Uus päev, uus president

Eile õhtul. Ämm tuli katusele ja ütles : “Mursi on president.” “Ma tean,” ütlesin. “Kohutav ju…” väristas ämm õlgu, aga endal silmad naersid. “Miks kohutav – vabadus ja õiglus ju saavad meid nüüd juhtima?” naersin vastu.

Tegelikult valdas vast kõige enam suur kergendustunne. Kuigi meil siin hääletati valdavalt Shafiqi poolt, isegi meie naabrid-moslemid,  kelle uuel majakarbil praegugi suur Shafiqi näopilt ripub, siis raske oli jätta kaasa elamata ülejäänute rõõmu. Ning et Kairo tänavatel vahelduseks ometigi mitte ei kakeldud, aga pidutseti. Käibib ju Kairo kohta juba varasemast anekdoot, kus üks linna külaline olevat pärinud: mida ometi linnas täna tähistatakse, et tänavatel käib pidu? “Tähistame, et oleme maailma kõige saastatuma õhuga linn,” kostis vastuseks.

Et – ikkagi esimesed milleski ja see siis ju väärib tähistamist? Mis sest, et esimesed tagantpoolt – siitpoolt või sealtpoolt…

Aga eile siis tähistati, loodame et, asja eest.

Miks aga ämm õlgu väristas? Jutt teleka ees läks kõigepealt sellele, et kardetakse sõda Iisraeliga. Muudatusi välispoliitikas, mis ohustaksid pikaajalist rahu Egiptuses. Nii et – ei karda me kohustuslikke pearätte ega erimaksu kristlaseks olemise eest, neid äärmusislamlaste (tänastes oludes) pisut anekdootlikke kuulutusi. Kardame turvalisuse lõppu.

Õhtu meie kandis oli muus osas vaikne – nii vaikne, et katuselt võinuks kuulda nööpnõela pudenemist eemal põllul. Ainult hilisõhtul möödus majast paar piibutavad sõidukit – teel külast linna siis või vastupidi. Eks meil siin olegi rohkem vanaldased pereinimesed ümberringi kõik. Millalgi, vast kui õhtusöök pruugitud, hõiklesid ka lapsed veidi, kuid neil algaski just koolivaheaeg, nii et neid ongi praegu senisest rohkem kuulda.

Arvangi siis, et Mursi võiduga oldi üldiselt rahul kõige enam vahetu tulemuse pärast – et see katkestas tänavarahutused ja pikaks veninud protestimise vana rezhiimi vastu. Võib ainult ette kujutada, mis võinuks toimuda, kui võitnuks Shafiq. Revolutsionäärid võivad olla rahul, et midagi on siiski saavutatud – vähemalt ei jätkanud “Mubaraki mees”; senine võimuliin siiski katkes ja algas uus. Mis siis, et moslemit võimule ei soovinud isegi paljud moslemid, siin tuleb kindlasti meelde tuletada, mis välismaailmas vist kipub ununema või ei tõuse kõneaineks – et islam pole usk, mida veendumusega valitakse. Islam saadakse sünnipäraselt kaasa, kui ollakse sündinud moslemist vanematele. Seetõttu kõik paberi järgi moslemid pole sugugi hinges moslemid, mul oli hea meel eile feissbukist tuttava tuttava kaudu leida järgmine noore (NB! noore! 😀 ) moslemist egiptlase mõtteavaldus, mis sobib siia nagu rusikas silmaauku (tõlgin umbkaudselt):

“EGIPTUSE PRESIDENT POLE SÕJAVÄEOHVITSER!

Hoolimata sellest, et ma Moslemivennaskonda põlgan, olen rahul paari asjaoluga: rõõm tänavatel, mida ma pole näinud alates Mubaraki minemakihutamisest, süütu  kättemaksutunne värdjast Shafiqi ja tema inetute toetajate suhtes. [tuletan meelde, et tegemist on äärmiselt noore inimese mõtteavalduse ja sõnakasutusega 🙂 ]

Mõistan, et paljud kristlased on pettunud, kuid mina seda ei mõista. Neid käsitsetakse hoole ja õrnusega nagu nad Mubaraki all iial ei kogenud, neil pole põhjust karta ega kurvastada.

Arvan, et meie, uskmatud [!] ja moslemid/moslemiks sündinud, kes harrastavad alternatiivseid eluviise [!], meil on teistest palju suurem oht pettuda; mistõttu ma leian, et peaksime jätkama liikumist, näitamaks, kui palju meid on, ja võitlema oma koha eest. Isiklikult üritan kustutada religiooni oma ID-lt või kuulutada end “ametlikult” religioosseks vähemuseks. “

(Minu nurksulud ja hüüumärgid.)

Siia juurde tuleb selgitada, et egiptlase ID-le on kohustuslikult kantud tema religioon, kusjuures “lubatud” ehk tunnustatud on ainult kolm religiooni – moslemid, kristlased ja juudid. Alles paar aastat tagasi said bahaid, kes on islamiga õrnalt seotud, kuid moslemite poolt taunitud sekt, õiguse jätta religiooni lahter oma ID-del tühjaks. Nad ei saanud õigust sinna kanda “bahai”, kuid nad ei pidanud ka enam kirjutama “moslem”, mida paljud pidasid nii häbistavaks, et jätsid ID-kaardid välja võtmata. (Ma ei tea siin viimaseid arenguid hetkel – kas nüüd juba tohib olla “bahai” või endiselt on ainult tühja koha võimalus.)

Et siis: ka selliseid noori on Egiptuses, ja urbaniseerunud linnanoorte hulgas võib neid olla üsnagi arvestatav hulk.

Kuid lootusi on muidugi teisigi. Juhtiv päevaleht Al-Ahram vahendab 53-aastast poodnikku Khaledi, kes loodab, et nüüd tema lapsed ja lapselapsed “ei jää töötuks kõikjal vohava korruptsiooni tõttu”.

Valitsustöötaja Mohamed aga loodab sotsiaalse õigluse kasvu ning järkjärgulist Islami seaduste [see oleks siis: shariaadi ] juurutamist.

Veel kaks kairolast on aga kurvad. Üks kardab et vennaskondlased oma karmi religioossusega  “meid lämmatavad”, üks vaesem töötav naisterahvas aga kardab, et temal kui naisel nüüd keelatakse tööl käia, kuid üksikemana on ta oma kolme lapse ainus toitja…

Allikas: http://english.ahram.org.eg/NewsContent/1/64/46076/Egypt/Politics-/Egyptians-celeberate-Mursi-presidential-win-with-s.aspx

Need viimased on sellised populaarsed veidi tontlikud kartused, umbes nagu üleüldise pearätikandmise kartminegi.  Milledel ehk pole alust, eriti kui uus president on populaarselt välja kuulutanud, et ka tema uus peaminister võib olla kasvõi kristlane või… naine!

Käesolevad valimised on veel olulised vähemalt kahe asjaolu poolest. Esiteks pikas ajaloolises rivis vaaraodest tänaseni on see tegelikult esimene kord egiptlastel päriselt valida just keda nende süda ihaldab. Kuna üleminekul kuningriigist vabariigiks algas Nasseri periood ju sellega, et ohvitserid ise võtsid endale võimu ja seejärel mõnekümne aasta vältel andsid seda käest kätte tegelikult üsna sarnaselt sellele, nagu kuningriigis antakse isalt pojale jne, kuidas just vaja. Isegi USAs, mida ju tegelikult loetakse arenenud demokraatiaks, mõnikord siiani liigub võim lihtsalt isalt pojale. 😛 Kuid Egiptuses valiti seekord vabalt.

Ning teiseks, kui umbes kaks aastat tagasi Egiptuses oleks küsitud ja küsitigi ka, et kellest võiks saada riigi järgmine president, ei osatud tegelikult kedagi päriselt veenvat pakkuda. Peale Ayman Noori, kes isegi ei tõusnud tegelikuks tegijaks. Sobivaid kandidaate nagu polnukski. Tühi plats. Isegi aasta tagasi õigeid kandidaate nagu polnuks, olid niisama tühja koha poolvägisi täitjad, õige isikupärata. Kuid näe nüüd – kaks selge erineva sõnumiga tegijat, kellel kummalgi ka tugev toetajaskond.

***

Mõned sõnad siia juurde Egiptuse sõjaväe teemal, kes on viimase aasta populaarne paaria.  (Keegi peab ju olema! Sest kelle vastu muidu tänavatele koguneda? Ikka vajadus võidelda kujuteldava vaenlasega on kütuseks romantiliselt sütitatud rahvahulkadele ja ühendab neid. Vaenlaseta laguneks kõik peagi sisemiseks ussitamiseks ja leeritsemiseks, vaadakem või Eesti näidet. )

Minu meelest just tänu sõjaväe orkestratsioonile taustal on viimase pooleteistkümne aasta sündmused kulgenud suhteliselt tempereeritult. Sõjaväelased on ju üldiselt päris head taktikud – õieti vist ainsad, kellele taktikalisi käike on professionaalselt õpetatud. Algas küll natuke ootamatult kõikide jaoks, kuid kohe ka koguti end ja edasi kulges enam-vähem siidkinnastes.  Kui sõjavägi tahtnuks tingimata avalikult võimu võtta, siis olid selleks ju kõik tingimused, kuid sellist tõsist tahet ma ei näinud kordagi. Võimu ei võta ju kummikuulide ja veekahuritega – nendega talitsetakse ülekuumenenud rahvahulki, nagu ongi vastutustundliku jõu kohus, sest riigis on ka muid inimesi peale nende, kes tänavatel üksteist ja äride aknaid kivide ja kaigastega purustavad.

Riik ei langenud kordagi kaosesse ega tekkinud pikemaks ajaks uljast karistamatuse tunnet. Mingil hetkel, kui siiski juba natuke liiga palju tekkis signaale autode peatamistest maanteedel, röövidest ja pantvangistamistest, ilmusid avalikes kohtades teedele patrullivad armee soomussõidukid. Üks selline parkis meie linnakese sissesõidu juures vist alates talvest kõik need kuud. Üleeile oli lõpuks kadunud.

Sõjaväelasi koolitatakse ka psühholoogia alal. Psühholoogia aga on oluline, pöördelise jõuga relv. Kuidas rahvas usub, nii ta ka käitub. Ning meie uskusime, et on turvaline, ja et on kord. 😉

Kui kellelgi on selle kohta midagi öelda, siis minge lugege üle viimase aasta sündmused Liibüas ja Süürias. Lugege, kuidas käitub see, kes tegelikult võimu ihkab, kelle jaoks tegelikult inimelu väärtus on null.

Ehk et… mis siis ikka, soovime õnne värsketele Pürrostele nende kaua igatsetud võidu puhul! Mägine saab olema nende tee, kuid ilmselt meie kõigi huvides on, et see päris nii katsumusrohkeks ei kujuneks. Kas just kohe õnn meie õuele jõuab, ja palju uusi töökohti taevast langeb, kuid vähemalt täna on egiptlaste näol märgata halvasti allasurutud kõrvuni naeratust – uute lootuste naeratust. Ja rõõm, nagu öeldakse, on nakkav…

😀 😀 😀

Advertisements

3 thoughts on “Uus päev, uus president

  1. Mul õnnestus paar aastat tagasi Austraalias ära kohata ennenägematu inimene, millesarnast ma ka hiljem kohanud ei ole – Türgi moslem, kelle silmadesse HETKEKSKI ei tulnud ehmunud tuluke, kui ma usuteemalisele küsimusele vastasin, et tavaliselt olen ateist, ohtlikus olukorras agnostik*. Üldiselt tuleb usklikest riikidest pärit inimestel korraks ikka see pilk ära, kuigi enamus suudab selle kohe alla suruda ja suur osa isegi edaspidi eelarvamustevabalt suhelda.

    *Paadunud optimistina olen ma Victor Hugo definitisiooni järgi muidugi siiski usklik, sest ta on öelnud, et igaüks, kes usub hommikul kodust lahkudes siiralt ja ilma konkreetse põhjuseta, et tal on õhtul kõht täis ja olemas koht, kuhu pea panna, usub tegelikult jumalat, aga we don’t have to go that far.

    • Rents, kas sa tõesti usud hommikul kodust lahkudes siiralt ja ilma konkreetse põhjuseta, et tal on õhtul kõht täis ja olemas koht, kuhu pea panna?

      • No ma usun, et MUL on õhtul kõht täis, sest ma ei saa öelda, et ma usuks, et kõik inimesed on loomu poolest head, aga miskipärast kipun ma tavaliselt uskuma, et keegi ei taha ometigi MINU SUHTES põhjuseta halb olla. Mul ei ole ju ei usku ega nahavärvi ega poliitilist meelestatust vms mille pärast mind vihata, vaid pigem omadused, mis tekitavad tunde, et teda peaks kaitsma – ja neid kaitsjaid tundub rohkem olevat kui potentsiaalseid vägistajaid ja mõrtsukaid. Kui ma satuks neegrigetosse, peaksin ehk need seisukohad kiiresti ümber hindama.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s