Hilton Pyramids Golf Resort – selle suve esimene basseinipuhkus

Kairo egiptlane, kui rahakott kannatab, muidugi, käib hotellides umbes sama tihti nagu tallinnlane käib Pirita rannas; kuna see on tema ainsaid hõlpsaid võimalusi siinses kuumuses vette saada. Sharm ja Hurghada on kumbki 5-6 tunni autosõidu kaugusel – nagu sõidaks Vilniusse ujuma! Aleksandrias naisterahvas normaalselt ujuda ei saagi, nagu ühest eelmisest reportaazhist ehk nägite, ja muu põhjarannik on samuti vähemalt 3-4 tunni sõidu kaugusel, pluss et üsnagi kallis. Kes oma “bungalow”d seal ei oma, saab maksta 2000 le rendiöö eest nii et pole asigi (see on siis umbes 120-150 eurot), ja süüa saab peamiselt moodsates ketiasutustes, mis iseenesest arengumaal asudes on ometigi kallimad kui prime position kohvikud Viru Keskuses. Kuna nõudlus pole probleemiks.

Kuid õnneks siis on olemas Kairo külje all Giza ja 6. oktoobri linnaosa hotellid, või siis lennujaama poolses küljes Marriott JW (mis oma lainetava “tehisrannaga” on nii popp, et päevakasutus seal maksab rohkem kui muudes hotellides ööbimine) ning uuem ja shikim Tai ettevõtmine – Dusit Thani LakeView, ülimoodsas Fifth Settlement’is.

No meile lähim on 6. Oktoober ja kuna olime kahte hotelli seal juba proovinud, siis minul kui igavesel “natuke veel parema” otsijal kripeldaski hingel too veel proovimata kolmas, mida kairolased näisid eriti kiitvat. Et kas egiptlase ja eestlase maitsed ja soovid siis ühtivad või mitte (kuna mitte alati just)?

Kuna me läksime Kairosse tegelikult asja pärast ehk et õnnitlema üht jälle aasta võrra vanemaks jäänud eestlast (kuum kuiv õhk ja kõik see UVA/UVB – siin see käib kähku!) siis need kaks asja sobis ühendada. Ning, õnnitlused edastatud, uudised vahetatud, keel kastetud (mmm!) ja meeleolu meeldivalt kõrgel (esimene bassein igatahes oli põlvini, teist ei mäleta), saabusimegi õhtuks Hilton Pyramids Golf Resorti väravatesse.

Broneeringut meil jälle polnud, eeskätt kuna mina ei suutnud otsustada – kas valida kõige odavam, aga harilikult inimtühi Sheraton Dreamland, too talvel väisatud lõbustuspargi kõrval paiknev hotell, kus on ka päris kena bassein peaaegu ainult meie päralt – seal me käisime nimelt möödunud juulis.

… või Swiss Inn, mis on Hiltonile lähemal kui kuub särgile ehk et seinad peaaegu puutuvad kokku, ja kust meil olid ka ainult meeldivad mälestused läinud aasta märtsikuust. Kui ehk et terve päev basseini veeres lesimiseks on nende bassein veidi lihtne ja igavavõitu.

https://innovatsioon.wordpress.com/2011/03/27/paev-kairo-lahistel/

… või Hilton – see magus “uueke” ja alles tundmatu…

Muidugi uudishimu sai võitu ja Hiltonis siis me autost väljusime. Ketihotellide häid omadusi on, et personal on perfektselt välja koolitatud. Kogu kõnelemine käis pooltoonidel ja isegi vastuvaidlemine ainult ääretult viisakalt. Nagu siis, kui me üritasime loobuda paketti kuuluvast õhtusöögist (laste puhul on room service harilikult mõttekam – seda saab tellida just siis, kui vaja, samas kui buffet’ reegliks kipub olema, et laste söögiisu kaob restorani sisenemise hetkel, ja müstiliselt taastub sel sekundil, kui sealt väljute). Meile tehti veenval hääletoonil selgeks, et toa miinimumhind ongi just selline nagu ta hetkel on välja pakutud, ja õhtusöök olevat hotelli “tasuta kingitus” egiptlaste ja residentide perekondadele, mis käib kohustuslikult hinna sisse.

No see selleks, me siis väga ei vaielnud, kuna viibimise peamiseks eesmärgiks oli nagunii Hiltoni sisehoovis olev bassein, mida residentide foorumites on enamasti ülivõrdes kirjeldatud.

Edasi kulges kõik siis juba ludinal. Tube oli saada ka “jooksu pealt” ning isegi esimese korruse tuba vahetult basseini kõrvale jäävas tiivas meile leiti – just sobivalt, et Üks ja Kaks said iseseisvalt joosta basseini veerest tuppa mahla jooma, pissile jne otse terrassi kaudu, ilma uksi ja koridore kasutamata. Hiltonis on muidu kaks maja – peamaja, kus toad on vististi suuremad aga vanemad ja basseinini tuleb kõndida paarsada meetrit läbi koridoride ja õue, kuid samas restoranidele ja baaridele ehk toidule ja joogile ning õhtusele seltsielule on need lähemal ;-), ning uuem tiib, mis ongi täpselt basseinide kõrval ning kõik toad seal basseini- ja golfiväljaku vaatega. Kõrgemalt muidugi olnuks vaated kenamad, aga seekord siis valisime laste ja mugavuse egiidi all otse murutasandile.

Mingit põnevust ega eksootikat ega omapära siit tänasest jutust niisiis ei leia, puhas kuiv faktoloogia võimalikele teistele ujumishuvilistele Kairos või siin lähistel. Ja ka silmadega ujuda on ju ikkagi parem kui üldse mitte ujuda? 😎

Kõik oli umbes täpselt nagu mulle oli juba ette mulje jäänud. Hotell oli suhteliselt mittemidagiütlev; kuigi igati puhas ja viisakas, siis isikupära peaegu täiesti puudus. Mööda pikka igava vaibaga kaetud ja kergelt sumbunud (siiski alumine korrus) koridori toa poole suundudes, üheks seinaks pisikesed plastikaknad tagahoovi-vaatega (kuna kõik toad on meeldivalt basseini ja golfiväljaku vaatega, siis hoone tagaseina moodustabki koridor), mõtlesin, et mis siit siis nüüd tuleb ja et äkki loobusin peamaja-toast siiski liiga kergel käel? Kuid koridori lõpus avanev tuba oli täiesti meeldiv.

Voodid olid laiad ja mugavad, telekas oli õhuke ning efekti lisasid mugav lugemistool nurgas põrandalambi all ning ümaraks kujundatud kapinurk, mis kohe tekitas tunde pigem sviidist kui harilikust toast. Pilte ma iga sekund ei teinud, neid leiab veebist niigi üsna palju.

Veekann oli olemas, kohv ja tee ka, kuigi komplimentaarset veepudelit paraku mitte. Et kõik ostud läksid igal pool toa arvele, siis järgmisel päeval saime teada, et 1.5 l veepudel selles majas maksab u 17 le ehk 2 eur, no 5* restorani hinna ehk et kurta polnud põhjust. Kuid Egiptuses on ka täiesti meeldivaid hotelle, kus sellesama vee samuti restoranis saab kätte nt 5le eest. Ehk et kui eetiliselt võtta, siis on asutusi, mis teatud siinses kliimas hädavajaliku kraami pealt ei pea vajalikuks “koorida”. Kuid me olime ju “Hiltonis”…

Minibaar-külmkapp oli kinni pitseeritud. Ühelt poolt oli tore, et nii ei jäänud kartust, et toakoristaja sealt midagi tasku poetab ja pärast meie arvele kirjutab, milline kartus ju ikka turisti hinges pesitseb. Kuid teisalt ka ei saanud me siis külmikut kasutada kaasa võetud vee ja mahla ning Ühe ja Kahe avariivõileibade (asendamatud ootamatult saabuva “tapva” nälja puhuks) hoidmiseks. Täielik sõltuvus room service‘ist seega.

Mul oli ka väike mure südamel, et kuna välismaiste hotellide broneerimislehekülgedel peaaegu alati kohtab, et vanematega ühte tuppa paigutatakse “max 1 child”, kas Üks ja Kaks siis ikka lubatakse meiega ühte. No see ei olnud probleemiks – Egiptuse perede seas popis hotellis vist küll teisiti ei saakski. Meil oli küll kauplemiseks ka tugev baas olemas – saame ju alati öelda et “Aga Sofitelis…” ja teha hellitet kliendi nõudliku näo. 😎 Kuna oletatavasti, kui Sofitel “paindub”, ja neil ju Kairo keskel ometigi kliendipuudust pole, siis painduvad ka ülejäänud. Aga seda ei olnud siis ka siin vaja.

Vannituba oli selline vanemat sorti ja kunagi iseenesest avar ruum oli “ära rikutud” sellega, et nurka oli paigaldatud selline odavamat sorti dushikabiin, ma arvan isegi Eesti kodudes pole enam sellist või ehk on paigaldatud esimese euroremondi käigus ikka veel alles. Oli siis iseenesest avar vann, kus aga dushi polnud, ja kitsuke dush, kus polnud vanni :-P. No ma ei tea, võib-olla see on vajalik vanaldaste ameerika pensionäride elu kergendmiseks, kes vanni astuda ei suuda. Ehk et nagu me juba Sheratonis olime täheldanud – rõhk oli eeskätt funktsionaalsusel. Üllatusi eriti ei olnud ja omapära siis kah, kuid midagi nagu vajaka ka ei jäänud – pesemisvõimalust oli niisiis igale maitsele, patju igale peakõrgusele, föön oli, shampoon, palsam ja kehapiim olid (ja olid väga head), konditsioneer toimis punkti täpsusega ja teleka pilt oli mitte ainult et laitmatult selge, vaid ka kanalite selgitus, siis “telemenüü”, oli teleka kõrval ka.

Spa-hinnastikku ja room service menüüsse vaatasin huvi pärast sisse – alates u 220-240 le algasid pooletunniste massaazhide hinnad, midagi erilist ei pakutud, aga hinnad siis olid Kairo hotellimaastiku jaoks mitte väga kirved (Sofiteli So Spa võrdluseks oleks üks Kairo tippe ehk aga ka hinnad algavad 500-600 le-st). Hiltoni Thalasso spa puhul on ka tore, et neil seal on üks suur ruum basseinidega (bassein ja jacuzzibassein), mida hotellis peatuja saab minu arust tasuta külastada talvel, kui väljas ehk liiga külm. Kuigi Hilton oma suurt õuebasseini talvel samuti kütab.

Room service’i hinnad olid ka normaalsed ehk salatid-pastad-pizzad u 40 le ja lihasemad toidud u 70 le, ehk just see tase, mida läinud aastal Sheratonis me taga igatsesime. Kuid toatoidu kvaliteet jäi siis seekord proovimata.

Hotelli toidukorrad erilist muljet ei avaldanud. Arvestades, et tegemist on siiski perifeerias asetseva hotelliga, mis kasutab Egiptuse tööjõudu jne, siis küsitud hind polnud ju ka nii odav, et lausa kokku hoidma peaks. Õhtubuffet’s oli küll valikut, kuid midagi eriti erku nagu mitte. “Sööge, et kõht täis saada, mitte sööge, et nautida,” näis motoks olevat. No, me saime kõhu täis küll, kuigi koogipuhvetis minu hariliku dilemma asemel (millised magustoidud jätta valimata, sest neid lihtsalt ei jaksa) pidi pigem pead murdma, et mida üldse süüa viitsiks, kuna tegemist oli suhteliselt Egiptuse tüüpvalikutega – kreemitort kolmes variatsioonis jne.

Hommikusöökidega on enamasti nii, et nii palju nagunii süüa ei jaksa kui neis välja pakutakse, seega siin polnud ka midagi nuriseda. Kas valida keedetud või praetud muna või hoops omlett või munapuder, ja pannkooki või vahvlit või midagi tervest püramiidist magusatest küpsetistest, pakkus niigi piisavat peavalu.

Terveid puuvilju letilt ei leidnud, ainult puuviljakompotte – värsketest, kuivatatud ja värsketest koos jogurtiga. No võib-olla egiptlane seda tervet puuvilja eriti ei hindagi – niigi saab neid söögi alla ja söögi peale kõrini. Jogurtit, piima ja krõpse oli ka, ehk et ka turistide maitsega oli arvestatud. Ja (NB! äärmiselt oluline Egiptuses) – kohv maitses laitmatu. Kuigi seda ootasime nii kaua, et Teispool lõpuks haaras laualt kohvikruusid (meeldivalt mahukad) ja hankis kohvi iseseisvalt kusagilt poolel teel köögist klientideni. 😉 Alles kui me juba lõpetasime, märkasin, et olukord söögisaalis oli lõpuks nii palju rahunenud, et üks ettekandja leidis aja saalis ringi jalutada, kohvipott ühes ja teekann teises käes, ja soovijatele jooke käigu pealt juurde valada.

Buffet-restoran kus õhtust ja hommikust pakuti, asus ise fuajee ühes nurgas ja kuigi vaatega golfiväljaku avarale rohelisele, siis seda vaadet nägi ainult aknaalustest laudadest ja muus osas oli tegemist jälle ühe täiesti isikupäratu ja meeleolutu ruumiga. Kuid kõht sai täis – see on ju lõpuks peamine?

Bassein oli aga tore. Kuigi populaarsetel päevadel nagu nt reedeti jne võib seal päris tihe “liiklus” olla – lamamistoole oli ühel pool isegi tervelt kolmes reas aga teisel pool tuli pärast ühte rida kohe hoone vastu, ehk et sellist avarust nagu Swiss Innis siin küll pole, siis meie peatusime laupäeval ehk et rahvast oli nii poole jagu ja kõik mahtusid kenasti ära. Eriti kuna pooles ulatuses oli tegemist naistega, kes vette ei laskunud.

Selles mõttes oli Hilton ka väga egalitaarne – olid need pealaest jalatallani musta rõivastunud naised, kelle silmigi pilu vahelt näha polnud, ja kes vette ei üritanudki laskuda; olid naised, kes üleni katvates (sh juuksed) ujumiskostüümides koos abikaasadega mõnuga vees sulistasid; ja teises nurgas (samuti silmnähtavalt) egiptlannad, kes istusid oma toolidel harilikes kaheosalistes, reisi, kõhtu ja dekolteed paljastavates bikiinides ja endale täiesti häirimatu näoga laia rahva ees päevituskreemi peale mätsisid.

Ja siis igasugu vahepealseid häbelikke – retuusid trikoo all näib olevat kõige kindlam valik igaks olukorraks.

Tundus ka et toimib mingi vaikiv jagunemine – kaetud naistega pered paigutusid pigem basseini ühte serva, ja katmata naised pigem teise (baarile lähemasse) serva. Keskel paikneva kunstliku saare tõttu tekkis nii tegelikult mulje kahest eraldi basseiniruumist.

Muidugi Hiltonis ei puhka ju igasugune egiptlane, Teispool märkas ka hotelli ees parkivaid autosid ja nende järgi otsustades pakkus, et puhkavad mitt elihtsalt jõukad, aga “väga-väga jõukad” egiptlased. Mina autosid tähele ei pannud ja võin seega öelda ainult, et tunne oli igatahes täiesti “relaxed”. Keegi ei vahtinud kedagi, keegi ei küsinud “Where are you from” ega kilganud isegi lapsed “Welcome to Egypt”. Ja kõik peale meie olid sellise näoga, et selles basseinis sulistavad nad iga jumala nädalavahetus, mil midagi paremat teha pole.

Ja see ju sobib puhkuseks siis suurepäraselt? Selline ladna olek.

Bassein oli siis selline laguuni-tüüpi, saarekesega keskel ja sellelt alla valguva “kosega”, saare kaenlas oli veel pisike ümmargune jaccuzzi, mis oli üllatavalt tugeva veevooluga ja täiesti asjalik. (Osa selliseid basseini-jaccuzzisid on pigem butafoorse iseloomuga rohkem nagu mikrobasseinid, kus ainult paar nõrka veejuga mullivanni imiteerimas.) Basseinid Hiltonis suletakse küll juba päikeseloojangul ja avatakse kell 9. Seda oli meie arust veidi vähe – ei ole midagi mõnusamat varahommikusest ujumistiirust veel enne hommikusööki ja ka laste hommikuisu parandab see märgatavalt. Sofitel näiteks lubab oma basseinides sulistada kella 10ni õhtul – märksa mõttekam, kui kogu klientuur koosneb ärimeestest või turistidest, kes on terve päeva kusagil liikvel ja peavad veemõnud pressima kas õhtusöögi ette või (siis vähemasti) selle järele. Kuid õhtul me korraks vette jõudsime ja lapsi see rahuldas, ja hommikul mangusime ka magusal hääletoonil nii kaua kuni vastutav korrashoidja käega lõi. Saime söögiisu parandatud küll. 😉

Lasteklubi oli mänguväljaku kõrval ka, ja teisel päeval kui me juba lahkuma seadsime, siis mulle isegi tundus, et uks oli paokil, ehk et pärastlõunati see ehk isegi töötab. Seest paistsid pisikesed lauad paljude värvipliiatsite ja pooleli joonistustega, ja mingeid mänguasju. 🙂

Õhtul oli toredaks aspektiks veel, et Hiltonis toimib ka pisuke ööelu keset seda iseenesest täiesti elutut kanti. Peahoone tiiva alla oli rajatud selline Karnaki? templit meenutav jäme sammastik, mille vahel toimis vesipiibubaar. Sealt õhtusöögile möödudes tekkiski mul korraks tunne nagu oleksime Sharmis – sammastikust voogas õunatubaka lõhna ja põhja keeratud kõhutantsumusa ja kohe seejärel palistab peahoonet rivi suveniiripoode, kus ripub täpselt samasugune kullakarvaline kitsh nagu Punase Mere äärsetes kuurortiteski. 😀 Kuna Sharmi pole sel aastal saanudki, siis iseenesest no-no faktoritest tekkis seekorda selline mõnus nostalgia hoopis.

Pärast õhtusööki uuesti möödudes oli kohal ka kõhutantsijanna, keda põgusalt vaatama jäime, ja oli päris üllatav, et selles iseenesest ei millegagi silma paistvas, ei kuskil asuvas hotellis esines tantsijanna, kes oli esiteks noor ja silmnähtavalt igatepidi kena, ja lisaks ka tantsis päris vapustavalt hästi. Sharmi iseenesest nimekamatel ja õhtust õhtusse tohutu käibega tantsulavadel nt nii häid me polegi kohanud. Võib-olla küll Kairos ongi heade tantsijannade valik parem, kuna samas on just siin kõige rohkem ööklubisid, kruiise jm lavasid, kuhu tantsijannasid nõutakse. Ja mitte kõik ehk ei taha elada ja töötada kaugel rannakuurortis, kui on võimalik elada ja töötada Kairos?

Kuna Teispool oli liiga väsinud et end veel nikotiiniga mürgitama hakata sel õhtul, siis baari me siiski ei jäänud ja ka fotokat polnud mul kaasa ja tagasi minna ma ei viitsinud. Kujutage ise ette – kena sihvakas ja graatsiline, tumedate pikkade juustega tantsijanna klassikalises õhulise pika seelikuga sinises kostüümis. Täpselt nagu idamaine tantsijatar olema peab, nagu ta ette tuleb Tuhande Ühe Öö juttudes jms – noor, sire ja sulnis. 😉

(Ma ei tea kas see tantsijanna oli Leila of Cairo, kes ms päritolult on Põhja-Ameerika indiaanlanna, kuid oli üsna tema moodi.)

***
Hilton lubab ka viibida järgmisel päeval tasuta mitte 12.00 aga kuni 14.00-ni. Sealt edasi maksaks päevakasutus veel 400 le otsa, kuid meie olime täiesti rahul ka selleta.

***

Kokkuvõte

Hilton sobis meie seekordseks otstarbeks (bassein!) nagu rusikas silmaauku, kuid iseenesest Swiss Inn on romantilisem peatumispaik nii õhtuks kui hommikuks, ja toit oli, ma ei tea miks, ometi ka lihtne, kuid igatepidi kuidagi maitsvam. Peatusime seal ju veel eriti õnnetul ajal – 2011 märtsikuus, mil kõik hotellid pakutavat üsnagi piirasid. Lisaks toimib neil seal a la carte india restoran, mis on siis meil ikka veel proovimata, kuid ka seda on kiidetud.

Swiss Inni õu on avaram ja lillelisem-rohelisem. Kuid bassein on igav ja lage. Samas toad ei ole nii businesshotellilikud, sest neis pole ülepõrandavaipu nagu Hiltonis, Sheratonis jm ameerika hotellides enamasti…

Ehk et iseenesest ööbida enam Hiltonis vist ei tahaks. Kui kodust “põgeneda” üleöö, mis päevakasutuse hindadega võrreldes on ka üsna mõistlik, siis pigem Swiss Inni. Nautida sealset veidi rahulikumat keskkonda (lamamistooli ja lamamistooli vahel on veidi enam ruumi ning on võimalik valida vaatenurk, kus teisi külastajaid ei näegi – kui neid päeval ongi?). Nautida india kööki õhtul või shveitsipärast buffet’d õhtul ja hommikul, neil on ka paar lauda vabas õhus ehk et selline Ammende villa või Haapsalu aedlinna õhustik. Golfiväljakult voogab värsket jahedat õhku ja nurga taga kunstlikes tiigikestes siristavad konnad…

Kuid päevakasutuseks – hommikul 9.00-st kuni 17.00ni – valiks küll jälle Hiltoni. Ideaalis jalutaks pärast Hiltoni basseinipäeva Swiss Inni õhtustama, ja kui siis veel jaksu on, tagasi Hiltonisse, chillima kõhutantsu ja veidikese õunatubaka saatel . Või vastupidi – Swiss Innis peatudes jalutaks pärast õhtusööki chillima Hiltoni Sharmipärases olustikus (Swissis on õhtuti hiirvaikne, kui seal just mõnda Egiptuse pulma ei peeta) ja ka pärast hommikusööki “pikendaks” teist päeva hoopis Hiltoni basseini ääres.

Sheraton, mille bassein on küll suhteliselt Hiltonile sarnane – ka väikese kose ja poolbutafoorse jacuzziga  ja päris kena palmiaed selle ümber, kus ka kindlasti talvel mõnusalt soe, kuid suvel ehk liigagi palav, kuidagi jääb nukralt nende kahe vahele, et peale (hetkel) soodsama hinna nagu ühtki muud otsest “trumpi” polegi.  Kui just et Dreamlandi külastada ja siis ööseks jääda…

Anyway, hea, et nad nii lähestikku on, et on lausa valida. 😀
***

Värsket hinnainfot ka

2012 juunis üks öö kaheses toas (kuni kaks last kuni 5.99 a-ni Egiptuses harilikult ööbivad ja söövad tasuta ning kuni 11.99 aastani ööbivad vanematega samas toas tasuta, kuid maksavad mingi protsendi toidukorra eest vms):

Sheraton Dreamland 400 egp, sis. hommikusöögi
Swiss Inn Pyramids Golf Resort 550 egp, ja 650 egp kui sis. ka buffet-õhtusöögi
Hilton Pyramids Golf Resort 690 egp, sis. “kohustuslikult” buffet-õhtusöögi

Päevakasutuse tuba Hiltonis või pikendamine teisel päeval kauemaks kui 14.00: 400 egp
Ainult basseini kasutamine Hiltonis (vahetusruumid päeva külastajatele on olemas): sel aastal ei tea, aga 2011 oli mäletamisi 150 egp/in. ja sisaldas tasuta lõuna basseinibaarist (club sandwich vms ja külm jook):

http://www.facebook.com/photo.php?fbid=180659268658181&set=a.138840802840028.23816.101297573261018&type=1

Telefonid:
Sheraton 238 59 50 00
Swiss Inn 238 55 33 08 või 09
Hilton 238 55 33 33

http://www.sheratondreamlandhotel.com/
http://www.swissinn.net/pyramids/index.htm
http://www3.hilton.com/en/hotels/egypt/hilton-pyramids-golf-resort-CAIPGHI/index.html

Hääd mulistamist, virtuaalselt siis või “päriselus”!

Advertisements

One thought on “Hilton Pyramids Golf Resort – selle suve esimene basseinipuhkus

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s