Pildikesi külaelust

Läksime üle uuele unerezhiimile, nimelt hoiame nüüd öösiti kõik rõduuksed valla – klaasid lahti, päikeseribid kinni. Natuke mõttetu ju on käiata kondekat +24 peal (vähemast hakkab kurk valutama), kui õues on samal ajal looduslikult ja energiat säästvalt +22. Sääski on kesksuvise palavaga veidi vähem ja lapsed on piisavalt suured, et aknast voogav öine (kontrastselt) külm õhk neid enam nii ei mõjuta.

Helifoon on nii harjumuspärasest veidi valjem, seetõttu esimesel ööl ärkasin selle peale, et õuest, just nagu kohe meie külje alt, kostis nõudlikult: Kopsti! … Kopsti! … Kopa-kopa-kopa! …

Nagu oleks keegi suure puitvasaraga piki palke äsanud.  Libistasin end unise peaga akna alla – selge, naabrinaisel oli uni läinud, see istus ja udis kirvega miskit rohelist kraami peenemaks, ilmselt  oma pühvlitele sööta. Kell oli just viis saanud…

Liikusin siis elutoa aknaid valla lükkama, et tuba jõuaks veel veidi ära jahtuda enne kui lapsed ärkavad ja end multikaid vaatama libistavad, kui märkasin, et kuskilt voogab korterisse häirivat suitsulõhna. Just sellist vingugaasilõhna, mis pahaaimamatu magaja voodis hõlpsasti ära “küpsetab”. Läksin lõhna järgi uuele ringkäigule ja avanes selline pilt:

Tagant nurga naabrid olid tulnud mõttele, et teeks õige varahommikul pisukese lõkke… täpselt meie köögiakna alla vastu majaseina. Kus aknaluugid olid kenasti lahti ja juhtisid üles kerkiva vingu otse meie kööki.

Mis sest, et kohe nende kõrval algab põld, kus piiramatult lõkkeruumi.

Esimestel aastatel ma arvan, et oleksin vihastanud – mäherdune hoolimatus kaasinimeste suhtes, ah? Tollal saigi tihti käidud all tänaval pahandamas, kui naabrid seal oma sodi põletasid täielikus teadmatuses sellest, kuhu tuul vingu kannab – tihti ikka meie majale,  just sinna, kus paarikuune Kaks just päevaund nautis. Või võtan lapsed ja jooksen põllule?

Kuid assimilatsioon juba toimib ja nüüd ainult laiutasin käsi, omaette. 🙂 Looduslapsel on looduslapse mõistus, mis tast ikka tahta? Valasin läbi köögiakna suurest potist sahmaka vett tulesurmaks – sai vingust hoobilt lahti küll. Tuletegijad olid vahepeal müstiliselt haihtunud, võib-olla minu suure objega fotoka peale, sest mõtlesin, et sellise asja peab ju ometi jäädvustama. 🙂

***

Ühtlasi meenus Teispoolelt eelmisel päeval kuuldud lugu. Kestab, nimelt, arbuusihooaeg ja Teispool peatus koduteel, kus meil tänava veeres on väike improviseeritud nurgapealne turg, et paar pead kaasa osta. Arbuus teadagi vajab koputamist ja raputamist, ning seda tehes üks arbuus pudenes Teispoole käte vahelt ja kukus tagasi arbuuside hunnikusse, kust hakkas kostma häälitsusi.

“Kukkus lapsele peale” pobises mutike, kes arbuuse müüs. “Mis laps,” jahmus Teispool , “kus teil siin laps on? Miks te ei öelnud?”

Mutike uhas käega, tüdinult siis või ükskõikselt, ja eemaldas arbuusidelt tüki kilet – selle all väikeses lohus magas (st oli maganud) selline ca aastane tüdruklaps. No, aastane Egiptuse laps on umbes kolmekuuse Euroopa lapse mõõtu, kui sedagi.  Arbuus oli siis sellisele pähe kukkunud…

Teispool kukkus muidugi vabandama, aga mutike rähmas taas käega ja hõikas selja taha midagi stiilis: “Hää-näh, tule vöta oma titt, sellele kukkus arbuus pähe!”

Kõnnitee pealt puude varjust astus ligi noorem galabeyas naine ning, midagi ütlemata, haaras (ühe käega) lapsel õlavarrest ja heitis tolle räntsti õlale. Sellise suhkrukoti selga vinnamise liigutusega.

Teispool näitas seda mulle mitu korda ilmekalt ette – ta oli ikka veel suhteliselt shokis. Ühe peal oleme me üsna konkreetselt selgeks saanud, kui õrnukesed on väikeste tüdrukute liigesed.  Ühel läks randmeluu paigast kord Sharmis, nii ca seitsmekuusena, kui üks basseini ääres päikest võttev venelanna otsustas  temaga veidi “mängida” – võttis kätest kinni ja lennutas ümber iseenda nagu Kuud ümber Maa.  Omaenda lapsega tegi ta ka alati nii, kuid too oli ju taigapoja mõõtu jässakas poisslaps…

Ja teine kord sikutas Üks ise endal randme paigast, tookord Eestit väisates, kui pelgalt aastasena keeldus issile järgnemast. Teispool ka lahti ei lasknud (elava liiklusega tänav ju!) ja jälle saime reisi esmaabipunkti teha. Jumal tänatud, nii Sharmis kui Tallinnas on kogenud arstid ametis ja sidet ega kipsi kummalgi juhul vaja ei läinud – luud said niisama väikese liigutusega uuesti paika.

***

Aga ju siis maa-lastel on kõvem “koor” ja sitkemad liigesed.  Looduslik valik – ega muidu siin pähe pudenevate arbuuside keskkonnas ju ellu jääkski.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s