-Hotel.html

      Saad Zaghlouli väljaku ääres sobiksid nt Transit (NB! Mitte QUEEN Transit) ja Acropole, mõlemad väljaku- ja veidi ka merevaatega; ja New Capri kus me läinud aastal olime. Need peaks ka jääma vahemikku 100-150-180 egp, New Capris vannitoaga toad on u 150 egp aga seal on neid ka ilma vannitoata (kuid see-eest otsemerevaatega üle kõigest 2 maja), ja hommikusöök on isegi pisikeses buffet-stiilis. Loe selle hotelli kohta möödunud aasta loost.

      http://www.trav.com/hotels/egypt/alexandria/hotel-acropole/152640
      http://www.trav.com/guesthouses/egypt/alexandria/transit-alexandria/190357
      http://www.tripadvisor.com/Hotel_Review-g295398-d1755923-Reviews-New_Capri_Hotel-Alexandria_Alexandria_Governorate.html

      Siis veel üks päris uus ja ka päris kiidetud hotell on Alexander the Great Hotel. See asub kreeka õigeusu kiriku kõrval ja siis oletatavasti ongi ajalooliste Alexi kreeklaste hallata, igatahes pildi järgi igati puhas ja hubane koht. Huvitav asukoht ka – kuskil seal läheduses peaks just olema Alexi antiigi/vanavara kvartal (Attarine souq). Paraku 2ne tuba seal juba 500 egp kanti. 😦

      http://www.booking.com/hotel/eg/alexander-the-great.en-us.html?sid=13613db6a7c8a22de442be3b7f5fb93e;dcid=1;srfid=2201c8ad57d496b7b65daeab85bd0b5eX4

      Iseenesest ka vist kõikides reisijuhtides figureeriv Crillon pole ju paha – otse Corniche’il, merevaade, kui liiklusmüra alt ei häiri (u 3-4. korrus).

      http://www.tripadvisor.com/Hotel_Review-g295398-d1201503-Reviews-Hotel_Crillon-Alexandria_Alexandria_Governorate.html

      Lõpuks veel, kui see kohake veel eksisteerib, oli hotell nimega ABEER, selle leiab kui kõndida Windsor Palace Hotelist paar maja Fort Qaitbey poole, samas majas asubki ka siinses loos mainitud kuulus NASSERi restoran/kohvik. Sissepääs on põiktänavast, ta asub umbes 7. või 8ndal korrusel ja seal on täiesti super merevaade hommikuti Corniche’ile. Osadel (vanematel) tubadel alumisel tasemel on umbes 20-30m2-sed terrassid, üleval on toad väiksemad ja pisikese rõduga, kuid paaril toal seal on oma vannituba. Oli aastal 2005 90 egp moodne rõduga tuba ja u 40 egp vana kuid lahmaka terrassiga tuba. Tel 03-48 00 330, 03-48 07 340, kuigi ma ei saa lubada et seal keegi inglise keelt kõneleb. 🙂

      Ehk et nagu ma kuskil juba kirjutasin – peaaegu igas majas Saad Zaghlouli ja Orabi väljakute vahel on mõni hosteli tüüpi majutusasutus umbes sarnasest hinnaklassist. Ainult aja pea selga ja otsi silte. 🙂

    • Ja veel et vähemasti Crilloni hind tõusis vanasti alates 15. juunist umbes 2-3-kordseks seoses suvehooajaga. Sestap kui suvel minna plaanis siis tasuks ehk reis sättida ramadani ajale ehk u 20.07-20.08, siis ollakse igal pool kindlasti märksa rõõmsamad suveturistide üle, kuna araablased/kohalikud ilmselt selleks ajaks ei tule või tuleb neid vähem. Või siis varasügisesse.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s