Minu valge vinegrett

“Minu valge hani täna plehku pani…” Miskipärast hakkas kummitama. 🙂

Räägitakse, et kõik edukad leiutised maailmas said tegelikult alguse mingist äpardusest. Nagu nt liim Post-It märkmelehtede taga, mis nagu kleebib, aga nagu ei kleebi ka. Jne.

Feissbukklased juba teavad minu plaandest teha jaanipäevaks vinegretti – siis mitte seda peent prantslaste õli-äädikakastet, vaid venepärast kartuli-peedi-hapukapsasalatit, millel küll ka juhtumisi just too vinegrettkaste peal käib.

Ja kuidas ma nägin vaeva hapukapsa valmistamisega esimest korda elus. Tegelikult vaev ei olnud kuigi suur – lõikusin ribadeks, segasin sisse veidi õuna ja suhkrut, panin happekindlasse klaasnõusse ja vajutiseks peale väikese taldriku veepurgiga. Kõik.

Kuid siis saabus FB avarustest ohtlik signaal – nimelt Itaalias ei lähevat kapsad üldse hapnema! Või igatahes mitte korralikult hapnema.  Uurisin teoreetilist materjali ja leidsin ehmatusega, et kapsast soovitatakse hapendada temperatuuril +18-20 C… olukorras, kus meil oli toas minimaalselt +31 C. Konditsioneeri kolm ööpäeva pluss kahekümnel hoida polnud ka võimalik – see lõppenuks perekondliku angiiniga. Jätsin siis kapsad nii nagu nad olid, väriseva südamega, ja käisin igal hommikul kontrollimas, kas juba vahutavad (nagu teoorias õpetati) jne.

Ei vahutanud. Kuid neljandal päeval oli kapsaid katvale linatükile tekkinud selline peen valge seenevõrgustik, täiesti piimhappeliku moega (st tuletas meelde hapupiima vees). Kapsad ikka veel ei vahutanud, aga hapud olid küll – isegi ülihapud. Ning meeldiva lõhna ja maitsega. Kuna teoreetilises materjalis oli ka öeldud: mis maitseb hea, lõhnab hea ja näeb välja hea, peab olema hea!

Hurraa! Panin kapsad ruttu külmkappi ära, sest oli ka öeldud, et need ei tohi mingil juhul muutuda libedaks, sest siis tekib roiskumisprotsess, eriti kõrgete temepratuuride juures.

Ja mõtlesin, et äkki see +18…20 C oli antud lihtsalt sellepärast, et Eestis harilikult pole kõrgemat temperatuuri? Et see oli antud mitte maksimum- aga miinimumtemperatuuriks?

Anyway, olles siis “tule leiutamisega” õnnelikult ühele poole saanud, jõudiski salati valmistamise päev. Ja mis selgus? Esiteks oli ununud salati jaoks samuti vajalikku kurki hapendada, aga veel olulisemalt – punase peedi hooaeg on siin talvel. Veel mõni aga tagasi ma tegelikult peeti poeletil nägin, kuid juunikuuks oli saabunud tühjus, vähemalt väljaspool Kairot. Ei. Ühtki. Pead. Peeti. Mitte. Kuskil.

Kuid mida siis hapukapsaga teha? Ja salatiisu oli endiselt ka. Järelikult taandus minu salat järgmisele koostisele:

keedetud kartul

värske kurk

sibul

hapukapsas

natuke rohelist paprikat (kuna seda juhtus kapis olema)

soola, pipart, õli

Äädikat ei pannudki, kuna kapsas oli isegi nii hapu, et muuhulgas värske kurk maitses täiesti hapukurgilik.

Ja teate, sai täiesti OK salat, just selline kerge, suvine, koore ja majoneesi vaba.  Kuna äädikat sisse ei saanud, siis sobiks suurepäraselt valge veini kõrvale, ja mõtlesin ka, et suurepäraselt sobiks sellesse salatisse lisada külmsuitsulõhet.

***

Valge on uus punane! 😉

Advertisements

2 thoughts on “Minu valge vinegrett

  1. ohh seda peaks isegi proovima,meil peeti onneks ikka myyakse 🙂 aga no see kapsas… ma pean sellega hakkama saama

    • Küll sa saad, aga sinult ootaks juba kõrgemat pilotaazhi 😛 mis iganes see siis oleks. Talent kohustab! 😀

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s